Sõjapidamine IX: Eesti kaitsemisest sõjas ja rahus 1

Sõjapidamine IX: Eesti kaitsemisest sõjas ja rahus 1

Rene Toomse, Kaitse Kodu! 1/2011, lk 33-37

Juunisõda

See juhtus juunikuu esimese nädalavahetuse varahommikul ja peaaegu ootamatult. Aslaavia[1] tungis kahe motolaskurbrigaadiga Narva kaudu Kirde-Eestisse ja sööstis Tapa garnisoni suunas, kihutades oma ratassoomukitel ja tankidel läbi ausat und magavate linnade ja asulate. Samal ajal sooritas 36. õhuründebrigaad ühe pataljoniga dessandi väeosatagusele lennuväljale ja hõivas tormijooksuga sõjaväelinnaku. Vahtkond üritas esimeste langevarjude taevasse ilmumisel saada ühendust peastaabiga Tallinnas, enne kui nad üle joosti, kuid sideliinid ei töötanud enam. Keegi ei vastanud kutsungile, sidesüsteem oli häkitud ja kokku kukutatud, turvamüürid murtud, mobiilside vaikis. Selle kõige eest olid hoolitsenud varakult riiki imbunud eriüksuste grupid, kes ettenähtud ajal sooritasid vaikseid, kuid surmavaid rünnakuid meedia-, side- ja serverisõlmedele, võttes nii peastaabi, erinevate väeosade ja avalikkuse suhtlemisvõimaluse.

Piraatlusest Aafrika rannikul ja eestlastest nende ohjamisel

Piraatlusest Aafrika rannikul ja eestlastest nende ohjamisel

Eelmise aasta novembris käis uudistest läbi, et ärimees Jaanus Rahumägi värbab endisi kaitseväelasi (eriväelasi?)[1] oma turvafirma ESC kaudu laevakaitsemeeskondadesse. Peamised tegevuspiirkonnad oleks India ookean ja eriti Aafrika rannik, kus piraatluse probleem kõige suurem.[2] Kindlasti tekitas see paljudes pikemalt või vähem aega teenistuses olnute seas huvi – siiski üks esimesi pakkumise tsiviilvaldkonnast, mis eeldab just kaitseväelase kogemuse olemasolu. Lisaks muidugi ei ole ka palku kaitsesüsteemis isegi endisele tasemele tõstetud ja elu-olu igati keerulisem kui kuldsel riigimajanduse kasvuajal lootust hakkas andma.