The Concept and Framework of Pre-emptive Strategic Development Operations

The Concept and Framework of Pre-emptive Strategic Development Operations*
 

By Rene Toomse

The manner in which today’s adversaries wage wars has changed in such a way that Western nations, with their technically superior armies, find it difficult to win wars by ways and means that have worked before. Warfighting against modern insurgents has turned out to be exhausting and endless. While counterinsurgents normally have far better technology, training and weapons than insurgents in on-going conflicts they cannot win quickly and decisively. Many strategies so far have proven impossible to achieve. The “quick in – find – fix – defeat” mindset should, according to current doctrines and policies, work with all the traditional principles of war. Yet still the enemy is not willing to surrender. Something is different in today’s battlefield, perhaps even in the nature of war itself.

Uue aastaga aristokraatia suunas – aga miks ka mitte?

Uue aastaga aristokraatia suunas – aga miks ka mitte?

Lõppev aasta ei toonudki maailmalõppu, kuid võib-olla millegi sellise alguse, mida saame tulevikus nimetada järjekordselt Fukuyamalikult, kuid samas tema ennustusele vastanduvalt, järjekordseks ajaloo „lõpuks.“ Kuulus politoloog Francis Fukuyama nimelt ennustas aastal 1992, et maailm on lõplikult jõudnud liberaalsesse demokraatiasse ja seda tänu kommunistliku bloki kokkuvarisemisele. Paraku ei ole miski  lõplik siin maailmas, ei lõppenud ajalugu siis ega juhtu see ka edaspidi. 

Siiski, praegu võib tegemist olla teatud paradigma muutusega, kus hakkab pigem hääbuma sellesama ülistatud liberaalse demokraatia võidukäik. Järjest avalikumalt ei ole terved riigid ja rahvad enam vabad otsustama oma saatuse ning staatuse üle, vaid peaksid painduma umbmäärase „rahvusvahelise üldsuse“ tahte järgi. Ettekirjutused tulevad nii ÜRO julgeolekunõukogust karmimatele piirkondadele (Afganistan, Liibüa, Süüria, Mali) kui ka näiteks Euroopa Liidust meile Eestis (maksed ESMi, suhkrutrahvid, põllumajandustoetusetus jne). Kuskilt ei paista enam liberalismi ehk vabameelsust oma asja ajamisel, ega ka demokraatiat kui rahva võimu otsustada oma riigi käekäigu üle. Alanud on nagu ühtseks massiks sulatamine, kus keegi kuskilt ütleb ette nii inimesele kui riigile, kuidas on õige ja hea ilma, et teda tegelikult huvitaksi inimeste käekäik ja eluolu. Võib-olla olen ma karm, kuid suund tundub olevat totalitarismile, kus teatud režiim (liberaaldemokraatliku egiid all!) püüab määrata kogu isiklikku, majanduslikku, sotsiaalset ja poliitilist kulgu lausa riikide üleselt. See jõud on alati mingil määral olemas olnud, kuid järjest enam on selline kontroll ning mõjutus muutumas rahvusvaheliseks.

Kaitsevägi vajab tänapäevast suhtumist oma inimestesse

Seisukoht, et uus arengukava tingimata riigi kaitsevõimet vähendab, ei pruugi nii olla. Kaitsevõime moodustavad tegelikult pühendunud inimesed, mitte tankid, laevad või kopterid. Ilma inimesteta on masinad tarbetud. Kasutades Ühendriikide sõjandusteoreetiku, kolonel John Boydi kuulsat maksiimi: kõigepealt inimesed, siis ideed ja alles siis tehnika (hardware), siis ma vähemalt loodan, et lõpuks hakkab ka Eesti kaitsevõime samas suunas liikuma.

On kuuldusi, et uues kavas on plaanis rohkem just inimestele panustada. Kui nii, siis on see kindlasti samm paremas suunas. Paraku ei seisne inimestesse panustamine vaid palgatõusus, vaja on tervet ja tänapäevast suhtumist inimestesse; 18. sajandi Preisi juhtimisstiil ei tööta enam.

Nägemus Eesti kaitsmisest sõjaolukorras

(Vanu materjale korrastades leidsin ühe oma "sahtlissekirjutatud" mureliku nägemuse. Aasta oli 2001)

Pooleteist miljoniline rahvas on raskes aga mitte lootusetus olukorras ennast kaitstes mitmekordselt ülekaalukama vaenlase vastu. Eesmärgiks on vastupanu osutamine vaenlase kurnamise teel kuni viimane loobub oma kavatsustest.

Järgnevalt vaatleksin lähemalt meie võimalusi arukalt tegutsedes. Peamised printsiibid väikeriigile tema väheste rahaliste ja inimressurssidega olgu kaks võtmesõna: ökonoomsus ja efektiivsus, st. mitte raisata oma ressursse tarbetult, vaid kasutada neid kõige otstarbekamal moel.

Juhtmed pähe! ehk 96 kilo kaitseeelarvest küsitava väärtusega testi arendamiseks

Värske uudis annab teada, et tublid Tartu Ülikooli teadlased on asumas testima meie kaadrikaitseväelaste sobivust nende ametisse (PM 02.09.12). Iseenesest ju nagu tubli ettevõtmine ja ega keegi ei eeldagi, et raske töö tasuta ära tehakse, kuid uudise põhjal antud eesmärgi ja sihtgrupi suhtes tekib vaid üks suur küsimus – milleks küll? Uudis annab vihje, et testima hakatakse juba teenistuses olevaid kaitseväelasi. Hästi, tore teada, mis test kellegi isikuomaduste kohta ütleb, kuid mis siis edasi? Oletame, et selgub kümne aastase staažiga kompaniiveebli või kolm aastat usinalt rühma juhtinud leitnandi testist, et nad ei sobi kohe üldse seda tööd tegema. Kas nad lastakse lahti või saadetakse lattu sokke riiulisse panema? Mis siis kui nende tööle ei ole ülematel ega alluvatel pretensioone? Ühtpidi selline spetsiaalne ja ligi 96000 eurot maksev projekt ei tohiks ju eksida. Kui eksib ja tihti, siis ei ole see ilmselgelt pädev ja raha on kehvasti kulutatud. Teistpidi, kui selle küsitava väärtusega  testi tulemusel kaotab inimene töö ja ma julgen väita, et kaitseväelasele on see amet tunduvalt rohkem kui lihtsalt töö, see on elustiil ja tõeline kutsumus, siis kas see test oleks ikka pädev alus? Küsimusi tekib rohkem kui vastata võimalik. Seadus ei näe ette psühhomeetriliste isikuomaduste testi negatiivse tulemusele sooritamise alusel teenistusest vabastamist või madalamale ametikohale viimist. Olgu, seadus pole kivisse raiutud ja seda saab muuta. Siiski jääks sellise muudatuse vastavus põhiseaduse ja selle mõttega tõenäoliselt karjuvasse vastasseisu.

Jookse – peida – võitle: ellujäämise kuldreegel tulistamise korral

Viimaste nädalate jooksul tuleb ridamisi teateid avalikes kohtades tulistamiste. Viimasel ajal rohkem ja ka lähemalt kui kunagi varem. Mõni päev tagasi mõisteti karistus Breivikule, samal päeval kasutas tulirelva New Yorkis üks mees avalikus kohas ja päise päeva ajal. Täna on kodumaine „püstolikangelane“ arvatavasti Nikolai Türi linnast.

On korter, ei ole korter ehk järjekordne jalgratta leiutamine kaitseväelaste korterite ja palkadega

Viimastel päevade on olnud kuumaks teemaks kaitseväelaste ametikorterite üüritõus ja muu sellega kaasnev, kuni prognoosideni välja, kui palju kaitseväelasi lahkub selle pärast jne. Lugupeetud kaitseminister on püüdnud pehmendada, et enne ei tõuse üür kui tõuseb palk ja kaadrikaitseväelastel ei tõuse, kuid pensionärid saavad vist ikka suurema arve. Esimene on „ühe käega annan, teisega võtan“ lahendus ja teine oleks lihtsalt inetu – oma elu kaitseväele pühendanud inimesed, kes nüüd saavad pensioni (mis on ju väiksem kui oli kunagi palk), võivad „tänutäheks“ kuuse alla kolida, kuna ei jõuaks seda kindlalt maksta. Inetu lugu ja mitte just julgustav noorele generatsioonile, kes kaalub kaitseväelase karjääri. Teada, et ühel päeval kui sa oled andnud enda aastad riigile, siis visatakse sind prügikasti nagu tühjaksjoodud  õllepurk (ei, õllepurgilgi läheb paremini, see läheb taaskasutusse, vähemalt keegi kuskil hoolib).