Käimasoleva kaitseväeteenistuse seaduse muutmisega tekkis mul küsimus, et millised võiksid olla need põhimõtted, millest seadus võiks lähtuda. Norme sõnastada kontekstis, lisaks veel sellises, mis ka tervikuna annaks tegelikult hea tulemi, on ju üsna raske. Seepärast, kui mina oleks selle seaduse looja/muutja, siis paneks ma need põhimõtted selle ruumi seinale, kus ma norme kirjutan. Iga normi juures kontrolliks, kas loodav seadusetekst on ka põhimõttega kooskõlas. Kui ei ole, siis tuleb veel normiga vaeva näha.
Kaitseväeteenistuse põhimõtted
- Kaitsevägi (KV) väärtustab inimest, loob võimalused ja soodustab kaitseväelase arengut. Kaitseväelase areng toimub läbi koolituste ja ülemate, auastmelt vanemate poolse nõustamise. See on primaarselt suunatud kaitseväelase teadmiste ja võimete süsteemsele kasvatamisele, eesmärgiga tõsta kaitseväelase erialast kvaliteeti. Teine, kuid mitte vähemoluline, on kaitseväelase koolitamine tsiviilerialadel, millel on kaks eesmärki – esiteks toetab see tsiviilvaldkondade arengute adopteerimist KV’s ja teiseks loob see eeldused kaitseväelase edukaks toimetulekuks juhul, kui ta liigub peale teenistust tsiviiltööle. Läbiv põhimõte – KV on vastutav oma inimeste arengu eest KV hüvanguks, kuid ka kaitseväelase toimetuleku eest peale KV’st väljumist. Kaitseväelasest saab pärast teenistuse lõppu reservväelane, kelle efektiivsus võimaliku sõja olukorras sõltub paljuski tema sotsiaalsest heaolust sel ajahetkel. Lisaks, mida paremini KV teda kohtles ja ette valmistas, seda suurem on tema moraalne kohustus riigikaitsesse tagasi panustada.