Prantsusmaal juuni 2008
Korraldaja NSCC - http://www.nscc.bices.org/page/overview/
Kokkuvõtvalt:
Future Security Environment 2025 - http://www.act.nato.int/images/stories/events/2009/mfp/ACTFutureSecurityEnvironmentFirstEdition.pdf
Peamised kokkuvõtvad tuvastused dokumendist FSE 2025 (memo autori valik):
- meie vastase peamiseks relvaks saab olema asümmeetriline sõjapidamisviis, mis sisaldab ka terrorismi,
- kõige vahetumad ohud 21. sajandi julgeolekule lähtuvad nõrkadest, ebaõnnestunud ja jäikadest (petis) riikidest, kes annavad võimaluse ennast turvaliselt tunda terroristidel ja kuritegelikel organisatsioonidel,
- terrorism saab olema peamine risk globaalsele julgeolekule,
- tehnoloogilise arengu mõju hakkab andma terroristidele uued võimalused: rohkem detsentraliseeritud organisatsioon ja rohkem surmavaid rünnakuid,
- terroristid saavutavad kõrgema taseme info-operatsioonides ja arvutivõrgu võimalustes (rünnakutes),
- India, Hiina ja Venemaa saavad olulisteks tegijateks tuleviku julgeolekukeskkonnas,
- Põhja-Korea, Iraan ja Süüria on jätkuvalt peamised probleemitekitajad NATO jaoks,
- Kliimamuutus, sellest põhjustatud vee ja toidupuudus, uued epideemiad ja samuti suurenev energiavajadus hakkavad põhjustama suurenevat immigratsiooni, mis loob riski uutele sotsiaalsetele rahutustele.
Lähteteesid ürituse läbiviijatelt:
- Vahetud sõjalised operatsioonid on taktikalisel tasandil ründavad, kuid strateegilisel tasandil on nad kaitsvad ja vastupidi, sõjaline toetus on taktikalisel tasandil kaitsev operatsioon, kuid strateegiliselt ründav – seega on sõjaline toetus edu võti,
- Tavaväed on üle võtmas mitmeid eriüksuse seniseid rolle, eriüksused peaksid rohkem keskenduma strateegiliselt ennetavate, kauakestvate mõjutusoperatsioonide läbiviimistele,
- Kõige probleemsemad piirkonnad tulevikus on linnad ja mäed ning nendel aladel on suur potentsiaal eriüksusi kasutada.
Detailsemalt:
Peamised kokkuvõtvad riskide kirjeldused dokumendist FSE 2025 (memo autori valik):
Terrorism, kasvavalt globaalne oma eesmärkides ja surmavuses, samuti massihävitusrelvade (WMD) levik, on tõenäolised peamised ohud liitlastele sellel perioodil. Kõige murettekitavam risk on terroristide püüdlused hankida massihävitusrelvi ja massiefektirelvi (WME). Kasvav oht on ka see, et terroristid võivad hankida ja kujundada välja võimed sooritamaks nii füüsilisi kui ka kübervõrgu rünnakuid (CNA) maailma informatsiooni infrastruktuuri vastu. Kriminaalsed organisatsioonid jätkavad laienemist ja eriti piraatlus saab jätkuvalt olema NATO rahvuste suur väljakutse.
Riikide ebaõnnestumine oma funktsiooni täitmisel ei saa enam olla vaadeldud kui lokaalne või regionaalne probleem, mida saab lahendada lihtsalt ja ad hoc vahenditega. Vaja on tõsisemat ja efektiivsemat rahvusvahelist sekkumist, mis kasutaks kõiki võimalusi, mida me omame, alates humanitaarabi andmisest kuni institutsioonide ehitamiseni/taastamiseni. Ebaõnnestunud riigid omavad rahvusvahelist mõju. See võib põhjustada põgenike rännet, mis omakorda häirib naaberriike, mis ohustab omakorda regionaalset julgeolekut. Paljud probleemid on väljaspool sõja sfääri ja saavad leevendatud või nõrgendatud vaid erinevate agentuuride ja organisatsioonide vahelise koostöö kaudu.
Ülemaailmse terrorismi vastase võitluse püüdlus koostöös infotehnoloogilise arenguga sunnib terroriste muutuma rohkem detsentraliseerituks, nad ei moodusta enam paikseid peakortereid, et planeerida ja ellu viia operatsioone. Treeningmaterjalid, sihtmärgijuhised, relvastuse õpetused ja rahastamine muutub kasvavalt virtuaalseks.
Sõidukitel paiknevad lõhkekehad jäävad jätkuvalt populaarseks, kuid suure tõenäosusega liiguvad terroristid edasi tehnoloogiliselt ja hakkavad kasutama rohkem arenenud lõhkeaineid ja isegi UAV’sid nende kohaletoimetamiseks.
Mittetapvad massiefektirelvad saavad arendatud ja kasutatud. Need võivad sisaldada elektro-magneetilist impulssi (EMP) või katastroofilist arvutiviirust, mis põhjustavad ulatuslikku kahju vägedele või majandusele. Massiefektirelvad on juba praegused tõenäolised ohud julgeolekule.
Tsiviiltuumaarengu trend võib panna NATO olukorda, kus meil tuleb peaaegu igapäevaselt opereerida „tuumakeskkonnas“. Vastavad kaitse- ja tõkestusmeetmed tuleb planeerida juba täna.
Piraatlus meredel, eriti Aafrika ja Aasia vetes jätkub ja isegi tõuseb. Piraatlus on jätkuvalt oht NATO alustele kuniks piisavaid ja efektiivseid vastumeetmeid pole kasutusele võetud.
Dr D. Kilcullen’i (http://en.wikipedia.org/wiki/David_Kilcullen) poolt seatud lähtekohad ja väljakutsed:
Üldiselt
I maailmasõjas oli situatsioon, kus kindralid pidid moodustama töögrupi, lahendamaks olukorda, kuidas tulla toime uue situatsiooniga – kaevikusõjaga. See oli uus olukord ja nõudis uusi lähenemisi. Praeguses sõjas terrorismiga oleme püüdnud juba 7 aastat aru saada sellest uuest olukorrast ja mitte veel edukalt.
II MS ja periood peale seda lõi maailmakorra, mis on seni kehtinud. Loodi ÜRO, Maailmapank jne. Seda on nimetatud 1945 generatsiooniks. Kõik süsteem põhines riikide suveräänsuse printsiibil. Nüüdseks võib olla see aegunud ja me peaks toona sätestatud põhimõtted üle vaatama. Liiga palju on riike, kes ei austa teiste demokraatia põhimõtteid ja toetavad oma suveräänsel territooriumil tegevusi, mis ähvardavad teisi riike. Juba on rikutud suveräänsus printsiipi ÜRO poolt ja tõenäoliselt õigustatult. Suveräänsus põhineb põhimõttel, et kõik, mis riigis sees, on riigi siseasi, kuid üleüldise globaliseerumise tingimustes, kas enam on. Printsiipi rikutakse alates 1995’st (ÜRO mandaat Balkanile sisemiseks, hiljem Afganistan), seega 1945 generatsioon laguneb. Lisaks globaliseerumine, kliimamuutus, energiavarude vähenemine, toidupuudus, tihenevad looduskatastroofid, tõusev merepind, tõusuteel kuritegevus, lokaalsed sõjad jne. Kõik see kokku sunnib rahvaid liikuma ja muutma oma territooriume. Selle pinnalt omakorda hakkavad tõusma konfliktid, sest teised rahvad ei talu oma territooriumile tungimist.
Kõige probleemsemad piirkonnad tulevikus on linnad ja mäed ning nendel aladel on suur potentsiaal eriüksusi kasutada. ÜRO andmetel juba elab linnades ligi 50% maailma elanikkonnast ja see osakaal suureneb. Tänapäeva konfliktid leiavad enamuses aset linnades, sest seal, kus ei ela kedagi, ei ole ka mõtet sõdida. See omakorda toob järjest rohkem tsiviilfaktorit konfliktidesse ja paratamatult ka süütuid ohvreid. Suur osa linnadest on rajatud rannikutele või jõgede kallastele ajalooliste kaubateede tõttu. Siit tulenevad eriüksustele nõuded olla head võitlejad linnaoludes ja valmis ka veeoskuste rakendamiseks.
Teine raske operatsiooniala on mäed ja seal elavad mägihõimud. Traditsiooniliselt on just need hõimud kõige enam võõra mõjutuse vastased (nii välise kui ka oma riigi), sest nad on paiksed ja kogu nende elu sõltub sellest piirkonnast kus nad asuvad. Vastupidiselt mägirahvastele saavad kõrbe- ja teised lauskmaarahvad liikuda eest ära, kui neid hakkab miski või keegi häirima, siis mägirahvad on palju enam seotud piirkonnaga, kus nad asuvad. Lisaks sellele on nad tihti pikkadeks perioodideks ära lõigatud muust tsivilisatsioonist (eriti talvedel), mis tugevdab nende oma traditsioone ja iseseisvust.
Globaalse terrorismi mudel ja eesmärgid
Ilmselge on see, et lääs domineerib tavasõja valdkonnas, suurimad ressursid jne. Sellepärast ei tulegi ükski vastane enam konventsionaalselt lääne vastu, vaid kasutavad just sissitaktikaid, et läänt kurnata ja lõhestada. Uus regulaarne võitlus ongi irregulaarne. Toimetulemiseks on meil vaid kaks varianti – me kas saame väga heaks irregulaarses konfliktis või me kaotame pikas perspektiivis.
Siiski ei peaks me Kilcullen’i arvates täielikult hülgama oma konventsionaalseid oskusi ja jõude, sest võib tulla aeg, kus me ka neid vajame. Suurimad tõusvad ohud on Venemaa ja Hiina.
Memo autori kommentaar: Kuid ka sellised suured riigid võivad kasutada ja tõenäoliselt kasutavad konflikti tekkides või selle eel samu irregulaarseid meetodeid, sest see on tasuvam. Milleks paisata oma lahingujõudu vastu tugevat vastast (NATO) kui saab destabiliseerida ja vajalikud tingimused luua sissitaktikaga (sh. Info operatsioonid, majanduslik kurnamine, poliitilise kapitali degradeerimine jne), mis on enda edukust tõestanud terroristide poolt kasutatuna.
Bin Laden väljendas oma plaani väga selgelt juba 2004 aastal televisioonis esinedes. Ta ütles, et piisab sellest kui saata kaks võitlejat Al Qaida lipuga suvalisse riiki ja juba saadab lääs terve armee sinna. Ja uuesti ja uuesti. Tegemist on kurnamise taktikaga, kus iga väiksema liiguitamise peale lääs paneb mängu ülemääraselt suured ressursid, mis nõrgendavad majandust, sõjalist jõudu, maksab inimelusid ja vähendab poliitilist kapitali.
Al Qaida ja tema järgijad kasutavad nelja peamist taktikat: provokatsioon, hirmu all hoidmine, venitamine ja kurnamine. Need taktikad on kasutusel praegu, kuid nad arenevad edasi – rohkem mobiilsust, rohkem tehnikat, rohkem raha ja mis peamine, kõik see hakkab rohkem meie enda ühiskondade sees toimuma.
Nagu Ühendriigid alustasid terrorismivastase võitlusega peale WTC rünnakuid, ei toimi enam, vaja on uut lähenemist. Kui 9/11 rünnakute täideviijad tulid väljast (ekspeditsiooniüksus!), siis hoopis uus trend oli Londoni metroorünnakute juures – kõik korraldajad olid teise põlve kodanikud, kes elasid pidevalt riigis sees. Vaid peakorraldaja oli käinud Pakistanis juhiseid saamas. Sellise olukorra vastu on väga raske ennast kaitsta ja terroristid teavad seda. See on sissivõitluse uus tase, pöörata enda tööriistadeks (riigis sündinud) kodanikud, kelle üle kontrolli on riigil pea võimatu teostada. Suurim väljakutse riikidele – kuidas kaitsta ennast selliste rünnakute vastu, tagada piisav kontroll riigis sees, kuid nii, et ei kahjusta sedasama ühiskonda, mida me kaitseme. Tulevikku suunatud mõtlemine ja teadmatuse tuvastamine on kõige olulisemad. Me tahame vastasest ette jõuda, mitte tema tegevusele reageerida.
Meedia ja info-operatsioonid
Meedia ja internet on arenenud rohkem meie vastase käes, nad on selles edukamad kui meie. Näiteks US kompanii omatud YouTube kodulehel saab vaadata talibani ja teiste rühmituste videoid, kus nad vangide päid lõikavad, videote lõpus on tihti pangakontod, kuhu palutakse annetada raha võitluse toetamiseks. See on täiesti uus lahinguväli ja me oleme sellel kaotamas.
Eriüksuste roll uues olukorras
Eriüksused seisavad silmitsi olukorraga, kus tavaväed on võtnud üle paljud nende traditsioonilised rollid. Kui varem olid peamised eriüksuste ülesanded lähivõitlus linnas ja sõjaline toetus, siis käimasolevad operatsioonid on sundinud tavavägesid saama meistriteks neil aladel. Tavaline võitlus toimub asustatud alal, iga jalaväe üksus valdab nüüdseks lähivõitluse tehnikat. Sama sõjalise toetusega, just Iraagi ja Afganistani operatsioonides – on täiesti tavaline, et tavaüksused koolitavad ja kaasavad operatsioonidesse kohalikud väed. See on elementaarne, kuna me tahame anda neid riike kohalikele jõududele üle ühel päeval, et me ise saaks lahkuda. Seega tegelikult on muutunud tavavägede roll ise eriliseks ja erinevaks konventsionaalsest sõjapidamisest.
Mis jääb siis teha eriüksustele, millega oma vajalikkust ja olulisust tõestada? Kilcullen pakub väljendi „eri“ hülgamist ja lähtuda hoopis eriüksuste strateegilise efektipõhisest eesmärgist ning nimetada eriüksused ümber strateegilisteks üksusteks. See loovat palju selgema ja vähem tõestamist nõudva rolli. Sõna „eri“ kui eriline või erinev on kõigile probleeme tekitanud. Pigem on vaja opereerimiskeskkonda kirjeldavat nimetust. Erinevus just seisnebki kõrges valmisolekus olemises ja võimes reageerida strateegilistele distantsidele ja eesmärkidele palju paindlikumalt ning iseseisvamalt kui tavaväed. Kunagi ei kao vajadus olla kohal esimesena võimalikus kriisikoldes, et hinnata olukorda, luua kontakte, valmistada ette sillapäid suuremate jõudude saabumiseks, sihitada strateegilisi tulevahendeid vastase kõrge väärtusega sihtmärkidele jne. Kuid sellest ei piisa, vaja on muutuda veel ennetavamaks, sest tegelikult oleme juba edu käest lasknud, kui me peame sekkuma konflikti. Siin saab näha eriüksuste kasutamist konflikti ennetamise ja vältimise ülesannetes, mis tegelikult tagab majanduslikult ja poliitiliselt parima ja tunduvalt ökonoomsema soovitud tulemuse.
Uus kontseptsioon
Edu saavutamiseks konfliktipiirkondades (ka ennetuseks) on vaja kasutada sarnast sissitaktikat, mis meie vastane. Kombineeritult info-operatsioonidega tuleb eriüksused saata sõjalist toetust tegema kõigisse olulistesse piirkondadesse, pidades silmas nelja tegutsemise põhimõtet:
- pikk kestvus (pidev ja jätkuv mõjutus)
- madal profiil (ei reklaami enda kohalolu lääneliku olekuga, võimalikult kohalike sarnane, kuid ka mitte ennast peita)
- väike jälg (kohalikke arvestav ja soosiv käitumine, ei korralda ühiskonnas suuri muudatusi, mis viiks ühiskonnast tasakaalu välja)
- integreeritus (nii kohalikega kui ka kõigi saada olevate organisatsioonidega alal – kõige raskem osa)
See ongi uus 21. sajandi strateegiline lahinguväli strateegilistele üksustele.
Näide aastast 2005, org Uruzganis, Afganistan. US SF meeskond naases operatsioonilt kasutades sama teed läbi oru, kust ta enne oli läinud (muid teid ei olnud võimalik seal piirkonnas kasutada). Taliban oli üles seadnud hästi organiseeritud varitsuse, ca 350 võitlejat, kes avasid tule patrulli pihta. Lähedal põldudel töötas ca 400 kohalikku talumeest, kes kohe tormasid kodudesse relvade järgi ja ühinesid lahinguga talibani poolel. Lahing kestis 6 tundi, enne kui SF meeskonnal õnnestus õhujõud sisse tuua ja vastane laiali lüüa. Kinnivõetud kohalike ülekuulamisel selgus huvitav asi, miks nad talibani poolel hakkasid SF vastu tuld andma – see oli üle hulga aja ainuke huvitav sündmus nende eluolus ja kogu põhjus oligi see. Nn kogemata sissid. See näitab seda, et kuigi kohalikel ei olnud mingit erilist poolehoidu talibanile, kuid kuna veri on paksem kui vesi, siis vaid seetõttu valisid nad selle poole.
Tegelik ajend oli vaid osalemise soov milleski huvitavas. Ja kuna selles piirkonnas ei olnud liitlased teinud kohalike positiivseks mõjutamiseks mingit tööd, siis loomulikult valisid nad poole, mis oli neile lähedasem. Selliseid olukordi meie vastane just ära kasutabki, meie tegemata tööd, kus me oleme jätnud loomata liitlassuhted. Siit ilmnebki erilise rõhuasetuse vajadus sõjalise toetuse operatsioonidele, sest vaid see loob liitlasi, kes vajalikul hetkel jäävad vähemalt eemale kui mitte ei asu meie poolele. Väljakutse läänele operatsiooni piirkondades – saad võita hõimude poolehoiu vaid läbi mitte-kineetiliste mõjutusoperatsioonide, mitte läbi kineetiliste sõjaliste operatsioonide. Ilma poolehoiu võitmiseta ei saavuta me midagi, pigem kindlustame enda kaotuse pikas perspektiivis.
Taktikalised vs strateegilised mõjutused
Kilculleni seisukoht on, et vahetud sõjalised operatsioonid (eriluure ja suunatud rünnak) on taktikalisel tasandil küll ründavad operatsioonid, kuid strateegilisel tasandil on nad kaitsvad ja vastupidi, sõjaline toetus on taktikalisel tasandil kaitsev operatsioon, kuid strateegiliselt on ründav, sest me võtame vaenlaselt toetuse, ilma milleta ta ei saa eksisteerida.
Tuleviku operatsioonid eriüksustele
Kilcullen soovitab vaid kahte missioonitüüpi:
- strateegiline lõhestamine (disruption), mis koosneb peamiselt eriluurest ja suunatud rünnakutest. Vaatamata kiirele tehnoloogia arengule, on järjest olulisem inimese asumine sihtmärgi piirkonnas, kes saab tegelikult langetada otsuse. Eesmärk on vältida tsiviilohvreid. Need kineetilised operatsioonid tegelikult ei lahenda kunagi probleemi, vaid annavad meile ainult lisaaega, tegelik võit tuleb ikkagi vaid läbi sõjalise toetuse;
- sõjaline toetus, mis peab olema tegelikult sõjaväelaste poolt antav toetus kõigile, kellel seda vaja on (strateegiliste mõjutuste tegemiseks!). See hõlmab kriisi- või kriisieelse piirkonna kõigi osalistega koostööd (ka politsei, poliitikud, majandusvaldkond jne). See võib välja näha kui SOF meeskond olulises külas elamas ja kohalikke abistamas erinevates valdkondades (mõjutusoperatsioonid) kuni kasvõi üksiku operaatorini ülikonnas võtmeisikuid igapäevaselt nõustamas. Samuti ulatub valdkond ka oma kodumaal siseriiklike julgeolekujõudude abistamiseni. Näiteks UK’s juba tavaline situatsioon, kus kohalike terroristidega tegeleb ühendmeeskond, kus lisaks politseile, luureagentuuri liikmele on ka mõni SAS liige.
Kokkuvõtvalt on tulevik sellise uue sõjalise toetuse päralt – mitte-kineetiline lähenemine, kuid tegelikult strateegiliselt ründav. Idee on ka selles, et SOF on esimene alal, kelle loodud süsteemi saab hiljem ühendada kõik teised agentuurid ja organisatsioonid – loob vastava kommunikatsiooniplatvormi. See kõik omakorda eeldab vastavat ettevalmistust juba varakult – koolitus (nii tsiviilerialad, kultuur, keel, mäed jne) kui ka erinevate agentuuride vahelise koostöö korraldamist/parandamist.
Naised eriüksustes
See küsimus on muutunud järjest aktuaalsemaks, kuna kohalikud naised mängivad olulist rolli kohalikus infomaailmas, samas ei pääse lääne mehed ligi sellele infole mida nad omavad. Vaja on kaasata naisoperaatorid, kes kataks selle valdkonna. NB! Saksa eriüksused tegid just hiljuti otsuse, et hakkavad aktsepteerima naisi oma eriüksusesse. See on oluline mängumaa, praegu läheb palju infot kaduma, sest meil puudub ligipääs.
