30 January 2022

Heidutus kui vägede targa eelpaigutuse ja ettevalmistuste kunst

EPL 30.01.2022: Rene Toomse: peame pingutama, et Eestisse tuleksid uued USA väeüksused

Major Rene Toomse
kaitseliitlane                                                                           

Käesolev artikkel on autori arvamus ja ei pruugi kajastada Kaitseliidu ametlikke seisukohti.

Artikkel on kirjutatud ühe essee põhjal, mis osales ühel konkursil jaanuari algul, kust paraku sellele mingit hinnangut ei tulnud. Aga ehk on selles mõtteainet siis laiemale lugejaskonnale.

Elame ühel keerulisemal ajaperioodil kogu taasiseseisvumise järel. Venemaa on esitanud tõsise ultimaatumi NATOle – sisuliselt tuleb taastada olukord, mis oli enne Nõukogude Liidu lagunemist. Oma olemuselt on nõudmiste pakett ebarealistlik, sest samaga ei saaks Venemaa ise vastata; näiteks vastaspoole aladele ulatuvate raketisüsteemide väljaviimise nõue tähendaks Venemaa jaoks ka Kaliningradi relvituks tegemist. Seda Venemaa nõus tegema ei ole, seega on laual pakkumine, mis pole tasakaalus – Ida-Euroopast liitlasväed ja kaugmaa relvad välja, enda sõjaline võimsus jääb kohale. See oleks kokkulepe, mille aktsepteerimisel kaotaks NATO oma näo ja usaldusväärsuse.

Viimastel päevadel on uudistes teemaks ka USA väekontingendi Eestisse soovimine. See on kindlasti väärt mõte ja hea heidutusmeede, kuid heidutuse puhul on oluline mitte ainult mass, vaid ka vägede paigutus ning nende laiapõhjalised võimed.

Liitlasväed Eestis 2022+

Liitlaste ligi 1200 võitlejaga lahingugrupp paikneb Tapal koos meie 1. jalaväebrigaadiga ja koosneb vähemalt kahest rahvusest. Hetkeolukorra haavatavus võib olla aga liigne koondatus ja kohene seotus peasuunal ehk puudub piisav strateegilise tasandi reservüksus vasturünnakuks sissetungi korral. Sama probleemi ees on ka 2. jalaväebrigaad kagus.

Vajaliku strateegilise reservi loomiseks tuleks kindlasti teha pingutused ka Ühendriikide kontingendi Eestisse saamiseks. USA on paratamatult tugevaim ja rikkaim jõud NATOs, kes on ka vahetult majanduslikult sõltumatu Venemaa toormetarnetest, mida ei saa öelda suurema osa Euroopa liitlaste kohta.

Kuid oluline on mõelda läbi just parima võimaliku väe koostise küsimine, mis kataks ka suure osa meil omal puudjäävaid erinevaid võimeid ja annaks just selle õige heidutava strateegilise reservi. Mobiilsuse ja mitmekülgsuse poolest võib selleks parim vägi olla Ühendiriikide merejalavägi koos piisava toetuslaevastikuga, mis muuhulgas hõlmab ka paljuräägitud keskmaaõhutõrjet.

Võiks alustada läbirääkimisi ameeriklastega näiteks 22. MEU (Marine Expeditionary Unit ehk Merejalaväe ekspeditsiooniüksus) ja piisava toetuslaevastiku ümberbaseerumiseks Hispaaniast Lääne-Eestisse (Saaremaa, Pärnu või Haapsalu). MEU on tugevdatud pataljon (2200 saapapaari) maabumisalustel koos oma õhu- ja logistikaüksustega. MEU ja täiendava laevastiku grupi paiknemine mõnes meie läänepooses sadamas looks vastasele tõsise strateegiliste heidutuse ja rünnaku korral olulise probleemide kompleksi.

Esiteks oleks oluline jõud juba Läänemerel olemas ka juhul kui sõja puhkedes tahaks vastane sulgeda ligipääsu kas Taani väinadest või Kaliningradi ja Rootsi vahel. Juhul kui vastane otsustaks tuua oma jõud näiteks Gotlandi saarele õhu- ja mere blokeerimiseks, siis oleks läheduses piisav omade jõud, et teda selles manöövris takistada või sealt välja lüüa.

Teiseks oleks MEU strateegiline maaoperatsioonide reserv, keda saab kasutada tiivalt või vastase sügavuses juhul kui meie mõlemad brigaadid koos teiste liitlastega on seotud lahingutesse mõlemalt peasuunalt (kirdest ja kagust).

Kolmandaks, saab toetava laevastiku raketisüsteeme (Tomahawk jms) kasutada maaoperatsioonide toetuseks kogu Eesti ulatuses.

Neljandaks saab üksust merel liigutada ennetuseks ja tõrjeks dessantide vastu saartel, Tallinna, Paldiski või Ämari reidile.

Viiendaks saab neid toetava laevastiku baasil hoida lahti ja turvatud mereteed Rootsi ja Eesti vahel täiendavate liitlasvägede toomiseks läbi Rootsi olukorras, kus Läänemeri oleks lõuna pool blokeeritud ja Suwalki koridor peaks olema vastase kontrolli all.

Pikemas perspektiivis on Eestile oluline Ühendriikide arvestatava kontingendi kohalolu. MEU koos laevastikugrupiga looks tunduvalt rohkem võimalusi kui vaid täiendav maakontingent.

Tark  ja usutav iseseisev kaitsevõime kui eeldus liitlaste toetuseks

Lubamatu on eeldus ja narratiiv, et Eesti ei suuda ennast kaitsta ilma liitlasteta. Tuleb teha kõik selleks, et ka juhul kui me peaks sissetungi korral jääma vähemusse, siis ei oleks vastasel kerge oma eesmärke saavutada. Selleks tuleb luua strateegiaid, taktikaid ja arendusi, mis tekitavad sissetungijale ebamõistlikult suurt kahju. Uskudes eelkõige ise endasse, on see julgustav ka liitlaste poliitiliste juhtkondade ja nende elektoraadi jaoks. Hädaldajat ei taha keegi aidata.

Kuna me ise ilmselgelt ei suuda vene väele vastu panna samaväärset konventsionaalset jõudu, siis tuleb läheneda probleemile sarnaselt Šveitsi ja Soomega, kus olulisel kohal on ka täiendava mittekonventsionaalse võitluse strateegia. Meil on selleks suur eelis ja võimalus – Kaitseliidu baasil loodav maakaitsevägi. Just selle jõuga suudame tekitada kogu maad katva tõelise turvavaiba, mille läbimine peaks hakkama ründajale meenutama tema Afganistani avantüüri ja esimese Tšetšeenia sõja piinasid. Kontseptsioon on töös, kuid vajab tõsiselt kõrgemat toetust ja tuge arendamisel.

Nii kaitseväe ja liitlaste konventsionaalse ja Kaitseliidu maakaitse mittekonventsionaalse kombineeritud võitluse efekt oleks adekvaatne vastase hübriidsele lähenemisele ja kordades tõhusam kui vaid ühe võitlusviisi rakendamine. Terve maa kaetud väikeste, kuid hästi relvastatud Kaitseliidu üksustega tagab eelkõige pideva inforuumi sissetungiva vastase kohta. Samuti võtab see ära temalt võimaluse keskenduda konventsionaalsele võitlusele meie brigaadide ja liitlaste vastu – iga tema üksuse ja toetuselementide ümber toimub igast suunast totaalne partisanivõitlus, mis laostab nii füüsiliselt kui moraalselt. On arvamusi, et selliseks võitlusviisiks valmistub USA abil praegu ka Ukraina

Konventsionaalse (kaitsevägi ja liitlased) ja kogu rahvast hõlmava mittekonventsionaalse (Kaitseliit ja rahva vastupanu) ehk tegeliku ja realistliku laiapõhjalise strateegia väljatöötamine ning jõustamine peaks olema järgnevate aastate kaitseplaneerimise prioriteet. Riik, mille kogu rahvas on valmis vastu hakkama kogu oma jõuga, ei ole ahvatlev sihtmärk ükspuha kui tugevale agressorile. Seda on näidanud mitmed viimaste aastakümnete sõjalised konfliktid üsna ilmekalt. Hea meel on tõdeda, et sama arusaam on jõudmas ka NATO kaitseplaneerimisse läbi uue laiapindse kaitse kontseptsiooni (Comprehensive Defence Handbook, Vol I&II, 1.12.2020, NSHQ). Oluline on märkida, et neis materjalides toodud soovitused on meil juba suures osas kaetud või töös. Siiski on tarvis need komponendid läbimõeldult ühendada ühtseks jõuks.

Põhjanaabrite olulisus

Lähimad naabrid ja nende valmisolek rasketel aegadel toetada on väga oluline. Lätiga toimub hea koostöö ja ühised õppused. Rohkem oleks vaja koostööd Soome ja Rootsi suunal, sest neist riikidest võib saada oluline päästeliin sõja korral. Üks suund on eelnevalt mainitud liitlasvägede siialiikumise kanal, kuid teise suunana tuleb luua võimalused ka meie elanike evakuatsiooniks sõja eest ära; seni kuni tuli ja raud on oma laastava töö teinud.

Jätkuvalt tuleb julgustada Rootsit ja Soomet liituma NATOga. Kuigi selle tulemid ei sõltu meie pingutustest, siis igal juhul tuleb saada konkreetsed kokkulepped ja planeerida liitlasvägede vabaks liikumiseks kriisiolukorras läbi nende territooriumite. Eelpool mainitud ohtude puhul mereblokaadi korral Läänemere kitsaskohtades, võib olla Rootsi ja Soome lennuväljade, maanteede, raudteede, sadamate ja ka aluste kasutamine ainuke kiire ligipääs liitlaste tugevdustele. Järgnevate aastate perspektiivis võiks need kokkulepped olla sõlmitud ja plaanid tehtud.