Legal Notices

All expressed in this blog are the author's opinions and do not represent any official standpoint of any other entity.
No expression here is intended to incite any violence, rebellion or any other conduct that is not according to commonly established rules and regulations.
All information presented here is acquired via open sources or personal experiences of the author. Here is no classified information any kind.

05 January 2010

Sõjapidamise põlvkonnad

Rene Toomse, "Sõjapidamine I: Sõjapidamise põlvkonnad", Kaitse Kodu! nr 1 [93/539] 2010, lk 28-32.

Kaheksakümnendate lõpp hõlmas suuri muudatusi terves maailma poliitikas. Ilmselgelt hakkas kaduma bipolaarsus – vastasseis N-Liidu ja Lääne vahel, mistõttu asusid mitmed sõjandusteoreetikud ja –praktikud ühiselt esitama küsimusi tuleviku sõjapidamisviiside kohta. Alljärgnev tõlge, ühest 1989 aasta artiklist, on üks tsiteerituimaid tänapäeval, sest see mida seal kirjeldatakse on vähemalt osaliselt tänane reaalsus. Seetõttu on oluline jätkata sellise mõttemaailma trendide jälgimist ja hinnates vastast täna ning tema tulevikuperspektiive, tuleb ka meil asuda tõsisematele diskussioonidele, mismoodi meie peame tegutsema sõja korral.

Alljärgnevat artiklit võib pidada pioneeriks sõjapidamise generatsioonide määratlemise katses, see toob esile nn neljanda generatsiooni, mis on tänapäevaste konfliktide valguses saanud äärmiselt negatiivse tähenduse ja seda just emotsionaalsetel põhjustel – me võitleme ise selle vastu. Minu ettepanek on aga jätta emotsioonid kõrvale ja vaadata neljandat generatsiooni kui võimalust väikeriigil seista edukalt vastu suurriigi konventsionaalsele ohule, nagu seda tegi ka alateadlikult Mr. William S Lind ja tema kaasmõtlejad alljärgnevas artiklis.

Eesmärk selle artikli esitlemisega on kutsuda üles kaitseväelasi, kaitseliitlasi ja ka kõiki teisi sisulisele arutelule meie riigi võimaliku tulevase sõjapidamise filosoofia ehk doktriini üle, võttes omaks parimaid õppetunde nii minevikust kui tänapäevast. Mismoodi meie oma ressursside ja kaitsetahtega saame vastu seista ülekaalukale vastasele sõjaohu korral? Milline peaks olema meie strateegia, operatsioonikunst ja taktikad ka juhul kui NATO ei jõua meile appi nii ruttu kui me tahaks? Millised on meie legaalsed, moraalsed ja eetilised piirid rakendades Dr. Lind ja tema kaaslaste allkirjutatud ideid? Kus asume meie ise praegu ja mis kursil me oleme sõjapidamise generatsioonide skaalal, miks see nii on ja mida me peaks tegema, et olla tõenäoliselt edukamad? Eeldusel, et riigikaitse on kogu riigi ja rahva õigus ning kohustus, siis mida me peame hoidma, parandama ja arendama ühiselt, et me ka tegelikult suudaks oma riiki kaitsta nii sõjaliselt, majanduslikult kui ka poliitiliselt?

Just eelnevad pisut võib-olla provokatiivsed küsimused võiksid olla märksõnadeks arutelule just neile, kellel ei ole ükskõik riigikaitse areng sellises suunas, mis oleks ka tõenäoliselt edukas võimaliku ründe vastu nii väljast kui ka seestpoolt. Oluline ühise arusaamise lähtekoht on see, et riigikaitse kui tervik, ei piirdu vaid kaitseväe ja Kaitseliidu tegevustega, vaid hõlmab iga kodanikku, ametkonda ja organisatsiooni. See on filosoofia arusaamisest (nii endast kui võimalikust vastasest) ja ennastsalgav koostöö kõigi osalejate vahel ühise eesmärgi nimel.

Sellise pika sissejuhatuse jätkuks, kuid eelnevad küsimused meelel, kutsun ma lugejat jätkama alljärgneva, juba rohkem kui 10 aastat vana, artiklit lugema.

Kpt Rene Toomse

Sõja muutuv nägu: neljanda generatsiooni sõjakunst

William S Lind, kol Keith Nightingale (US maavägi), kpt John F Schmitt (US merejalavägi), kol Joseph W Sutton (US armee), kol-ltn reservis Gary I Wilson (US merejalavägi)

Marine Corps Gazette
Okt 1989, lk 22-26

Rahuaegse sõduri peamine kohus on valmistuda järgmiseks sõjaks. Et aga seda teha, peab ta oletama, milline järgmine sõda tulla võiks. See on keeruline ülesanne, mis muutub üha raskemaks. Saksa kindral Franz Uhle-Wetter on kirjutanud: „Varasematel aegadel võis väepealik kindel olla, et homne sõda sarnaneb tänastele ja eilsetele. Tänapäeva üksuseülemal enam sellist võimalust pole. Ta teab vaid seda, et igaüks, kes jätab arvesse võtmata eelmise sõja kogemused, kaotab kindlasti järgmise.“

Keskne küsimus
Kaasaegse sõjakunsti arengut vaadeldes võime selles eristada kolme generatsiooni. Ameerika Ühendriikides hakkavad merejalaväelased ning maavägi üle minema kolmanda generatsiooni taktikatele. See on ju positiivne, ent ei saa unustada, et kolmas generatsioon sai alguse Saksamaa 1918. aasta pealetungist, seega on see juba üle 70 aasta vana. Niisiis võib püstitada küsimuse: kas pole mitte aeg neljanda generatsiooni tekkeks? Kui jah, siis milline see olla võiks? Nende kesksete probleemide mõistmine toob endaga kaasa otsustavad eelised. Teisiti öeldes: iga riik, mis generatsioonide vahetusega piisavalt kiiresti kaasa ei lähe, on määratud kaotusele.

Meie ülesanne siinkohal on mitte niivõrd küsimustele vastata, kui neid püstitada. Sellegipoolest püüame pakkuda ka mõningaid vastuseid. Esialgu aga alustame ajaloolisest kontekstist.

Sõjakunsti kolm generatsiooni
Kuigi sõjanduse evolutsiooniline areng on olnud pidev protsess, on lähiajaloos toimunud kolm olulist suunamuutust. Seetõttu võib tinglikult rääkida sõjakunsti kolmest generatsioonist.

Esimese generatsiooni märksõnadeks olid sileraudne musket ning aheliku ja kolonni taktika. Selle väljakujunemise tingisid peamiselt tehnoloogilised faktorid: aheliku formatsioon suurendas üksuse tulejõudu, karm drill oli vajalik piisava tuletiheduse saavutamiseks jne. Oma osa oli ka toonastel sotsiaalsetel tingimustel ning ühiskonnas levinud ideedel. Kuigi moodne relvastus on sileraudse musketi ammu välja vahetanud, elavad esimese generatsiooni taktika elemendid tänaseni edasi, näiteks asjaolus, et siiani püütakse sageli saavutada rinde lineaarne ülesehitus. Operatsioonikunsti kui mõistet esimese generatsiooni ajastul ei esinenud, kuigi seda praktiseeriti mõningate väejuhtide, näiteks Napoleoni, poolt.

Teist generatsiooni iseloomustavad vintpüssi, okastraadi, kuulipilduja ja kaudtule kasutuselevõtmine. Taktika hakkas põhinema tulel ja liikumisel, kuid rinne jäi endiselt lineaarseks. Kaitsjad püüdsid vältida igasugust läbitungi ning ründamise puhul kasutati lateraalselt hajutatud joonelt väikeste gruppide kaupa edasisööstmist. Ilmselt seisneb peamine erinevus esimese generatsiooni taktikast kaudtule kasutuselevõtmises; teise generatsiooni taktika võtab kokku Prantsuse maksiim „suurtükid alistavad, jalavägi vallutab“. Kaudtulerelvade massiivse tulejõu arvelt säästeti inimressurssi. Kuni 1980. aastateni põhines USA doktriin teise generatsiooni printsiipidel, ning põhineb seda suuresti tänaseni.

Kuigi generatsioonide vahetuses mängisid rolli ka uued ideed (näiteks lateraalne hajutatus), olid peamised muutused põhjustatud tehnoloogia arengust. Edusammud tehnoloogias olid nii kvalitatiivsed – näiteks raskesuurtükkide ja pommituslennukite kasutuselevõtt – kui kvantitatiivsed – riikide sõjatööstused alustasid nö materjalisõjaga (Materialschlacht).

Teise generatsiooni arenedes hakati ametlikult tunnustama ka operatsioonikunsti mõistet, seda eelkõige Preisi armees. Taaskord olid muutuste käivitajaks nii ideed kui tehnoloogia. Mõtteviis arenes välja eelkõige Napoleoni vallutuste analüüsist. Tehnoloogia poole pealt võeti sõjalistel eesmärkidel kasutusse raudtee ning telegraaf.

Ka kolmanda generatsiooni teke oli tingitud soovist suurendada tulejõudu lahinguväljal. Seekord olid aga muutusi käivitavaks jõuks peamiselt ideed. Kuna Saksa tööstus sai Esimeses Maailmasõjas tõsiselt kannatada, ei suutnud Saksamaa enam materjalisõjas teiste riikidega sammu pidada ning pidi oluliselt oma taktikat korrigeerima. Kolmanda generatsiooni taktika põhines pigem manöövril, kui kurnamisel, ning rinne muutus seetõttu mittelineaarseks. Rünnak seisnes infiltreerumises vastase kaitse sügavusse ja püüdes teda killustada ning kotti haarata. Kaitse ehitati üles sügavuti, et provotseerida läbitungivat vastast vasturünnakule.

Kuigi kolmanda generatsiooni taktika põhiprintsiibid olid paigas juba 1918. a lõpuks, tõi peamise muutuse operatsioonide kontseptsioonis tankide kui uue tehnoloogilise elemendi kasutuselevõtt Teises Maailmasõjas. Selle muutuse sisuks oli välksõda (Blitzkrieg). Välksõja puhul kandus rõhuasetus lahingutes ruumist ajale. Ajamomendi olulisust on kirjeldanud USA õhujõudude erukolonel John Boyd oma „OODA loop“ teoorias.

Seega on tehnoloogia ja ideed olnud kaheks katalüsaatoriks, mis on tinginud generatsioonide vahetumise. Milliseid õppetunde võiksime aga arvesse võtta eelnevatest generatsioonidest, vaadeldes järgnevat, neljandat?

Ülekanduvad elemendid
Eelmisi generatsioonivahetusi, eriti teisest kolmandaks, on iseloomustanud teatud kandvate ideede teke. Neli neist jätkavad ka neljandas generatsioonis, suurendades üha oma mõjujõudu.

Esiteks, missiooni tüüpi käsud (mission command). Iga järgnevat generatsiooni iseloomustab suurem hajutatus lahinguruumis. Neljas generatsioon hõlmab tõenäoliselt tervet vaenlase ühiskonda. Selline hajutatus, täiendatud omakorda kasvava tähtsusega väga väikeste kombatantide gruppidega, nõuab isegi kõige madalamal tasemel paindlikku opereerimisvõimet juhindudes vaid ülema tahtest (commanders intent).

Teiseks väheneb sõltuvus tsentraalsest tagalast. Hajutatus koos kiire liikumistempoga tingib olukorra, kus üksus peab ennast iseseisvalt tagama vastase varude arvelt.

Kolmandaks, manööver muutub üha olulisemaks. Mass, koosnegu see siis inimestest või relvadest, ei ole enam eeliseks. Pigem võib see hoopis olla puuduseks, sest mass kujutab endast ühtlasi ka hõlpsasti tabatavat sihtmärki. Domineerima saavad pigem väikesed ja mobiilsed üksused.

Neljandaks, eesmärgiks saab pigem vaenlase kukutamine seestpoolt, kui et tema füüsiline hävitamine. Sihtmärkideks saavad kohaliku elanikkonna toetus ja kohalik kultuur. Seejuures on suur tähtsus korrektsel vastase strateegiliste raskuspunktide (centres of gravity) äratundmisel.

Lühidalt öeldes on neljanda generatsiooni sõjapidamine tugevalt hajutatud ja raskesti defineeritav; kaovad piirid sõjaaja ja rahuaja vahel, samuti pole võimalik eristada lahinguvälju või rindeid. Hajub ka selge piir tsiviilse ja militaarse vahel. Tegevus toimub kõigi osalejate territooriumite sügavuses, hõlmates ka ühiskonda kui kultuurilist, mitte ainult füüsilist tervikut. Olulisteks sihtmärkideks saavad sõjalised rajatised, nagu lennuväljad, sidekeskused ja staabid; ent sama kehtib ka tsiviilasutuste kohta – valitsushooned, elektrijaamad, tööstused. Edu võtmeks on väeliikide ühendoperatsioonid. Kõik need elemendid eksisteerivad juba kolmandas generatsioonis, neljas generatsioon omistab neile vaid endisest suurema tähtsuse.

Tehnoloogiline neljas generatsioon
Kombineerides neljanda generatsiooni eelnimetatud tunnused moodsa tehnoloogiaga, võime visandada mõningaid tulevikuvisioone. Näiteks võib suunatud energia abil olla võimalik hävitada sihtmärke, mis on seni jäänud konventsionaalsetele relvadele kättesaamatuks. Suunatud energia võimaldab tekitada elektromagneetilise välja ilma tuumaplahvatuseta. Ülijuhtivuse alased uurimused näitavad, et peagi võib saada võimalikuks energia suurtes kogustes salvestamine mahult väikestele kandjatele. Seega on võimalik, et peagi võivad üksikud sõdurid hakata tekitama lahinguväljal sama suurt kahju, kui seda varasemalt oli võimalik saavutada ainult brigaadiga.

Robootika areng, distantsilt juhitavad sõidukid, raskestihäiritavad sidekanalid ja tehisintellekt pakuvad võimalusi totaalselt teistsuguste taktikate väljatöötamiseks. Omakorda tekitab uute tehnoloogiate areng ka uusi probleeme, näiteks tehnika vastuvõtlikkust tarkvaraviirustele.

Intelligentsetest sõduritest koosnevad väikesed ja väga mobiilsed üksused, mis on relvastatud kõrgtehnoloogiliste vahenditega, võivad hajuda üle suurte territooriumide leidmaks oma sihtmärke. Nende sihtmärgid võivad paikneda pigem tsiviil- kui militaarsektoris. Jaotused eesliin-tagala asenduvad jaotusega sihtmärk-mittesihtmärk. Selline lähenemine omakorda võib kardinaalselt muuta vägede struktuuri ja ülesehitust.

Üksuste põhifunktsiooniks saab olema kombineering - kohaluure ning löök. Kasutusele võetakse „nutirelvad“ – eelprogrammeeritud tehisintellektilahendused. Kaitsestrateegia ehitatakse üles selliste relvade eest varjumisele ning nende häirimisele.

Taktikaline ja strateegiline tasand sulanduvad ühte, kuna sihtmärkide hulka kuulub nii vastase poliitiline infrastruktuur kui tsiviilühiskonna elemendid. Olulise tähtsuse omandab vastase üksuste isoleerimine kaitsja oma kodumaa elanikkonnast, sest isegi väga väikesed üksused võivad lühikese aja jooksul palju kurja teha.

Juhid peavad valdama nii sõjakunsti kui tehnoloogiat, mis on raske kombinatsioon, kuna need on kantud erinevate mõtteviiside poolt. Peamisteks väljakutseteks, iga tasandi ülematele, saavad olema sihtmärkide väljavalimine (mis ei saa olema ainult militaarsed, vaid ka poliitilised ja kultuurilised); võimekus laialt hajutatud jõud kiiresti kokku koondada; oskus valida alluvaid, kes oskavad iseseisvalt ning loominguliselt mõelda ning muutuvas keskkonnas kiiresti paindlikke taktikalisi lahendusi genereerida. Tõsiseimaks väljakutseks saab olema infoküllusega toimetulek, et mitte kaotada detailidele keskendudes tegelikke operatiivseid ning strateegilisi eesmärke.

Domineerima hakkavad psühholoogilised operatsioonid, mida viiakse ellu meedia kaudu. Tsiviil- ja militaaroperatsioone hakatakse nurjama loogikapommide ja arvutiviiruste abil. Neljanda generatsiooni vastane on sedavõrd arenenud, et saavutab oma eesmärgi sageli üksnes osavate psühholoogiliste operatsioonide abil. Peamiseks sihtmärgiks saab vastase elanikkonna toetus valitsusele ja sõjale. Teleuudistest saavad võimsamad relvad kui soomusdivisjonid.

Neljanda generatsiooni võtete efektiivsus võib siiski elimineerida tuumarelvastatud vastase võimekuse ees alustada konventsionaalset sõda. Eluliselt oluliste tööstusobjektide ja poliitilise infrastruktuuri hävitamine või häirimine, kiired muutused jõudude vahekorras ning elanikkonna emotsioonidega manipuleerimine võivad viia tuumakonflikti eskaleerumiseni. Selline risk võib takistada neljanda generatsiooni sõjapidamist tuumarelvastatud vastase vastu samamoodi nagu see takistab konventsionaalset sõjapidamist täna.

On aga üks suur risk, mida tuleb neljanda generatsiooni puhul arvesse võtta. Isegi kui tänapäevane metoodika võimaldab toota kõrgtehnoloogilisi materjale ja mehhanisme, valmistab sõjatööstusele siiamaani suuri raskusi lahinguolukorras efektiivsete relvade väljatöötamine. Sageli on uus tehnoloogia lahingus rakendamatu või liiga keeruliselt kasutatav. Näiteks võib tuua mitmeid „arukaid“ relvi: sageli langevad nad lahingusituatsioonis iseenese keerukuse ohvriks või esitavad nendega opereerijatele võimatuid nõudmisi. Ameerika relvatööstuse hetkeseis on kahjuks selline, et militaarselt efektiivsete neljanda generatsiooni relvade tootmine ei ole veel võimalik.

Ideeline neljas generatsioon
Tehnoloogia areng viis teise generatsiooni tekkele; ideed käivitasid kolmanda. Ideed mängivad rolli ka neljanda generatsiooni väljakujunemises.

Viimase 500 aasta jooksul on sõjakunsti olemust dikteerinud Lääs. Et olla sõjas efektiivne, pidid sõjaväed järgima Lääne mudeleid. Kuna Lääne tugevus seisneb tehnoloogias, püüab ta ka neljandale generatsioonile vastu minna tehnoloogia abil.

Tõde on aga see, et Lääs ei domineeri juba ammu enam maailmas. Neljas generatsioon võib võrsuda hoopis mitteläänelike kultuuride seast, nagu seda on islam või asiaatlikud traditsioonid. Kuna islamimaailm pole tehnoloogias väga tugev, sunnib see neid arendama sõjakunsti uut generatsiooni hoopis ideede abil.

Ideelise neljanda generatsiooni algeid võib märgata terrorismi juures. Terrorism iseenesest pole neljanda generatsiooni sõjakunst, ent selle mõningad elemendid viitavad neljanda generatsiooni mõtteviisile.

Mõningad terrorismi tunnused tunduvad olema üle kandunud kolmanda generatsiooni ideedest. Edukamad terroristid tegutsevad väga üldiste juhtnööride järgi, mis on antud kuni üksikvõitlejani välja. Lahinguruum on väga hajus ning hõlmab tervet vastase ühiskonda. Terroristid elavad vastase kulul ja tema varudest. Terroristlik taktika sõltub tugevalt manöövrist: tulejõud on väike ning kriitiline on just koht ja aeg, kus seda rakendada.

Veel kaks terrorismile iseloomulikku tunnust viitavad uue generatsiooni tekkele. Esiteks eelistab terrorism hävitada vaenlast tema tagalas. Fookus on nihkunud eesliinilt kaitse sügavusse. Terroristid peavad ründamiseks valima vastase nõrgima koha, sest laiaulatuslikuks ründeks napib neil jõudu. Esimese generatsiooni sõjakunst keskendus eesliinile, vastase lahingüksustele. Teine generatsioon säilitas taktikalise fookuse eesliinil, kuid operatiivtasandil keskendus tagalale, püüdes vastase üksust ümber piirata. Kolmas generatsioon kandis nii taktikalisel kui operatiivtasandil fookuse üle kaitse sügavusse. Terrorism on seda tendentsi veelgi edasi arendanud, üritades vastase sõjalistest jõududest märkamatult mööda pääseda ning rünnata tsiviilstruktuure tema kodumaal. Võiks isegi väita, et vastase sõjavägi on terroristi seisukohast täiesti irrelevantne faktor.

Teine omapära seisneb viisis, kuidas terrorism püüab välja peilida vastase tugevusi tema suhtes. Selline nö judo-põhimõte hakkas tekkima teises generatsioonis ümberpiiramislahingute puhul. Vastase kindlused, nagu näiteks Metz ja Sedan, muutusid surmalõksudeks. Ideed arendati edasi kolmandas generatsioonis, kus kaitse perspektiivist vaadelduna provotseeriti vastast penetreeruma, sest liikumise pealt oli ta hõlpsasti küljelt rünnatav.

Terroristid kasutavad meie ühiskonna suurimaid tugevusi – vabadust ja avatust – meie endi vastu. Nad võivad ühiskonnas vabalt ringi liikuda, seda samal ajal õõnestades. Nad kasutavad meie demokraatlikke õigusi mitte ainult ühiskonda tungimiseks, vaid ka endi kaitsmiseks seal sees. Kui nende vastu seadusi kasutada, pööravad nad need endi kasuks; kui me nad maha laseksime, teeks meedia neist märtrid. Terroristid saavad edukalt sõda pidada nii, et ühiskond, mille vastu nad võitlevad, kaitseb neid.

Terrorism pakub lahendust ka probleemile, mis kerkis üles eelmiste generatsioonivahetuste ajal, ent toona lahendust ei leitud. See on vastuolu lahinguolude ja militaarkultuuri vahel. Militaarkultuur, mis seisneb auastmetes, auandmises, mundrites ja rividrillis, on suuresti esimesest generatsioonist säilinud relikt. Ajal, mil ta tekkis, olid sellised toimimisviisid õigustatud, sest lahinguväljal domineeris kord. Ideaalne sõjavägi toimis nagu hästiõlitatud masin, ning selleks õliks oligi militaarne käsukultuur.

Reaalsuses on aga lahinguruum muutunud iga generatsioonivahetusega aina korratumaks. See on põhjustanud militaarkultuuri olemuse vastandumise tegelikele lahingutingimustele. Ka kolmas generatsioon ei suutnud probleemi täielikult lahendada, kuigi Wehrmacht ületas selle võrdlemisi efektiivselt, säilitades väljaspool lahinguid traditsioonilise korra, ent toimis lahinguis paindlikult, kohanedes muutuvate tingimustega. Samas on teised armeed, nagu näiteks Briti oma, olnud selles liinis vähem edukamad. Sageli on käsukultuuri püütud lahinguolukorras viimase hetkeni säilitada ning enamasti on see viinud katastroofini. Näiteks Biddulphsbergi lahingus Buuri sõjas hävitas käputäis buure kaks brittide pataljoni ainult tänu sellele, et viimased käitusid, justkui oleks paraadil.

Vastuolu militaarkultuuri ja modernse lahingu tingimuste vahel püstitab Lääne sõjavägede jaoks tõsise dilemma. Terroristid on selle dilemma ületanud käsukultuuri elimineerimisega. Neil puuduvad mundrid, rivi, auandmine ja enamasti ka auastmed. Põhimõtteliselt saaksid nad välja töötada uue militaarkultuuri, mis oleks kooskõlas moodsa lahingusituatsiooni tingimustega.

Isegi varustuse aspektist kuulub terrorism pigem neljandasse generatsiooni. Võiks arvata, et tehnoloogiliselt mahajäänum vaenupool vajab oluliselt mahukaimaid ressursse, et võita oma modernsemat vastast. Samas kulutab USA iga oma nähtamatu hävitaja tootmiseks 500 miljonit dollarit, terroristi „nähtamatuks hävitajaks“ on aga lõhkelaengutega varustatud auto, mis näeb välja täpselt samasugune nagu iga teine auto.

Terrorism, tehnoloogia ja veel kaugemale
Ärgem arvakem, et terrorism iseenesest ongi neljanda generatsiooni sõjakunst. See ei ole mingi uus nähtus ja seni on ta toiminud võrdlemisi ebaefektiivselt. Samas, milleni võiks viia terrorismi kombineerimine kõrgtehnoloogiaga? Kui näiteks terroristi poolt transporditav autopomm oleks oma olemuselt mingi geenitehnoloogiline relv, mitte aga lõhkelaeng? Minnes veelgi kaugemale, mis juhtuks, kui lisaksime ühe järgnevaist komponentidest:

1. Mitte-rahvusepõhine või rahvusvaheline lähtebaas, nagu näiteks ideoloogia või religioon. Meie rahvusliku julgeoleku võimekused piirduvad opereerimisega rahvuse või riigi põhiselt. Väljapoole riigipiire meie käed ei ulatu. Võtkem kasvõi näiteks narkokaubanduse. Kuna narkokaubandusel pole mingit riiklikku baasi, ei saa seda ka rünnata. Riik saab piirata narkoparunite tegevust riigisiseselt, kuid ei saa neid täielikult kontrollida. Me ei saa neid rünnata, kahjustamata suveräänse naaberriigi huvisid. Neljanda generatsiooni vastane võib toimida täpselt samadel põhimõtetel, seda teevadki juba mitmed Lähis-Ida terroristid.

2. Otserünnak vastase kultuurile, kas siis seest- või väljastpoolt. Nii on võimalik mööda pääseda nii vastase sõjaväest kui ka riiklikest regulatsioonidest. Võtkem jällegi näiteks narkokaubandus. Narkootikumid ründavad otseselt meie kultuuri. Neil on tugev „viienda kolonni“ toetus narkotarbijate näol. Hoolimata kõigist jõupingutustest pole seni õnnestunud narkokaubandust elimineerida. Mõningad käsitlused näevad narkootikume Lõuna-Ameerika relvana Põhja-Ameerika vastu, „vaese mehe kontinentidevahelise raketina“. Narkotootjad ei väärtusta mitte ainult raha, mida nende kaup sisse toob, vaid ka moraalset kahju, mida narkootikumid vihatud vastasele põhjustavad.

3. Psühholoogiline relvastus, meediaga manipuleerimine, eriti uudiste kaudu. Mõned terroristid on selles mängus juba väga vilunud ning kasutavad ära asjaolu, et igasugune inimkaotuste kajastamine meedias mõjub vaatajale laastavalt, olgu need siis omade või vastase kaotused. Kaadrid varemeist ja elututest kehadest vastase linna pommitamise järgselt võivad selle, mida sõjaväeline juhtkond käsitleb lahingueduna, pöörata lõpuks kogu sõja hoopis valusaks kaotuseks.

Kõik need elemendid on juba praegu reaalselt olemas. Ammu enam pole nad futurism või ulme. Meie küsimus on lihtne: mida see kõik kombineerituna endast kujutaks? Kas see võikski olla neljanda generatsiooni sõjakunst? Üks mõte, mis võib seda oletust kinnitada, on järgmine – eelmiste generatsioonide taktika oleks sellise kombinatsiooni vastu abitu. See on tunnus, mis on iseloomustanud kõiki generatsioonivahetusi.

Selle artikli eesmärgiks oli küsimusi esitada, mitte aga neile vastata. Siinkohal väljapakutud vastusevariandid võivad sama hästi ka ekslikeks osutuda. Samas, võttes arvesse, et kolmanda generatsiooni taktika on juba 70 aastat vana, oleks siiski juba aeg küsida, milline tuleb neljas generatsioon.