Avaldatud numbris Kaitse Kodu! 5 2021 (kollasel taustal märgitud hilisemad täpsustused)
Ajaloost on teada, et jumal on suurema pataljoni poolt, kui väiksemal just paremat ideed pole. Pikale veniv võitlus endast tugevamaga pole kunagi paljulubav. Isegi kui võidad, maksad kõrget hinda. Aga kui kasutad endast suurema vastase vastu judotehnikat, kui teda psühholoogiliselt töötled, ta tasakaalust välja lööd ning kasutad vastase kiirust tema enda vastu, võid tihti võita, ja seda väikeste kaotustega.
William S. Lind „Manööversõjapidamise käsiraamat“
TERRITORIAALKAITSE VÕITLUSDOKTRIIN
Territoriaalkaitse on maakaitseüksuste sõjaaja tegevus, mis ulatub oma vastutusalal korra ja julgeoleku tagamisest kuni lahingutegevusteni vastase üksuste selja taga.
brigaadikindral RIHO ÜHTEGI, Kaitseliidu ülem
major RENE TOOMSE, Kaitseliidu peastaabi väljaõppeosakond
Eesti sõjaline kaitse põhineb Eesti Kaitseväe ja liitlasvägede (edaspidi regulaarväe) ning Kaitseliidu baasil loodud maakaitseväe (edaspidi maakaitse) kombinatsioonil. Regulaarväe põhiülesanne on siduda, peatada ja hävitada vastase lahingujõud ning vastupealetungiga taastada Eesti Vabariigi territoriaalne terviklikkus. Regulaarväe lahingupidamine tugineb kolmele põhilisele lahinguliigile – viivitus, kaitse ja pealetungilahing, mis on seotud territooriumi hoidmise ning tagasivõtmisega kogu riigi ulatuses.
Maakaitse on Kaitseliidu liikmetest moodustatud sõjaaegne kaitseväe territoriaalne struktuuriüksus, mis tähendab, et nad tegutsevad samadel aladel, kus on ka nende rahuaegne Kaitseliidu paigutus. Sel moel on maakaitse kogu riigi territooriumi kattev vägi, kus allüksusi liigutatakse eelkõige oma maakaitseringkonna piires.
Maakaitse jaguneb neljaks maakaitseringkonnaks, mis omakorda jagunevad malevateks. Malevad ei ole ette nähtud tegutsema koondatud pataljonidena, vaid kõige rohkem kompaniisuuruste üksustena, kuid peamiselt rühmade ja jagude kaupa. Põhja maakaitseringkonna koosseisu kuulub erandina üks lahingugrupp, mis on valmis tegutsema koondatult pataljonina.
Enamiku sõjaaja malevate koosseisus on vähemalt üks kergejalaväekompanii, mida vajadusel allutatakse maakaitseringkonna ülemale ja mida võidakse kasutada maakaitseringkonna piires kas iseseisvalt või regulaarväe toetuseks. Ülejäänud maakaitseüksused on peamiselt paiksed, tegutsedes neile määratud vastutusalal, mis üldjuhul on nende rahuaegne paiknemisala.
Maakaitse koosseisus luuakse vajadusel lühiajalisi või püsivamaid sihtüksusi teatud ülesannete täitmiseks või eesmärkide saavutamiseks.