Arvamus
Rasked ajad
kasvatavad tugevaid inimesi. Tugevad inimesed loovad head ajad. Head ajad
kasvatavad nõrku inimesi. Nõrgad inimesed toovad tagasi rasked ajad.
G.
Michael Hopf
Kohtusin Rihoga
esimest korda isiklikult 23 aastat tagasi Tartu Juridicumi kohvikus ühel
loengutevahelisel pausil. Õppisime mõlemad õigusteadust. Tal oli mulle
konkreetne ettepanek – tulla üle tema juhitud Luurepataljoni ja aidata luua
erioperatsioonide üksus.
Tol ajal ei olnud
see mingi karjääriredeliga kullatud ametikoht. Veel värskelt oli meeles
eriüksuse SOG ümber puhkenud skandaal ning igasugune jutt erioperatsioonidest
tekitas kõrgemates ringides pigem ebamugavust kui vaimustust.
Olin siiski
kõhkluseta nõus. Mitte niivõrd idee, vaid inimese pärast.
Rääkis tema toon,
pilk ja hoiak. Need andsid mulle kindluse, et saan teha oma tööd ning et kui
kõrgemal kusagil jälle poliitilised või ametkondlikud tuuled pöörduma hakkavad,
siis ei jäeta meid üksi. Ja ma ei eksinud.
Riho filtreeris ära „tõmblused“ nii kõrgemas juhtkonnas kui poliitilisel tasandil. Ta andis mulle ja teistele oma maja inimestele selle kõige väärtuslikuma asja, mida üks ülem saab oma inimestele anda – võimaluse keskenduda tööle. Ta seisis meie ees siis, kui midagi läks valesti, ja seisis meie taga siis, kui oli vaja midagi uut üles ehitada.
See ei tähendanud,
et me alati kõike õigesti tegime. Vastupidi. Uut võimet piiratud varudega luues
tegime loomulikult vigu, ärritasime kõrgemaid ülemaid ning rikkusime mõnikord
ka mugavat status quo'd. Kuid meil oli tema usaldus ja kaitse. Lõpuks
jõudsime sihile ning Eesti erioperatsioonide võime on täna põhjusega hinnatud
kogu NATO ulatuses.
Meie ühine teekond tookord
kestis neli aastat. Siis tuli niinimetatud luureskandaal.
Aastatega olen
järjest rohkem veendunud, et Rihol oli süsteemi jaoks üks suur puudus – ta ei
osanud olla mugav. Ta ei kuulunud nende inimeste hulka, kes vaatavad
kõigepealt, mida ülemused kuulda tahavad, ning kujundavad alles siis oma
arvamuse. Kui tema laual olnud andmed näitasid ohtu, siis ta ütles selle ka
välja. Ka siis, kui see kellelegi ei meeldinud.
Tol ajal kinnitas suur osa julgeolekuasutustest, et Venemaa ei kujuta nähtavas tulevikus sõjalist ohtu. Riho juhitud Luurepataljon arvas teisiti. Samuti hoiatas Luurepataljon inimkaotuste eest meie missioonide liikumisel Afganistani suhteliselt turvalisest põhjaosast keerulisse lõunasse. See kõik tekitas kõrgemal rohkem ärritust kui tunnustust, sest iga tõsine ohuhinnang tähendas vajadust midagi ette võtta ning see omakorda tähendas raha, tööd ja ebamugavaid otsuseid.
Ühel hetkel jõuti
isegi selleni, et tal soovitati hinnanguid pehmendada. Riho keeldus. Mitte
seetõttu, et ta oleks olnud konfliktne inimene, vaid seetõttu, et ta uskus, et
riigile valetada ei tohi. See maksiski talle lõpuks selle koha.
Ei läinud palju
aega mööda. Siis tuli Herman Simm. Siis tuli Gruusia sõda. Langesid ja said viga meie mehed missioonil. Järjest rohkem
sai selgeks, et Riho hinnangud ei olnud sugugi ülepingutatud, kuid seda ei tunnistanud kunagi keegi.
Järgnevad aastad ei
olnud talle lihtsad. Mõnda aega ei osatudki kõrgemal tasemel otsustada, mida
temaga peale hakata. Teda liigutati erinevate ametikohtade vahel, õpetas Tartus,
käis missioonil Afganistanis ning teenis kaitseatašeena Gruusias. See oli raske
aeg talle emotsionaalselt – eemale lükatud, teadmata tulevikuga, kuid ta ei
murdunud.
Alles 2012 ehk viis
aasta hiljem ta „rehabiliteeriti“ ja määrati ta juhtima erioperatsioonide
väejuhatust. Eesti erioperatsioonide võime arenes jõudsalt ning Riho saavutas
maine mehena, keda tunti ja austati ka seal, kus enne teati Eestist heal juhul
ainult riigi nime.
Aastal 2019 sai
temast Kaitseliidu ülem. Ka seal ei olnud ta esimene poliitiline lemmik. Tema
otsekohesus ja sirge selgroog ei ole kunagi olnud omadused, mis
kabinetivaikuses kiiresti sõpru toodavad. Kuid kaitseliitlased tahtsid just
teda. Ja nad ei eksinud.
Nelja aasta jooksul
andis Riho Kaitseliidule uue hoo, enesekindluse ja usu oma rolli olulisusse. Ta
mõistis midagi, mida kõik juhid ei mõista – organisatsioon ei koosne
struktuurist, vaid inimestest.
Kõige rohkem räägib
Riho kohta aga hoopis miski muu. Ta ei kasvanud kunagi oma auastmest suuremaks.
Õppusel võis teda näha kuulipildurile abikätt ulatamas, võitlejatega lõkke
ääres istumas, noori kuulamas, küsimustele vastamas, inimestega rääkimas.
Mitte sellepärast,
et see oleks hea juhtimise õpikusse kirja pandud. Selline ta lihtsalt on. Tema
jaoks ei olnud inimesed tabeliread ega statistikakirjed. Nad olid päris
inimesed oma murede, perede ja eluga. Võib-olla just sellepärast austasid teda
nii need, kes olid alles Kaitseliiduga liitunud, kui ka need, kes olid metsas
käinud aastakümneid.
Kui keegi kujutab
ette, et Riho on klassikaline filmidest tuntud sõjaväelane, kelle lahendus
igale probleemile on jõud, siis nad eksivad. Tegelikkus on vastupidine. Sõda
tahavad kõige vähem need, kes on seda kõige lähemalt näinud.
Riho jaoks on alati
olnud kõige tähtsam Eesti inimene, rahvas, kogukond, kodu. Riigikaitse mõte ei
ole kunagi olnud tankid, relvad või paraadid. Riigikaitse mõte on hoida alles
inimesed, kelle pärast see riik üldse olemas on. Pikaaegse kolleegina ka
hilisemas teenistuses võin täie kindlusega öelda, et see on ka Riho mõte.
Olen oma elu
jooksul teeninud väga erinevate ülemate all. Mõni oli hea administraator. Mõni hea
taktik. Paljud oskasid endast jätta tähtsa inimese mulje, kuid paraku ka ainult
mulje.
Riho puhul oli asi
lihtsam. Inimesed tahtsid talle järgneda. Mitte käsu pärast, vaid usalduse
pärast. Ja nad ei pidanud pettuma.
Sellepärast ei pea
ma pikalt mõtlema, keda mina Eesti presidendina näeksin. Me elame ajal, kus
ametinimetusi ja kõrgeid tiitleid on palju, aga päris juhte jääb järjest
vähemaks.
Riho Ühtegi on üks
neist vähestest.
Rene Toomse
ettevõtja ja
kaitseliitlane
