Legal Notices

All expressed in this blog are the author's opinions and do not represent any official standpoint of any other entity.
No expression here is intended to incite any violence, rebellion or any other conduct that is not according to commonly established rules and regulations.
All information presented here is acquired via open sources or personal experiences of the author. Here is no classified information any kind.

29 March 2011

Sõjapidamine X: Eesti kaitsemisest sõjas ja rahus 2

Sõjapidamine X: Eesti kaitsemisest sõjas ja rahus 2
Rene Toomse, Kaitse Kodu! 2/2011, lk 37-41

Eesti rahvas kaitseb end igal ajal, igal juhul ja igal viisil ükskõik kui ülekaaluka vastase vastu, kes ohustab Eesti rahvuse ja kultuuri püsimajäämist.
- Kirjutise autori nägemus riigikaitse alusdeklaratsioonist

Selle jätkuartikli eesmärk on analüüsida ülekaaluka vastase strateegilise süsteemi võimalikke nõrkusi ja oma eesmärke ning neist lähtuvalt sünteesida võimalikud strateegilised kontseptsioonid sõjapidamiseks. Sõjaliste strateegiate eesmärk on muuta vastasel Eesti sõjaline võitmine nii raskeks kui võimalik. (Kuigi ambitsioon on alati sõda ära hoida, siis kuna pole garantiid selle kohta, ei saa ka pimesi olla veendunud, et me oleme võitmatud).

Aslaavia mudel
Kuna Eesti ei ole ühegi riigiga sõjajalal, ei ole korrektne nimetada võimalikku vastasena mõnd konkreetset maad. Seepärast lähtugem, nagu esimeses osas tinglikust Aslaavia riigist. Tingimuseks olgu see, et Aslaavia on suurem Eestist nii territooriumi kui ka rahvaarvu poolest. Aslaavial on omapärane arusaam demokraatiast, mis ei ühti Eestis mõistetavaga ja riikide vahel valitseb pinge, mis on tingitud ajaloolistest ja kultuurilistest erisustest. Aslaavia relvajõud on arvestatavad maailma mastaabis ja nende arsenali kuulub ka tuumarelv. Viimastel aastatel on Aslaavia relvajõud osalenud mitmetes lokaalsetes ja regionaalsetes konfliktides, seega on relvajõud omandanud ulatuslikke kogemusi sõjapidamises, nii konventsionaalselt kui ka sisside vastu. Hetkel on Aslaavia relvajõududes käimas ulatuslik reform, kus tundub olevat mitmeid paralleele aastatetaguse Ameerika Ühendriikide arengusuundadega, mis küll praeguseks on jäänud tahaplaanile.

Meeldetuletuseks eelmises osas esitatud peamised strateegilised küsimused võimaliku vastase kohta kui analüüsi alguspunkt.  
  • Millised on vastase eesmärgid, varud ja meetodid?
  • Milliseid võitlusviise ta kõige vähem eelistab ja milleks ta ei ole hästi valmistunud?
  • Millised on tema süsteemi nõrgad kohad? Mida ta kõige rohkem kardab? Millised tegevused tema süsteemide vastu panevad ta oma kavatusest loobuma?
Aslaavia rahvaarv, majanduskasum ja sõjaline võimsus on kordi suuremad Eesti vastavatest näitajatest. Riigi poliitilised eesmärgid on kantud soovist taastada endisaegade suurus ja võimusus, et rääkida otsustavalt kaasa maailmaasjades. Kuna iga püüdlus võimu saavutamiseks loob vastasseisu teiste „mängijate“ jaoks, siis tekib teatud vastasseis ja oht uue tegija jaoks. Seetõttu on Aslaavial vaja luua ja tugevdada geopoliitilist puhvetsooni enda ümber, milleks on kõige sobivamad naabruses asuvad väikeriigid (sealhulgas Eesti). Selleks on vaja saavutada teatav kuulekas meelsus nn puhverriikides, mille loomise meetoditeks on majanduslik ahistamine, propaganda, poliitiline mõjutus ja äärmise abinõuna sõjaline surve. See on vastase rahuaegne strateegia iga individuaalse naaberriigi suhtes, kusjuures oluline on killustada väikeriikide ühtsus olulistes küsimustes, nagu välis- ja julgeolekupoliitikas. Selleks rakendatavad vahendid ja varud hõlmavad vastavaid ametkondi ja eriteenistusi, kes hoolikalt analüüsivad ja planeerivad mõjutusi väikeriikide vastu nii suunatult iga riigi vastu (otsene mõjutus) kui ka globaalselt (kaudne mõjutus), luues igale sõnumi saajale (mõjutatava riigi rahvas, tema liitlased ja ka mõjutust teostava riigi rahvas) negatiivse pildi vastupunnivast väikeriigist, et valmistada ette moraalne pinnas sõjaliseks konfliktiks kui seda oleks vaja rakendada.
Kui eelnev rahuaegne strateegia ei ole piisavalt efektiivne, on võimalik otsene sõjaline mõjutus. Ratsionaalne sõjaline eesmärk sellise väikeriigi vastu võib olla erinev. Tänapäeval ei ole ilma õigustatava põhjuseta teise iseseisva riigi vallutamine kasumlik mitmetel poliitilistel ja majanduslikel kaalutlustel. Mõtlematu rünnak võib põhjustada suuremat kahju maailma mastaabi, mis on siiski peamine tegevusareen, kuid järeleandlikkusele sundiv karistusoperatsioon on täiesti reaalne. Piisab vaid luua sobiv stsenaarium ja kontekst, mis annab kasvõi küsitava õigustuse operatsiooni teostamiseks ja lühiajaline sõjaline rünnak on mõeldav. Alati saab hiljem vabandada või õigustada, kuid tegu on tehtud. Aslaavia, omades arvestatavat sõjalist potentsiaali ja ka tuumaarsenali, ei oleks kindlasti soovitud sõjaline vastane ühelegi lääne suurriigile.
Aslaavia relvajõud eelistavad pidada konventsionaalseid lahinguid, kuid samas on kauakestnud sissikonfliktid riigi teistes piirkondades õpetanud ja arendanud ka irregulaarsete jõududega võitlemist. Siiski ei oleks lisaks ühe sissivõitluskolde lisandumine mingil juhul vastuvõetav ja kujutab Aslaavia riiklusele suuremat probleemi kui väikesearvulise konventsionaalse sõjaväega lahingute pidamine. Mingil juhul ei saa Aslaavia lubada endale uute terroristlike rühmituste tekkimist, mis võivad sisse imbuda tema territooriumile ja tekitada kaost ning ebastabiilsust riigi niigi hapras poliitilises ja sotsiaalses tasakaalus. Aslaavia sisejulgeolek on nõrk, kuna vastutavad ametkonnad korrumpeerunud. Mitmete terrorirünnakute toimumine riigi pealinnas on toonud esile süsteemi nõrkused selliste ohtude ennetamisel. Riiklikul tasandil on üks suuremaid ohtusid oma rahva rahulolematuse kasv võimuloleva grupiga ja erinevate sisemiste ja välisfaktorite mõjul võimalik ulatuslik mäss võimuvahetuseks. Samas, kuna läänelikemate vaadetega opositsioon on piisavalt nõrgestatud valitseva klanni poolt, ei pruugi ka rahvaülestõusu korral muutuda olukord paremaks. Vastupidi, tervet Aslaaviat võib tabada kaos ja anarhia, mis võib laieneda ka spontaanselt väljapoole riigipiire.

Eesti võimalikud strateegiad sõjas ja rahus
Strateegiate olemusest ja teooriast sai kirjutatud eelmises osas. Liikudes konkreetselt Eesti võimaluste juurde, tuleb üle korrata riigi peamine strateegiline eesmärk, milleks on Eesti rahva ja kultuuri püsimajäämine. Kuna ei kunagi ajaloos, nii ka mitte täna, ei ole püsimajäämiseks (loe: ellujäämiseks) piisanud paigalseismisest, seega on vaja pidavalt liikuda ehk areneda koos muutuva maailmaga. Sellest tulenevalt peab väiksem riik kui paratamatult nõrgem pool rahvusvahelistes suhetes otsima palju energilisemalt lahendusi, kuidas olla tegelikult suurem, tugevam ja kaitstavam kui seda võiks eeldada vaid territooriumi ja rahvaarvu järgi.
See nõudmine kehtib nii diplomaatilises suhtluses, majanduses, informatsiooni valdamises ja loomulikult ka sõjaliste võimete arendamises eesmärgiga tagada rahva ellujäämine tegelikult anarhistlikus ja omakasupüüdlikus maailmas. Strateegiate kui põhimõtteliste tegevusplaanide peamine nõue on see, et iga tegevus ja seda toetavad vahendid peavad olema suunatud lõpp-eesmärgi täitmisele. Seega ei ole strateegia osad need vahe-eesmärgid, tegevused, ettevalmistused või olemasolevad võimed, mis ei ole kas või kaude seotud suure eesmärgiga. See on ballast, millest tuleb vabaneda. Strateegiate kujundamisel muutub sellest arusaamine eriti oluliseks, kuna igal strateegial ja sellest tuleneval tegevusel on oma kindel tähtsuse järjekord. Eesti oludes võiks strateegiate ja doktriinide raam-mudel kujuneda järgmiselt.
Rahvusvahelisi leppeid ja demokraatlikke põhimõtteid järgiva riigina on kõrgeim doktriin ÜRO harta ja sellest lähtuvad kokkulepped ning konventsioonid (rahvusvaheline õigus). Järgmiseks aluseks on Eesti Vabariigi põhiseadus, mis on käsitletav kui rahvusdoktriin, sätestades eelmainitud ülima eesmärgi ja riigi toimimise mehhanismid. Otseselt põhiseadusest tulenevate riigi eesmärkide kaitseks on loodud ja kinnitatud julgeolekupoliitika alused, kuid siin saab küsida, kas ei oleks tarvis ka vahepealset rahvusstrateegiat. Sellist ühiskondlikult kokkulepitud pikaajalist kava, mis sätestab riigi pika perioodi (kuni 50 aastat) ambitsioonid, eesmärgid ja plaanid nendeni jõudmiseks. Midagi sellist, mis on rakendatav, üheselt mõistetav, ja mis peamine, põhimõttelistes küsimustes päevapoliitilist või valimiseelset kemplemist välistav.[1] Midagi sellises skaalas on teinud meie naabrid soomlased, kes oma kontseptsioonis „Tehtäva Suomelle“ on seadnud rahvuslikud ambitsioonid palju pikemale ajale kui järgmised valimised.[2]
Lätudes põhiseaduses püstitatud eesmärgist ja juhistest, on kujundatud riigi julgeolekupoliitika alused, mis on käsitletav kui üldine julgeolekudoktriin. Selle doktriinilisi printsiipe järgides on omakorda loodud praegune riigikaitse strateegia, mis vaatamata oma nimele (strateegia kui põhimõtteline plaan) on rohkem julgeolekudoktriini kitsama valdkonna ehk kaitsepoliitika tunnusjooni, mitte ei sea ette väga konkreetseid tegevusi kaitseks välis- ja siseohtude vastu.[3] Siiski on see dokument suur, vaatamata nii mõnelegi puudusele ja küsitavusele, suur kvalitatiivne samm edasi.

Kaks versus kolm julgeoleku alustala
Kehtiv riigikaitse strateegia näeb Eesti julgeoleku alustaladena kaht peamist sammast, milleks on ühelt poolt kollektiivkaitsesüsteemi tõhusus ja teisalt esmane iseseisev kaitsevõime.[4] Siiski tuleks jagada need alused kolmeks sambaks, mis aitaksid tuua rohkem selgust riigikaitse planeerimisse ja ka tegevusse nii rahu kui sõja korral. Need kolm oleksid kollektiivkaitsesüsteemi ja ka iseseisva kaitsevõime tõhus heidutus, esmane iseseisev kaitsevõime ja reaalne kollektiivkaitsevõime sõja korral. Sama oleks ka nende sündmuste tõenäoline toimimise järjekord ja see on vihje prioriteetideks.

Kollektiivkaitse koosneb alati kahest eraldiseisvast komponendist, millest esimene on heidutus. Selle eesmärk on iga oma tegevusega kujundada potentsiaalses vastases veendumust, et sõjaline kallaletung ei ole otstarbekas. Vastupidi, sõja korral ületavad kahjud tõenäolise kasu. Heidutus peab olema ka iseenesest reaalne, sest kui vastane seda ei näe, kuid veel olulisem, ei saa aru ohust endale, juhul kui ründab, pole sellest mingit abi.

Teine komponent ehk reaalne sõjategevusvõime ei pruugi kollektiivkaitsesüsteemis tingimata ja automaatselt realiseeruda võrdväärselt heidutusega. See on tõenäoliselt oodatust erinev ja halvimal juhul mittetoimiv (ei tasu unustada, et NATO teeb otsuseid konsensuse põhimõttel ja kui mingil põhjusel jääb kasvõi üks liige eriarvamusele, on see juba tõsine probleem rünnaku all olevale riigile). Küsimus ei ole mitte liitlasvägede sõjalistes võimekustes, vaid liitlasriikide individuaalsetes poliitilistes otsustes. Seega on alati olemas kõige halvema stsenaariumi tõenäosus, et reaalne kollektiivkaitse ei hakkagi tööle. Sellega peab iga väikeriik ka sama reaalselt arvestama, mis juhib riigikaitselise mõtte sellele, et tegelik raskuskese (Centre of Gravity) on iseseisev kaitsevõime, mitte kollektiivkaitse.

Isegi kui kollektiivkaitse sõja korral rakendub ja liitlasväed on valmis tulema füüsiliselt appi Eesti territooriumi vabastamiseks sissetunginud vastasest, on esmasel iseseisval kaitsel seda etappi võimaldav roll. Teiste sõnadega: kui esmane iseseisev kaitse ebaõnnestub, ei saa ka tõenäoliselt rakenduda ka reaalne sõjaline kollektiivkaitse. Omaette küsimus on, kas see iseseisev kaitsesüsteem peab kopeerima liitlassüsteemi või peab looma iseseisvalt ja kohalikke olusid arvestades kõige tõenäolisemalt toimivad meetodid ning arendama vahendid, mis ka tegelikult paneks võimaliku vastase raskustesse. Ka tuleks seda iseseisvat esmast kaitsevõimet vaadata aspektist, et esmane iseseisev kaitse võib ka muutuda püsivaks ehk pikaajaliseks.[5] Igal juhul tuleb arvestada võimalusega, et tuleb oma jõududega hakkama saada kuni sõja lõpuni.

Sõjapidamisdoktriini postulaadid
Kehtiva riigikaitse strateegia (kaitsepoliitika) alamdokumendiks võiks omakorda olla sõjapidamisdoktriin, mis selgelt ja üheselt looks kõigile riigikaitses osalejatele arusaama, mida tähendab sõda Eesti seisukohalt, kuidas ja milliste reeglite järgi Eesti enda kaitsmiseks võitleb. Lisaks sõja olemuse defineerimisele peaks see doktriin andma alustõed ehk põhiprintsiibid, kuidas me mõtleme, võitleme, valmistume ja harjutame.
Eesti sõjapidamise doktriini soovituslikud põhiprintsiibid:
  • Initsiatiivi, hajutatuse, loovuse ja usalduse õhkkonnas kõigi ühine suunatus suurimale eesmärgile – riigi, rahva ja kultuuri püsimajäämisele;
  • Iga vastase heidutamine läbi selgepiirilisuse puudumise; valmidus võidelda üle terve lahinguruumi, sõltumata rindejoonest;
  • Aktiivne maailma ja vastase arvamuste kujundamine nii rahus kui ka sõjas;
  • Oma moraalse palge säilitamine nii rahus kui ka sõjas; sõjaõiguse järgimine;
  • Vastase üllatamine ja hajutamine uudsete strateegiliste ning taktikaliste lähenemistega, klassikaliste lahenduste vältimine;
  • Oma tugevuste suunamine vastase nõrkuste vastu, vastase tugevuste vältimine ja nende kurnamine kergemini haavatavate võimete kaudu;
  • Strateegiliste ja operatsiooniliste häirete tekitamine vastase kodumaal;
  • Vastase süsteemide “röövimine” ja nende kasutamine vastase enda vastu;
  • Liitlaste saabumiseks varuplatvormide loomine ja varjamine;
  • Jõudude säästmine pikaajaliseks võitluseks, pidev vägede taastootmine sõja ajal.[6]

Eesti võimalikud sõjalised strateegiad
Eelmainitud doktriin peaks andma juhised erinevatele sõjalistele raamstrateegiatele, mis on juba konkreetsemad tegevuskavad erinevates tingimustes. Need strateegiad saab jaotada  kolme gruppi: esmase kaitse strateegiad, kollektiivkaitsestrateegiad ja rahvusvaheliste operatsioonide strateegiad (nii sõjas kui rahus). Need kõik peavad olema omavahel seotud ja piisavalt paindlikud, et tagada kas rakendamine koos või sujuv üleminek ühelt teisele ja ka tagasi kui vaja.
Eelmainitud sõjapidamisstrateegiad oleksid põhimõttelised tegevuskavad,[7] mis loovad kooskõlas kõrgemate doktriinidega selged, kuid üldised tegevusjuhised erinevates olukordades nii vägedele kui ka kogu rahvale. Erinevad strateegiad koosnevad omakorda kontseptuaalsetest alajaotustest, mis täpsustavad tegevusi ja keskendavad riigikaitsjaid just sellises olukorras parimatele taktikatele, et olla endiselt eesmärgile suunatud ka siis kui jooksva juhtimise skeem kokku kukub. Nendest strateegiatest saavad omakorda paljude operatiivkavade alused. Operatiivkavad on juba täpsed plaanid, kus on kirjas ajas ja ruumis tegutsevad üksused.[8] Loomulikult on need plaanid salastatud.
Siiski peaksid eelmainitud strateegilised kontseptsioonid olema avalikud ja seda kolmel põhjusel. Esiteks on need üldised juhised, mis lühendavad tunduvalt iga riigikaitsja orienteerimisaega konkreetse operatiivplaani kättesaamisel. Teiseks, kui vastavalt sobivat konkreetset plaani ei ole või olemasolev ei toimi, saab iga allüksus selle kiirelt endale ise luua, järgides kehtivat strateegiat. Kolmandaks kujundab tõsiste ja toimivate üldiste strateegiate avatus (eriti sõjapidamise meetodite osas) vastase reaalsustaju ehk mõjub heidutusena. Siiski ei tohi neis kirjas olla detaile, mida vastane saaks ära kasutada kui nõrkusi.

Siseriikliku õiguse roll
Siseriiklikud õigusaktid, mis puudutavad riigikaitset, peavad lähtuma eelmainitud doktriinidest ja strateegiatest ning olema loodud nende toetuseks. See on oluline järjekord, sest ei saa luua edukat sõjapidamisstrateegiat kui oma riigi seadus seab rumala piirangu vajalikule meetodile, mis võib saada sõjategevuses määravaks.[9]
Samavõrd kui meetodite kaalutlust, tuleb silmas pidada ka füüsilist riigikaitset teostavate kaitseväelaste ja kaitseliitlaste sotsiaalseid garantiisid, et tagada riigikaitse teoreetiline ja praktiline areng. Kui inimesed süsteemis ei püsi ega arene, on ka reaalne kaitsevõime nõrk.

Liitlasdirektiivid ja -doktriinid
Tekib ka küsimus liitlaste, st NATO ja Euroopa Liidu lepete, doktriinide ja direktiivide kohast ning hierarhiast Eesti süsteemis. Selge on see, et universaalseid doktriine ei saa üks ühele kasutada ükski vägi, sest igaühel on mitmeid erisusi. Kuigi rahvusvahelised lepped on põhiseaduse kohaselt vastuolu korral üle siseriiklikest õigusaktidest,[10] ei teki siin tegelikult vastuolu. Kui ka NATO või Euroopa Liidu doktriinid on ratifitseeritud, tuleb neid tunda ja neist võtta kasutusele just see, mis sobib ja töötab, samas siiski kultuuriruumi ja olukorda mugandades.
Oluline on teadvustada, et liitlasdoktriinide olemasolu ei vabasta sisemaisest riigikaitselisest mõtlemisest ja oma unikaalsetest taktikalistest lahendustest. See töö saab paraku olema pidev ja lõputu ning arenguruumi on Eesti sõjameestel veel piisavalt.

Riigikaitse arengukava alused
Alles peale kõiki eelnevaid tõuseb aktuaalseks riigikaitse arengukava (siiani sõjalise kaitse arengukava),[11] mis peab lähtuma kõigest eelmainitust kogumis. Kuna vajalikud võimed selguvad tegelikult alles peale strateegiliste kontseptsioonide kujundamist ja nende testimist sõjamängudes, saavad võimete loomiseks ja tugevdamiseks vajalikud arendused lähtuda siiski vaid selgest plaanidest vajalikes tegevusteks.
Selline lähenemine võtab võimaluse võimeid luua kellegi isikliku eelistuse järgi, nagu kahjuks mõnegi võimega on minevikus juhtunud. Just eelmainitud järjekord osa strateegilisest ja seega eesmärgile pühendunud lähenemisest, mis aitab kõige optimaalsemal viisil kasutada aega ja piiratud varusid.[12]    

Kokkuvõtteks
Selle osa kokkuvõtteks saab öelda, et strateegilisi valikuid on alati rohkem kui üks või kaks. Neid lausa peab olema rohkem, sest iga olukord on unikaalne ja universaalseid lahendusi pole olemas. Samas on oluline säilitada paindlikkus liikumaks erinevate strateegiliste kontseptsioonide vahel. Riigikaitselisel mõtlemisel on tähtis keskenduda esmase iseseisva kaitsevõime tõsisele ülesehitusele, andes sellega ka olulise panuse heidutusse. Hetkedel, kui kollektiivkaitse reaalne kaitsevõime võib olla nõrgem, tuleb riigi oma kaitsevalmiduse ja -võimetega tugevdada sõda ärahoidvat heidutust.
Samas peab säilima ka riigi reaalne kaitsevõime sõja korral ja seda sellise strateegia valikuga, mis põhjustavad sissetungijale suurimaid raskusi ehk siis kogu sõjategevus asetub vastase suhtes sellisesse positsiooni, millega ta ei ole valmis võitlema ja mille tagajärgi ta endale lubada ei taha. Just siin on vaja Eesti eesmärkide saavutamiseks nutikalt arendada ja ühendada taktikad ning kõik saadaolevad varud.
Järgnevates osades tulevad käsitlusele ülalkirjeldatud võimalike sõjaliste strateegiate olemus ja sisu, samuti seotus ja teatud tingimused ühelt üleminekuks teisele. Lisaks liigub arutelu operatsioonilistele ja taktikalistele aspektidele Eesti kaitsmisel.
(järgneb)


[1] Laaneots, Ants 2011. Eesti vajab pikaajalist riigikaitse kokkulepet. Kaitseväe juhataja kõne Eesti Vabariigi aastapäeval kaitsejõudude paraadil 24.veebruaril, (http://www.mil.ee/?id=3279).  
[2] Tehtävä Suomelle, (http://www.tehtavasuomelle.fi/).
[3] Strateegia on tegevusplaan, mis ühendab meetodid ja vahendid eesmärgi saavutamiseks ajas ja ruumis. Vaadeldav Riigikaitse strateegia on oma sõnastuselt deklaratiivne (…peab tagama…, …tuleb saavutada… jne), mitte korraldav (aastaks 2013 on arendatud välja võime X jms).
[5] Vt. Toomse, Rene 2010. Esmane kaitsevõime. Kaitse Kodu! 6, lk 33-36.
[6] Kombinatsioon Liddell Harti, Mao Zedongi, Ferdinand Fochi ja John Boydi seisukohtadest (kursiivis autori täiendused)
[9] Praeguseks kaitseväe korralduse seaduse 4.peatükiga „Kaitseväeluure,“ seatud elementaarse luuretegevuse piirangud on absurdsed ja ebapädevad: näiteks §37 lg2 ei luba mingisugust inimluure (inimallikate küsitlemine) tegevust Eesti territooriumil, mis tähendab, et seadusega on keelatud ka oma rahvusest talumehelt küsida, et ega ta siinkandis vaenlast näinud ei ole.
[10] Eesti Vabariigi põhiseadus § 123, (https://www.riigiteataja.ee/akt/12846827).
[12] Strateegiliste küsimuste järjekorda vt Toomse, Rene 2011. Sõjapidamine IX: Eesti kaitsemisest sõjas ja rahus 1. Kaitse Kodu! 1, lk 37.