Rene Toomse
Poliitik, kes täna räägib kaitsekulutuste vähendamisest on tõenäoliselt
sooritamas poliitilist enesetappu. Venemaa praegune tegutsemine Ukrainas ei ole
ilmselt märk sellest, et me elame ilma sõjalise ohuta ja võiksime püssid
atradeks taguda.
Hoides endiselt ees roosasid prille, et midagi ju ometi meie julgeolekut ei
ohusta, tuleb meil mingis tuleviks küsida oma lastetoetust võib-olla rublades.
Euroopa ja lääne ühiskonna positsioon mitte ainult Ukraina, vaid ka iga teise
riigi suhtes, kes Venemaale tulevikus jalgu jääb, otsustatakse esmaspäeval
Brüsselis.
See, mis eile ja täna toimub Krimmi poolsaarel, on selge märk otsustavast
okupatsioonist. See toimub kiiruga just nimelt, kuna EL välisministrid kohtuvad
„kiirelt“ alles esmaspäeva pealelõunal. Selleks ajaks peavad positsioonid olema
maksimaalselt kindlustatud. Kardan, et selline isegi paaripäevane viivitus
mugava EL poolt, et saaks nädalavahetust rahulikult veeta, saab saatuslikuks
Ukraina jaoks nii mõneski kontekstis.
Hetkel on Venemaa, kes veel eelmine nädal polnud isegi päris kindel, mis
nüüd teha, saavutanud oma tegevustes tasakaalu ja otsustavuse. Euroopa ja muu
maailm paraku ei ole siiani jõudnud järgi isegi üle-eelmise nädala sündmustele.
Sõjas ja diplomaatias võidab see, kes on teise otsustusringist ees.
Läbides oma otsustusprotsessi kiiremini, sunnib see teist poolt poole
protsessi pealt tegema pidevat restarti uuenenud olukorra tõttu ja mahajäämus
on paratamatu. Ajapikku koormab see süsteemi üle ja muudab jõetuks vastasega
võistluses. Praegu on initsiatiiv selgelt Venemaa käes.
Mida EL peaks arutama, on tegelik küsimus. Ilmselge on see, et sõjalist
vägede näol abi üksi Euroopa riik ega ka USA saata ei saa. Ukraina on oma
reaalsusega sõjaliselt üksi. Seega seda arutada ei ole mõtet – hapniku
raiskamine. Ähvardavad noodid, oleme mures ja väga mures – andke andeks, keda
see huvitab. Mida siis arutada üldse, mis oleks väärt kulutust välisministrite
lennupiletitele? Selleks saaks olla vaid selge ühine otsus, et kui Venemaa ei
taandu, siis Euroopa tema gaasi ja naftat enam ei osta, punkt.
See oleks väga valus otsus ja riskantne tervele Euroopale, ehk selles
lahingus ei võidaks keegi. Kuid see oleks tõenäoliselt ainus päris hirm Venemaa
jaoks, mis sunniks teda esmaspäeva hommikuks saavutatud positsiooni loovutama
sundida. Selle kanali sulgemine oleks Venemaa jaoks katastroofiline, kuid väga
valus ka paljude Euroopa riikide jaoks.
Seega on esmaspäeva kohtumise küsimus tegelikult selles, kui palju on
valmis Euroopa riskima ja oma heaolust loovutama kui ähvardus tuleb teoks teha.
Kas meie valitsus seda sammu ka nõuab ja toetab?
