Taliban ongi praegu Afganistanile parim võimalik lahendus, mingigi perspektiiv sellele õnnetule maale

Lüües naelu kiviseina ehk 20 aastat märgist mööda Afganistanis

EPL 25.08.2021

Rene Toomse, veteran

Ma ei mäleta ta nime. Ta oli tõlk, hariduselt arst, välimuse järgi hinnates hilistes neljakümnendates. Me seisime tolmuse Hesco bastioni barjääri kõrval, mis kattis avalike suhete staabi sissepääsu võimaliku otsetule eest. Mõlemad ootasime sama ameeriklaste meeskonna väljumist, kellega pidime minema ümbruskonna küladesse koolitarbeid jagama. Sa tunned ära inimese, kes on intelligentne ja elukogenud läbi tema silmavaate, rahuliku hoiaku ning kõnemaneeri. Sa tunnetad seda.

Pakkusin talle suitsu. „Mis sa arvad, kuidas meil siin läheb?“ küsisin talle tuld pakkudes. Ta vaatas mulle otsa vaid viivu, hinnates tõenäoliselt samavõrd mind nagu mina oli hinnanud teda ja tõmbas sügava mahvi: „Te ei võida kui sa seda silmas pead.“ Me pilgud kohtusid taas ja hinnanud minu reaktsiooni või pigem selle puudumist ning jätkas: „Sõjaga ei muuda midagi, me oleme seda kõike varem näinud. Te oleks pidanud maa üle ujutama televiisoritega, sellest oleks piisanud.“ Ta selgitas, et ei afgaani ei saa jõuga alistada, sa pead teda veenma, tekitama temas ahvatluse parema elu vastu kui tal praegu on. Kuid sa ei saa seda teha otse, vaid läbi tema enda valikuvõimaluse, kas seda vaadata, uskuda ja tahta. Andes neile võimaluse ise vaadata muid võimalusi elu korraldamiseks, on lootust, et neis tärkab huvi ja idee, kuidas ise muutuda. See on loomulikult pikk protsess, kuid kultuuri ei saagi kiiresti muuta.

Aasta oli 2006, Kandaharis ja ma teadsin sellest hetkest nüüd juba kindlalt, et me ei muuda midagi paremaks sellel õnnetul ja sõdadest räsitud maal. Me kaotame. Ma olen vaid pisut üllatunud, et see nii kaua aega võttis.

Kus tehti viga? Lääne ja radikaalse islamismi konflikt

Rene Toomse, Eesti Ekspress 14.01.2015

Massimõrv Charlie Hebdo toimetuses Pariisis eelmisel nädala ei ole isoleeritud intsident. Samuti ei pruugi see olla Al Qaeda või Islamiriigi otsese juhtimise ja osalusega sooritatud täpsusrünnak. Samavõrd ei ole see koletu kuritöö tõenäoliselt vaid asi iseeneses ega suunatud lõppeesmärgis Islamit solvanud karikaturistide karistamiseks. Toimunu ja toimuva juurpõhjused on siiski palju sügavamal. 

Mõttekohti strateegiast ja taktikatest Kesk Aafrika Vabariigi kriisi lahendamisel

Rene Toomse

Riigikogu on kiitnud heaks Eesti Kaitseväe missiooni Kesk Aafrika Vabariiki (KAV). Ilmselgelt ei ole see operatsioon rahva seas populaarne nagu ükski sõjaline ettevõtmine ei peaks normaalses ühiskonnas positiivset elevust tekitama. Paraku on aeg-ajalt olukordi, kus tuleb teha seda, mida on vaja teha. Selles operatsioonis osalemise üle on argumenteeritud palju ja praeguseks on otsus tehtud. Nüüd tuleks keskenduda sellele, kuidas seda operatsiooni kõige eesmärgipärasemalt täide viia. Paraku ei ole KAVi olukord tegelikult sõjaväelaste lahendada, vaid vaja on just sellist lähenemist, mida meie omaenda julgeolekupoliitika nimetab avaraks julgeolekukäsitluseks. Eesti peaks siin osalema lahenduste pakkujana, kuidas saavutada soovitud lõpptulemit. Selles mõttes on ainult Kaitseväe missioon tõepoolest ebapiisav, nagu ka mitmed kriitikud välja toovad.

Eesti peab Kesk-Aafrika Vabariigi operatsioonis vältima kaasajooksja mainet

Rene Toomse

Delfi 20.01.2014

Eesti plaanib saata Kesk-Aafrika Vabariiki 55-mehelise Kaitseväe üksuse abiks Prantsuse vägedele. Valitsus on teatanud, et Eesti osaleb lahingrühma ja toetusmeeskonnaga. Põhjused on nii liitlassuhete parandamine kui ka tänuvõla täitmine prantslaste ees Liibanoni pantvangikriisi lahendamisel.

Nagu ikka keskmise riigielu otsusega, jaguneb arvajate leer üsna selgelt kaheks vastanduvaks pooleks - tasub minna ja pole meie asi sinna oma nina toppida. Demokraatlikus riigis on igaühel õigus oma arvamusele. Siiski on vaja põhjendada, miks just üks otsus on parem ja kasulikum tervele Eestile. Mina olen poolt, kuid leian, et Eesti peaks tegema pisut rohkem kui saatma vaid üksuse prantslaste perimeetri auke lappima.

Vaja on sõna sekka saada ka strateegia kujundamisel. Oleks aeg siseneda sellesse kõige keerulisemasse protsessi, kus tegelikult otsustatakse kavandatava operatsiooni õnnestumine või läbikukkumine. Lisaks tuleb hoolega vaadata, mismoodi osalemine nii selles kui igas edaspidises missioonis turgutaks ka Eesti majandust. Kuigi kaitsetute abistamine on moraalne ja õilis tegevus, ei saa üksi riik lubada endale tegelikult altruistlikku tegevust mitte milleski, mis ta ette võtab.

Järgmine pikk sõjakäik? Mali tulevaste lahingute seosed Eestiga

Aafrikas on käärimas uus sõjaline konflikt. ÜRO julgeolekunõukogu võttis äsja vastu resolutsiooni, mis juhib tähelepanu murettekitavale olukorrale Malis, kus surema osa riigist on hõivanud mässumeelsed ja ekstreemsed islamistid, sh terroriorganisatsioon Al Qaeda. Nõukogu otsustas ka asuda planeerima rahvusvaheliste jõudude riiki saatmist, et taastada seadusliku valitsuse kontroll (ÜRO, 12.10.2012).[1] Järjekordselt tundub see meile, eestlastele, kauge, kuid kauged maad olid kunagi ka Iraak ja Afganistan. Aafrikasse ei ole seni veel Eesti väega rahu tagama mindud, kuid väga tõenäoline on see, et mingil ajal lähitulevikus tuleb seda teha. Euroopa Liit on juba teinud otsuse toetada vähemalt sõjaliste nõustajatega Mali armeed riigi territooriumi kontrolli alla saamiseks (EL Ülemkogu 15.10.2012)[2] ja Eesti kuulub jätkuvalt Euroopa Liitu.

The Concept and Framework of Pre-emptive Strategic Development Operations

The Concept and Framework of Pre-emptive Strategic Development Operations*
 

By Rene Toomse

The manner in which today’s adversaries wage wars has changed in such a way that Western nations, with their technically superior armies, find it difficult to win wars by ways and means that have worked before. Warfighting against modern insurgents has turned out to be exhausting and endless. While counterinsurgents normally have far better technology, training and weapons than insurgents in on-going conflicts they cannot win quickly and decisively. Many strategies so far have proven impossible to achieve. The “quick in – find – fix – defeat” mindset should, according to current doctrines and policies, work with all the traditional principles of war. Yet still the enemy is not willing to surrender. Something is different in today’s battlefield, perhaps even in the nature of war itself.

Al Qaeda kui Komintern ehk ajaloo kordumine?

Al Qaeda kui Komintern ehk ajaloo kordumine?

On ütlus, et ei ole midagi uut siin päikese all ja ajalool on kombeks ennast korrata. See pani mind mõtlema, et kas me oleme ajaloos juba näinud sarnast fenomeni nagu Al Qaeda. Kas ei saaks paralleele tõmmata näiteks kommunistliku liikumise ja seda juhtinud Kominterniga? Kuigi nende kahe organisatsiooni lõppideed ja alustõed on erinevad, võib leida vägagi palju sarnast nii strateegilistes lähenemistes kui ka operatsioonides ja meetodites. Sellise võrdluse analüüs võib aidata vaadelda islamiradikaalsust pisut laiema nurga alt, luua võimalikke mudeleid ja prognoose arenguteks ning võib-olla leida toimivamaid lahendusi kui siiani saavutatud. Siiski, järgnevat tuleks võtta lihtsalt kui väikest mõtteharjutust, mitte kui ekspertarvamust. Tõenäoliselt on proovitud igat võimalikku mudelit kui uue fenomeni uurimiseks ja prognoosimiseks, siiski võib just mõne juba eksisteerinud ideoloogiaga võrdlus olla isegi kasumlikum.

10 Commands of the Counterinsurgent

The following can be regarded as the most relevant rules, suggestions or advice to the counterinsurgent based on criticism of current conflicts and historical lessons learned:

Rahvas sõjas. Väikeriigi võimalus olla suurem suurriigist

Diplomaatia nr. 81, mai 2010
 
Ajaloos ei ole perioodi, mil maailmas poleks olnud suuremaid või väiksemaid sõdu. Sõda on selles mõttes normaalne seisund kogu oma ebanormaalses olemuses - vägivallas teiste liigikaaslaste vastu. Kuulus Saksa sõjandusteoreetik Clausewitz on defineerinud sõda kui poliitika jätkamist teiste vahenditega. Sõda ei kao seega ka tulevikus, kuna see on, nii julmalt kui see ka ei kõla, normaalne interaktiivne sotsiaalne protsess. Ühendriikide merejalaväelaste doktriin kirjeldab sõda kui huvide kokkupõrget organiseeritud gruppide vahel, mida iseloomustab sõjalise jõu kasutamine. Oma olemuselt on sõda vägivaldne võitlus kahe vaenuliku, sõltumatu ja leppimatu inimtahte vahel, kus kumbki püüab oma tahet teisele peale suruda. Selles mõttes ei ole vahet, kuidas me nimetame sellist kokkupõrget juriidiliselt või semiootiliselt - rahutagamiseks, mässutõrjeoperatsiooniks, vallutuseks või okupatsiooniks -, oma olemuselt on relvastatud konflikt sõda.

Sõda ei ole midagi meeldivat ja ideaalolukorras me tahaks seda vältida, eriti sellist sõda, mis toimub meie kodumaa pinnal. Siiski ei ole see kirjutis järjekordne idasuunal ohutrummide põristamine, vaid vaatleb pisut lähemalt hoopis nn Kolmandat Maailma, mille ühes riigis ka meie sõdurid hetkel sõjas on. Selle sõja lõppkuupäev ei ole paika pandud ja eelnevale tõdemusele tuginedes ei jää see ka tõenäoliselt viimaseks selliseks konfliktiks, kus osalema peame. Afganistanist on isegi suurriigid praeguseks väsinud ja aina rohkem räägitakse tõsimeeli sõdade ärahoidmisest. Kuidas seda teha? Kes seda peaks tegema ja kuidas? Mida väikeriigid selleks teha saaksid? Lisaks alatiseks jääv keskne küsimus: kui palju see maksma läheb?

Alljärgnevalt pakun ma ühe visiooni meie osalemise võimalustest tänapäevastes sõdades või pigem enne neid - nimetagem seda raamideeks, mis on küll suhteliselt toores ja tahaks süvaanalüüsi tunduvalt targemate ekspertide poolt, kuid algatuseks võiks sellestki olla mingit tulu. Olles patrioot, kes tõsimeeli oma riigi käekäigust hoolib, tahaksin ma jagada lugejatega mõtet, mis minu meelest on kaalumist väärt. Selle kontseptsiooni peamine eesmärk on tõsta Eesti positsioone rahvusvahelisel areenil ja seeläbi ka tugevdada oma riigi julgeolekut välisohtude vastu. 

Loe edasi: http://www.diplomaatia.ee/artikkel/rahvas-sojas-vaikeriigi-voimalus-olla-suurem-suurriigist/

Memo sümpoosionist: NATO SOF

Prantsusmaal juuni 2008

Korraldaja NSCC - http://www.nscc.bices.org/page/overview/

Kokkuvõtvalt:

Future Security Environment 2025 - http://www.act.nato.int/images/stories/events/2009/mfp/ACTFutureSecurityEnvironmentFirstEdition.pdf 

Peamised kokkuvõtvad tuvastused dokumendist FSE 2025 (memo autori valik):

- meie vastase peamiseks relvaks saab olema asümmeetriline sõjapidamisviis, mis sisaldab ka terrorismi,

- kõige vahetumad ohud 21. sajandi julgeolekule lähtuvad nõrkadest, ebaõnnestunud ja jäikadest (petis) riikidest, kes annavad võimaluse ennast turvaliselt tunda terroristidel ja kuritegelikel organisatsioonidel,

- terrorism saab olema peamine risk globaalsele julgeolekule,

- tehnoloogilise arengu mõju hakkab andma terroristidele uued võimalused: rohkem detsentraliseeritud organisatsioon ja rohkem surmavaid rünnakuid,

- terroristid saavutavad kõrgema taseme info-operatsioonides ja arvutivõrgu võimalustes (rünnakutes),

- India, Hiina ja Venemaa saavad olulisteks tegijateks tuleviku julgeolekukeskkonnas,

- Põhja-Korea, Iraan ja Süüria on jätkuvalt peamised probleemitekitajad NATO jaoks,

- Kliimamuutus, sellest põhjustatud vee ja toidupuudus, uued epideemiad ja samuti suurenev energiavajadus hakkavad põhjustama suurenevat immigratsiooni, mis loob riski uutele sotsiaalsetele rahutustele.

Sõjapidamise põlvkonnad

Rene Toomse, "Sõjapidamine I: Sõjapidamise põlvkonnad", Kaitse Kodu! nr 1 [93/539] 2010, lk 28-32.

Kaheksakümnendate lõpp hõlmas suuri muudatusi terves maailma poliitikas. Ilmselgelt hakkas kaduma bipolaarsus – vastasseis N-Liidu ja Lääne vahel, mistõttu asusid mitmed sõjandusteoreetikud ja –praktikud ühiselt esitama küsimusi tuleviku sõjapidamisviiside kohta. Alljärgnev tõlge, ühest 1989 aasta artiklist, on üks tsiteerituimaid tänapäeval, sest see mida seal kirjeldatakse on vähemalt osaliselt tänane reaalsus. Seetõttu on oluline jätkata sellise mõttemaailma trendide jälgimist ja hinnates vastast täna ning tema tulevikuperspektiive, tuleb ka meil asuda tõsisematele diskussioonidele, mismoodi meie peame tegutsema sõja korral.

Seminari memo: SOF terrorismivastases võitluses

Belgias aprill 2008

Lühidalt:

Seminar oli disainitud ja läbiviidud CCMR’i (Center for Civil-Military Relation, Naval Post Graduate School) poolt ja selle eesmärgiks oli osalejatel aidata ühendada terrorismi vastu võitlemise poliitikaid ja strateegiaid operatsioonide ning taktikatega.

Seminari läbiviijateks oli kolm õppejõudu CCMR keskusest:

Timothy Heinemann (Naval Post Graduate School, US)

Paul Shemella (Naval Postgraduate School, US)

PhD Paul de B. Taillon (Royal Military College, CAN)

Osalejaid oli 30, kokku 15 riigist

Loengute teemad olid:

- Ülevaade terrorismist kui liikumisest, seda soodustavatest tingimustest, põhjustest,dünaamikast ja arengusuundadest

- Eriüksuste osa terrorismi vastases võitluses

- Piiride julgeolek ja erinevad piirid

- Strateegia olemus ja strateegia kujundamine

- Luure olulisus ja komplekssus terrorismivastases võitluses

- Juhtide arendamine moodsaks võitluseks (pikaajalise karjääri näide)

- Eriüksuste ümberstruktureerimine

- Ametkondade (agentuuride) vaheline koostöö ja otsuste tegemine

- Rahvusvahelised koalitsioonid Iraagis ja Afganistanis