Legal Notices

All expressed in this blog are the author's opinions and do not represent any official standpoint of any other entity.
No expression here is intended to incite any violence, rebellion or any other conduct that is not according to commonly established rules and regulations.
All information presented here is acquired via open sources or personal experiences of the author. Here is no classified information any kind.

17 March 2011

Eesti mehed Afganistanis ja näotu infosõda (täiendatud)?

Eesti mehed Afganistanis ja näotu infosõda (täiendatud)

Reality is merely an illusion, albeit a very persistent one.
— Albert Einstein

Tänaseks on siis lahvatanud (ja juba ka jahtumas) skandaal ühe Briti ajakirjaniku ärakorjatud ja hävitatud, kuid siiski ilmuva raamatu üle (EPL 16.03.11). Väidetavaks peapõhjuseks tema kirjeldused Eesti sõjameeste väidetavalt liigselt uljaspäise käitumise kohta, mille avalikukstulek oleks võinud kahandada Eesti otsustajate meelekindlust missiooni jätkamisel koos brittidega. Tahan kohe alguses avaldada toetust oma kolleegile, kellest jutt käib, ja soovitan tal südamerahuga jätta tähelepanuta „sõjamehelikkuse tarkusest“ pakatavate kommentaatorite sapised märkused. Meie tööd ei saa siidikinnastes ja riskivabalt teha, kuigi enamus ühiskonda seda tahaks nii näha. Sõda on üks neetult riskantne bisness muuhulgas ja inimesed saavad viga. Ühtegi otsust sellises olukorras ei ole käsiraamatusse kirja pandud ja alati võib hiljem spekuleerida, mis oli õige ja mis oleks võinud parem otsus olla. Pealegi ei ole selles kõnealuses raamatus väidetu kohta mitte ühtegi autentset tõendit, et asjad just nii käisid. Kuid hoopis muud asjad selle loo juures tekkisid mu meelele.

„Harnden (raamatu autor) viibis koos Welsh Guardsi üksusega Helmandis 2009. aastal. Siis sai surma tema sõber kolonelleitnant Thoneloe, kes süüdistas raamatus Briti võime helikopterite ja meeste vähesuses ning vigaste strateegilistes plaanides“ (EE 15.03.11). Just see võib olla hoopis tegelik põhjus, millelt suure käraga tahetakse tähelepanu ära juhtida ja sellele viitab Harnden ka oma hiljutises artiklis The Telegraph'is:
Piinlikus, et raamat paljastab, mis juhtub sõduritega kui pole piisavalt helikoptereid, et hoida mehi eemal lõhkekehadeohtlikest teedest; kaitseministeeriumi saamatus hankida õigeid lõhkekehadevastaseid seadmeid; ja et kolonelleitnant Thorneloe’l ei olnud piisavalt varustust ja relvastust, et teha tööd, mis tal oli teha kästud ning ta uskus avameelselt, et ei nii Briti strateegia kui ka operatsioonid ei olnud vastavad olukorrale.

Olles ise brittidega Afganistanis teeninud, mäletan nende kurtmist viletsa varustuse üle ja kuidas nad imetlesid meie varustust. Nende kuulivestidel kattis komposiitplaat vaid südant ja selle ümbrust, mitte tervet diafragmat, olles seega ligi poole väiksem kui meie vestidel (see oli 2006, nüüdseks on neil paremad vestid). Briti seersandist tõlgile kinkisin ära tulles paari oma Magnumi saapaid, sest tema jalad olid pidevalt puruks talle väljaantud saabaste tõttu.

Loogiliselt arutledes ei ole ametlikud põhjendused realistlikud. Oht, et eestlased oleks võinud oma väed selle peale Afganistanist välja tõmmata, on lihtsalt naeruväärne. Need detailid eesti sõjameeste kohta ei oma mingit kaalu sellises kontekstis. Kui raamat rääkinuks meie kõrgematest otsustest ja strateegiast, siis oleks sellisel kartusel juba alust olnud. Seega usun siiski, et tegemist on ehtsa ja osava diversiooniga (diversioon kui infokampaania, milles pannakse teised uskuma milleski muus kui tegelikult olulises). 

Olukorras, kus üks ei taha samas raamatus esinevaid oma strateegilisi vigu liigse tähelepanu alla lasta, on parim meetod juhtida tähelepanu üleliigse käraga väiksemale, kuid enda jaoks ohutule probleemile. Mida suurem kära (sealhulgas terve tiraaži väljaostmine on lausa ennekuulmatu), seda vähem analüüsib tavalugeja muud ja tegelikult olulist selles raamatus. Lisaks saab näiliselt liitlaste tunnetest hoolimise kaudu hoopis ka lisakrediiti, seega tõeliselt geniaalne mänguplaan.  

Infosõja põhireegel on, et võidab see, kes esimesena sõnumi välja saab – pole tähtis, kas see on tegelikult nii ja kas see on oma olemuses üldse oluline. Hiljem, kui ka keegi tegeliku ja palju olulisema probleemi avastab, siis ei saavuta see enam kuidagi sellist ulatust, nagu oleks olnud esimese uudisega. Antud juhul ei ole Eesti infosõja sihtgrupp (ei ole vaja mõjutada Eesti avalikkust), vaid on kas tahtmatu või organiseeritud kaasmängija. Igal juhul on Eesti sõjamehed ja nende võimalik reputatsiooni kõigutamine vaid kaaskahju (collateral damage). Mäng käib ikkagi kampaania algatanu oma rahva arvamuse kujundamiseks või pigem kahjulikuma arvamuse kujunemise vältimiseks. Olukorras, kus Eesti ametiisikud selle kampaaniaga kaasa lähevad, on soovitud efekt mitmekordne. Sellises situatsioonis võib Eesti ennast kahjuks ise kahjustada, mis ka on tõenäoliselt juba juhtunud. Ametlikult üle reageerides, on saavutatud „mängujuhtide“ soovitud efekt ja suur on ka oht oma nägu kaotada sellise lugejaskonnaga ajakirjaniku vastu minnes, nagu ilmestab ka Harndeni 18. märtsi artikkel The Telegraph’is. Kõmu jätkub tegelikult väheolulise teema üle ja keegi ei näi esitavat liigseid küsimusi saareriigi enda probleemsete kohtade üle selles sõjas.

Sellist operatsiooni ei tee muidugi spontaanselt, vaid nutikalt ja hoolikalt ette valmistatud plaani alusel. Muuhulgas hõlmab see raamatu autori pommitamist vastavate sõnumitega, samuti ka liitlasriigi otsustajate ärevusse ajamist. Asi keeb ja kõik asjassepuutuvad (peale mängumeistrite) usuvad iga päevaga aina rohkem, et just see ongi peapõhjus. Päeval kui asi saab avalikuks, toimuvad kõik aktsioonid ja reaktsioonid juba ise-enesest, nagu ülekeenud katlast. Algab ulatuslik debatt tegelikult ebaolulise teema üle ja tegelikud murekohad ei satugi tähelepanu alla.

Kui Eesti otsustajad oleks ise teinud esimese sammu oma rahvale selgitamiseks enne avalikuks tulekut, oleks olnud suur tõenäosus näotut olukorda vältida. Ausalt ja vahetult, et selline raamat selliste seikadega on ilmumas. Tänapäevasel infoajastul on pehmelt öeldes naiivne oodata, et keegi sellisest raamatust midagi ei kuuleks, eriti peale selle hävitamist.

Siia lõppu natuke kronoloogiat vaieldava seiga üle, millega oleks palju spekulatsioone võinud ümber lükata juba päris alguses:
  • Estcoy 8 lahkus missioonile 3. mai 2009 (EPL 03.05.2009)
  • 17. maiks oli Estcoy 8 läbinud kahenädalase aklimatiseerumisperioodi kohapeal, mida peetakse normaalseks vahemikuks (ÕL 17.05.2009)
  • 18. mai saab patrulli liige haavata (EPL 18.05.2009)
Seega ei vasta raamatu autori väide (või talle väidetu) , kohanemata ning kehva ettevalmistusega üksuse kohta, tõele. Üksus oli kohanenud vähemalt kaks nädalat samas piirkonnas ja ettenähtud drillid ning ettevalmistused tehtud.   

Rene Toomse
Märts 2011, Tartus