Rene Toomse
Marshalli plaan oli USA pärast teist maailmasõda ellu kutsutud majandusabi programm, mille eesmärk oli aidata Euroopa riike sõjajärgsel taastumisperioodil majanduse ülesehitamisel. Plaan sai nime USA välisministri kindral George C. Marshalli järgi ja seda rakendati aastatel 1948–1951.
Lisaks majanduse taastamisele oli üks selle eesmärkidest ka kommunismikatku leviku takistamine Euroopas – majanduslikult heal järjel inimesed ei taha väga rumalustega tegeleda. Enda ja oma laste toimetulek on üldiselt olulisem kui idee, mis võib sind tagasi viletsusse paisata. Kas aeg oleks küps uue sarnase plaani tegemise alustamiseks, kuid seekord Venemaa tarvis lisaks Ukrainale?
Praegu on sisuliselt käimas kolmas maailmasõda või oleme selle eelõhtus (seda ütlevad ajalooõpikud alles aastakümnete pärast). Kümned riigid on vähemalt kaudselt seotud sõjaga Ukrainas. Mõned riigid toetavad Venemaad relvade, laskemoona ja kiipidega ning suurem osa lääne ühiskonnast saadab relvi ja varusid Ukrainale. Keegi ei soovi selle sõja laienemist väljapoole Ukrainat. Keegi ei oska veel öelda, kuidas see sõda lõpeb ehk mis on lõpuks tulem. Ja kui see lõpeb Venemaa strateegilise kaotusega (seatud eesmärgid jäävad täitmata), siis mis juhtub järgmiseks?
Selge on see, et ajalugu ei lõpe, nagu unistas Francis Fukuyama peale Nõukogude liidu lagunemist. Külm sõda samuti ei lõppenud kunagi, vaid võttis lühikese puhkepausi Boriss Jeltsini ajal. Pinged kasvavad sarnaselt nagu esimese maailmasõja eelõhtul. Taas on "liitlased" ja "teljeriigid", jälle on relvad laetud ja ootel, millal "Ferdinand tapetakse".
Kuid midagi juhtub peagi nagunii, sest miski ei vindu igavesti. Venemaa on nüüd vähem valmis sõdima NATO vastu kui kaks aastat tagasi, selles pole ratsionaalses võtmes küsimust. Paraku on kultuuride arusaamine ratsionaalsusest erinev. Hiljuti nägime sama Lähis-Ida sõdades, kus me kukkusime oma eesmärkide saavutamises lääne kultuurina täielikult läbi. Mida eeldasime oma kogemuste pealt, et mis on hea, ei olnud seda neile, vaid põhjustas vastupidise reaktsiooni. Ja me kaotasime.
Sarnaselt sai kainestava ehmatuse ka Venemaa juhtkond Ukrainat rünnates. Peamine strateegiline eeldus, et rahvas ehmatab ja alistub kiiresti, purunes kui seebimull. Edasi olid vaid halvad ja väga halvad valikud.
Nüüdseks on Venemaal suures plaanis tõenäoliselt kaks strateegilist lähiperspektiivi eesmärki: Donbassi (Donetsk ja Lugansk) okupatsiooni säilitamine ja seeläbi ka Ukraina NATO-ga liitumise takistamine. See on kooskõlas tema ajaloolise mustriga. Pikem eesmärk on läbi ebastabiilsuse julgeolekus ja majandusliku kägistamise sundida Ukrainat valima tagasi Venemaaga sõbralikke juhte, kes ei haugu, vaid kummardavad. Ei midagi uut, see on järgi proovitud muster.
Seega iga unistus rääkida läbi Venemaaga sõja lõpetamiseks mingigi osa Ukraina alade jätmisega tema kätte lõpeb tulevikus paratamatult Venemaa suurema strateegilise võiduga, võiduga nii Ukraina kui ka lääne üle ja annab talle vaid kütust juurde uuteks ambitsioonideks.
Siis oleme meie koos ülejäänud Euroopaga järgmisena sihikul, sest impeeriumi isu on täitmatu. Iga võit annab enesekindlust juurde. Amps ampsu haaval, mitte korraga, kuid pikas plaanis on eesmärk kogu Euroopa. See saja aasta tagune hullumeelne unistus elab edasi, lihtsalt "kommunismitont" on muutnud oma nime "vene maailmaks", muud vahet pole. Ja juba laulavad "Internatsionaali" nii mõnedki Euroopa riigid, lüües pragusid lääne ühisesse ideoloogilisse rindesse.
Loomulikult ma pingutan siin natuke üle selle võrdlusega, kuid põhimõte jääb samaks: oma kujuteldava identiteedi otsingul on Venemaa juhtide kinnisidee jätkuvalt supervõimuks saamine ja selle nimel on nad valmis riskima kõrgelt. Nende ratsionaalsus ja taju reaalsusest ei ole sama, mis meil.
Ei tasu ka lasta end eksitada nägemusest, et kõige taga on ainuvalitseja Vladimir Putin ja ilma temata hakkaks jälle päike paistma üle roheliste aasade. Pole kuhugi kadunud vana hea "poliitbüroo" oma idees ja võimus ja mis tegelikult otsustab, mis pidi maailm pöörleb Venemaa jaoks.
Võimalik (lähi)tulevik
Suures plaanis on praeguse sõja tulemiks Venemaa jaoks kolm põhilist stsenaariumi, mida ma nimetaks meelevaldselt järgnevalt: võit, alandus, murdmine.
Võit
Võit saabub siis, kui Kiiev nõustub Donbassi ja Krimmi jäämisega Venemaale. Tehakse rahu ja tõmmatakse piir. Nagu kirik keset küla. Ei saa Venemaa kogu Ukrainat omale, ei saa ka Ukraina neid piirkondi tagasi. Venemaa on valmis selle lahendusega minema, Ukraina mitte.
Venemaale annaks see võimaluse kuulutada siiski võitu oma rahvale ja mitte midagi ei muutuks sealpool piire. Pikemas plaanis jätkab Venemaa lääne ühtsuse ja toetuse lõhustamist ning Ukraina destabiliseerimist. Eesmärk on väsitada Ukraina rahvas, saada valitsema sõbralikud jõud ja seeläbi kontrollida "vasallriiki" omadel tingimustel. Tuttav ja turvaline muster Kaukaasia aladelt.
Kui aga ei õnnestu rahvuslikku vastuseisu murda ja Ukraina jätkab jonnakalt EL- ja NATO poole liikumist, siis kogutakse mõne aja pärast uus vägi ja minnakse sõjaga uuesti peale. Kui aga Ukraina on kontrolli all, siis saab keskenduda edasi sammukeste kaupa teiste naaberalade – ehk ka meie – kontrollimise suunas. Impeeriumi laienemise isu vaid kasvab, koletis ei saa kunagi kõhtu täis.
Alandus
Alandus saabub siis, kui Venemaa pekstakse senistelt Ukraina aladelt välja. Ta kaotab nii Donbassi kui ka Krimmi. Ukraina vabanemine on täielik. Seda ei müü mingi võiduna ka kõige lihtsameelsemale venelasele, pole vahet kui palju Vladimir Solovjov ja teised klounid seda ka ei spinniks.
Kuid kuhu see edasi viiks? Impeeriumi raev vaid kasvab sellest valust ja kõik jõud pannakse tööle: kuidas kätte maksta? Tuumasõda oleks enesehävituslik, kuid vaid alanduse pärast ei ole poliitbüroo valmis surma minema. Vahetatakse "süüdi olevaid" juhtfiguure, kuid järgmine veelgi alatum konflikt juba küpseb.
See on kõige valusam kaotus, kuid samal ajal ka parim rahva mobiliseerija läbi hirmutamise ja ajupesu: alatu lääs võttis meie sünniõiguse ja me peame selle tagasi võitma. Alles nüüd tekib tõeline Mordor. Siit edasi ei loe enam majandus kui üks sõdade peamisi põhjusi, nüüd on ajendiks vaid raev, mis tõusnud sellest endale välja mõeldud ebaõiglusest.
Kedagi ei huvita enam algpõhjused ja dialoogid muutuvad võimatuks. Miljonid nälginud kätepaarid vorbivad mürske teha, silmis fanaatiline läige: za rodinu! Ja siis nad tulevad, diviis diviisi kõrval ja järgi, nii nagu nad kogu külma sõja jooksul plaanisid. Nad ei loe enam langenuid ja veri voolab jõgedena. Eesmärgid on Berliin ja Pariis. Ka meie ei jää puutumata ja üsna algses faasis juba. Selle sõja ajal on tuumanuppude võtmed juba stardiasendis ja nupule võidakse vajutada, kui edu peaks hakkama kaotuseks pöörama, sest kaotada oleks nagunii juba kõik.
Murdmine
Murdmine on praeguses olukorras kõige vähem tõenäoline, sest see tähendaks meeletu jõuga kogu Venemaa väe Ukraina aladelt välja peksmist ja edasi Moskva peale minekut, et ise keskvõim kukutada. Nagu operatsioon Barbarossa, kuid selge fookuse ja strateegiaga kukutada Moskva ning otsustavalt ümber struktureerida kogu selle ühiskonna alustalad.
Ma tean, see on utoopia, mida lääne maailm ei ole veel valmis ette võtma. Risk tuumaeskalatsiooniks on meeletu ning kaotused, mida peaksime kandma, on suuremad, kui me ühiskonnad oleks valmis taluma.
Vale oleks ka arvata, et venelased poleks valmis selleks. Tolm pühitakse maha vanadelt plaanidelt, mida Nõukogude ajal pidevalt harjutati. Iga viimanegi pensionär aetakse Moskva ette kaevikuid kaevama samadele kaitseliinidele, kuhu Stalin käskis neil minna 1941. aasta sügisel. Siis on edu võti ainult sõjajumala kätes, kuid võit saab tulla vaid sarnaselt Berliini langemise ja täieliku kapitulatsiooniga. Siiski, sellega probleemid alles algavad. Mis saab edasi Venemaast, mille keskvalitsus on murtud?
Plaan pärastiseks
Lähiajaloost mäletame – kui muidugi tahame mäletada –, mis juhtub, kui minna teises riigis võimu vahetama ilma tegelikkuses saavutatava jätkuplaanita. Iraak, Afganistan, Süüria, Liibüa vaid hiljutiste näidetena. Kogu fookus oli sõjalisel või muul ebastabiliseerival jõul, kuid ei mingit reaalselt tehtavat strateegiat hilisemale olukorrale. Tulemiks olid veel hullem kaos ja suurem oht kui varem. See on tulekahju kustutamine bensiiniga.
Loodus tühja kohta ei salli ehk kui pole muud mõistlikku alternatiivi, haaravad ruumi teised jõud. Kui pärast kaotust suudavad psühholoogilist kontrolli hoida senised ideoloogid või tekivad veelgi ekstreemsemad autoriteedid, on pingutus olnud asjatu.
Võti muutumiseks on tavalises inimeses. Kes iganes suudab talle pakkuda paremat väljavaadet tulevikuks, see reeglina võidab. See ei tööta igaühega, kuid vaja on võita oma poole kriitiline mass. Sarnaselt mässutõrje teooriale on ka Venemaal kolm gruppi inimesi vastavalt nende suhtumisele teistmoodi riigikorraldusse: pooldajad, vastased ja kahtlejad. Viimane on alati suurim grupp ja seega peamine sihtmärk mõjutuseks.
Eesmärk on võimalikult suur osa kahtlejaid viia pooldajate gruppi. Suurim väljakutse on see, millega ja kuidas seda teha. Seejuures tuleb püüda vältida sattumist uskumuse lõksu, et mis mulle on hea, on tingimata hea ja tahetav teistelegi. Seda õiget selgitust saavad teha tõenäoliselt vaid tegelikud vene hinge tundvad autoriteedid.
Milline on see perspektiiv individuaalsest heaolust ning turvalisusest vene inimese jaoks peale praeguse režiimi langemist? Selles on strateegiline võti selle riigi rahunemises ja meie kultuuriruumiga läbisaamiseks. Ei maksa hellitada mõtet, et see saaks just kiire protsess olema.
Neilt, kes mind naiivseks peavad, küsiksin, et mis on alternatiiv. Nurka surutud loom võitleb oma elu eest, sest tal pole valikut. Saksamaa suruti mudasse peale esimest maailmasõda ilma halastuseta ja maailm sai peagi järgmise sõja, kuna sakslastel ei olnud valikut.
Kindral Marshall sai sellest teise maailmasõja ajal aru ja peale järjekordset ränka kaotust anti Saksamaale võimalus. See oli tõenäoliselt ainus tee rahu ja parema majanduse tagamiseks Euroopas. Saksamaa inimesed hääletasid selle poolt ja Hitleri hull idee taandus inimeste baasvajaduste ees.
Seega peaks me lääne ühiskonnana juba nüüd hakkama plaanima parema Venemaa taastamist pärast võitlust, milline iganes stsenaarium ka tõeks saab. See tundub loomuvastane, kuid seda tuleb teha varem või hiljem ja parem kui varem.
Hea strateeg vaatab ette mitu käiku, mitte ei jää kinni hetke või emotsiooni. Pikem plaan loeb. Kas me tahame uut sõda kaheksa või kümne aasta pärast või vähemalt püüame teha rahu järgmiseks sajandiks? Ilma plaanita saame uue sõja ja võib-olla isegi viimase, peale mida valitseb rahu ning vaikus mõni miljon aastat üle lagedate radioaktiivsete väljade.
Ma pole kindlasti parim teostatavate tegevuskavade looja sellise plaani juures, kuid lubage pakkuda mõned mõtted, mis võiksid kaalumist väärt olla: varivalitsus ja meediaruumi murdmine.
Varivalitsus
Rahvas vajab valitsejaid, anarhia ei tööta. Valitsejad, keda tunnistatakse, ei saa olla suvalised, vaid autoriteedid (jällegi, meenutagem hiljutisi vigasid Iraagis ja Afganistanis, kus määratud valitsejaid ei tunnistatud ja kaos vaid süvenes). Just meie peaks kutsuma Venemaa eestkõnelejaks ja varivalitsuseks vastavate väärtustega Venemaal tuntud inimesed ning neid igal sammul tunnustama.
Garri Kasparov ja Mihhail Hodorkovski oleks tõenäoliselt need mehed, kellel on lootust venemaalasi kõnetada. Tuntud, erudeeritud ja läänes tunnustatud mõtlejad, kelle väärtused inimsusest ja heaolust ühtivad ka meie maailmapildiga. Mida me teeme praegu selleks, et nende jõudu võimendada, peale intervjuude meie meedias ja mõnede kõnede kuulamise meie konverentsidel? Selle läbi ei jõua nad oma tegeliku sihtmärgini, vene inimeseni Venemaal.
Mis oleks, kui tunnustaks neid tuleviku-Venemaa tegelike esindajate ja eestkõnelejatena? Võimendaks neid ja ka päriselt kuulaks nende soovitusi. Loodus tühja kohta ei salli ja kui me läänena ei taha, et peale Putinit tuleks Putin 2.0, siis peame tegema kõik, et tekkiv ajutine vaakum täita oma kandidaatidega. Sellistega, keda tunnistab vene rahvas ja kellega suudab ka samastuda.
Tehes need mehed reaalselt partneriteks, andes neile juhtida tuleviku-Venemaa plaani tegemise, oleks meil tõenäoliselt suurim šanss märki tabada. Neil tuleb teha väga selge manifest; venemaalast kõnetav nägemus rahumeelsest Venemaast, kus ka tegelikult saab paremini elada.
See oleks kogu Venemaa jaoks tõsine infooperatsioon, millel võiks olla suured eeldused kahtlejaid tuua pooldajate ridadesse. Selged positiivsed majandusplaanid, kaubanduse taastamine, lihtsa kodaniku elujärje paranemise perspektiiv jne. Kõik see vahetuskaubaks "hullu uue Hitleri" impeeriumiidee toetamisest loobumise vastu. Sul on valik: kas parem ja inimväärsem elu või süvenev viletsus ja peagi taas oma laste sõtta saatmine. Mille nimel sa elada tahad?
Kuid kuidas toimetada kohale need sõnumid jäigalt kontrollitud Venemaa meediaruumis?
Meediaruumi murdmine
Venemaal on keelatud ametlike sõnumitega vastuollu minevad saated ja meediumid. Kogu digitaalne inforuum on kontrolli all. VPN-teenustega muu maailma kuulajaid ei ole tõenäoliselt piisavalt palju, et mõju võiks olla oluline. Samal ajal on vaid see "teine info" ainus võimalus tekitada küsimusi tavalise vene kodaniku peas, sest ainult info mõjutab inimeste käitumist. Seega on võtmeküsimus, kuidas murda nende inforuumi nii, et valitsus seda takistada ei saaks.
Vanem generatsioon mäletab: "Siin Ameerika Hääl, Washington. Tere õhtust, head kuulajad Eestis!". See oli värske sõõm õhku vabast maailmast, mis vaatamata venelaste segajatele ikkagi läbi tuli. Kahjuks lõpetas USA Venemaale suunatud raadiosaadete edastamise 2008. aastal. Aeg oleks nii see kui ka teised mõjutavad raadiod uuesti tööle panna, sest lühi- ja kesklainel töötavat analoogruumi on palju keerulisem kinni keerata kui digiruumi. See võiks olla üks viisidest, kuid kindlasti tuleks mõelda ka muudele lahendustele väljapool kergelt kontrollitavat ruumi.
Pakun, et Venemaal on veel piisavalt järgi vanu raadioid, mis on suutelised neid sagedusi vastu võtma. Ja kui pole, siis miks mitte neid sinna toimetada kasvõi salakaubana. Mis iganes võib töötada, mis iganes meie fantaasia ja tehniline taip suudab korraldada.
Kokkuvõtteks
Nagu energia ei teki ega kao iseenesest, ei teki ka positiivne taju ja hoiakud iseenesest. Need vajavad mõjutust ja praegu me lääne ühiskonnana sellega piisavalt ei tegele. Nurka löömine tegelikult pikas plaanis ei tööta, kuigi on emotsionaalselt väga meelepärane tegevus. Alati peab olema ka präänik ehk motivatsioon, et üldse muutuda. See on iga elusolevuse baasolemus sõltumata liigist, soost ja rahvusest. Aegade algusest peale.
Tuleviku vaates on kõige olulisem Venemaa morbiidset maailmavaadet kahtluse alla seadev ja võimaliku paremat tuleviku perspektiivi pakkuv infovõitlus. Vaid see saab muuta hoiakuid ja põhjustada massides muutusi. See nõuab innovatsiooni, aega ja raha, kuid kui seda ei tee, siis ei muutu ka tulevikus midagi.
Lihtne on jääda kinni hetke ja võidelda lähima eesmärgiga, kuid peale homset tuleb ülehomme ja selleks, et vältida sama tarbetut võitlust tulevikus, tuleb paralleelselt tegeleda ka ülehomse kujundamisega. Me peame murdma sisse nende inforuumi ja pakkuma kanali neile, kes on autoriteedid ja kellel on ka see õige sõnum. Võitlus tuleb viia Venemaa inimeste peadesse, see on ainuke viis teha muutusi tulevikuks.
Edasi peab olema plaan Venemaa jaoks pärast sõda ja kui seda päriselt vaja läheb, siis peab see ka toimima. Muidu ei muutu ikkagi midagi. Purustatud lootused sünnitavad uut vihkamist ja kõik kordub uuesti.
Kommentaar kajastab autori isiklikke arvamusi ja ei ole seotud Kaitseliidu ametlike seisukohtadega.
