Sõjapidamine VIII
Kirjastamata kommentaar: Hea meel on tõdeda, et allajärgneva doktriiniprojekti juriidiline alus oli veel puudu kirjastamise hetkel ehk võitlusgruppidele omistatavat sissitegevust ei olnud ametlikes dokumentides legaliseeritud, siis just värskelt andis selleks võitlusviisiks aluse meie uus Riigikaitse Strateegia. Nimelt ütleb strateegia punkt nr. 39, et „Sõjalise kaitse planeerimisel käsitletakse ka tegevust vastase poolt hõivatud aladel, sealhulgas sissitegevust ja vastupanuliikumist.“ Jõudu tööle mehed!
Kaitseliidu võitlusgruppide doktriini selgitus ja projekt
Rene Toomse, kapten
Kaitse Kodu! Nr. 8/2010, lk 33 - 38
Kaitseliidu võitlusgrupid on juba mõni aasta reaalsus, kuid päris selget juhist ega kontseptsiooni ei ole neile veel loodud. Tegemist on tüüpilise näitega altpoolt tulnud elutervest initsiatiivist. Käesolevaga püüan pakkuda võitlusgruppide doktriini ühe võimaliku variandi, mis sätestaks ja aitaks üheselt mõista võitlusgruppide eesmärke, kohta ja ülesandeid sõjalises riigikaitses. Võitlusgruppide doktriin lähtub eeldusest, et Eesti kaitsejõud võtavad kasutusele hübriidsõjapidamise põhimõtted kui kõrgema juhise, mille alamdoktriiniks peaks alljärgnev kirjeldus sobima. Siiski on see vaid ettepanek ja kõrgemal kinnitamata lähenemine, mida ei saa rakendada seetõttu veel iseenesest. Igal juhul loodan, et sellest saavad ideid võitlusgrupid ise oma väljaõppes ja aruteludes.
Kokkuvõttev selgitus
Kaitseliidu võitlusgruppide doktriin lähtub otse Eesti Vabariigi põhiseaduses ja Eesti julgeolekupoliitika alustes sätestatud riigikaitse kõrgeimast eesmärgist ja totaalkaitse teooriast. Olulisel kohal on selle doktriini rakendamise paindlikkus vastavalt iga võitlusgrupi iseärasustele, mis võivad tuleneda nii liikmetest kui ka vastutusalast. Laiapõhjalise analüüsi nõue rõhutab, et võitlusgrupid peavad oma ettevalmistustes ja võitluses täielikult aru saama tervikpildist, sh vastase olukorrast ja kavatsustest, tsiviilolukorrast oma vastutusalal, aga ka tajuma oma tegevuste kajastamise mõju rahvusvahelises meedias. Eraldi on rõhutatud, et võitlusgrupid kui ühe raskeima opereerimismeetodiga allüksused peavad saama igakülgset toetust malevate ja kaitseringkonna poolt. Selleks on vaja suurendada ka malevate staapides teenivate ohvitseride ja allohvitseride olukorras orienteerumise, planeerimise ja oluliste protsesside juhtimise võimet. Juhtimises ja juhendamises näeb käesolev doktriin rakendust, kus võitlusgrupid alluvad otse malevale ja malev sõjaajal kaitseringkonna ülemale. Kaitseliidu peastaabi pädevus on tagada rahuajal, ent alati koostöös kaitseringkonna ülemaga võitlusgruppide ettevalmistus ja integreeritus kaitseringkonna lahinguplaani. Sõjaajal vastutab kaitseringkonna ülem võitlusgruppide juhendamise ja tagamise eest. Sellise süsteemi toimimiseks tuleb võitlusgrupid integreerida juba rahuajal kaitseringkonna plaanidesse igal võimalikul harjutusel ja õppusel, luues nii täiusliku vastastikuse arusaamise.
Võitlusgruppide loomine ja ettevalmistus, samuti nende aktiivne võitlus on kindla piirkonna põhine. Võitlusgrupi liikmed peaksid elama võimalikult samal alal, mis annab neile irregulaarses võitluses suurima eelise – nad tunnevad ja tunnetavad iga detaili ning trendi oma alal. Vaid see võimaldab neil luua ellujäämiseks ja edukaks võitluseks vajaliku võrgustiku, püsida autonoomsena sügaval vastase taga-alas, kui kõrgema üksuse poolne varustamine pole enam võimalik.
Hübriidsõja teooria[1] kohaselt on sõjas samaaegselt tegutsemas nii tavaväed kui ka sissiüksused, kes kõik koostöös ühiste eesmärkide suunas annavad oma panuse sõja võitmiseks. Antud juhul oleksid võitlusgrupid Eesti kaitsejõudude peamine füüsiline sissijõud, mis, tegutsedes küll suhteliselt autonoomselt, kuid alati selgelt defineeritud eesmärkide suunas, on suure mõjutusjõuga vastase juhtimis- ja toetussüsteemile esmase kaitsevõime rakendumisel.
Olukorras, kus esmane kaitsevõime ennast ammendab ja liitlasabi ei saabu piisavalt kiiresti, operatiivjuhtimissüsteem enam ei toimi, tavaväed ei saa rinnet hoida jms, rakendub totaalne sissisõda just võitlusgruppide juhtimisel. Selline paigutus ja vastutus süsteemis koos doktriinis antud eesmärkide ja ülesannetega võib olla kõige efektiivsem moodus võitlusgruppide kasutamiseks, mis teatud olukordades võib luua lausa operatsioonilise tasandi efekti.
Plaanist B
Tavavägede võitlejad peaksid pärast positsioonide mahajätmist imbuma tagasi planeeritud aladele, looma kontakti kohaliku võitlusgrupiga, kes organiseerib nad edasiseks võitluseks ülemaalises sissisõjas (plaan B). Sellest ka doktriinis sisalduv soovitus võitlusgruppide kaasamiseks võimalikult paljudele kaitseväe õppustele (just võitlusgruppide ülesannetes), mis tagab harjumise ja teineteisemõistmise tavavägedega. Samuti tuleks igal võimalikul juhul harjutada liitumist ja ühist patrullimist.
Üks olulisimaid printsiipe on tsiviilelanikkonna toetuse loomine ja säilitamise. See seab võitlusgruppidele nii piiranguid kui ka kohustusi, mis ei ole otseselt seotud lahingutegevusega. Siiski on see printsiip kõige olulisem jätkusuutlikkuse seisukohast. Sellest tuleneb ka mõistliku kasutamise ja nn pehmema juhtimisstiili nõue, sest võitlusgrupid on oma vastutusalal iga valdkonna parimad eksperdid. Juhtimisstiil kõrgemalt allapoole on rohkem arutelu ja soovitus ühiselt defineeritud eesmärkide suunas, võttes alati arvesse võitlusgrupi enda analüüsi tulemusi. Olulisem kui määrustik ja jäik käsuõigus on iga võitlusgrupi enesedistsipliini ja initsiatiivi kasvatamine, mis kokkuvõttes on iseseisvate ülesannete täitmisel kordades tulusamad.
Kaitseliidu peastaap ja malevad juhendavad ja koordineerivad põhialuseid. Selleks tuleks regulaarselt võtta kokku võitlusgruppide pealikud, malevate vastutavad isikud, Kaitseliidu Kooli ja kaitseringkonna esindajad ning teised võtmeisikud, kellega ühiselt tuleks teha “missioonianalüüs” selle doktriini üldpildis ja iga lõigu kohta eraldi, et selgitada konsensuses välja sobilikkus ja asjakohasus, määrata detailsemad arendus- ja väljaõppesuunad, varustuse nõuded jne, mis juhivad konkreetse rakendusplaani loomisele ja arendamisele. Väga oluline on seda teha koostöös iga maleva ja ka olemasolevate võitlusgruppide juhtidega, sest nemad tunnevad kõige paremini oma valdkonna olusid, puudusi ja vajadusi. Seetõttu tuleb läheneda paindlikult ka erinevate piirkondade võitlusgruppidele esitatavatele nõuetele, võttes arvesse just nende opereerimise keskkonda, liikmeskonna eripära jne.
Soovitav on võitlusgrupp hoida piisavalt väikse, kuid samas jõuline. Ajaloolise praktika põhjal sobib selleks 12–16-meheline üksus – selline on parim suurus varjatuse, mobiilsuse ja tulejõu seisukohalt.[2] Iga grupp peaks olema ulatuslikult kombineeritud erinevate relvasüsteemide ja mitmesuguste oskuste pädevustega, samas aga võimeline kergelt liikuma ja väiksemates gruppides tegutsema. Suuremad ja aeglaselt liikuvad üksused muutuvad vastase kaud- ja õhutulevahendite headeks sihtmärkideks.
Ideaaljuhul tuleks luua võitlusgrupp iga keskmise Eestimaa valla ning 2–3 gruppi iga suurema valla ja linna kohta. Selline organiseeritus looks kogu maad katva võrgustiku, mis oleks võimalikule vastasele tõeliseks nuhtluseks ja ka oluliseks heidutuseks.
Igal juhul tuleb meeles pidada, et allpool kirjeldatav doktriin ei tohi muutuda dogmaks, vaid see on üldine juhis ja põhiprintsiipide seadja, mis on iga võitlusgrupi individuaalse plaani, aga ka õppematerjalide ning koolituste aluseks. Siiski peaksid põhjalikuma analüüsi raames selguma nii võitluse, väljaõppe kui ka ettevalmistuste lisanõuded ja -printsiibid.
KAITSELIIDU VÕITLUSGRUPPIDE DOKTRIIN
Käesolev doktriin sätestab peamised eesmärgid, ülesanded ja printsiibid, mida tuleks järgida Kaitseliidu võitlusgruppide võitluses, väljaõppes, loomisel ja tagamises. Avatud kommunikatsioon ja ühiste eesmärkide püüdlus on käesoleva doktriini rakendamise kõrgeimad prioriteedid.
See doktriin on juhis ja soovitus. Allkirjeldatud põhimõtetesse tuleb suhtuda loominguliselt ning sobitada neid olukorra ja saadaolevate ressurssidega. Kirjeldatud ülesanded, juhised ja printsiibid ei ole ka ammendavad, vaid neid võib ja peab täiendama vastavalt laiapõhjalisele ja pidevale analüüsile, võttes arvesse, et erinevate piirkondade võitlusgruppide rõhuasetused on erinevad. Ka tuleb arvestada muutuvate oludega ajas ja ruumis, kuid iga arendus ja ülesanne peab alati olema kantud võitlusgruppidele seatud eesmärkidest. Iga Kaitseliidu malev peab lähtuma põhimõttest, et nemad toetavad võitlusgruppide arengut ja eesmärke, mitte võitlusgrupid ei ole loodud nende autoriteedi kindlustamiseks.
1. Võitlusgruppide koht riigikaitses
Võitlusgrupid moodustatakse Kaitseliidu aktiivsetest liikmetest rahuajal ja nende liikmeid ei arvata teiste üksuste sõjaaja koosseisu. Sõja korral on võitlusgrupid olulised vastase kurnajad tolle tagalas, luureandmete kogujad ning oma jõudude ja tsiviilelanikkonna toetajad. Nende agressiivne, kuid mõtestatud tegevus eriti vastase tagalas nõrgestab tema füüsilisi jõude, kuid veelgi olulisemalt kurnab agressori moraalset jõudu, külvates hirmu ja ebakindlust tema sõdurites ja juhtides.
Tagala ebaturvalisus sunnib vastase pidevasse häire- ja kaitseseisundisse, sest seal tekkivate tõrgete korral ei suuda efektiivselt ja planeeritult toimida ka eesliinide üksused. Pataljonid ei manööverda juhtimiseta, tankid ei sõida kütuseta ja relvad ei lase laskemoonata. Luues võitlusgruppidel põhineva tervet maad katva võrgustiku, muutub iga vastase liigutus eesliinide üksuste juhtimisel ja tagamisel kurnavaks pingutuseks, sest vastaselt on võetud turvalisus ja puhkamise võimalus kogu maal.
Olukorras, kus tavaväed ei suuda esmase kaitsevõime raames vaenlast enam kinni hoida, liitlasabi viibib ja ainuke alternatiiv allaandmisele on sissivõitlusega liitumine, on just võitlusgrupid vastutavad rindelt tagasiimbuvate võitlejate organiseerimise eest jätkuvaks totaalseks sissivõitluseks. Mitte ükski reetlik poliitiline otsus ega käsk ei saa sundida võitlusgruppe oma tegevusi lõpetama. Kodumaa vabastamise nimel võitlevad võitlusgrupi liikmed viimse veretilgani.
2. Võitlusgruppide eesmärk
Võitlusgruppide peamine eesmärk on sõja korral halvata vastase tagalasüsteem, pärssides tema juhtimise, side ja logistika normaalset toimimist, mis omakorda aeglustab vastase lahingujõudude otsustusprotsesse, liikumiskiirust ja sõjapidamise tempot soovitud eesmärkide suunas, suurendab kaost, nõrgestab moraali ja loob seeläbi eelised teistel meie lahingjõududel ja liitlastel vastane otsustavalt tagasi lüüa. Võitlusgruppide eesmärk suuremas pildis on olla terve riigikaitse lahinguedu võimaldaja vastase kurnamise kaudu viimase tagalal.
Olukorras, kus esmane kaitsevõime on ennast ammendanud ja liitlasabi ei ole veel saabunud, on võitlusgruppide eesmärk organiseerida allesjäänud tavavägede võitlejad totaalseks sissivõitluseks. Võitlusgruppide rahuaegne peamine eesmärk on valmistuda parimal võimalikul viisil sõjaaja ülesannete täitmiseks.
3. Võitlusgruppide ülesanded
Võitlusgruppide peamised ülesanded sõjaajal on vastase jõudude tegevuse häirimine ootamatute rünnakute abil nõrgalt kaitstud, kuid ülioluliste sihtmärkide vastu vastase tagalas, oma vägede luure-, side-, julgestus- ja tagalatoetus ning tsiviilelanikkonna kaitse vastase võimalike repressioonide eest. Need ülesanded on püsivad ega vaja eraldi juhendamist ja suunamist kõrgemalt.
Võitlusgrupp rakendab initsiatiivi, leidlikkust ja sisemist distsipliini oma ülesannete täitmiseks kuni sõja võiduka lõpu ja agressori taandumiseni meie riigist. Võitlusgrupi peamised rahuaegsed ülesanded on väljaõpe ja ettevalmistused sõjaaja ülesannete täitmiseks.
4. Vastutusala ja sihtmärgid
Igale võitlusgrupile määratakse juba rahuajal vastutusala, mille piirides ta sõja korral tegutseb. Vastase riigiga piirnevate võitlusgruppide vastutusala ei ole sõja korral piiratud selle riigi piiriga. Võitlusgrupid jäävad üldjuhul oma vastutusaladesse tegutsema sõltumata rindejoone asukohast. Konkreetsete juhiste või ülesannete puudumisel kõrgemalt valib võitlusgrupp ise oma vastutusala piires sihtmärgid ja rakendab initsiatiivi nende hävitamiseks või häirimiseks, pidades alati silmas kõrgeimat eesmärki, st vastase lahingujõudude füüsilist ja moraalset nõrgestamist. Peamised võitlusgrupi sihtmärgid on vastase juhid, juhtimispunktid, sidesüsteem, toetusrelvad ja logistika.
Üldjuhul väldib võitlusgrupp lahingukontakte vastase lahinguüksustega, v.a olukorras, kus see on hädavajalik ja sõja seisukohast väga oluline. Võitlusgrupp väldib vastutusalas oleva võtmeinfrastruktuuri (sillad, tehased jms) püsivat kahjustamist, võttes arvesse kohalike elanike ning enda ja liitlasjõudude lahingulisi vajadusi. Selged piirangud määratakse kõrgema staabi poolt juba ettevalmistuste etapis. Võitlusgrupid valmistuvad oma üksuste tagalas peamisteks ülesanneteks juhul, kui tavaväed taanduvad, koordineeritult tavavägede ülemaga ning toetavad viimast luure-, vastuluure- ja julgestusülesannetes oma võitlusgrupi vastutusala piires. Olukorras, kus võitlusgrupp kannab suuri kaotusi või hävitatakse, võtab naaberala võitlusgrupp üle ka selle vastutusala seniks, kuni esialgse võitlusgrupi lahingjõud on taastatud. Võitlusgruppide koostöö ja toetus igas valdkonnas on kõrgeimad prioriteedid.
5. Kaitseliidu peastaabi ja malevate ülesanded ning vastutus
Sõja korral on malevad võitlusgruppide juhendajad ja toetuse tagajad vastavalt kaitseringkonna ülema antud ülesannetele niipalju, kui see on võimalik ja vajalik. Omades suuremat ülevaadet on malevad pädevad juhtima võitlusgruppe üliolulistele sihtmärkidele, mis asuvad võitlusgruppide vastutusalas või on liikumas sinna. Ka võivad malevad ühendada võitlusgruppe suuremateks formatsioonideks tugevalt kaitstud, kuid oluliste sihtmärkide ründamiseks. Viimast võivad teha võitlusgrupid ka iseseisvalt omal algatusel.
Malevad on oma võimaluste piires otsesed informatsiooni ja varustusega tagajad. Kõrgema juhtkonna antud ülesanne ja eesmärk on alati prioriteetsem kui grupi iseseisev ülesanne. Siiski peavad võitlusgrupid veenduma käsuandaja sõltumatuses vaenlase mõjutusest ja nõustama ka kõrgemat ülemat võitlusgrupi parima kasutamise võimalustest.
Rahuajal on Kaitseliidu peastaap vastutav väljaõppe ja ettevalmistuste raamjuhiste ja õppematerjalide koostamise eest ning tagab nende rakendumise ja järelevalve. Malevad koostöös kaitseringkonna staabiga on vastutavad edasise õppe arendamise, õppuste läbiviimise ja ettevalmistuste toetamise eest. Võitlusgruppide juhtimisel ja väljaõppel rakendatakse ülesandepõhist juhtimisstiili.[3]
6. Mõistlik kasutamine
Võitlusgruppe ei kasutata tavaliselt klassikalistes lahinguliikides suuremate üksuste koosseisus, neid ei liideta püsivalt suurema formatsiooniga ega viida ära määratud vastutusalalt. Siiski võib seda teha vältimatu vajaduse korral, kui muud võimalused ja abinõud on ammendunud.
Võitlusgruppe või tema liikmeid võib näiteks kasutada manööverdavate tavaüksuste giididena võitlusgruppi vastutusalal, pidevalt luureandmete kogumiseks olukorrast ja teiste vastase tagalas tegutsevate eriülesandega oma üksuste ja spetsialistide (erioperatsioonide väed, kaugluure, inimluure jms) kaitseks, toetuseks, varjamiseks, tagamiseks ning evakuatsiooniks. Igal juhul tuleb võitlusgruppe rakendada viisil, mis arvestab nende tegeliku võimekuse, tugevuste ja nõrkustega, kasutades maksimaalselt ära nende eeliseid oma piirkonna inimeste, infrastruktuuri ja maastiku tundmisel.
7. Koosseis ja oskused
Võitlusgrupp on autonoomne, väiksearvuline ja liitrelvastusega allüksus. Selline väike üksus on mobiilne, lihtsalt juhitav, kuid samas piisavalt lahinguvõimeline vastasele olulise kahju tekitamiseks ja ka soovimatust lahingukontaktist lahtivõitlemiseks. Väikest üksust on ka raskem õhuluure ja mitmesuguste tehniliste luurevahenditega avastada.
Võitlusgrupp peab olema koostatud nii, et tal on võimalikult palju erinevaid lahingulisi võimeid, et tagada ka soomus- ja õhutõrje, aga ka muid erioskusi, nagu eriluure, pioneerioskused, meditsiin, üleelamine, logistika kohalikest varudest jms. Iga võitlusgrupp on koostöös kaitseringkonna ja malevaga vastutav laiapõhjalise analüüsi eest vajadusteks, võimalusteks ja väljaõppeks, mis parimal ja efektiivseimal viisil tagab nende ülesannete täitmise just neile määratud vastutusalal.
8. Struktuuride paindlikkus
Võitlusgruppe võib liita või nad võivad iseseisvalt liituda suuremateks üksusteks otsustavate rünnakute teostamiseks. Ka peab võitlusgrupp olema võimeline liikuma ja teostama operatsioone väiksemate allüksustena, kui terve võitlusgrupi koos tegutsemine ei ole otstarbekas või on liiga riskantne. Ülesande analüüsile tuginedes on vastava parima struktuuri kombineerimise vastutus võitlusgrupi ülemal.
Võitlusgrupp peab olema valmis oma koosseisu liitma ka kõrgemalt antud eriülesannetega täiendusi ja spetsialiste. Sellises olukorras vastutab võitlusgrupp selliste täienduste eesmärkide täitmise eest.
9. Väljaõpe ja treeningud
Vastutus võitlusgruppide põhitaktikate ja -võtete ning koordineerimise meetmete korraldamise eest on Kaitseliidu peastaabil ja malevatel. Võitlusgrupp koolitab ennast pidevalt väikeüksuste taktikates (patrullimine), vastase tundmises, luureandmete kogumises, üleelamises ilma kõrgema toetuseta ja oma vastutusala tundmises. Võitlusgrupid korraldavad ühistreeninguid ja -õppusi omavahel, aga teiste kaitsejõudude üksuste ja muude riigiametitega, et saada vajalikku kogemust.
On soovitav, et võitlusgruppide liikmed osaleksid lahingukogemuste omandamiseks rahuajal kaitsejõudude õppustel ja rahutagamisoperatsioonidel. Lisaks lahingulistele oskustele peab võitlusgrupp pidevalt analüüsima, ära õppima ja ette valmistama vajalikud tehnilised, elektroonilised jms tsiviilsed ja mittekonventsionaalsed oskused ning vahendid, mis tugevdavad võitlusgrupi tegevuse efektiivsust sõja korral. Seda tehes tuleb siiski alati silmas pidada rahvusvahelist sõjaõigust ja koduriigi seadusandlust nii väljaõppel kui ka sõjaajal tegutsedes. Võitlusgrupid on alati julgustatud rakendama initsiatiivi uudsete taktikate ja võitlusviiside leidmisel ning rakendamisel, mis ei lähe vastuollu käesolevas doktriinis ja kõrgema ülema poolt seatud piirangutega
10. Ettevalmistused
Võitlusgrupp on vastutav oma vastutusala ettevalmistamise eest rahuajal kodumaleva toetusel. Ettevalmistused hõlmavad keskkonnaluuret, toetusvõrgustiku loomist kohaliku elanikkonna hulgas, varjatud peidikute, puhke- ja majutuskohtade ettevalmistamist, transpordivõimaluste väljaselgitamist, tavavägede võitlejate organiseerimist jms, mis tagab parimal võimalikul viisil võitlusgrupi tegevuse oma vastutusala piires sõjaajal.
Peidikute, majutus- ja puhkealade ning toetavate mittekoosseisuliste isikute andmed kuuluvad salastamisele võitlusgrupis ja neid ei säilitata ühegi kõrgema üksuse juures, et vältida süsteemi paljastumist andmebaasi vastase kätte langemise korral.
11. Relvastuse ja varustuse valmidus
Võitlusgrupi liikmete isiklik relvastus, laskemoon ja varustus on neile alaliselt ning kiirelt kättesaadav (soovitavalt kodus). Võitlusgrupi relvastus on mitmekesine, et saavutada nõutud liitefekti. Selle hulka võivad kuuluda kuulipildujad, tankitõrjegranaadiheitjad, miinid, väikesekaliibrilised miinipildujad, õhutõrjeraketid, snaipripüssid jne. Võitlusgrupile kinnitatud relvastust ja varustust ei anta teiste üksuste kasutada, vaid see on alati kõrgendatud valmisolekus määratud võitlusgrupi kasutada.
Vastutusalal on ette valmistatud peidikud ja need täidetakse planeeritud varustuse, materjali ja laskemoonaga sõjaohu ilmnemisel. Selleks peavad malevas olema komplekteeritud ja ladustatud võitlusgruppide peidikute paketid, millele võitlusgrupp käsu saamisel ise järele tuleb ja oma peidikutesse laiali veab.
12. Julgeolek
Võitlusgrupi liikmed rakendavad igal ajal varjamis- ja julgestusmeetmeid, et vältida võitlusgrupi peidikute, puhke- ja majutuskohtade, mittekoosseisuliste toetajate, planeeritud ettevalmistuste ja operatsioonide paljastumist kõrvalistele isikutele. Inimeste kaitse ja oma üksuse julgeolek on kõrgeimad prioriteedid.
Operatsioonidest vabal ajal ja eriti kõrvaliste isikute juuresolekul ei tohi võitlusgrupi liikmed millegagi välja näidata enda või teiste liikmete kuuluvust ega hierarhiat. Sõjaolukorras võib vastane kasutada eesti keelt rääkivaid spioone, kes võivad esineda ka meie endi vormis. Sellise kontakti korral tuleb hoolikalt isikuid küsitleda ja tausta kontrollida, et selgitada usaldatavus.
13. Riskide võtmine
Iga operatsiooni ja sihtmärki tuleb realistlikult analüüsida, kas riskid on väärt tegutsemist. Siiski ei tohi operatsioonist loobumine olla põhjustatud argusest või laiskusest, vaid peab olema otsustatud reaalsetele ja ilmselgelt ebasobivatele faktoritele ja eeldustele toetudes. Võitlusgrupp peab iga operatsiooni korral arvestama piiratud või üldse puuduva toetusega nii lahingu ajal kui ka pärast seda ning piiratud ressurssidele vaatamata tagama kurnavate operatsioonide jätkumise oma vastutusalal.
14. Distsipliin
Võitlusgrupp järgib alati elementaarset sõjaväelist distsipliini. Ka kõige väiksemas allüksuses on määratud ülem (pealik), kes juhib ja vastutab antud ülesande eest. Võitlusgrupi ülem peab olema moraalselt ja harituselt võitlusgrupi liikmete poolt aktsepteeritud.
Operatsiooni planeerimine on soovitatavalt kollektiivne, kuid lõpliku otsuse tegevusvariandi valiku, eriarvamuste jms osas teeb alati ülem. Pärast ülema otsust otsustatu vaidlustamisele ei kuulu ja kõik võitlusgrupi liikmed peavad seda tegevuskava toetama.
Võitlusgrupp ei järgi kirjapandud sõjaväelist distsipliini jäigalt, vaid kohandab vastavalt eesmärkidele, et säilitada parim võimalik usaldus ja initsiatiiv üksuses. Ülemad on vastutavad õigete juhtimismeetodite kasutamise eest, mis soodustavad võitlejate enesedistsipliini ja usalduse arengut, hoides nii võitlusgrupi kõrget moraali ja tegutsemistahet ka kõige raskemates situatsioonides.
15. Vormi kasutamine
Võitlusgrupp kasutab vormirõivastust vastavalt otstarbekusele. Soovitatav on sooritada patrulle ja muid otseseid lahingutegevusi vormis, kuid kui see oleks liigselt paljastavaks tunnuseks (eriti linnaoludes), on võitlusgrupp vaba kasutama tsiviilriideid. Iga võitlusgrupp peab ise arvestama sellega kaasnevaid riske, nagu näiteks võimalik sõjavangi staatuse kaotamine jms.
16. Vastaselt võetud varud
Võitlusgrupp kasutab igati ka vastase relvastust, laskemoona ja muud varustust. Võitlusgrupp kogub rünnatud vastase kohta olulise luurematerjali (kaardid, arvutid või nende kõvakettad, raadiojaamad, märkmed, mälupulgad, muud andmekandjad jms) ning vastava võime olemasolul teostab esialgse luureanalüüsi ja/või toimetab materjali kooskõlastatud viisil kõrgemale luureüksusele edastamiseks.
17. Vastase haavatud ja sõjavangid
On äärmiselt oluline, et võitlusgrupp oleks humaanne vastase haavatute ja sõjavangidega vastavalt sõjaõiguses sätestatule. Rünnakute tulemusel haavata saanud vastsele tuleb anda esmaabi nii nagu oma võitlejatele. Tõenäoliselt ei ole võitlusgrupil võimalik sõjavange ja vastase haavatuid kaasa võtta ega omade tagalasse toimetada (v.a kui see ei ole spetsiaalselt antud ülesanne). Sellisel juhul tuleb sõjavangid relvituks teha ja takistada nende liikumisvõimet selliselt, et nad ei saaks eemalduvale võitlusgrupile ohtu põhjustada. Igal juhul tuleb vastase haavatud ja sõjavangid jätta kohta, kus vastasel on võimalus nad mõistliku aja jooksul elusalt leida.
Sõjavangide ja haavatute väärkohtlemine (haavamine, tapmine, peksmine jms) on rangelt keelatud. Sõjaõiguse rikkumine kahjustaks terve meie riigi mainet rahvusvahelise üldsuse silmis ja see on riigikaitse strateegilisi eesmärke silmas pidades lubamatu.
18. Kohaliku elanikkonna kaitse ja toetuse organiseerimine
Võitlusgrupp valmistab juba rahuajal ette tsiviilelanikkonnas toetusvõrgustiku, et sõja korral hankida informatsiooni, toitu, majutust, transporti, meditsiinilist toetust jms. Selleks loovad võitlusgrupi liikmed ulatuslikud kontaktid oma vastutusalal, sõlmivad kokkuleppeid ja juhendavad toetajaid. Sissitegevuses on kohaliku elanikkonna toetus kriitilise tähtsusega.
Võitlusgrupid peavad toetama kohalikke elanikke neid abistades ja alati võimalusel vastase repressioonide eest kaitstes. Võitlusgrupid peavad pakkuma igal võimalusel varjet ja evakuatsioonivõimalusi tsiviilelanikkonnale, mis omakorda soodustab rahva usu püsimajäämist riikliku suveräänsuse säilimisse või taastamisse. Oma rahva kaitse on riigikaitse suurim eesmärk.
Lubamatu on inimeste varude vägivaldne konfiskeerimine, omavoliline karistamine, ohtu asetamine ja igasugune muu käitumine, mis vähendab kohaliku elanikkonna toetusbaasi. Kõik sõjalised operatsioonid vastase vastu asustatud aladel peavad olema planeeritud nii, et vältida kannatusi tsiviilkeskkonna normaalsele toimimisele. Kõik võitlusgrupi liikmed on väärkäitumise korral vastutavad seaduse ees täie karmusega.
19. Logistika
Võitlusgrupid ei saa loota sõjaajal kesksele varustamisele, seega tuleb ellu jääda ja võidelda kohalikke varusid kasutades. Üleelamisoskused, kohaliku elanikkonna abi ja rünnatud vastase varud on peamine tagamisbaas.
Oma haavatute evakuatsioon on raskendatud, kuid haavatute eest tuleb iga hinna eest hoolt kanda. Seetõttu peavad võitlusgrupi liikmed panema suurt rõhku meditsiinialasele väljaõppele. Samuti tuleb vastutusalas värvata usaldusväärsed meditsiinitöötajad, kes suudavad pakkuda rohkem võimalusi haavatute ja haigete raviks ning taastumiseks.
Liitlaste appituleku korral võib tekkida ka võimalus saada varusid õhu teel (langevarjudega allaheidetavad konteinerid) või evakueerida haavatuid. Surnud kaaslased tuleb austusega matta, nende matmispaigad märgistada, et oleks võimalik nende maised jäänused anda niipea kui võimalik üle omastele. Haavatute, haigete ja surnute eest hoolitsemine on võitlusgrupi moraali ja seetõttu ka lahinguvõime seisukohalt väga oluline.
20. Võitlusgrupi juhtroll oma vastutusalal
Juhul, kui meie tavaväed ei suuda ülekaaluka vastase agressiooni korral hoida territooriumi ja ka liitlased ei jõua appi, peab iga võitlusgrupp olema valmis vastu võtma laialiläinud tavavägede võitlejaid üksikult või allüksuste kaupa. Võitlusgrupid on vastutavad selliste võitlejate või allüksuste integreerimise, juhendamise ja organiseerimise eest oma vastutusala piires seni, kuni ei ole kästud teisiti.
21. Käsuõigus
Totaalse sissisõja tingimustes on võitlusgrupi ülem kõrgeima käsuõigusega ülem oma vastutusalal, vaatamata liitunud allüksuse või üksikvõitleja auastmele või senisele positsioonile. Siiski rakendab võitlusgrupi ülem üksuse ühtsuse printsiipi ja tervet mõistust lisandunud üksuse või isiku organiseerimisel, pidades alati silmas eespool mainitud eesmärke.
Maleval on vahetu käsuõigus talle alluvate võitlusgruppide üle. Kaitseringkonna ülemal on käsuõigus üle malevate.
22. Sidepidamine ja informatsiooni vahetamine
Sõja korral on sidepidamine raskendatud, sest vastase elektroonilise võitluse vahendid otsivad ja segavad meie üksuste sidepidamist. Sellest ka riskid nii telefonide kui ka raadiojaamade kasutamisel, mis on kergelt jälgitavad ja kujutavad ohtu tervele üksusele. Selleks on oluline malevatel anda selgeid ja püsivamaid juhiseid, mis annavad võimaluse võitlusgruppidel tegutseda ka ilma pideva side ja kõrgema juhtimiseta.
Samas tuleb juba rahuajal arendada kõikvõimalikke elektroonilisi ja tehnilisi lahendusi, mis tagaksid sidepidamisvõimaluse oma süsteemis ning ka infovastutegevuse ja rahvusvahelise auditooriumi informeerimise võime.
23. Andmete lekkimise vältimine
Malev ja kõrgem üksus rakendavad erilisi turvameetmeid, et vältida võitlusgruppidega seotud oluliste andmete sattumist vastase luureteenistuste kätte. Täpsed liikmete positsioonid, erioskused ja lähedaste andmed on võitlusgrupi ülema teave ja vastutus ning vajadusel annab ta perioodilise ülevaate maleva või kaitseringkonna juhtkonnale.
Kõrgemale staabile on olulisem teave võitlusgrupi kui terviku reaalsete oskuste ja võimekuste kogumi kui iga võitlusgrupi liikme individuaalsete oskuste kohta. Ka ei kaardistata võitlusgruppide peidikute jms asukohti kõrgemates staapides, vaid koordineeritakse kohtumispunktid varustuse, luurematerjali jms füüsiliseks üleandmiseks.
24. Võitlusgrupi liikmetele esitatavad nõuded
Võitlusgrupi liige peab olema füüsiliselt ja moraalselt tugev, vastupidav karmidele tingimustele ning hea väljaõppega väikeüksuste taktikates ja üleelamises. Võitlusgruppi kuulumine tähendab eelkõige kõrgendatud riski ja tõsiseid katsumusi, seega ei ole seal kohta loomult nõrkadel.
Meeskonnatöö ja avatud mõtlemine on võitlusgrupi tugevuse põhialused. Võitlusgrupp peab olema vaba sisemistest konfliktidest, seega tuleb liikmeks määramisel arvestada teiste võitlusgrupi liikmete arvamusega. Üksus, kus puudub sisemine üksmeel, ei suuda sõja korral sellistes rasketes ülesannetes ja tingimustes tegutseda ning on ette hukule määratud.
25. Võitlusgruppide loomine ja toetamine
Igas malevas luuakse nii palju võitlusgruppe, kui palju võimalik ja tarvilik. Vajadus peab selguma vastase analüüsi tulemusel võimaliku sõja korral. Malev on peamine võitlusgruppide algataja, suunaja ja toetaja. Iga võitlusgrupp treenitakse eksperdiks oma ülesannetes ja toetatakse igati võitlusgrupi enda initsiatiive väljaõppes ning ettevalmistustes.
Iga malev on vastutav võitlusgruppide komplekteerimise eest printsiibil, et võitlusgrupi liikmed on sama linnaosa, küla või valla inimesed, alati eelistatult pärit oma vastutusalalt või võimalikult selle lähedalt. Sama piirkonna printsiip võimaldab võitlusgrupi liikmetel kiirelt koguneda ning hajuda, õppida tundma peensusteni oma vastutusala maastikku ja muid võimalusi. Lisaks loob see rahuajal parimad võimalikud tingimused võitlusgrupi liikmetel oma vastutusala ettevalmistusteks ka õppepäevade ja õppuste kaudu võitlusgrupi enda initsiatiivil.
26. Mobilisatsioon
Võitlusgrupp on kõrge valmisolekuga ja isemobiliseeruv üksus. Sõja ootamatu puhkemise korral ei jää võitlusgrupid ootama mobilisatsiooniteadet, vaid asuvad planeeritud ja ettevalmistatud tegevustele iseseisvalt vastavalt kinnitatud kavadele.
Võitlusgrupi liikme elukohavahetusel võib ta ise valida, kas jääb endise võitlusgrupi liikmeks või liitub uue piirkonna võitlusgrupiga, kuid lõpliku otsuse liitumisevõimaluseks uues kohas teeb uue võitlusgrupi ülem. Võitlusgrupi liikme väljaarvamisel võitlusgrupist (omal soovil, tervislikel põhjustel, grupisisese usalduse kaotuse korral vms) kantakse endine liige mobilisatsiooniregistrisse üldises korras.
Rene Toomse
November 2010, Tartus
[1] Hübriidohud on näiteks mainitud negatiivses kontekstis NATO tulevikuprojektis „Multiple Futures Project – Navigating towards 2030“, lk 33, http://www.act.nato.int/images/stories/events/2009/mfp/20090503_MFP_finalrep.pdf, kuid iseenesest ei tohiks välistada selle täiesti konventsioonidele vastavat osa, jättes samas välja tsiviilisikute terroriseerimise, kuritegevuse jms. Vaata ka Frank G. Hoffman (2009), Hybrid Warfare and Challenges, http://smallwarsjournal.com/documents/jfqhoffman.pdf, kus autor annab väga põhjaliku ülevaate hübriidsõjapidamise olemusest ja näidetest tänapäeval.
[2] Vt ka Toomse, Rene & Plaser, Martin 2009. Luure kui pusle II: Kaitseliidu võitlusgrupid on paiksed eksperdid. Kaitse Kodu! 1 [85/531], lk 14–18.
[3] Ülesandepõhine juhtimine on juhtimisstiil, kus juhtkond püüab väljendada alluvatele oma kavatsust ja nende kohta selles plaanis, jättes alluvatele võimaluse ülesanne täide viia maksimaalse tegevusvabaduse ja vajalike ressurssidega. Ülesandepõhine juhtimine on tuntud maailmas ka nimetuste all nagu Mission Command (US, UK) ja Aufstragtaktik (GER). Seda stiili võiks tõlgendada ka kui eesmärgipõhist juhtimist, kuid terminiloogiliselt on selleks Eestis kinnitatud ülesandepõhine juhtimine.
