Sõjapidamine IX: Eesti kaitsemisest sõjas ja rahus 1
Rene Toomse, Kaitse Kodu! 1/2011, lk 33-37
Juunisõda
See juhtus juunikuu esimese nädalavahetuse varahommikul ja peaaegu ootamatult. Aslaavia[1] tungis kahe motolaskurbrigaadiga Narva kaudu Kirde-Eestisse ja sööstis Tapa garnisoni suunas, kihutades oma ratassoomukitel ja tankidel läbi ausat und magavate linnade ja asulate. Samal ajal sooritas 36. õhuründebrigaad ühe pataljoniga dessandi väeosatagusele lennuväljale ja hõivas tormijooksuga sõjaväelinnaku. Vahtkond üritas esimeste langevarjude taevasse ilmumisel saada ühendust peastaabiga Tallinnas, enne kui nad üle joosti, kuid sideliinid ei töötanud enam. Keegi ei vastanud kutsungile, sidesüsteem oli häkitud ja kokku kukutatud, turvamüürid murtud, mobiilside vaikis. Selle kõige eest olid hoolitsenud varakult riiki imbunud eriüksuste grupid, kes ettenähtud ajal sooritasid vaikseid, kuid surmavaid rünnakuid meedia-, side- ja serverisõlmedele, võttes nii peastaabi, erinevate väeosade ja avalikkuse suhtlemisvõimaluse.
Kihutavad motolaskurbrigaadid jagunesid Jõhvi juures kahte suunda, üks jätkas Rakvere ja Kundani, teine suundus lõuna poole Avinurme piirkonda ja saatis pataljoni tugevduseks Tapale, kus asuti kiirelt hävitama Eesti kaitseväe tehnikat ja varustust. Samal ajal hargnesid brigaadid Avinurme-Rakvere-Kunda joonel ja asusid kaitsepositsioonidele, tõmmates nii mõttelise joone Kirde-Eesti ja ülejäänud riigi vahele. Siis sisenesid riiki ka siseväed, kes asusid linnades ja suuremates asulates kontrollposte üles seadma ja uudishimulikke või vastuhakkajaid taltsutama. Kohaliku viienda kolonni abiga asuti vahistama kodudesse jäänud kaitseväelasi, kaitseliitlasi, politseinikke ja piirivalvureid, et vältida nende ohtlikuks muutumist edasise operatsiooni ajal.
Sõjaväeluure spetsialistid võtsid kontrolli alla erinevate ametiasutuste, nagu sotsiaalameti, maksuameti, kodakondsus- ja migratsiooniameti osakondade arvutipargi. Nad asusid koguma kõike edaspidiseks vajalikku elektroonilist ja muul kujul informatsiooni, sealhulgas kõigi potentsiaalselt ohtlike isikute andmeid, keda jooksvalt saadeti vahistama sisevägede patrullid.
Kunda jooneni Läänemerel patrullisid sõjalaevad, takistades nii võimaliku abi merelt. Kogu operatsiooni esimene etapp, Kirde-Eesti eraldamine, sai sooritatud ligikaudu kuue tunniga.
Rünnakule olid eelnenud järjest kasvavad pinged riikide vahel. Suurem grupp Aslaavia rahvusest inimesi, kelle kontsentratsioon Kirde-Eestis ja Tallinnas on märkimisväärne, olid järjest enam nõudnud rohkem „õigusi“ kuni selleni, et Kirde-Eesti saaks autonoomseks maakonnaks, kus aslaavlased valitseksid oma äranägemise järgi, toetudes etnilise kodumaa abile. Pinged ja konfliktid noorte eestlaste ja aslaavlaste vahel olid kasvanud veritseks kokkupõrgeteks, mille taltsutamiseks kasutas politsei kogu oma jõudu, kuid millel oli pigem mõlemaid pooli provotseeriv efekt. Aslaavia kasutas kogu olukorda oskuslikult ära, manipuleerides meedia ja oluliste rahvusvaheliste organisatsioonidega. Eestlased said kuvatud kui inimõigusi eiravad natsid, kes ei salli oma kodumaal teisi rahvaid ja on selle nimel valmis kõige ebainimlikumal viisil ründama rahumeelsete aslaavlaste kodusid, koole ja lasteaedu. Ja seda kõike Eesti valitsuse vaikival nõusolekul, kes näiliselt püüab politseijõududega korda hoida, kuid tegelikult ei takista rünnakuid aslaavlaste vastu.
Kuigi olukord oli juba aprillist alates olnud väga pingeline, vahetatud oli mitmeid diplomaatilisi noote ja vastastikku saadetud riigist välja saadikuid, ei ennustanud miski relvastatud rünnakut Eesti vastu. Eesti oli kindel oma heidutuses, mida pakkus peamiselt kuulumine NATOsse ja Euroopa Liitu.
Aslaavia oli just pidamas oma iga-aastast suurõppust Balti riikide piirde lähistel, kuid selle varjust esimesed brigaadid oma sööstu sooritasidki – kiirelt ja liigse poliitilise kärata, nagu osana õppusest. Alles esimese rünnakupäeva lõunaks, kui Kirde-Eesti oli isoleeritud ja siseväed asusid kontrollima asustatud alasid, esines Aslaavia president vastava avaldusega maailmale. Ta mõistis hukka Eesti valitsuse võimetuse etniliste aslaavalaste julgeolekut tagada, mis ei jätnudki muud võimalust, kui võtta sellega kaasnevate kohutavate inimõiguste rikkumiste tõkestamiseks kõige plahvatusohtlikum ala ajutiselt Aslaavia rahuvalvajate kontrolli alla. Ta kinnitas, et Aslaavia ei ole huvitatud Eesti okupeerimisest ja rahuvalveväed lahkuvad kohe, kui kohalike aslaavalaste turvalisus ja poliitilised nõudmised on Eesti valitsuse poolt tagatud.
Juhul, kui Eesti peaks kasutama sõjalist jõudu rahuvalvajate vastu, saab vastulöök olema karm ja kõikehõlmav. Praeguseks on keskmaa-raketisüsteemid sihitud kõigile Eesti strateegilistele objektidele, nagu Ämari ja Tallinna lennuväljad, suuremad sadamad, kaitseväe ja Kaitseliidu staabid ning väeosad. NATO või Euroopa Liidu võimaliku sekkumise korral ei välista Aslaavia jõu kasutamist ka nende vägede vastu. Kogu õhuruum Eesti kohal on kontrollitud Aslaavia õhutõrje raketisüsteemide poolt, Läänemere akvatoorium on vaatluse alla ja iga katse saata lisajõudusid Eestile appi annab Aslaaviale õiguse kasutada jõudu lähenevate lennukite või laevade vastu.
Tallinnas kogunes Eesti valitsus kriisiistungile, kaitsejõud said mobilisatsioonikorralduse ja alalises valmiduses jalaväebrigaad asus Paldiskist liikvele Kirde-Eesti suunas, et tõkestada vastase võimalik pealetung Tallinnale. Sõda oli saabunud taas kord Eestimaa pinnale.
Riigikaitse strateegilised seisukohad ja dilemmad
Kõigepealt meenutagem siinkohal sõjandusklassikut Carl von Clausewitzit, kes oma teoses „Sõjast“ on öelnud, et esimene, ülim ja kõige kaugemale ulatuv otsus, mille riigimees ja väejuht peavad tegema, on anda hinnang, missuguses sõjas nad tegelikult osalevad, mitte oletama või püüdma kujutada seda teistsuguse, selle konkreetse sõja olemusega vastuolus olevana. Sest see on esimene ja kõige kaalukam strateegiline küsimus.
Nüüd aga asja juurde. Eelpool kirjeldatud rünnakut ei ole veel juhtunud ja saab vaid spekuleerida, kas see on võimalik või mitte. Tänapäeval takistab seda eelkõige võimaliku vastase poliitiline ja ka majanduslik ratsionaalsus. Mitmes mõttes oleks see talle enesehävituslik, kus kulutused ja tagajärjed (sh rahvusvahelised sanktsioonid) ületaksid kordades kasu. Kas see tasakaal võib tulevikus muutuda, sõltub paljuski arengutest Eestis ja rahvusvahelisel areenil. Hetkel (riigi eksistentsi mõttes võib hetke mõista näiteks kümne aasta vältel) on Eesti veendunud, et otsene sõjaline rünnak riigi vastu ei ole tõenäoline, kuid ei välista ka mõne vastase võimalikku väärarvestust, et NATO kollektiivkaitse ei rakendu.[2] Seega on enesestmõistetav, et tuleb ka ise riigikaitseks valmis olla ja seda ennekõike esmase iseseisva kaitsevõime arendamise kaudu. Viimase toimimine on üldse eelduseks, et liitlased saaksid Eestile appi tulla.[3] Muu hulgas näeb „Riigikaitse strateegia“ ette esimese löögi vastuvõtmist nii territoriaalsete, mitteterritoriaalsete üksuste kui ka sissitegevusega vastase poolt hõivatud aladel.[4] Kõik vajalikud jõud arendatakse välja võimepõhise planeerimise kaudu,[5] mis eeldab pidevat analüüsi ja sünteesi teemal, milliseid võimeid on tegelikult vaja, et saada vastu raskekaalulisele vastasele.
Seega veelgi enam oluline kui kunagi varem, võib olla küsimus, milliseid sõjapidamise strateegiaid ja taktikaid saab väike riik rakendada suure vastu, et olla edukas. Ülalkirjeldatud Juunisõja esimese etapi ehk Kirde-Eesti eraldamise tegi Aslaavia teoks päevaga. Kas see on reaalne? Muidugi on. Reaalne on ka see, et brigaadi või kahega saab paari päevaga põhimõtteliselt läbi Eesti sõita. Soomuspataljoni liikumise kiirus valges on keskmiselt 30–40 km/h (liigutakse pataljonide kaupa valmisolekus hargneda rünnakrivistusse kontaktist) ja Narvast Tallinna on 212 km. Kui keegi sellise rännaku takistamiseks midagi ette ei võta, on see teekond teoreetiliselt läbitav viie tunniga.
Olgem ausad, strateegilise üllatusrünnaku korral, kui Eestil ei ole väed juba enne seda mobiliseeritud ja positsioonidel, on selline olukord täiesti reaalne ja riigist saab suhteliselt lihtsalt läbi sõita. Kuid see ei ole veel mingi katastroof, kui asja avatuma pilguga vaadata ja selliseks stsenaariumiks valmis olla. Üks asi on soomusbrigaadi paiskamine edasi koheseks vastupanuks valmistumata maal, hoopis teine ja keerulisem ülesanne on selle väe võitlusvõime tagamine pärast esimest sööstu. See on vastase nõrk koht, kuhu sellise stsenaariumi korral peaks suur osa kaitsejõudude plaane rõhu asetama. Peamine on mitte sattuda paanikasse, vaid suunata kaitse energia vastase kriitiliste nõrkuste vastu. Et leida neid nõrkusi ja ise tugev olla, tuleb pisut tegelda ka sõjapidamise filosoofia kui arusaamisega sõjast ja selle olemusest.[6]
Põhitõed väikeriigi ellujäämiseks sõjas
Eesmärk pühendab abinõud
„Eesmärk pühendab abinõud“ on igivana väljend, millele tihti omistatakse negatiivne varjund. Kui aga tekib olukord, kus totaalse kaotuse vältimiseks on valida hävingu või mittetraditsioonilise tegutsemise vahel, on loomulik valik tegutsemine. Sõjapidamises on alati kesksel kohal moraal, eetika ja sõjaseadused. Kui reegleid saab veel painutada, siis moraalse palge kaotamine võib olla oma hävingu kiirendamine. Sõjas ei ole kergeid valikuid ega otsuseid. Iga ülema käsk on otsus selle kohta, kes jääb ellu ja kes mitte.
Väikeüksuse tasandil sõltub sellest sõjamehe elu, riigi tasandil tehtud otsustest terve rahvuse püsimajäämine. Siit tõusetuvad ka küsimused sõja korral. Kas tsiviilobjektide rünnak vastase riigi territooriumil on lubatud, kui mõni neist võiks peatada kogu sõjategevuse Eesti vastu? Sõjaõigusega oleks see vastuolus.[7] Kuid kui sellest sõltub ennast kaitsva riigi saatus? Järgmine dilemma on: kuidas suhtub ülejäänud maailm sellisesse tegevusse ja kas see mõjutab abivägede saabumist?
Need ja mitmed teised on vastuseta küsimused, mille kohta tuleb ühel päeval siiski teha otsuseid. Võttes aluseks Eesti Vabariigi põhiseaduse preambulas öeldu, et Eesti ülim eesmärk on riigi, rahva ja kultuuri püsimajäämine, annab see tõenäoliselt aluse ka vähemalt kaaluda meetodeid, mis ei pruugi olla kooskõlas meie praeguse ja ka NATO klassikalise arusaamisega sõjapidamisest.
Avatud mõtlemise vajadus
Väikeriik peab olema eriti avatud mõtlemisega. Ebatraditsioonilised meetodid (taktikad ja tehnikad) tagavad eesmärgi täitmise tõenäoliselt paremini, sest need on üllatuseks vastasele ja koos tegevuste tempoga loovad šokiefekti, mis omakorda vähendab vastase võitlusvõimet. Eriti on vaja uuenduslikku mõtlemist taktikate osas.
Siin on suureks abiks ka sõjaajalugu, lahingute kirjeldused just sellest aspektist, mis on töötanud väiksema väe kasuks suurema vastase vastu. Sõjapidamise ajalugu on kirju näidetest. Oskus neid analüüsida, vastavalt kohandada ja modifitseerida peab tulema Eesti oma sõjateadusest. Väikeriik ei saa endale lubada soovunelmaid, et keegi teine tuleb talle kohe appi, vaid ta peab nutikalt ja agaralt looma tegevuskavasid ise tegutsemiseks, seda just esmase iseseisva kaitsevõime raames. Arvestada tuleb ka sellega, et „esmane“ võib osutuda väga pikaks ja vajadusel koosneda lausa erinevatest strateegilistest tegevuskavadest, mis lähevad sujuvalt üle ühelt teisele ning vajadusel ka kolmandale.
Lisaks erinevate plaanide olemasolule on sama oluline ka kaitsejõudude liikmete ja rahva teadlikkus põhimõttelistest sõjapidamise strateegiatest, sest ükski plaan ei tööta, kui selle täitjad seda ei tea ega ole selle täideviimiseks valmistunud. Siin on vastuolu oma plaani salastamisega vastase eest, kuid just selles peab olema mõistlik tasakaal: põhimõttelised strateegiad peavad olema avalikud, omades nii ka heidutuse iseloomu, kuid konkreetsed operatsioonid nende raames on varjatud kuni tegevuste käivitamiseni.
Ka kõige ebameeldivama ohustsenaariumi rakendumise korral, nagu näiteks võiks olla eelkirjeldatud Juunisõda, ei tohiks mobiliseeritud, kuid kokkuharjutamata üksusi mõtlematult saata vastu vastase tugevusele ehk soomusüksustele, vaid keskenduda tuleks sellise sügavusse tunginud väe piiramisrõngasse võtmisele ja tema toetuse äralõikamisele. Läbiv põhimõte on, nii idee kui ka füüsilise lahingu tasandil, et alati peab olema paisata oma tugevus vastase nõrgemate, kuid eluliselt oluliste võimete vastu. Mitte ükski vägi ei ole tugev igas kohas ega võimes. Kuid veelgi olulisem: kaitsja ei tohi pakkuda vastasele võimalusi tema soovitud sihtmärkideks ehk väiksema kaitsja füüsiline tugevus (näiteks pataljon klassikalises kaitses) võib osutuda tegelikult kriitiliseks haavatavuseks vastase ülekaalukate relvasüsteemide poolt, millega nemad on harjunud võitlema.
Esmane kaitse ja põhipingutus
Kui esmane iseseisev kaitse[8] ebaõnnestub, on kollektiivkaitse rakendumine raskendatud, seega on esmane kaitse põhipingutus (der Shwerpunkt). Selle tõdemisega tuleb läheneda iga võime loomisel ja plaani tegemisel. Eelmainitud avatud mõtlemine ja iseseisvale kaitsele keskendumine kõigi võimalike vahendite ja taktikatega on kõige olulisem.
Kuid mis punktist alates võib olla iseseisev kaitse ebaõnnestunud? Kus on see ajaline, territoriaalne või ka moraalne punkt, millest alates on kõik läbi ja lootus kustunud? See on oluline küsimus, mis on küll kõige ebameeldivam ja vihatum, kuid millele tuleb siiski silma vaadata, mitte seda meeleheitlikult vältida. Lootus, isegi kollektiivkaitseplaanide olemasolu korral, ei ole tegelikult meetod. Ausast ja hästi arutletud vastusest sellele küsimusele koorub välja just see, mida peab riik tegelikult ja kõige rohkem ette valmistama ning kaitsma. Kas selleks on Tallinn, kogu maad hõlmav sissitüüpi vastupanutegevus või on vaja luua varulennuväljad maa lääneserva jne?
See ei pruugi olla üks ja ainus tegevus, vaid kombinatsioon. Peamine on see, et kaitsja peab ausalt otsa vaatama ka kõige ebameeldivamatele võimalustele, mitte sulgema silmi nende ees. Näiteks kaotades Tallinna, mis on totaalse sõja korral vastase tõenäoline peaeesmärk, või Ämari lennuvälja, ei tohi lasta ennast heidutada, vaid tuleb rakendada järgmine ettevalmistatud plaan, mis siiski tagab liitlaste appituleku võimaluse ja samas võimaldab oma vägede võitluse jätkamist.
NATO doktriinid pole dogmad
NATO doktriinid ei saa olla dogmad ehk kui jäigad reeglid, mille järgi peab vägesid looma või mida järgides tuleb võidelda. Neid doktriine peab tundma, kuid olulisim on rahvuslike vajaduste ja kohalike olude (sh varude) arvestamine. Selles mõttes tuleb just taktikalisel tasandil läheneda probleemile iseseisvalt ja loovalt, mitte otsida valmis vastuseid või veelgi halvem – strateegilisi või taktikalisi piiranguid. Kuulumine NATOsse ei tähenda ühisdoktriinide automaatset ülimaks seadmist, vaid sellel on siiski soovituslik iseloom. Rahvuslik doktriin on see, mis kohandub vastava riigi võitlejate, rahva ja maaga ning on ainus, mis loob eeldused edukaks iseseisvaks võitluseks. On see doktriin kirjas ühes raamatus või on see praktikate kogum, mis ringleb teadmiste kujul, on maitse küsimus.
Doktriini ja ka lahingueeskirja kui printsiipide ja näidislahenduste kogumeid ei saa ega tohi üle tähtsustada, vaid neid tuleb kasutada loovalt vastavalt olukorrale. Need on üldised juhtnöörid, mis aitavad väe erinevatel osadel rääkida asjadest samas keeles, kuid ei tohi kunagi seada taktikalistele lahendustele jäiku piiranguid.
Moraalsed ja legaalsed printsiibid on doktriini ainukesed muutumatud osad, milles ei tohi järele anda, näiteks sõjavangide sõjaõigusjärgne kohtlemine jms. Muus osas, mis puutub just taktikalistesse lahendustesse, tuleb igal ülemal kasutada siiski omaenese pead unikaalsete tegevuskavade koostamisel, et tagada maksimaalne ootamatus vastasele ja oma üksuse edukus.
Vastase staap loeb oma vastase (sh NATO) doktriine väga hoolikalt ja teeb täpselt samasugust luureanalüüsi ja -sünteesi kui meiegi. Just seetõttu tulebki vältida standardseid taktikalisi lahendusi.
Seadused, regulatsioonid ja bürokraatia
Riigi seadused, regulatsioonid ja bürokraatia peavad järgima riigi kaitsemise vajadusi, mitte seadma piiranguid ettevalmistusteks ja võitluseks. Ükski regulatsioon ei ole asi iseeneses, vaid need peavad toetama ülima eesmärgi saavutamist. Siin on juhtroll kaitseministeeriumil, kes avatud koostöös kaitsejõududega saab luua projektid vastavateks vajalikeks muudatusteks ja jääb pidevalt silma peal hoidma muude regulatsioonide vastavusele tegelike eesmärkidega.[9]
Samas on oma sisemise bürokraatia reguleerimine kaitsejõudude enese teha. Bürokraatia kui korra ja kontrolli mehhanism on oluline ja vajalik, kuid aeg-ajalt tuleb seda optimeerida, sest sel on loomupärane omadus kasvada ebamõistlikuks. Kui pabereid tehakse paberite endi pärast või blanketid laskeharjutuse läbiviimiseks lähevad keerulisemaks ja ajakulukamaks kui harjutuse enda läbiviimine, on selline asjaajamine eesmärki takistav ja organisatsioon peab paberite vormi otstarbekuse üle vaatama.
Manööversõja filosoofia
Manööversõja filosoofia kui avatud mõtlemise alustala on midagi sellist, mis tegelikult väljub Eestis kehtivast arusaamast distsipliini, korra ja kontrolli kohta. Tunnistades manööversõja printsiipe, oleks õige aeg revideerida ka kaitsejõude puudutavaid seadusi, määrustikke ja arusaamu, tõstes pimeda kuuletumise nõudest kõrgemateks väärtusteks initsiatiivi, leidlikkuse, usalduse ning julguse otsustada ja tegutseda.
Need on olulisimad tegelikud väärtused igas sõduris ja ülemas, mis võimaldavad võidelda ka olukorras, kus ei ole sidet kõrgema staabiga. Iga allüksus peab suutma ise plaani koostada ja seda ka ellu viia igal võimalikul juhul, aga eriti just siis, kui kõrgemalt juhised läbi ei tule.
Sõda on korratus ja kaos. Edukam on alati see, kes aktsepteerib seda paradigmat ja suudab end ise kaoses organiseerida, suurendades samas kaost vastase ridades.
Ülesandekeskne juhtimine[10]
Kui positsioonil paiknev rühm ei saa sidet kompanii ega naaberrühmaga, tuleb tal tegutseda loovalt, mitte kahelda või tegevusetult istuda. Seda kõike võimaldab vaid ülesandekeskne lähenemine käske andes, kus pikad ja ilukirjanduslikud käsud peaksid asenduma lühikeste, kuid konkreetsete ja tegevusvabadust võimaldavate lahingukäskudega. Lühidus, selgus ja lihtsus on ideaalse lahingukäsu märksõnad. Lisaks tuleb tagada igale allüksusele suuremast lahingupildist arusaamine ja võimalikult kaugele ulatuvate tegevuste ülevaade. Need on peamised tingimused võimalikult hästi ja aktiivselt võitleva allüksuse tarvis.
Manööversõja mõtlemises asendub ka kontroll selle otseses tähenduses pigem koordineerimise ja soovitustega allüksusele, mitte ei tähenda mingi juhul kõrgema staabi või ülema pidevat sekkumist lahingupidamisse. Lase meestel oma lahinguid ise võidelda ja toeta siis, kui nad seda vajavad. Selleks tuleb iga tasandi ülemaid õpetada iseseisvalt mõtlema ja tegutsema. Kõrgemalt pidevalt suunates ja allüksususte eest otsustades tekitab see sõdurites nn õpitud abituse sündroomi, nii et keegi ei oska ega julge tegutseda, kui kõrgema ülema juhist konkreetseks olukorraks ei ole antud. See viimane on vast kõige hävituslikum väiksema väe lahinguvõimele.
Muide, Eesti sõjapidamiskultuuris on ülesandekeskne juhtimiskultuur ajalooliselt ka eksisteerinud. Terve Vabadussõda peeti ehtsas manööversõja stiilis, kus ülemate initsiatiiv ja käskude selgus ning lühidus olid normiks. Meenutagem, et järgneva 3. diviisi ülema kindral Ernst Põdderi 22. juunil 1919 kell 23.17 antud kuuelauselise käsuga käivitati operatsioon, mille tulemust tähistab Eesti Vabariik võidupühana.
“Meie ei tohi parunitele ja nende palgalisele rauddivisjonile võimalust anda ennast korrastada ja koondada pärast kahepäevast lahingut, mis nad on saanud Soomusrongide ja nende väeosade ja 3. Divisjoni poolt. Madu pea peab maha raiutud saama ja selle jaoks peab vaenlast lõhkuma ja Võnnu linna ära võtma. Võnnu linna äravõtmine jääb Soomusrongide ja nende väeosade ülesandeks. Polkovnik Heinze grupp peab peale tungima ühes Soomusrongide osadega nende pahema tiivaga koos Vesselgohvi-Ramotski sihis ja püüdma Ramotski oma alla võtta; mis juures 2-ne ratsaväe polk tuleb vaenlasele selja taha saata. Pealetungimine algatada mitte hiljem kui kell kolm. 6-s ja 9-s polgud jätkavad oma operatsiooni edasi, püüdes Roopa alevit oma alla võtta.”[11]
Põhiküsimused, millele tuleb vastata enne sõjaliste strateegiate koostamist
Sõjalised strateegiad on kui põhimõttelised tegevusplaanid, mis ühendavad varud ja taktikad eesmärgi saavutamiseks. Strateegiaid peab olema mitu, sest iga olukord nõuab erilist lähenemist. Samas peab iga strateegia olema piisavalt paindlik ja võimaldama sujuvat üleminekut ühelt teisele, kui olukord seda nõuab.[12] Riigikaitse strateegia kui nii arenduseks kui ka võitluseks põhimõtteline ja suuniseid andev dokument peaks seega määrama ka sõjaliste alamstrateegiate põhisuunad, mis rakenduvad erinevate olukordade korral.
Enne erinevate võimalike sõjaliste strateegiate vaatlemist tuleks igal tasandil, on selleks strateegiline, operatsiooniline või taktikaline tase, arutleda järgmiste küsimuste üle:
(vastase kohta)
- Millised on vastase eesmärgid, ressursid ja meetodid?
- Milliseid võitlusviise ta kõige vähem eelistab ja milleks ta ei ole hästi valmistunud?
- Millised on tema süsteemi nõrgad kohad? Mida ta kõige rohkem kardab? Millised tegevused tema süsteemide vastu paneb ta oma kavatsusest loobuma?
(enda kohta)
- Mida me tahame saavutada? Mis on meie realistlikud eesmärgid? Saavutatava eesmärgi selge sõnastamine on iga plaani alguspunkt. On selleks iga hinnaga Tallinna hoidmine või rühma väljaõppes öise kiirrünnakudrilli tõrgeteta sujumine, pole tegelikult vahet – kõik tegevused peavad olema eesmärgistatud. (Püüdlus.)
- Millised on meie ressursid? Mida me suudame nendega teha? (Vahendid.)
- Millised meetodid meie inimeste ja varudega aitavad saavutada eesmärki? (Taktikad eeltuvastatud vastase nõrkuste ründamiseks.)
- Milliseid varusid ja meetodeid on vaja täiendada, et saavutada eesmärke? (Hanked, arendus, väljaõpe.)
Avatud mõtlemisega arutelud nende küsimuste üle loovad tõenäoliselt toimivate strateegiate ja doktriini alused.[13] Kusjuures see arutlus peaks käima kaitsesüsteemi läbiva, kõiki sisemisi tasandeid hõlmava suhtluse kaudu, sest briljantseid ideid võib tulla igalt väe liikmelt. Lisaks sellele on vaja ka tegelikult alustada avarat ehk laiapõhjalist arutelu erinevate ametkondade ja tsiviilsektoriga, nagu näeb ette ka julgeolekupoliitika alusdokument,[14] mis on käsitletav kõrgeima riigikaitselise doktriinina.
Kuigi olen veendunud, et seda laiapõhjalisuse planeerimist ministeeriumite tasandil juba rakendatakse, ei pruugi see siiski olla piisav. Selline planeerimine saab tõeliselt efektiivseks vaid siis, kui vastava taseme iga astme spetsialistid erinevatest süsteemidest suhtlevad omavahel ja vahetult ka horisontaalselt. Näiteks pioneeripataljoni ekspert peaks vahetult suhtlema teede- ja silladeehituse planeerijatega vastavast asutusest, et iga vastav ehitusprojekt saab ka unikaalse sõjaliseks otstarbeks kasutatava lahenduse (näiteks laengute pesad sildades jne). Koordineerides selliseid lahendusi üksnes ministeeriumite kaudu, jääb nii kommunikatsioonis kui ka tegevustes liiga suur vigade võimalus.
Siiski on oluline ja kasulik luua võimalikult püsiv kõrgeim ekspertgrupp, mis otsiks pidevalt ja põhitööna laiapõhjalisi lahendusi, tagades nii ka valdkonna järjepidevuse. Praktika on näidanud, et ajutised töögrupid ja vastutavate inimeste osalemine kõrvaltööna ei ole kõige tulemuslikumad, kuid tõeliselt strateegilistes valdkondades on parim ettevalmistus ka kogu kaitsetegevuse õnnestumise aluseks nii sõjas kui rahus.
Läheme selle osa lõpetuseks korraks tagasi alguse juurde ja tuletame meelde seal osundatud Clausewitzi tõdemust, et kõige olulisem strateegiline küsimus on selgeks teha, missuguses sõjas tegelikult osaletakse. Tundub, et sageli jäetakse see tõdemus tähelepanuta ja sõjaplaanid tehakse nii, nagu seda sõda soovitakse näha, mis omakorda viib valede strateegiliste eelduste ja seega plaanide mittetoimimiseni. Näiteks kas või viimaste sõdade puhul, kus valed strateegilised eeldused on muutnud kiiretena planeeritud sõjakäigud Iraaki ja Afganistani pikaleveninud kurnamissõdadeks, kus lääne ühiskonna kavandatud ja ettekujutatud võitu ei ole veel paistmas, kuid sõjapidamisjõud on raugemas. Millist sõda peab vastane? On see klassikaline ja konventsionaalne, manööver- või kurnamisstiil, kombineeritud irregulaarsete jõududega? Ning mis kõige olulisem – mida ta püüab tegelikult saavutada ja miks? Sellest tulenevalt tuleb seada enda lähtekohad ja sõjastrateegilised eesmärgid, olles valmis neid sujuvalt kohandama. Nendest küsimustest algab tegelik arutelu, kuidas kasutada kõige paremini olemasolevaid võimeid, millised peaksid olema rõhuasetused väljaõppes ja ettevalmistustes ning mida üldse on vaja juurde luua, hankida ja arendada. See on ka peamine lähtekoht sellele, millised sõjapidamisõpikud või lahingueeskirjad Eesti oma väe väljaõpetamiseks kirjutatakse.
Järgmises osas tulevad käsitlusele konkreetsed võimalikud strateegiad, olemasolevate võimete vaatlus ning soovituslikud rõhuasetused ja tegevussuunad.
(Järgneb.)
[1] Aslaavia on siin artiklis tinglik ja hüpoteetiline riik, millel ei ole mingit seost ühegi pärisriigiga.
[2] Riigikaitse strateegia, http://www.mod.gov.ee/files/kmin/img/files/Riigikaitse_strateegia_2010%282%29.pdf, p 16.
[3] Ibid., p 35.
[4] Ibid., p 36, 39.
[5] Ibid., p 46.
[6] Vt ka Toomse, Rene 2010. Rahvas sõjas: Väikeriigi võimalus olla suurem suurriigist. Diplomaatia 81 (mai) http://www.diplomaatia.ee/index.php?id=242&tx_ttnews[tt_news]=1129&tx_ttnews[backPid]=557&cHash=3116bc4bdf
[7] Tsiviilisikute sõjaaegse kaitse 12. augusti 1949 Genfi (IV) konventsioon, https://www.riigiteataja.ee/akt/79260/htmllisa/13187476
[8] Vt ka Toomse, Rene 2010a. Sõjapidamine VI: Esmane kaitsevõime – tegelikkus ja doktriin. Kaitse Kodu! 6, lk 33–36.
[9] Riigikaitse strateegia, p 41.
[10] Kuigi ametlikult on kehtivaks terminiks „ülesandekeskne juhtimine“, on see stiil alati suunatud eesmärgi (mida on vaja saavutada ja miks) täitmisele, mitte mingil juhul ülesandele kui meetodile (kuidas ülesanne täita).
[11] Eesti Vabadussõda 1918–1920. II. Vabadussõja Ajaloo Komitee populaarteadusliku väljaande kordustrükk. Geislingen/St.: Kultuur 1951, lk 170, 172.
[12] Beaufre Andre, Introduction to Strategy. London: Faber and Faber 1965, lk 23, 29.
[13] Vt ka Toomse, Rene 2010b. Sõjapidamine IV: Doktriinidest, strateegiatest (ja tankidest). Kaitse Kodu! 4, lk 27–31.
[14] Eesti julgeolekupoliitika alused 2010, lk 9, http://www.vm.ee/sites/default/files/JPA_2010.pdf
