27 August 2021

Taliban ongi praegu Afganistanile parim võimalik lahendus, mingigi perspektiiv sellele õnnetule maale

Lüües naelu kiviseina ehk 20 aastat märgist mööda Afganistanis

EPL 25.08.2021

Rene Toomse, veteran

Ma ei mäleta ta nime. Ta oli tõlk, hariduselt arst, välimuse järgi hinnates hilistes neljakümnendates. Me seisime tolmuse Hesco bastioni barjääri kõrval, mis kattis avalike suhete staabi sissepääsu võimaliku otsetule eest. Mõlemad ootasime sama ameeriklaste meeskonna väljumist, kellega pidime minema ümbruskonna küladesse koolitarbeid jagama. Sa tunned ära inimese, kes on intelligentne ja elukogenud läbi tema silmavaate, rahuliku hoiaku ning kõnemaneeri. Sa tunnetad seda.

Pakkusin talle suitsu. „Mis sa arvad, kuidas meil siin läheb?“ küsisin talle tuld pakkudes. Ta vaatas mulle otsa vaid viivu, hinnates tõenäoliselt samavõrd mind nagu mina oli hinnanud teda ja tõmbas sügava mahvi: „Te ei võida kui sa seda silmas pead.“ Me pilgud kohtusid taas ja hinnanud minu reaktsiooni või pigem selle puudumist ning jätkas: „Sõjaga ei muuda midagi, me oleme seda kõike varem näinud. Te oleks pidanud maa üle ujutama televiisoritega, sellest oleks piisanud.“ Ta selgitas, et ei afgaani ei saa jõuga alistada, sa pead teda veenma, tekitama temas ahvatluse parema elu vastu kui tal praegu on. Kuid sa ei saa seda teha otse, vaid läbi tema enda valikuvõimaluse, kas seda vaadata, uskuda ja tahta. Andes neile võimaluse ise vaadata muid võimalusi elu korraldamiseks, on lootust, et neis tärkab huvi ja idee, kuidas ise muutuda. See on loomulikult pikk protsess, kuid kultuuri ei saagi kiiresti muuta.

Aasta oli 2006, Kandaharis ja ma teadsin sellest hetkest nüüd juba kindlalt, et me ei muuda midagi paremaks sellel õnnetul ja sõdadest räsitud maal. Me kaotame. Ma olen vaid pisut üllatunud, et see nii kaua aega võttis.

Muutes väärtusi läbi surmahirmu?

Me püüdsime jõu ja surmahirmuga panna ühe rahva armastama meie väärtusi, nõudes, et nad hülgaks enda omad. See on põhimõtteliselt sama, mida Nõukogude Liit püüdis teha meiega. Ka meie ei uskunud lubadusi kuldsest kommunismist, sest repressioonid „uskumatute“ vastu muutsid selle vastuoluliseks. See ei olnud veenev; teod ja sõnad ei ühtinud. Sama toimus ka afgaanidega. Suvalises kohas läbiotsimised, öised reidid küladesse „terroristide“ tabamiseks, jõhker koalitsiooni poolt soositud ametnike korruptsioon, pidev valvelolek ja mure oma pere turvalisuse pärast su „kaitsjate“ poolt kasvatas vaikselt kuid kindlalt toetust Talibanile. Mis siis, et ka nemad karistasid ja olid tihti julmad – nad olid siiski omad. Ja me ei suutnud mitte midagi teha nende veenimiseks teisiti. Me ei näinud seda, mida kohalik nägi ja ei osanud ega tahtnud tema soovidega samastuda. Järjepidevalt püüdsime nagu taguda naelu kiviseina, sest meie peamised tööriistad olid vasarad ehk relvad.

Sõja eesmärk on läbi surmahirmu veenda vastast alluma oma (poliitilistele) nõudmistele. Ei ole suuremat hirmu kui surmahirm, vähemalt lääne inimese meeles. Olles lääne kultuuri olendid, siis eeldame me, et samad hirmud kehtivad kõigile maailmas. Kuid see ei ole nii, on kultuure, kus surm ei ole tingimata lõpp ega hõige hullem, mis juhtuda võib. Kes afgaanide kultuuri tunneb, siis teab, et hullem kui surm, on väärikuse kaotamine. Pidades kinni suvalise mehe tema teel ja sundides teda näitama ette oma asju, tõstma üles särki ja katsudes teda läbi – kui palju sa just säilitasid ta väärikusest? Arvakem, mis juhtus kui ta proovis protesteerida või midagi kobiseda oma õigustest. Koheldes inimesi loomadena, saad vastu ka sama suhtumise enda suhtes ja just sellega me tegelikult hakkama ka saime. Igaüks oli kahtlusalune terrorismis ja läbi selle suhtumise me nad ka nendeks muutsime. Taliibid ei ole keegi võõras ja abstraktne, vaid see ongi afgaani rahvas, kelle me ise oleme sellele teele sundinud.

Läänelik demokraatia, naiste (läänelikud) õigused, usu eraldamine riigist – need ei ole nende väärtused, vaid surmapatt nende silmis, mida ühegi ähvardusega ei sunni neid armastama. Sundides alandad nende väärkust ja kättemaks selle eest on surm. Siin ei ole neil isegi valikuvõimalust, sest see on reegel olnud osade ajaloolaste hinnangul juba ligi 2500 aastat. Kuidas sa muudad kiire sõjaga sellist kultuuri? Lüües naelu kiviseina?

Televiisorid kui „relvad“

Vana tõlgi mõte oli laiem kui vaid ilusate piltide toomine afgaanide koju. Ta mõtte sisu oli kultuuri muutmine läbi vabatahtliku muutumise võimaldamise – tõelise vaba tahte kujunemise kaudu, mida ei ole sunnitud surmahirmuga. Irooniline on see, et sama väärtust hindame ülimaks me omas kultuuris, kuid ei oska seda rakendada mujal ja küsitav, kas ka enam oma maadel.

Teeme lihtsa arvutuse ja arutelu: lääs läks Afganistani 20 aastat tagasi. Vaadates kaadreid täna „talibanist“ Kabuli tänavatel, siis mehed selle lipu all on vanuses keskmiselt 20-30 eluaastat. Need on meie sõjalise operatsiooni aja lapsed; nende väärtusruum on kujunenud meie „vahikorra“ ajal. Selle asemel, et pakkuda lastele arengut ja haridust, keskendusime me nende kodude ja isade läbiotsimistele, nende väärikuse alandamisele. Mida isa rääkis pojale kodus tulles turult süüa toomast olles jälle kolmes kontrollpunktis läbikatsutud? Mida poeg õppis ja milliseks kujunes tema hinnang läänlastest ja nende kohalikest käsilastest?

Me andsime raha koolide ehitamisse, kuid ei tugevdanud haridussüsteemi. Ei toonud õpetajaid ega taganud kohalike õpetajate turvalisust. Andsime kamaluga raha ametnikele, millest millegi näilise tegemiseks jõudis heal juhul kümme protsenti. Ma nägin vaid ühte kuidagi toimivat klassi ja viite tühjakspõletatud ning rüüstatud koolimaja aastal 2006. Noor, teisest provintsist pärit meesterahvas õpetaja tunnistas, et ta ei saa enam edasi jääda, sest teda on juba lubatud maha lüüa ja mingit kaitset ta ei ole. Kui lahkus see õpetaja, siis rohkem kui kindlalt jätkasid poisid õppimist kohalikus mošees, nagu igas normaalses külas. Mida õpetas neile mullah, keda oli jälle kolmes kontrollpunktis läbikatsutud?

Sõjalises planeerimises on mõiste põhipingutus. See on operatsiooni kõige olulisem element, see on kogu oma väe ja jõu keskendamine just sellesse tegevusse ja punkti, mis peab tagama operatsiooni edu saavutamise. See on see, mis peab lõpetama lahingu võiduga. Ülem peab määrama põhipingutusüksuse, kellel lasub suurim vastutus selle läbimurde saavutamisel ja tagama kõigi teiste üksuste täieliku ja tingimusteta toetuse sellele üksusele. Sama põhimõte kehtib ka ettevõtluses – sa keskendud konkreetsele suunale või tootele, mis on turu vallutaja. Need kes sellele pihta ei saa ja toodavad midagi, mida nemad usuvad, kuid turg mitte, kõrbevad. Need reeglid on universaalsed nii sõjas kui äris. Kui sa eksid põhipingutuse määramisega, siis on su heal juhul šansid võidule väikesed, kehvemal juhul oled pankrotis.

Võttes eelnevat kokku, siis loogiline põhipingutus Afganistanis oleks pidanud minu arvates olema tugev tsiviilmissioon läbi koolisüsteemi ja majanduse arendamise ning tagamise; sõjaväed oleks pidanud neid vaid julgestama ja mitte jahtima oma saba ehk neid samu „terroriste“, keda iga läbiotsimise ja kontrollpunktis kinnipidamisega juurde toodeti. Haridus, elatise teenimisvõimalus ja lootust andev tulevik on stabiilsuse alustalad. Nende puudumine viivad mässule. Sellepärast ei saa ka sõjaväed kunagi luua stabiilsust, sest nad ei loo neid pehmeid väärtusi. Küll saaks nad toetada nende väärtuste loomist.

Siit tekib küsimus: kes oleks pidanud tegutsema, kes oleks pidanud kandma põhipingutuse raskust tegelikult? Suures plaanis oleks seda pidanud tegema Euroopa Liit kui just pehmete väärtuste kandja ja ka suurim majandusühendus. Põhipingutus oleks pidanud olema õpetajad, teadlased ning ettevõtjad, kellele sõjaväed oleks pidanud vaid turvalisust tagama nii, et poleks ärritanud kohalikke. Vaid see oleks andnud lootuse muutusteks selles suunas, mida me lootsime. Just lootuse, mitte garantii iseenesest. Isegi kui seatud ideaali poleks saavutanud, oleks olukord parem ja pehmem, sest midagi ikka külge hakkab. Oleks vähemalt külvatud seeme paremateks võimalusteks. Praegu jätsime maha sama kaoses maa kui alguses ja suurema hulga sõjatehnikat Talibanile kui nad ka valitsedes oleks suutnud viimase 20 aastaga ise hankida. Irooniline, kas pole?

Mis saab edasi?

See on täna küsimus tuhandete analüütikute ja poliitikute peades ning ei ole sellele kellegi vastust. Ma pakun, et midagi väga drastilist ei juhtu. Talibani juhtkond, keda arvatakse olevat viis-kuus mõjuvõimsat meest, korrastab ridu ja loob tegelikult toimiva valitsuse. Jah, me ei näe samu vabadusi, mis läänes, kuid pole neid vabadusi ka meie jaoks vastuvõetavas Saudi-Araabias ja lääs ei nurise väga. Oleks viga hakata neid tõrjuma ja õõnestama, sest tegelikult alternatiivi olemas ei ole. Nad ongi parim võimalik lahendus praeguses olukorras, et tuua tagasi mingigi perspektiiv sellele õnnetule maale. Mitte kedagi teist ei paista isegi silmapiiril. Ma ei usu, et nad jätkavad sealt kus pooleli jätsid 2001, sest selleks ajaks oli liikumine kaotamas oma esialgse eesmärgi, mis oli afgaani rahva vabastamine korrumpeerunud marionettvalitsuse alt, mille oli eelmise sõja lõppedes üles seadnud Nõukogude Liit.

Iga riik peab suutma ennast ise korrastada ja kõige lõpuks on sõnaõigus siiski afgaani rahva enamusel, mitte meil. Ma soovitaks neile humanitaarabina palju telereid pakkuda.