Intervjuu Vikeraadiole 29.07.2025: Ukraina ja Venemaa on droonivõimekuselt teistest kaugel ees

https://vikerraadio.err.ee/1609756400 

Kas jõuame järele sõjapidamise järgmisele põlvkonnale?

Rene Toomse

ERR 03.06.2025

Ukraina erukindral Valeri Zalužnõi pidas 25. aprillil olulise kõne Londoni kaitsetehnika foorumil. Ta väitis, et nii maailm kui ka sõjapidamine on oluliselt muutumas ja kahjuks ei jõua lääneriigid sellele muutusele kuidagi järele.

Vene-Ukraina sõda kestab neljandat aastat. Sissetung, mis algas klassikaliselt Vene soomusüksuste sissetungiga, on muutunud suuremas osas droonivõitluseks mõlema poole vahel. Erinevatel andmetel on ligi 70–90 protsenti rindel hukkunud või viga saanud võitlejatest ja tehnikast kaotatud droonirünnakute või droonide abistatud teiste relvasüsteemide tõttu.

Rindest kaugemal, vastase sügavuses toimub nii vägede, olulise tootmise ja logistika hävitamine rakettide ning reeglina suuremate droonidega. Oluline osa hävingust tehakse Ukraina enda valmistatud soodsate vahenditega ning aina enam väheneb vajadus lääne sõjatööstuse ülikalliste relvade järele. Viimast demonstreerib hiilgavalt ka 1. juuni Ukraina operatsioon "Ämblikuvõrk" Venemaa strateegilise lennuväe tõsiseks kahjustamiseks.

Intervjuu ERRle: Rene Toomse: venelased on valmis sõjas lihtsalt julmalt riskima

05.01.2024

Praegune staatiline seis Ukraina sõjas on paratamatus, mis tekib, kui üks suur jõud kohtub teisega ega suuda sellest läbi tungida. Venelased on aga valmis nii inimelusid kui ka tanke ja soomukeid rindele saatma lõputult, ütles sõjaväelane, Kaitseliidu Kooli pealik major Rene Toomse Vikerraadio "Reedeses intervjuus".

https://www.err.ee/1609213390/rene-toomse-venelased-on-valmis-sojas-lihtsalt-julmalt-riskima

Marshalli plaan 2.0 – Venemaa

Rene Toomse

ERR 20.11.2023

Marshalli plaan oli USA pärast teist maailmasõda ellu kutsutud majandusabi programm, mille eesmärk oli aidata Euroopa riike sõjajärgsel taastumisperioodil majanduse ülesehitamisel. Plaan sai nime USA välisministri kindral George C. Marshalli järgi ja seda rakendati aastatel 1948–1951.

Lisaks majanduse taastamisele oli üks selle eesmärkidest ka kommunismikatku leviku takistamine Euroopas – majanduslikult heal järjel inimesed ei taha väga rumalustega tegeleda. Enda ja oma laste toimetulek on üldiselt olulisem kui idee, mis võib sind tagasi viletsusse paisata. Kas aeg oleks küps uue sarnase plaani tegemise alustamiseks, kuid seekord Venemaa tarvis lisaks Ukrainale?

Praegu on sisuliselt käimas kolmas maailmasõda või oleme selle eelõhtus (seda ütlevad ajalooõpikud alles aastakümnete pärast). Kümned riigid on vähemalt kaudselt seotud sõjaga Ukrainas. Mõned riigid toetavad Venemaad relvade, laskemoona ja kiipidega ning suurem osa lääne ühiskonnast saadab relvi ja varusid Ukrainale. Keegi ei soovi selle sõja laienemist väljapoole Ukrainat. Keegi ei oska veel öelda, kuidas see sõda lõpeb ehk mis on lõpuks tulem. Ja kui see lõpeb Venemaa strateegilise kaotusega (seatud eesmärgid jäävad täitmata), siis mis juhtub järgmiseks?

Nähtamatud diviisid

Rene Toomse

Kaitse Kodu! 4/2023 ja ERR 11.05.2023.

Kaotusterohked frontaalrünnakud, miinidele sõitmine, kohalike elanike röövimised, vägistamised ja tapmised – ei midagi uut nõukogudeaegsest sõjapidamisest saati.

Suured süsteemid on visad muutuma või neid ei tahetagi muuta, sest nii on asjad toiminud juba kaua. Milleks riskida ja teha teisiti, kuidagi humaansemalt? Keti lõdvemaks laskmisega saadi valus õppetund 1980ndate lõpus, kui kogu suurel liitriigil lubati pisut ise mõtlema hakata – kiiresti saabus sajandi „suurim geopoliitiline kataklüsm (suur katastroof)“. Võtab aastakümneid, et see Gorbatšovi tehtud jama jälle korda teha. Ei mingit vabadust, ei mingit isemõtlemist, ei mingit uutmist enam. Tagasi nõukogude liitu.

Allolev kirjeldus Nõukogude armeest ja selles toimivatest süsteemidest on tegelikult kokkuvõtvalt välja toodud oma aja Viktor Suvorovi (tegeliku nimega Vladimir Rezun, endine Nõukogude sõjaväeluure vanemohvitser, kes 1978 hüppas üle Inglismaale) raamatust „Nõukogude armees“ („Inside the Soviet Army“, 1982).

Heidutus kui vägede targa eelpaigutuse ja ettevalmistuste kunst

EPL 30.01.2022: Rene Toomse: peame pingutama, et Eestisse tuleksid uued USA väeüksused

Major Rene Toomse
kaitseliitlane                                                                           

Käesolev artikkel on autori arvamus ja ei pruugi kajastada Kaitseliidu ametlikke seisukohti.

Artikkel on kirjutatud ühe essee põhjal, mis osales ühel konkursil jaanuari algul, kust paraku sellele mingit hinnangut ei tulnud. Aga ehk on selles mõtteainet siis laiemale lugejaskonnale.

Elame ühel keerulisemal ajaperioodil kogu taasiseseisvumise järel. Venemaa on esitanud tõsise ultimaatumi NATOle – sisuliselt tuleb taastada olukord, mis oli enne Nõukogude Liidu lagunemist. Oma olemuselt on nõudmiste pakett ebarealistlik, sest samaga ei saaks Venemaa ise vastata; näiteks vastaspoole aladele ulatuvate raketisüsteemide väljaviimise nõue tähendaks Venemaa jaoks ka Kaliningradi relvituks tegemist. Seda Venemaa nõus tegema ei ole, seega on laual pakkumine, mis pole tasakaalus – Ida-Euroopast liitlasväed ja kaugmaa relvad välja, enda sõjaline võimsus jääb kohale. See oleks kokkulepe, mille aktsepteerimisel kaotaks NATO oma näo ja usaldusväärsuse.

Viimastel päevadel on uudistes teemaks ka USA väekontingendi Eestisse soovimine. See on kindlasti väärt mõte ja hea heidutusmeede, kuid heidutuse puhul on oluline mitte ainult mass, vaid ka vägede paigutus ning nende laiapõhjalised võimed.

Liitlasväed Eestis 2022+

Maakaitsest päriselt

Rene Toomse, Kaitse Kodu! nr 7 2021 

„Ükski kaabakas ei ole kunagi võitnud sõda oma riigi eest surres. Ta on võitnud selle, pannes teise vaese lolli kaabaka surema oma riigi eest.“ - kindral George S. Patton, 1944

Sõduris nr 3/2021 sai lühidalt vaadeldud maakaitse kujunemise lähiajalugu ja ka karisid sellel pikal teekonnal. Ilmne on, et seda üksust, võimet ja võibolla isegi lahinguliiki on erinevad otsustajad „tõlgendanud“ väga erinevalt. Käesolev artikkel arutleb, kuidas maakaitse päriselt võib või võiks toimida.

See siin ei ole kindlasti Kaitseliidu ametlik seisukoht, vaid kõigest üks mõttearendus, kuidas sellisest üksusest ja võimest saada kriisi ning sõja korral kõige rohkem kasu ja mis võib juhtuma hakata ka kõige eeskujulikumatele plaanidele vaatamata.

Usk, lootus, relvastus

Rene Toomse, Nihilist 13.02.2015

 

Ei, see ei ole riigipöördele õhutamine. See siin on tõsine soovitus luua oma enda riigi tõeline kaitsevõime, midagi nii tõsist, et Venemaa ei taha isegi mõelda meiega nokkimisele. Ukraina läbirääkimised just lõppesid uue lootusekiirega rahule, kuid midagi ei ole lõplik ja Venemaa poolt on see tõenäoliselt vaid ajutine tagasitõmbumine impeeriumi taastamise eesmärkidest. Me peame oma riigikaitse arendama nüüd päris kaitseks ja reaalseks heidutuseks, mis iganes ohu, kas idast või ka mõrvarlike kavatsustega islamistide vastu.

ÜRO on arutanud 30 korda Ukraina küsimust, Venemaa on 30 korda vetostanud. Kuidas edasi?

Rene Toomse, Delfi 27.01.2015

Nädalavahetusel toimunud surmav rünnak Ukrainas Mariupoli tsiviilelanikkonna vastu oli ilmselge sõjakuritegu. Olukord nõuab otsustavat rahvusvahelist sekkumist, et hoida ära suuremat katastroofi ning järjekordset pikka sõda Euroopa pinnal.

Terve mõistuse seisukohast tuleks koheselt moodustada neutraalsed rahutagamisjõud ja saata Ukrainasse. Seejuures tuleb kontrolli alla võtta nii Ukraina valitsusvägede ja mässajate vaheline rindejoon kui ka ametlik piir Venemaa ja Ukraina vahel, mille kaudu liigub toetav relvastus mässulistele.

Eesti julgeoleku ja riigikaitse realistlik visioon

Rene Toomse, Sirp 09.01.2015 (siin pikem ja põhjalikum versioon!)

Ajaloost on teada, et jumal on suurema pataljoni poolt, kui väiksemal just paremat ideed pole. Pikaleveniv võitlus endast tugevamaga pole kunagi paljulubav. Isegi kui võidad, maksad kõrget hinda. Aga kui kasutad endast suurema vastase vastu judotehnikat, kui teda psühholoogiliselt töötled, tasakaalust välja lööd ning kasutad vastase kiirust tema enda vastu, võid tihti võita, ja seda väikeste kaotustega.

William S. Lind[1]

Venemaa viimaste aastate agressiivse välispoliitika valguses on Eestis teravalt õhus julgeolekuteemalised arutelud. Sama tõsiselt oli riigikaitse päevakorral vaid vast 1939 ja 1944 aastal. Samuti on üsna selge, et julgeolek, sh. riigikaitse, saab üheks võtmeteemaks kevadistel Riigikogu valimistel. Igal erakonnal on parlamenti pürgimisel vajalike häälte püüdmisel põhimõtteliselt kaks võimalust – kas lubada ja plaanida oma edasised suunad realistlikult või loopida kõlavaid loosungeid. Paraku ei suuda populistlikud lubadused seista vastu agressorile võimaliku sõja korral, realistlikult arendatud riigikaitsesüsteem küll.

Kaitseväe uus juhtimisstruktuur ja selle jätkusuutlikkus

Rene Toomse

KVÜÕA Toimetised 19/2014

 

Sissejuhatus
2013. aasta alguses võttis Vabariigi Valitsus vastu uue riigikaitse arengukava. Kava on saanud kiita Vabariigi Presidendilt, kaitseministrilt, aga ka näiteks USA Euroopa vägede ülemalt ja Soome kaitseväe juhatajalt. Samas teevad sellele tõsiseid etteheited eelmine Kaitseväe juhataja kindral Ants Laaneots ning eriti jõuliselt endine Kaitseväe peastaabi operatiiv- ja väljaõppeosakonna ülem kolonelleitnant Leo Kunnas.
 

Tegemist on üsna terava vaidlusega. Vaatamata sellele, et meedias ei tekita viimane erilist tähelepanu, tundub endiste kõrgema juhtimistasandi ohvitseride jaoks küsimus vägagi põhimõtteline. Üheks tõsisemaks vaidlusteemaks on kaitseringkondade kui struktuuriüksuste kaotamine. Arengukava nimetab nende kaotamise põhjustena vajadust vähendada bürokraatiat, lihtsustada juhtimissüsteemi ja hoida kokku vahendeid. Kritiseerijad väidavad, et tegemist oli toimiva ja võimalikest parima juhtimismudeli hävitamisega, mille tagajärjel tekib riigikaitsesüsteemi oluline lünk.
 

Loe edasi:  http://www.ksk.edu.ee/wp-content/uploads/2014/12/KVUOA_Toimetised_19_10_toomse.pdf

Miks Venemaa ründab? Ta on hirmul, kuid mitte lääne ees

Rene Toomse 

Tallinnas 1. oktoobril 2014

Linnaleht 01.10.2104

Kes võidab, kes kaotab? Kuid veel olulisem on püüda selgeks saada – miks Venemaa ründab? Uskumatu, et 21. sajandil peame olema mures sõja pärast Euroopas.

Venemaa-Ukraina väljakuulutamata sõda on saanud tõsiseks murekohaks nii Eestile kui ka kogu läänemeelsele maailmale, sõja vältimiseks loodud Euroopa Liidule ja NATO-le. Rünnak ei ole küll veel päris selgepiiriline ja mitte otseselt Euroopa Liidu ja NATO riikide vastu, kuid ähvardavast retoorikast on õhk tiine. Siin üks mõttekäik, mis võib olla Venemaa ajend kihvade paljastamisel lääne suunas.

Venemaa on hirmul. See võib olla surmahirm, kus silmapiiril paistab impeeriumi, kuid võimalik, et terve riigi ja rahva kukkumine hävitavasse kaosesse. Venemaa hirmu allikas on Hiina, kes väidetavalt rakendab vaikset hõivamispoliitikat Siberis ja samas arendab oluliselt oma sõjalist jõudu. Päeval, kui hiinlaste osakaal on piisavalt suur, annab see aluse Siberil, mis laiub Uurali mäestikust Beringi väinani, kuulutada ennast iseseisvaks Venemaast. Või isegi Hiina osaks. Siberis on Venemaa peamised gaasi- ja naftavarud.

Mõeldes mõeldamatule: Venemaa ja Lääne peatsed liitlassuhted?

Rene Toomse

September 2014 London ja Keila

Uus külm sõda Venemaa ja NATO vahel on täies hoos. Karmimalt kui kunagi varem, hõlmates mõlemaid kahjustavaid sanktsioone ja isegi tuumaähvardusi. Sõda Ukraina pinnal on väljunud siseriikliku rahulolematuse faasist ja muutunud varisõjaks (proxy war) globaalsemate võimujoonte jagamise nimel. Miks Venemaa seda teeb, on ilmselt parema positsiooni nimel maailmaasjades. Suhteliselt ohutu on näidata oma jõudu kellegi peal, kes pole otseselt NATO kaitse all, kuid samas saata tugev sõnum NATOle ja lääne maailmale tervikuna – ma olen tugev ja parem arvestage mu soovidega. Lõppeesmärk ei ole kestev vastasseis, vaid parem positsioon maailma käekäigu üle otsustajate laua taga. Hetkel, mil teised suured on nõus Venemaa nõudmistega, lõpeb ka sõda, selleks korraks. Asi ei ole Krimmis, Ukrainas ega ka Balti riikides, vaid milleski muus, mida Putin tahab Venemaa heaks Ühendriikidelt ja Euroopa Liidult. See on lihtne väljapressimine, mille õnnetud vahendid on naaberriigid. See on kõrgel tasemel strateegiline mäng, milles ei ole midagi juhuslikku. See on reaalpoliitiline pokker kindlatele panustele, kus Venemaa teab üsna hästi oma vastasmängijate kaarte ja on samas suutnud enda omi hoolikalt varjata.

Riigikaitselisest debatist – kas teisitimõtlejad on ikka dissidendid?

Rene Toomse

Märts 2014 Keilas

Käesolev kirjatükk on mõtlik ja küsimuse võtmes – kas Eesti plaanitud kaitsemudelis kahtleja on tõesti pahatahtlik dissident? Põhjus, miks ma sellest kirjutan, on see, et jälle kord on nagu tekkimas suhtumine: kui sa pole meie poolt, siis oled vastu. Ja seda üldse mitte peamise pingutuse, ehk sõjapidamise enda tasandil, vaid meetodite üle, kuidas võiks sõda pidada. Sisuliselt ei toimu debatti, sest keegi kuskil on juba parimad plaanid teinud ja kõiki teisi arvamusi ning ebamugavad küsimusi peetakse pahatahtlikeks. Veel üks tundmus – kui oled tegevteenistusest läinud, siis ei ole sa kursis ega ka mitte enam pädev kaitsevõimest mõtlema ja hoiaks selle eest, et veel kehtivates plaanides kahtlema. Dissident selline. Ma ei räägi siin vaid enda eest, sama trendi on tunda ka teiste avaliku ruumis kriitilisemate sõnavõtjate pihta.

Kuidas nurjata „Krimmi“ Narvas?

Rene Toomse

Märts 2014 Keilas

Konstaablid Raul ja Irina peatusid Statoili bensiinijaama juures kohvipeatuseks. Kell oli 04.22 suvise laupäeva varahommikul. Üksikud vahetustega tööle liikujad, mõni hiljapeale jäänud pidutseja väsinud sammuga kodupoole liikuja – ei midagi rutiinist erinevat. Raul võttis pakist suitsu ja asus seda süütama, kui ta kõrva tabas mootoriheli, mis ei tundunud kuidagi tavapärane laupäevahommikus. Ei, see ei tundunud üldse tuttav, see ei olnud tema kodulinna heli üldse. Suunates pilgu Tallinna maanteel ida poole nägi ta lähenemas nelja nurgelist tumedat masinat. Rauli käsi koos tulemasinaga langes jõuetult alla kui teda tabas äratundmine. 

Mõttekohti strateegiast ja taktikatest Kesk Aafrika Vabariigi kriisi lahendamisel

Rene Toomse

Riigikogu on kiitnud heaks Eesti Kaitseväe missiooni Kesk Aafrika Vabariiki (KAV). Ilmselgelt ei ole see operatsioon rahva seas populaarne nagu ükski sõjaline ettevõtmine ei peaks normaalses ühiskonnas positiivset elevust tekitama. Paraku on aeg-ajalt olukordi, kus tuleb teha seda, mida on vaja teha. Selles operatsioonis osalemise üle on argumenteeritud palju ja praeguseks on otsus tehtud. Nüüd tuleks keskenduda sellele, kuidas seda operatsiooni kõige eesmärgipärasemalt täide viia. Paraku ei ole KAVi olukord tegelikult sõjaväelaste lahendada, vaid vaja on just sellist lähenemist, mida meie omaenda julgeolekupoliitika nimetab avaraks julgeolekukäsitluseks. Eesti peaks siin osalema lahenduste pakkujana, kuidas saavutada soovitud lõpptulemit. Selles mõttes on ainult Kaitseväe missioon tõepoolest ebapiisav, nagu ka mitmed kriitikud välja toovad.

Eesti peab Kesk-Aafrika Vabariigi operatsioonis vältima kaasajooksja mainet

Rene Toomse

Delfi 20.01.2014

Eesti plaanib saata Kesk-Aafrika Vabariiki 55-mehelise Kaitseväe üksuse abiks Prantsuse vägedele. Valitsus on teatanud, et Eesti osaleb lahingrühma ja toetusmeeskonnaga. Põhjused on nii liitlassuhete parandamine kui ka tänuvõla täitmine prantslaste ees Liibanoni pantvangikriisi lahendamisel.

Nagu ikka keskmise riigielu otsusega, jaguneb arvajate leer üsna selgelt kaheks vastanduvaks pooleks - tasub minna ja pole meie asi sinna oma nina toppida. Demokraatlikus riigis on igaühel õigus oma arvamusele. Siiski on vaja põhjendada, miks just üks otsus on parem ja kasulikum tervele Eestile. Mina olen poolt, kuid leian, et Eesti peaks tegema pisut rohkem kui saatma vaid üksuse prantslaste perimeetri auke lappima.

Vaja on sõna sekka saada ka strateegia kujundamisel. Oleks aeg siseneda sellesse kõige keerulisemasse protsessi, kus tegelikult otsustatakse kavandatava operatsiooni õnnestumine või läbikukkumine. Lisaks tuleb hoolega vaadata, mismoodi osalemine nii selles kui igas edaspidises missioonis turgutaks ka Eesti majandust. Kuigi kaitsetute abistamine on moraalne ja õilis tegevus, ei saa üksi riik lubada endale tegelikult altruistlikku tegevust mitte milleski, mis ta ette võtab.

Eesti kaitsepoliitika dilemmad muutuvas maailmakorralduses

Rene Toomse

Ilmunud Acta Politica Esticas nr 4/2013

 

Sõda võib toimuda mitmes eri vormis. Kuid kõige halvemad sõjad on need, kus riik usub, et ta suudab oma eesmärgid saavutada kas üldse ilma sõjata või piiratud sõjaga, lootuses, et ta võidab kiiresti – ja lõpuks eksib. Seepärast on mõlemal, nii psühholoogial kui külmal terasel, alati oma osa kõikehõlmavas ja toimivas julgeolekupoliitikas.

Margaret Thatcher^[1]

Majandusraskustes Euroopa ja Põhja-Ameerika, positiivse lõpptulemi lootuseta sõjad Lähis-Idas, Hiina hiiliv majanduslik invasioon lääneriikide traditsioonilistele toormeammutusaladele, Aafrika riikide kurss oma pooldemokraatlikegi riigikorralduste kadumisele ja Venemaa tõsine poliitiline ning sõjanduslik ambitsioon endisaegse võimsuse poole – need on vast hetkel ühed peamised globaalsed murekohad. Seejuures mitte üldsegi ainukesed. Tundub, et nii halvas olukorras ei ole maailm veel enne olnud. Lisades siia veel inimkonna arvukuse pideva kasvu ja samas elamiseks vajalike varude vähenemise tasakaalust väljaviidud kliima ja lääneriikide ületarbimise tõttu, paistab paratamatu, et kuskil peab midagi katki minema. Siin ja seal on taluvuse piir saabumas ning tekkimas on küsimused võib-olla inimrassi ellujäämise võimalustes üldse. Väiksemates riikides teravamalt kui suurtes. Samas see, kes oma eksistentsile ohtu tunnetab, seab end ka valmis selle tõrjumiseks.

Seetõttu on kohane küsida, et kui teadlik ja valmistuv on Eesti võimalike ohtude, riskide ja väljakutsete osas praegusel keerulisel ajajärgul? Just valmistuv, kuna julgeolek ja riigi kaitsevõime ohtude vastu ei saa olla kunagi valmis ja lõplik, nagu kunagi ei peatu ohtude arengud riigi vastu.

Käesolevas artiklis tulevad vaatluse alla võimalikud sõjalised ohud Eesti vastu, teadvustatud julgeolek, neid mõjutavad tegurid ja nendest lähtuvaid ohte tõrjuv kaitsepoliitika. Peamisteks analüüsitavateks dokumentideks on Eesti julgeolekupoliitika ja riigikaitse strateegia. Need alusdokumendid saavad võrreldud tegelike võimalike trendidega julgeolekumaastikul. Samuti tulevad arutlusele ka kitsaskohad, kus sõnad paberil on rasked tegudeks saama. Selle analüüsi ratsionaalsus põhineb veendumusel, et mitte dokumendid iseenesest, vaid tegelikud teod, kirjapandud sõnade elluviimiseks, tagavad reaalse kaitsevõime ohtude vastu.    

Mali mitmekihiline ja habras julgeolek

Pärast pealtnäha kiiret ning kerget võitu islamiäärmuslaste üle ei pruugi võitlused veel kaugeltki möödas olla.

Kauge maa Mali on viimasel ajal olnud tavatult palju Eesti ajakirjanduse fookuses. Ühest küljest vaadates on tegemist konfliktikoldega, milliseid on praegu maailmas mitmeid – seega nagu ei midagi erilist. Teisalt jällegi peitub selles konfliktis ehk teatud erisus, sest lisaks äärmuslaste vastu võitlemisele on kaardil ka enesemääramisõiguse eest võitlevate rahvusgruppide saatused. Aasta eest oma viimast suuremat ülestõusu alustanud tuareegi rahvas soovis vabastada oma põlise asuala – Azawadi – Mali keskvõimu vägede ja administratsiooni kontrolli alt. Kuid kõik ei läinud nii, nagu soovitud, mitte sinnapoolegi. Nii võibki olulisem sellest, mis toimus või on toimumas, olla küsimus, mis saab edasi.

Järgmine pikk sõjakäik? Mali tulevaste lahingute seosed Eestiga

Aafrikas on käärimas uus sõjaline konflikt. ÜRO julgeolekunõukogu võttis äsja vastu resolutsiooni, mis juhib tähelepanu murettekitavale olukorrale Malis, kus surema osa riigist on hõivanud mässumeelsed ja ekstreemsed islamistid, sh terroriorganisatsioon Al Qaeda. Nõukogu otsustas ka asuda planeerima rahvusvaheliste jõudude riiki saatmist, et taastada seadusliku valitsuse kontroll (ÜRO, 12.10.2012).[1] Järjekordselt tundub see meile, eestlastele, kauge, kuid kauged maad olid kunagi ka Iraak ja Afganistan. Aafrikasse ei ole seni veel Eesti väega rahu tagama mindud, kuid väga tõenäoline on see, et mingil ajal lähitulevikus tuleb seda teha. Euroopa Liit on juba teinud otsuse toetada vähemalt sõjaliste nõustajatega Mali armeed riigi territooriumi kontrolli alla saamiseks (EL Ülemkogu 15.10.2012)[2] ja Eesti kuulub jätkuvalt Euroopa Liitu.