Legal Notices

All expressed in this blog are the author's opinions and do not represent any official standpoint of any other entity.
No expression here is intended to incite any violence, rebellion or any other conduct that is not according to commonly established rules and regulations.
All information presented here is acquired via open sources or personal experiences of the author. Here is no classified information any kind.

05 January 2010

Seminari memo: SOF terrorismivastases võitluses

Belgias aprill 2008

Lühidalt:
Seminar oli disainitud ja läbiviidud CCMR’i (Center for Civil-Military Relation, Naval Post Graduate School) poolt ja selle eesmärgiks oli osalejatel aidata ühendada terrorismi vastu võitlemise poliitikaid ja strateegiaid operatsioonide ning taktikatega.

Seminari läbiviijateks oli kolm õppejõudu CCMR keskusest:
Timothy Heinemann (Naval Post Graduate School, US)
Paul Shemella (Naval Postgraduate School, US)
PhD Paul de B. Taillon (Royal Military College, CAN)

Osalejaid oli 30, kokku 15 riigist

Loengute teemad olid:
- Ülevaade terrorismist kui liikumisest, seda soodustavatest tingimustest, põhjustest,dünaamikast ja arengusuundadest
- Eriüksuste osa terrorismi vastases võitluses
- Piiride julgeolek ja erinevad piirid
- Strateegia olemus ja strateegia kujundamine
- Luure olulisus ja komplekssus terrorismivastases võitluses
- Juhtide arendamine moodsaks võitluseks (pikaajalise karjääri näide)
- Eriüksuste ümberstruktureerimine
- Ametkondade (agentuuride) vaheline koostöö ja otsuste tegemine
- Rahvusvahelised koalitsioonid Iraagis ja Afganistanis

Tegemist oli väga kõrgtasemelise seminariga, millisest osavõtt tuleks kasuks mitte ainult relvajõudude kesk- ja kõrgtaseme planeerijatele, vaid ka riigi julgeolekuga seotud ministeeriumi juhtivatele ametnikele.

Kokkuvõtteks tuleb märkida, et vaatamata seminari pealkirjale, oli teemaks tegelikult terve riigi ja regiooni kõiki jõude ühendav strateegia (viimaseid trende arvestav akadeemiline lähenemine) edukaks võitluseks terrorismi vastu, eriti koostöö olulisus nii tsiviiljõudude, sõjaväe ja samuti erasektori vahel. Väga hariv ja uusi ideid andev üritus.

Lähemalt:
Esimese päeva alguses tutvustasid lektorid endeid ja mainisid ära enda pikaajalisi kogemusi erioperatsioonide valdkonnas, rõhutades samas, et nüüd on nad vaid õppejõud, akadeemikud, kes loodetavasti tuginedes oma eelnevale ja jätkuvale praktilisele kogemusele, suudavad valdkonna teemat näidata ka adekvaatsemalt. Nad osalevad samuti aktiivselt mitmete riikide erinevate valdkonna programmide nõustamises ja teevad sageli väljasõite. Oma väidete ja teeside tõestuseks tõid nad läbi loengute hulgaliselt näiteid toimunud terrorismiaktide kohta kui ka enda kogemustest ja uuringutulemustest kriisipiirkondades.

Peamiste teemade kokkuvõtlik sisu:
Sissejuhatus ja ülevaade terrorismist kui liikumisest, selle soodustavatest tingimustest, põhjustest, dünaamikast ja arengusuundadest. Teema hõlmas kogu riigi tegevust terrorismivastases võitluses, mitte vaid määratud üksuse tegevust.

Väljakutsed kõigile valitsustele:
Vastus ohule:
- Terroristlike aktide ennetamine
- Elanikkonna kaitsmine
- Kohaliku elanikkonna toetuse vähendamine terroristidele

Vastus terroristide tegevusele:
- Terroristide rünnaku tagajärgede haldamine
- Kriisi haldamine, mis viis rünnakuni
- Vastumeetmete rakendamine ründajate vastu (kõige keerulisem – kuidas seda teha nii, et ei tee olukorda hullemaks)

Terrorismi surmavus on kasvuteel, sest:
- avalikkus on harjunud vägivallaga (terroristidel vaja tekitada suuremaid ohvrite numbreid, et pääseda meedia esilehekülgedele),
- terroristide rahvusvahelised võrgud arenevad (suur abi internetist),
- nad on paremini finantseeritud,
- paremini treenitud,
- religioosselt motiveeritud,
- nende gruppidesse on raskem sissetungida,
- püüavad saavutada kontrolli massihävitusrelvade (biorelva peavad lektorid kõige ohtlikumaks) üle.

Terroristid kasutavad Internetti, et:
- värvata,
- rahastada oma tegevust,
- treenida (õppetunnid õpitud),
- valmistada ette rünnakuid.

„Kübersõda“ on suunatud riigi kriitilise infrastruktuuri vastu – me ei suuda haavatavaid võrke täielikult kaitsta. Virtuaalsed rünnakud võivad kahju teha füüsiliselt ja vastupidi.

Aeg on tõestanud, et riik üksi ei tule toime, vaja on ühineda. Samas on ülemaailme võitlus liiga laialivalguv – parimad efektid on saavutatavad regiooni tasandil (see on ka NATO suund).

Terrorismi efektid:
Halvad:
- hirm
- majanduslik kahju
- vabaduste piiramine
- kodanike usalduse vähenemine riigi suhtes (saab parandada vaid nii, kui olukord tehakse paremaks kui enne rünnakut oli)

Head:
- riigisisene koostöö kasvab (kuid tihti vaid ajutiselt)
- koostöö regioonis
- rahvusvaheline koostöö
- kodanike usaldus kasvab, kui riik on konstruktiivne

Peamine, et heade ja halbade efektide tasakaal on sõltuvuses sellest, kui efektiivselt ja otsustavalt valitsus tegutseb.

Soovitud lõpptulemid:
Maailmas ei ole terrorismi kui legitiimset vahendit sotsiaalseteks muutusteks,
Suur valik rahvuslikke ja rahvusvahelisi mehhanisme võitluseks terrorismiga,
Terrorism on vähendatud tasemini, kus see muutub isoleerituks ja seosetuks kuritegevuseks ilma rahvusvahelise ühenduseta (Seisukoht, et me ei saa terrorismist kunagi täielikult lahti, kuid me saame seda vähendada tasemini, mis on allpool üldist tolerantsi piiri)

Terror
Terrori puhul peamised sihtmärgid need inimesed, kes näevad ja kogevad vägivalda, mitte need, kes rünnaku tagajärjel hukuvad. Terroristliku akti eesmärk on levitada hirmu inimestes, et ka nemad võivad saada rünnatud igal ajal ja igal pool. Tihti on rünnaku sihtmärkideks sümboolsed objektid, mis seovad inimesi või assotsieeruvad nende turvatundega. Terror on seega relv, meetod, taktika, mis võib olla kasutatav nii mässajate, kurjategijate, terroristlike organisatsioonide kui ka ohustatud riikide poolt. Võib väita, et riigi poolt kasutatud terror võib olla legaalne, kui tal on legitiimne eesmärk (riigi kaitseks, suurema kahju ärahoidmiseks jne). Seega terrori kasutamine iseenesest ei muuda selle kasutajat terroristiks või terroristlikuks organisatsiooniks.

Terrorismi eristumine mässamisest ja organiseeritud kuritegevusest
Lektorid eristavad terrorismi mässamisest ja organiseeritud kuritegevusest. Nende vahel võib olla õhuke piir ja tihti võivad need seguneda, teineteist toetada ja samas võib üks valdkond liikuda ühest olekust teise. Peamine eristamisel on motiiv, miks midagi tehakse, mis on taotlus ja soovitud lõpp-eesmärk.

Mässamise aluseks on tavaliselt poliitiline liikumine valitsuse üle kontrolli saavutamiseks, peamised vahendid on propaganda, sissitegevus ja limiteeritud terrori kasutamine. Viimane on reeglina suunatud valitsuse ja riiklike instituutide vastu. Mässajad ei ole üldjuhul huvitatud elanikkonna terroriseerimisest, kuna vajavad nende toetust.

Organiseeritud kuritegevus erineb kõige olulisemalt selle poolest, et on suunatud kasumi teenimisele. Kasutab limiteeritud terrorit, kuid see esineb vaid kitsas ringis – peamiselt rivaalide ja korrakaitse vastu. Organiseeritud kuritegevus ei ole huvitatud enda tegevuse afišeerimisest, vaid tahab oma äri ajada vaikselt ja allpool avalikkuse tolerantsi piiri.

Terrorismi kui liikumist (terroristlikku organisatsiooni) võiks defineerida järgmiste iseloomustavate joontega (a working definition):
- Terrorit kasutatakse poliitiliste või ideoloogiliste eesmärkide saavutamiseks, mis on ka peamine iseloomustav ja eristav omadus
- Terrorit kasutatakse süstemaatiliselt ja see on peamine organisatsiooni iseloomustav (väljapaistev) tegevus
- Terroriakti enda eesmärk on kaugele ulatuv hirm elanikkonnas. Kaugemale vahetutest ohvritest, seega tegelikud sihtmärgid on need, kes hirmu kogevad, mitte need kes hukuvad
- Sihtmärgid on peamiselt kõrvalised (tsiviil)-isikud
- Aktide sooritajad kuuluvad poliitilisse või ideoloogilisse gruppi

Peamine eristumine on siiski eesmärgi ja meetodi kokkulangemises – poliitiline või ideoloogiline ja samas füüsilise kahju tekitamine, mis põhjustab ebastabiilsust ja hirmu keskkonnas. Loomulikult ei ole kõik nii must ja valge, vaid võimalikud on igasugused segunemised. Kuid siiski on oluline teha vahet eriti organiseeritud kuritegevusel ja terrorismil, sest nende põhjused on erinevad ja ratsionaalsed riigid peaks võitlema rohkem põhjustega kui tagajärgedega. Samas see ongi kõige keerulisem.

Terrorismi juurpõhjused
Lektorite arvates toidavad terrorismi teket ja on „juurpõhjused“ (root causes) terroristliku liikumise tekkimiseks:
- Halb valitsemine, ei ole suunatud elanikkonna või grupi hüvanguks
- Isolatsioon üldistest hüvedest, takistamine või äralõikamine võimalustest midagi muuta, teha jne
- Vaesus
- Ignoreerimine valitsuse, teiste gruppide poolt
- Vihkamine (etniline, religioosne vms)
- Lootusetus tuleviku suhtes
- Jõustruktuuride nõrkus (pingutuste hajutatus, mitteühinemine valdkonnas tegutsemiseks)
- Globaliseerumine kui info allikas (kadedus, et teistel on parem, samuti ideede ja õpetuste levik lihtsam jne)

Need tegurid on taimelava protesti tekkimiseks, mis võib võtta kasutusele äärmuslikud meetmed.

Lihtsustatult oleks valem selline: Juurpõhjused + Motivatsioon = Terroristlik akt/terrorism

Ükski valitsus ei saa öelda, et kõigil on näiteks võrdne põhiseaduslik võimalus tööle, kui see teatud gruppide suhtes reaalsuses lihtsalt nii ei ole.

Oluline on arvestada sellega, et neid faktoreid ei saa kõigi jaoks ühiselt defineerida ega mõõta – nende mõju on igaühele subjektiivne. Subjektiivne on ka see, kuidas erinevad kõrvaltvaatajad hindavad, milline grupp elab sellistes oludes, mis võib hakata arenema ekstreemseks liikumiseks.

Motivatsiooniks ongi näiteks kättemaks, mis võib olla ka kõrvalise abi ja/või valedega üles tiritud. Seega kõrvaline faktor on sageli algatav motivaator.

Eelnevast tulenevalt on raske määratleda terrorismi kui lihtsalt kuritegu, selle meetodid on küll kuritegelikud aktid, kuid karistamise mõju ilma põhjuseid parandamata, ei anna mingit efekti – võib juhtuda vastupidi, see toodab märtreid, kelle eeskujul hakkavad käituma ka teised grupi liikmed, kes siiani kõhklesid.

Siit ka küsimus, kas riik peaks terrorismi erinevalt kohtlema oma karistusõiguses, kas peaks määratlema ja eristama? Mitmed riigid on seda teinud. Alati jääb siiski dilemma, kas see oleks ka kooskõlas konstitutsiooniga, inimeste põhiõigustega jne. Siin, nagu ka mitmel muul terrorismi vastu võitlemise viisil, ei ole lihtsaid ja üheseid vastuseid.

Keerulisemaks teeb olukorra ka see, et teadlased on osade terroriorganisatsioonide tegevust hakanud teadlased nimetama „hääletamiseks pommidega”, pidades silmas just ETA ja HAMAS’i motiive. Vabadusvõitlus läbi terrorismi? Meie silmis ei ole neil moraalset õigustust, kuid nende endi arvates on.

Vaadates jällegi meie oma moodsat karistusõigust, siis me eeldame et inimene teab, et ta käitub valesti. Mis saab siis, kui ta peabki oma tegu õigeks? Mis siis kui ta annab oma elu selle teoga, võttes kaasa mitmeid teisi? Kes vastutab ja kas tõesti piisab tema mentori vastutusele võtmisest kuriteole kihutajana?

Kas olemasoleva või võimaliku tulevikus tekkiva terrorismiga võitlemine on vaid riiklike institutsioonide vastutus või omavad selles ka vastutust kõik kodanikud?

Näide lektoritelt: kurikuulsa 9/11 tragöödia ettevalmistamisel võtsid mittekodanikest kaaperdajad lennutunde ja nad tegid instruktorile väga selgeks, et nad ei ole huvitatud õhkutõusmise ja maandumise õppest. Kas ei oleks pidanud see kahtlust äratama ja äkki oleks pidanud sellest tavatust huvist politseile teatama? Kodanikuvastutuse puudumine?

Teistpidi jällegi, kas vähegi kahtlaste asjade ülesandmine ei ole äkki liigne paranoia ja isegi inimõiguste riivamine?

Kõige tõenäolisemad lähitulevikus rünnaku alla sattuvad riigid on need, kus veel ei ole terrorismiakte toime pandud, sest need riigid ei ole valmis selleks. Seega on soovitud efekt suurem, kui samas skaalas rünnaku tegemine riigile, kes on juba seda õudust kogenud (vastus Norra koloneli küsimusele, miks peaks väikeriigid muretsema).

Terrorism kui sõnum on nii populaarne, sest ta on ka majanduslikult ülitasuv. Näiteks jällegi WTC. Lektorite sõnul on välja arvestatud, et 18 rünnakus osalenud terroristi kulud ettevalmistusperioodil (kõik kokku, sh lennukoolitus), olid ca 0,5 miljonit dollarit. Rünnakuga tekitatud kahju ainuüksi esimesel rünnakupäeval oli 95 miljardit. Lisaks 7 miljardit kindlustushüvitisi, 3000 haihtunud töökohta, sõda jne. Kokku kahjusid alles loetakse ja hinnanguliselt on kogu kahju ulatus ca 500 miljardit dollarit. Väga efektiivne.

Terrorismi evolutsioon
Mis on „uut“ terrorismis ehk terrorismi evolutsioon:
- Terrorismi globaliseerumine
- Rohkem religiooni segatud
- Globaalse terroristliku kampaania esiletõus inspireeritud Al Qaeda poolt
- Vähem riikide toetust terrorismile kui varem (vähemalt avalikku)
- Enesetapupommitamine (ka naised ja vaimselt mitte terved isikud)
- Perspektiiv (vältimatu), et terroristid kasutavad massihävitusrelvi

Ühised printsiibid edukaks vastuseisuks mässamisele, organiseeritud kuritegevusele ja terrorismile:
- Laiaulatuslik ja kõikehõlmav vastutegevus (tsiviil, politsei, sõjavägi)
- Pearõhk luureandmete kogumisel
- Südamete ja meelte võitmise kampaania eraldamaks kahtlejad ekstremistidest
- Piiratud ja fokusseeritud jõu kasutamine
- Inimõiguste ja põhivabaduste austamine
- Detsentraliseeritud juhtimine
- Jäiga ja doktriinipõhise lähenemise vältimine
- Kaugele vaatav lähenemine

Eriüksuste osa terrorismi vastases võitluses
Eriüksustel on mitmed rollid terrorismi vastases võitluses. Tavaliselt riigi piiridest väljaspool, leides ja elimineerides ohte riigile seal. Edukaks tegevuseks on kõige olulisem erinevate agentuuride vaheline kommunikatsioon. Tavaliselt on ka välisriigis hädaolukorda sattunud kodanike päästmine/evakueerimine (Non-Combatant Evacuation Operations - NEO) sõjaväe eriüksuste ülesanne, sest nemad on kõige rohkem treenitud ja valmistunud sellise keskkonna jaoks. Lektorite väitel on näiteks US ja Kanada vastavad üksused valmis liikumiseks kriisipiirkonda 6 tunni pärast eelmeeskond ja 10-12 tunni põhiüksus ülesande saamisest.

Mitmed riigid saadavad oma eriüksuste liikmeid kriisipiirkondadesse (ka looduskatastroofide korral) koos erinevate organisatsioonidega (punane rist, päästjad jne). Eesmärk on hinnata olukorda ja luua sidemeid – luua kontaktide võrk, juhuks kui midagi selles riigis juhtub, mis nõuab eriüksuse tegutsemist oma riigi kaitseks, on toetavad isikud ja oluline teave olemas. Igal sammul rõhutasid lektorid isiklike kontaktide loomise (networking) olulisust – see on võti, mis tagab nii vajalikud luureandmed kui ka olulise toetuse tegutsemiseks piirkonnas.

Mitmed riigid on läinud ka seda teed, et politsei võib sõjaväe eriüksusi appi kutsuda riigis sees – peamine eesmärk on olukorra lahendamine riigile positiivselt. Näiteks 1975 võtsid britid vastu reeglistiku Sõjaväeline abi tsiviiljõududele (Military Aid to the Civil Power). See lubab politseil kutsuda välja SAS’i või millise tahes sõjaväelise üksuse, mida olukorra lahendamiseks vaja. Ajalugu on sellist tegutsemist ka korduvalt nõudnud. Abi kutsumine käib brittidel läbi ministrite. Veel enam, suuremate võimalike rünnakute ja neile vastuseismise õppused toimuvad 2 korda aastas ja sellest võtavad osa kõik olulised võtmeisikud (peaminister, ministrid jne). Reegel on selline, et päris olukorras tuleb kokku just see staabi koosseis, kes reaalselt õppusel osales (kui minister saatis õppusele oma asemiku, siis on see ka kriisistaabis ja teeb otsuseid).

Piiride julgeolek ja erinevad piirid
Piirid ei ole tänapäeval enam need, mis nad olid külma sõja ajal. Eriti Euroopas polegi enam piire, mis muudab terroristide liikumise väga lihtsaks. Seda enam on vaja teha koostööd eriti regiooni tasandil olukorra jälgimiseks ja ohtude ennetamiseks. Regioonipõhine koostöö on võti, globaalne võitlus on liiga laialivalguv. Samuti on terrorismi eripärad ja motiivid regioonipõhised.

Probleem on selles, et terrorism ei tunnista riigipiire. Siseministeerium tegeleb riigis sees, kuid võib tulla olukordi, et oht tuleb väljast ja seda ei saagi enam takistada sees. Riigi piirides võib mõni rünnak muutuda juba paratamatuseks. Keegi peab tegutsema seega ennetavalt ka väljaspool riiki.

Lektori põhisõnum oli, et lisaks klassikalistele piiridele eksisteerivad veel mitmed teised piirid, nagu kuritegevuse mõjuvaldkonna piirid, salakaubanduse koridorid jne. Tehnoloogia ei aita meil paljudel juhtudel, sest ei näe inimeste sisse, kes väliselt legaalselt liiguvad üle piiride. Vajadus on tekkinud ulatusliku luuretegevuse järgi just inimluure (HUMINT) valdkonnas ja seda infot tuleb jagada naabritega regioonis. Näiteks kui terrorismisidemetega mees ostab lennukipileti Eestisse, peaks Eesti vastavad ametkonnad sellekohase signaali saama, et sel mehel siin silm peal hoida.

Terrorismivastase strateegia olemus ja selle kujundamine
Strateegia kui kaugele vaatav plaan, kuidas saavutada seda, mis sa tahad. See on üldine, kuid realistlik ja kõige olulisemaid tegevusi hõlmav ning arvestav. Lihtne tõde on paraku see, et iga plaan, mida selles osalejad ei tea, ei toimi.
Seega peaks hea ja toimiv strateegia olema avalik, massidesse viidud ja teada isegi meie võimalikele ohustajatele, sest see on nii tõhus, et nad tõsimeeli kalkuleeriks, kas ikka tasub meile liiga tegema kippuda.

Strateegia peab kaasama kõik riigi jõud, kes saavad aidata kaasa riigi kaitsele terrorismi eest (Total Team): politsei, sõjavägi, meedia, erasektor, teadlased, valdkondade eksperdid, heategevus, kodanikud jne. Probleem on selles, et kõigil on erinevad huvid ja vaated. Kuidas saab kõiki neid pingutusi ühendada ja kui palju saab detaile erinevatele partneritele avaldada? Lektorite poolt kujundlik võrdlus tantsivast paarist – tantsupartneri tundmine ja tunnetamine on alus sujuvaks koostantsuks. Kas oleks otstarbekas selliseks teemaks luua ümarlaud tugevate ja laia silmaringiga isikute juhtimisel, kes suudavad tajuda reaalset ohupilt, ühendada luureasutused koostööks ja kaasata kõik erinevad osapooled, kes võivad kasuks olla? Suurim kunst siin on tõenäoliselt sellise erihuvilise koosluse edukas ja eesmärgipärane haldamine.

Terrorismivastase võitluse faasid
Terrorismivastane tegevus jaotub lektorite sõnul 3 põhilisse faasi:
- Ennetav faas, kus on rõhk luuretegevusel, et tuvastada võimalikud ohud, kui vaja, siis rünnata enne kui need materialiseeruvad. Samuti kodanike harimine ja koolitamine märkamaks võimalikke ohtusid ja nendest teavitaksid. Avalikud regulaarsed treeningud kuni riigi kõrgeimate juhtideni välja, mis lisaks koostöö sujumisele annab ka terroristidele signaali, et seda riiki on keeruline rünnata (ei ole tasuv);

- Akti toimumise faas, kus terroristid on tegu toime panemas. Kõike ei ole võimalik ennetada. Siin on variante, kas tegu on lühike (näiteks plahvatus), kuhu sekkuda ei ole enam võimalik, või kestev (näiteks pantvangikriis). Esimesel juhul tuleb tegutseda kõigi jõududega ühiselt ja koordineeritult edasiste kahjude minimeerimiseks (sisuliselt päästetööd). Teisel juhul kasutada ründavaid meetmeid olukorra lahendamiseks, et terroristide poolt tegelikult planeeritud kahju ei realiseeruks.

- Endise olukorra taastamise faas, mille eesmärk on likvideerida tagajärjed nii ruttu kui võimalik. Põhjused on lisaks majanduslikele ka moraalsed – tugevdab kodanike usku riiki ja selle võimesse tagada julgeolekut. Vaatamata juhtumile, peab riigi poolt edastatav sõnum ja tegutsemine olema ühendav. Oluline siin on see, et moraali hoidmiseks ei piisa endise olukorra taastamisest, vaid olukorda tuleb teha paremaks. Näiteks kui kindlustusmenetlused võtavad tavaoludes nädalaid, siis sellisel juhul peaks see toimuma päevadega jne. Iga liigutus peab olema sõnum kodanikele, et riik hoolib, tunneb kaasa ja kaitseb.

Lektorite sõnul ei taheta viimasele faasile eriti mõelda, harjutada ega planeerida. See on tihti riikide nõrk koht. Kuid see on just see faas, kus terroristid saavad tegelikult sõnumi, mida nad ootavad – kas õnnestumine või mitte ja see omakorda otsustab nende edasised plaanid riigi vastu. Piltlikult öeldes, vaatamata sellele kui hästi korraldatud ennetav ja toimumise vastane faas ka ei olnud ja kui siiski tegu toimub (kolmest plaanitust üks näiteks) ning taastamine ei ole efektiivne, siis jääb riik suurema tõenäosusega terroristide ahvatlevate sihtmärkide nimekirja edasi.

Meedia terrorismivastases võitluses
Olulisel kohal strateegias on meediaplaan (nii riigi, meedia enda kui rahva), kui riik satub rünnaku alla. Üks näide mõtlemiseks: Londoni metroorünnaku juurde jõudis BBC mõne minutiga. Suitsusest metroost väljus ülikonnas mees, nägu tolmune, kulm verine, diplomaatkohver käes. Reporter küsis, et mis ta arvab toimunust. Mees vaatas kella ja ütles: Vabandage, kuid ma hakkan koosolekule hiljaks jääma. See mees oli lektori arvates tõenäoliselt päeva kangelane, ta saatis rünnaku korraldajatele ja kaasaelajatele väga selge sõnumi – te ebaõnnestusite, te ei hirmutanud mind. Järgmise päeva ajalehtede esilehe pealkirjad: „London is Back in Business!” ei vaja vist lahtiseletamist. Vastusõnumid ja seisukohad – te ei saavuta sellega midagi.

Erasektori toetus
Siit näide erasektori võimaliku kasutamise võimalikkusest – tiheda asustusega ala toimunud plahvatuse tagajärjel kannatada saanutele, kes ootavad arstiabi, võiks lähim kaubanduskeskus jaotada sooje tekke jms. Ehitusfirmad saaksid saata oma tehnika kohe kohale rusude eemaldamiseks jne. Teenimata kasum on tegelikult väiksem kui ettevõtte võidetav usaldus.

Mõistlik oleks laua taha istuda kõigil ministeeriumitel, seaduseandjal, meediatoimetajatel, ärimeestel jne, ning näha ja pakkuda oma osa riigi kaitsmises, mis on aluseks meie kõigi eksisteerimisele. Ühiselt ja tõeliselt demokraatlikult saab sündida vaid enamuse huve kaitsev strateegia, mis ka kõigile avatuks tehakse, nii et igaüks meist oskab sealt leida enda ülesanded ja vastutuse kui osa riigist.

Luure olulisus ja luurekultuur terrorismivastases võitluses
Luureandmed ei ole toodetud vaid luurekogukonna enda jaoks vaid on mõeldud kasutamiseks ülematele ja poliitika kujundajatele. Luureandmeid ei ole kunagi piisavalt, seega tuleb ühendada kõik jõud erinevate ametkondade vahel, samuti jagada andmeid regioonis ja koalitsioonis. Igal luureasutusel on siin oma koht, sest erinevad luurevaldkonnad nõuavad spetsialiseerumist, mis ei ole sageli teostatav vaid ühe keskse luureorgani poolt. Samuti on vaja arendada erinevaid luuremeetodeid, et olla adekvaatse infoga ees ohtudest. Terroristide puhul kasvab järjest inimluure, kui luureandmete kogumise meetodi, olulisus. Näide veast, mille tegi CIA 70’datel: uus ülem oli tehnilise luure mees ja asus sellele valdkonnale rõhku panema, suretades praktiliselt välja inimluure valdkonna. Tulemiks oli adekvaatse pildi puudumine Lähis-Idas – US ei näinud ette Iraani revolutsiooni.

Luureanalüüs peab juhtima poliitikaid, see peab olema adekvaatne ja konsensuslik erinevate agentuuride vahel, hõlmates kõiki ohuvaldkondi, mis valitsevad riiki. Vaid terviklikule süsteemile toetudes saab luua ja teostada reaalselt toimivat kaitset ning võitlust. Piltlikult öeldes – vaid erinevad luurevahendid ja –agentuurid suudavad luua loetava ohupildi (puzzle efekt).

Lektoritelt veel üks huvitav tähelepanek – luureastuste ümberstruktureerimine võib tekitada ootamatuid olukordi. Väljakujunenud süsteemid on tavaliselt nö paika loksunud ja isegi ilma aktiivse koostööta tavaliselt täiendavad teineteist. Seega muutes midagi kardinaalselt ühes luureasutuses või valdkonnas, avaldab see tavaliselt otsest mõju teistele. Sellised muudatused tuleb väga põhjalikult läbi analüüsida ning hinnata võimalike efekte terve riigi luurepildi kontekstis.

Kas üks suur luureorganisatsioon või mitu väiksemat?
Siinkohal tõi lektor näite ettevõtte Coretex kohta, kes ehitades tootmiskompleksi, rajab sinna juurde 150 kohalise autoparkla töötajatele. Kui parkla saab täis, siis ei laiendata seda, vaid ehitatakse uus tootmiskompleks. Põhimõte on, et ca 150 inimest on maksimaalne efektiivne kooslus. Üle selle tekivad probleemid – liigne bürokraatia, isiklike suhete kadumine jne. Seega lektorid leiavad, et pigem mitu ja optimaalse suurusega asutust on efektiivsemad kui üks suur.

Luurekultuur ei hõlma vaid luureagentuuride omavahelist tõsimeelset koostööd, vaid ka poliitikute ja teiste võtmeisikute, kellele analüüse toodetakse, arusaamist, milline teave ei ole avaldamiseks. Eriti puudutab see luuremeetodite paljastamist. Näide jällegi WTC juhtumi järgselt, kus üks senaator teavitas üleriigilises uudistesaates, et „me teame, et selle taga on Osama Bin Laden, sest me kuulasime pealt tema telefoni“. Sellega anti just tervele maailmale kinnitus, et US luure omab võimet kuulata pealt telefone ülemaailmselt ja Osama telefon ei aktiveerunud enam kunagi peale seda. Samas on see luureorganisatsioonide vastutus poliitikuid koolitada, millist infot ei tohi avalikustada.

Juhtimine ja juhtide arendamine
Juhtimine ja juhtide arendus on peamised edukaks kaitseks ohtude vastu. Moodsatest ohtudest tulenevalt tuleb juhtimist ümber korraldada, et mitte kaotada initsiatiivi ja olla edukas. Põhisõnum oli, et detsentraliseeritud juhtimine, millele on hästi ja arusaadavalt sõnastatud eesmärgid, on kordades efektiivsem kui ainujuhtimine tsentraalselt. Lektorite veendumus oli, et juhtide arendamine peab olema teadlik ja organiseeritud protsess. See peaks algama juba keskkoolist noorte vastavate võimete väljaselgitamisega, sealt edasi nende karjääri vastava kujundamisega ja alles mitmete aastate pärast saab nii valmis juht, kes on piisavalt haritud, kogenud ja laia silmaringiga. Riigi osalus selles protsessis on oluline, sest riik vajab enda kaitseks parimaid juhte, mitte avantüriste.

Tulevased juhid peaksid oma karjääri jooksul teenima kogemuse omandamiseks ja suhete loomiseks erinevates ametkondades. Vaid see loob aluse efektiivseks koostööks koos arusaamisega, mis on partnerite tegevuse eripära, võimekus, huvid jms. Piltlikult jällegi – võimaldab nendega hästi tantsida.

Seega on lektorite seisukoht, et juhtide arendamine peab olema riigi poolt kujundatud teadlik protsess, mis kestab aastakümneid – New Renaissance Leader.