Rene Toomse
Riigikogu on kiitnud heaks Eesti Kaitseväe missiooni Kesk Aafrika Vabariiki
(KAV). Ilmselgelt ei ole see operatsioon rahva seas populaarne nagu ükski
sõjaline ettevõtmine ei peaks normaalses ühiskonnas positiivset elevust
tekitama. Paraku on aeg-ajalt olukordi, kus tuleb teha seda, mida on vaja teha.
Selles operatsioonis osalemise üle on argumenteeritud palju ja praeguseks on
otsus tehtud. Nüüd tuleks keskenduda sellele, kuidas seda operatsiooni kõige
eesmärgipärasemalt täide viia. Paraku ei ole KAVi olukord tegelikult
sõjaväelaste lahendada, vaid vaja on just sellist lähenemist, mida meie omaenda
julgeolekupoliitika nimetab avaraks julgeolekukäsitluseks.
Eesti peaks siin osalema lahenduste pakkujana, kuidas saavutada soovitud
lõpptulemit. Selles mõttes on ainult Kaitseväe missioon tõepoolest ebapiisav,
nagu ka mitmed kriitikud välja toovad.
Vähe on juttu olnud strateegiast KAV’is valitseva probleemi lahendamiseks. Strateegia
on realistlik tegevuskava jõudmaks suurele eesmärgile ja lähtub alati viimase
vajadusest. Nagu igas rahutegemisoperatsioonis, on peamine siht ka siin vaenupooled
leppimisele sundida, mis võimaldab riigil rahuneda ja tulla tagasi
tsiviliseeritumasse rütmi. Selleks on eelkõige tarvis panna piir vägivallale,
mis praegusel kujul jätkumise korral vaid kasvab kui laviin. Seega on üks
suuremaid probleeme, mis vajab lahendamist, elementaarse korra ja ametliku
karistuse hirmu puudumine tapmiste eest. Euroopa mõistes puudub toimiv politsei
ja usaldusväärne kohus. Ilma nende instituutideta olukorda paraku paremaks ei
tee.
KAV’is ei ole meie üksustele vaenlast. Samas selge laiapõhjalise strateegiata
ja sellest tulenevalt võimaliku vigase taktikaga tegutsedes, võib kohalikes
kiirelt tekkida viha rahutagajate vastu. Ilmselgelt ootab kumbki vaenupool, et
just teda kaitstaks ja tema tegusid kiidetaks heaks. Iga tegevus, mida annab
tõlgendada teise poole soosimisena, hakkab kasvatama vaenu rahutagaja vastu.
Kui see juhtub, ei ole kaugel ka otsesed rünnakud meie väe vastu.
Kuidas rahustada olukorda kohapeal ja igapäevaselt? Nagu mainitud, siis eelkõige
on vaja heal tasemel kohalikku politseid ja selget kohut, kes rakendavad ametlikku
sundi keelust üleastujate suhtes. Nende instituutide loomine või parandamine ei
ole paraku kaitseväe peamine ülesanne ega ka pädevus. Vaja on palju
laiapõhjalisemat strateegiat ja lähenemist. Tark mees õpib teiste vigadest ja
ka edulugudest. Tasuks vaadata ajaloo sarnaseid juhtumeid ja arutleda, millised
lahenduskäigud töötasid ja millised mitte.
Malaisia näide 1948-1960
Kuna paljud juurpõhjused ja ilmingud KAV’is tunduvad sarnased kui Malaisia
kriisis, siis saaks võimalikke lahenduskäike otsida muuhulgas sellest
juhtumist.
Peale teise ilmasõja lõppu domineerisid Malaisias britid. Nad aitasid luua
riigi oma valitsuse ja säilitada kontroll protsesside üle. Kuna kommuniste ja
etnilisi hiinlasi valitsemisse ei kaasatud ja neid koheldi ka oluliselt
ebavõrdsemalt, keris ajapikku üles verine mäss nii valitsuse kui brittide
vastu. Esialgne reaktsioon brittide poolt oli verine sõjaline mahasurumine, mis
paraku vaid kasvatas probleemi.
Siis tehti kannapööre strateegias. Sõjaline surve asendati hiinlaste
olukorra parandamisega. Neile ehitati oma linnaosad, mida valvasid nende oma
kodukaitseüksused, anti valimisõigus ja kaasati riigiasjadesse. Suur osa korra
loomises ja tagamises langes Londoni politseipealikule Arthur Youngile, kes
kiirelt reformis kohaliku politsei selliseks, mis võitis kohalike elanike
usalduse ja andis olulise panuse korra taastamisse. Mitmete mittesõjaliste
meetmete tulemusena saavutati ka leppimine selleks korraks.
Küprose näide 1954-1959
Irooniliselt vastupidine oli strateegia Küprosel, mis sisuliselt lõppes
kaotusega eelkõige valede taktikate valiku tõttu. Sel koloniaalmaade
vabakslaskmise perioodil tõmbusid britid välja Egiptusest, kuid tahtsid
säilitada kontrolli Küprose kui strateegilise platvormi üle. Kohalikud elanikud
tahtsid ühineda Kreekaga, britid aga ignoreerisid nende soove.
Kolonel George Grivas valmistas kaks aastat ette mässajate organisatsiooni,
millest brittidel puudus igasugune ülevaade. Aprillis 1955 alustas liikumine EOKA
terrorirünnakutega brittide, nukuvalitsuse ja politsei vastu. Britid tõid
vastuseks saarele 40 000 sõdurit. Nad keeldusid endiselt kohalike poliitikutega
läbi rääkimast, kasutati jõhkraid meetmeid kohalike suhtes. Panustamine
politseile oli vale ja puudulik. Kuna kohalik rahvas ei tulnud politseisse
tööle, siis värvati türklasi, kelle puudus igasugune side kohalikega.
Vastupidi, kohalikud vihkasid neid ja see andis vastupanuliikumisele hoogu vaid
juurde.
Rahvusvahelise surve tulemusena olid britid sunnitud oma seisukohast
taanduma ja andma riigile iseseisvuse. Seejuures ei olevat olnud aktiivseid
sisse kunagi rohkem kui 200-300. Peamised põhjused, miks kaotati, olid kohalike
inimeste soovide ignoreerimine ja vale rõhuasetus korratagamisse.
Ühiskonna ülesehituse
strateegia ja võimeka tsiviilmissiooni vajadus
Ilmselge on see, et ainult tänavatel patrullimine, relvade ärakorjamine ja
põgenike laagrite valvamine ei too mingit reaalset lahendust. See on vaid
ajutine edasilükkamine, kuid ei vii vaenupoolte leppimiseni, mis on alus
olukorra stabiliseerumiseks. Peamiseks probleemiks on kättemaksusoovist kasvav
viha moslemite ja kristlaste vahel. Selles mõttes on tegemist ka analoogiaga
Bosnia konflikti olemusest. Kummalgi juhul ei ole olnud tõsist ajaloolist vihkamist
erinevate religioonide vahel, seega ei saanud see kunagi olla juurpõhjus, vaid
pigem ettekääne. Sellistes olukordades on leppimine võimalik, kuid mida kauem
võtab aega poolte lahutamine ja jahutamine, seda pikem ning hapram on
leppimisprotsess. Hammas hamba, silm silma vastu on kehtiv õigus kui ei ole
käepärast paremat. Antud juhul on kiiresti vaja tuua tagasi riiklik ja õiglane karistuse
hirm üleastumiste, ehk teiste inimeste tapmise eest.
Viivitades oluliste instituutide, nagu politsei ja kohus, taastamisega,
olukord vaid halveneb, sõltumata rahutagajate arvust ja tegevusest. Seega oleks
kiirelt vaja asuda tegutsema rahutagavate riikide muudel instantsidel ja
organisatsioonidel, et need ametid taastada. Sõjaväed saavad siin olla vaid
turvameeste rollis ja peaksid igati järgima tsiviiljuhtkonna juhiseid ühiskonna
ülesehituse strateegias.
Just kohaliku seadusliku ja rahva poolt tunnustatud valitsus- ja haldussüsteemide
ülesehitamine on see, mille järgi peaks küsima Eesti valitsus ja pakkuma
igakülgset toetust oma targemate peadega. Ja seda tuleks teha kohe. Viimaste
sõdade praktika näitab, et klassikaline kolmeastmeline järjestikuline
lähenemine „julgesta – ehita üles – toeta“ ei tööta tegelikult. Pigem on vaja
need kolm lähenemist ühendada samas ajas ja ruumis, sest kui koos
julgestamisega ei toimu ülesehitust ja toetamist, ei saa kriisipiirkond kunagi
piisavalt julgestatuks, et teha viimast kahte tegevust rahu tingimustes.
Lähimad näited on võtta nii Iraagi kui Afganistani sõdadest.
Aktiivselt tuleks tegeleda tegelikult tsiviilmissiooni kokkupaneku ja
kohapeale lähetamisega. Nende missioon on asuda lepitama, koolitama ja
nõustama, kuidas valitsusfunktsioone ellu viia. Politsei instruktorid,
kohtusüsteemi inimesed ja teised vajalikud eksperdid on need, kes tegelikult
suudavad olukorda muuta. Just nemad peavad olema selle operatsiooni
põhipingutus ja sõjaväelased neid toetavad.
Praktilisel tasandil tuleks rahutagajatel viivitamatult kaasata ühistesse
olemasolevad või värvatavad politseinikud, kelle läbi toimuks kogu lävimine
kohaliku elanikkonnaga. Antud olukorras on edukuse võti võrdse arvu
kristlastest ja moslemitest politseinike kaasamine igapäevasesse korratagamisse
ühispatrullides. Esiteks ei leevendab see kergelt tekkida võivaid tõrkeid ja
vaidlusi kohalikes teise religiooni eelistamise üle. Teiseks on sellistel
patrullidel väga tugev moraalne sõnum, et saab küll koos elada ja tegutseda
ühise eesmärgi nimel. Kolmandaks on kohalike probleemide lahendamisel alati oma
kogukonna inimesed kaasatud ja seega vastutus jagatud, mis annab teatud
immuunsuse vöörvägedele. Loomulikult tuleb selliseid patrull teha inimlikult ja
rahutagajate ülesanne ongi nõustada ja valvata, et kohalikel politseinikel võim
pähe ei hakkaks.
Oluline koht on valitsuse sõnumil, et vägivald on käsitletav kuriteona ja selgelt karistatav. Just
üleastujate kinnipidamise ja kohtu ette toimetamisega peaksid patrullid ka
tegelema. Paratamatult tuleb sellised inimesed vangistada, kuid nad peaks
karistuse saama läbi selge ja läbipaistva protsessi, mis on omakorda sõnumiks
teistele verejanulistele, et naabripere matšeetega tükkideks raiumine võib
võtta pikaks ajaks vabaduse. Selles mõttes on vaja kiirelt taastada
klassikaline hirm tagajärgede eest üleastumise korral. Seni kuni seda ei ole,
tapmised jätkuvad ja selle mastaabid kasvavad. Vaid sõjaväeline lähenemine on
isegi vähem kui poolik ja ei peata mitte midagi. Aja möödudes pigem vastupidi –
hoopis rahutagajad muutuvad sihtmärkideks, sest pettumus nende suhtes kasvab
mõlemas leeris.
Need eelnevad mõtted on vaid osake, mida tuleks mõelda ja arutada. Eesti peaks
olema õppinud juba päris palju viimastest operatsioonidest omal nahal ja oleks
juba aega nutikamaid lahendusi ka liitlastega jagada, kui viimased tunduvad
endiselt lukustunud kontseptsioonidesse, mis ignoreerivad muutunud maailma ja
rahutuste dünaamikat. Selles mõttes oleks vaja meil haarata positsiooni
arvamusliidrite hulgas, mis omakorda lisab prestiiži riigile. Iga väikeriik
vajab välispoliitilist kapitali ja seda luues ei tohiks mingil juhul poolele
teele jääda.
Lõppmärkusena: ideid ja strateegiaid luues tuleb kasuks avara lähenemise
põhimõttest lähtuva töögrupi loomine, kuhu kuuluvad oma valdkondade tegelikud
eksperdid, mitte esindusfiguurid või vastumeelsete lisaülesannetega ametnikud.
Mida kirjum ja vastuolulisem grupp, seda tõenäolisemalt sealt kooruvad töötavad
ideed ning tegevuskavad soovitud lõpptulemi saavutamiseks. Strateegiline
küsimus on tegelikult see: kas Eesti tahab olla järjekordselt vaid tubli
sabassörkija võimaliku katkise strateegia rakendamisel või ka tegelikult püüda
parandada seda põhjust, miks konflikti üldse sekkutakse?
