Avaldatud Sõdur 03/21 lk 36-45
Maakaitse
kolmas tulemine. Vaade lähiajalukku ja jätkuvad väljakutsed.
Major Rene Toomse, PhD
Me mõtleme liiga väikselt, nagu konn kaevu põhjas. Ta arvab, et taevas on vaid nii suur kui kaevu suue. Kui ta üles tuleks, oleks tal hoopis teine vaade.
Mao Zedong
Sõduris nr 1, märts 2021, toimus eraldi artiklites väike diskussioon endise Kaitseliidu ülema kindralmajor Meelis Kiili ja praeguse Kaitseliidu peastaabi ülema kolonel Eero Rebo vahel maakaitse olemusest ja arengutest. Kindrali kirjutisest kostab etteheiteid nii mõnelegi praegusele tegevusele; peastaabi ülema loost selgitusi, miks just nii. Tehniliselt on ajakirja sattunud artiklid küll vastupidises järjekorras, kuid see ei sega mõtleval lugejal arusaamast, et üks lugu on vastus teisele.
Kokkuvõtlikult, kindral Kiili ei ole peamiselt
rahul eraldiseisvate kaitseringkondade staapide mehitamisest loobumisega ja
sisuliselt uuesti juhtmalevate tekitamisega ja neile lisaülesannete andmisega
ringkonna tasandil; kolonel Rebo põhjendab seda vajalike inimeste puudumisega,
mis ei jätnud alternatiivi. Peab tunnistama, et mõlema mehe jutus on head ja
õiged argumendid, kuid tekib küsimus – kas see on siiski peamine maakaitse
murekoht?
Maakaitse, ehk pigem Kaitseliidu allüksuste arendatav hajutatud lahingutegevus (HLT) selle raames, on täna kuum teema kaitseväes ja Kaitseliidus. Kaitseliit on selle valdkonna peamine vastutav ettevalmistaja: toimub ümberstruktureerimine, relvastuse ja varustuse planeerimine. Kaitseliidu maakaitseringkondade staabid on kaasatud uude iga-aastasesse kaitseväe staabiõppusesse Decisive Lancer kui peamised treenitavad.
Maakaitse on muutumas oluliseks mänguriks
riigikaitses. Kas see ongi see – kas maakaitse ongi see õige väljund
Kaitseliidule? Kuid samas, kas me pole seda sama juba varem teinud või õigemini
teha üritanud? Ma väidan, et oleme, korduvalt.
Maakaitse ehk territoriaalkaitse[1]
arendamine on olnud teemaks peaaegu kaitsejõudude taasloomisest alates, kuid
Kaitseliidu rõhuasetused on paraku muutunud pea iga kaitseväe juhataja ning
Kaitseliidu ülema käe all. Läbi aastate tehtud argumentidest, otsustest ja
tegelikult toimunust saaks kirjutada terve raamatu. Üks on selge, me teeme seda
uuesti. Ja parem oleks, kui teeksime paremini. Pigem on selle artikli mõte
kantud küsimusest – miks me varem ei õnnestunud ja millised võiks olla need
karid, mis maakaitset ka nüüd ohustavad?
Pean tunnistama, et mida kaugemale ja
sügavamale ma selle artikliga jõudsin, seda enam pidin mõtlema, kuidas
kirjutada nii, et keegi mu paljudest vanadest võitluskaaslastest ennast
haavatuna ei tunneks. Ma ei taha olla kohtumõistjaks, see ei ole mu roll. Pigem
tuleks alljärgnevat lugeda mõttega, et kuidas hoida head ideed kursil ja mitte
kalduda keskpärasesse tavalisse ja turvalisse jooksukraavi kaevikute vahel.
Eesti keeles on käibel vähemalt kaks
vastandlikku väljendit ajaloo kohta: „kes vana asja meelde tuletab, sel silm
peast välja“ (vanasõna) ja „kes minevikku ei mäleta, see elab tulevikuta“
(Juhan Liiv). Ma olen pigem Juhaniga ühel nõul. Meil on vaja ajaloos tehtud
vigadest õppida, et neid mitte uuesti korrata.
Maakaitse mõtte algus
Üks esimesi maakaitse avalikke mainimisi toimus kindral (tol ajal kolonel) Ants Laaneotsa artiklis „Tahad rahu – valmistu sõjaks“ ajakirjas Kaitse Kodu! detsembris 1995.
Laaneots kirjeldas ta Kaitseliidul põhinevat
maakaitset kui totaalkaitse (hilisema laiapindse
riigikaitse) olulist osa. Kaitseväe üksusi nimetas ta üldotstarbelisteks
jõududeks, mis on kaitsejõudude kõige paremini relvastatud ja väljaõpetatud
osa. Üldotstarbeliste jõudude ülesanne oli võitlus agressoriga tema sissetungi
põhikolletes, pealöögisuundadel ja vaenlase hõivatud territooriumi vabastamine.
Kerge relvastusega maakaitseväe ülesanne oli kaitsejõudude tagala julgestamine,
võitlus vaenlasega, eriti tema mere- ja õhudessantide,
luure-diversioonigruppidega ning üldise sissisõja korraldamine vaenlase
tagalas. Artiklis kirjeldas Laaneots ka tulevaste kaitseringkondade olulisust
ja võimalikke ülesandeid.
Samuti nägi Laaneots ette, et Kaitseliidu malev
ehk maakaitsepiirkond, jaguneb enamvähem võrdselt lahingu- ja
sisekaitseüksusteks. Sisekaitseüksustesse pidid kuuluma vanemad ja nõrgema
väljaõppe saanud mehed. Lahinguüksusi võidi aga kasutada ka väljapool
kaitsepiirkonna ehk maleva territooriumi (ehk sisekaitseüksusi ei olnud
ettenähtud maleva alalt välja liigutada). Seejuures pidid kõik maleva relvaformeeringud saama väljaõppe
sissitegevuseks.
Kuid olulisem veelgi, Laaneots tõi välja ka peamised
printsiibid sellises lahingutegevuses ja murdis jõuliselt välja puhtast
rindelahingu mentaliteedist. All joonin alla suunad, mida me täna Kaitseliidus,
kohati uuendatud mõisteid kasutades, taaskord rõhutame:
- Maakaitse põhimõttel läbiviidava lahingutegevuse eripära seisneb selles, et relvastatud võitlust peetakse mitte ainult vastaspoole kokkupuute joonel, mida me oleme harjunud nimetama rindeks, vaid kõikjal, kus vaenlane asub, sh. tema lähi- ja kaugemas tagalas. Mõiste „rinne“ selle klassikalises tähenduses kaob.
- Ülemad ja staabid peavad olema vajaduse korral võimelised iseseisvalt tegutsema ka keskjuhtimise puudumisel.
- Sõjaolukorras, kui lahingutegevus pole veel alanud või käib otsene võitlus väljaspool kaitsepiirkonda, rakendatakse kõigepealt täies ulatuses sisekaitse plaan.
- Kaitsepiirkonna (maleva) vastutusalal luuakse vaatluspostide võrk.
- Lahinguüksused imbuvad julgelt vaenlase hõivatud territooriumile ja hävitavad aktiivse sissitegevusega ning maastiku mineerimist ja tõkestamist kasutades vaenlase isikkoosseisu, tehnikat ja relvastust, halvates tema liikumist ja tagala tööd.
- Samuti korraldavad okupeeritud alale jäänud maakaitseüksused rahva passiivset vastupanu.
- Ründava, liikumises oleva vastase vastu kasutatakse hajutatud võitlusviisi, mis võimaldab väheste omapoolsete kaotuste juures tekitada vaenlasele olulist kahju: varitsused, äkk-kallaletungid (reidid) ja kõikvõimalike miinide, lõhkeseadildiste ning tõkete laialdase kasutamise kaudu. On väga tähtis, et kogu koosseis oleks saanud hea ettevalmistuse sapööritööks (pioneerindus).
- Tegevus vaenlase tagalas, eriti olukorras, kus materiaalsete vahendite juurdetoomine on kas väga raske või lausa võimatu, nõuab varakult tehtud mahukaid ettevalmistusi. Peidikutesse varutakse sissitegevuseks vaenlase tagalas vajalikud laskemoona- ja toidutagavarad.
Kuigi mõningad terminid on tänaseks päevaks
uuendatud, siis kirjeldas Laaneots üsna täpselt sama vajadust ja põhimõtteid
maakaitsele 26 aastat tagasi nagu vajame ja mõistame ka täna.
Maakaitse esimene tulemine
Laaneotsa mõtteid ja sisendit kasutati 7. mail
1996. aastal Riigikogu poolt kinnitatud Eesti riigi kaitsepoliitika
põhisuundades, mis oli tõenäoliselt üks selgemasõnalisi ja konkreetsemaid
riigikaitse alusdokumente tänase päevani. Sellest päevast alates oli
Kaitseliidul ülesanne asuda looma maakaitseväge,
mille peamised ülesanded olid:
– riigi territooriumi kaitsmine agressori
vastu;
– koos kaitseväe üldotstarbeliste üksustega
mereranna kaitse meredessantide vastu;
– riigi sisemise julgeoleku tagamise
toetamine;
– mobilisatsioonis osalemine;
– strateegiliselt tähtsate objektide valvamine
ja kaitsmine.
Edaspidi kirjutab Laaneots rohkemgi
Kaitseliidust, maakaitsest, kaitseringkondadest ja totaalkaitsest Kaitse Kodu!
veergudel kuni 2000 aasta lõpuni.[2]
Kindral pani suurt rõhku Kaitseliidu baasil loodavasse territoriaalkaitsesse ja
nägi seda kui kogu rahva jõu ühendajat agressori vastu. Ta oli seda usku, et
totaalkaitse (hilisem laiapindne
riigikaitse) mõtte kohaselt on väikeriigi sõjaline kaitse tõsiseltvõetav ja
eesmärki saavutav vaid siis, kui selles osaleb terve riik, kogu rahvas, kõikide
tema käsutuses olevate vahenditega.
Laaneots toob välja ka arvestuse, et
Kaitseliidu liikmetest ei piisa territoriaalkaitse ülesannete täitmiseks.
Maakaitsesse on vaja minimaalselt 30 000 inimest. Selle väljakutse
lahenduseks leiab ta, et täiendavad inimesed tuleb võtta mobilisatsiooni abil
reservist (ilmselt peab ta silmas nn täiendreservi, ehk nende aastakäikude
reservväelasi, kes ei ole enam nö „kuumas reservis“ kaitseväe jaoks). Kokku
peaks iga malev kasvama sõja ajal kolm-neli korda suuremaks. Üldväe (kaitseväe
üksuste) ja maakaitseväe (Kaitseliidu loodud üksuste) optimaalseks suhteks
pidas Laaneots 50:50.
Lisaks on väärt mainimist ka mõned mõisted,
mida Laaneots püüdis käibele tuua juba aastaid tagasi ja mis on kas käibel
olnud või leiavad taasavastamist:
„Turvavaip“ (1999) – läbi üle riigi paiknevate territoriaalüksuste näol, mis
täidavad mitmekesiseid ülesandeid nii oma tagalas kui ka vaenlase poolt
okupeeritud territooriumil.
Kulutamine (2000) – territoriaalkaitse eesmärk – sissetunginud vastase edasitungi
maksimaalne aeglustamine kõikvõimaliku lahingutegevusega, strateegiliste alade
visa kaitsmine ja hoidmine oma kätes kuni rahvusvahelise julgeolekusüsteemi
käivitumiseni ning poliitiliste, majandusliku ja sõjalise abi saabumiseni,
seejärel riigi territooriumi vabastamine iseseisvalt või koos saabunud
abijõududega.
Eraldi väärib mainimist Laaneotsa viimane
artikkel sellest perioodist „Territoriaalkaitse – relvastatud rahva strateegia“
Kaitse Kodus! novembris 2000. See on nagu tema seniste mõttekäikude süsteemsem
kokkuvõte, mis sõnastab ka põhjalikumalt mitmed territoriaalkaitse printsiibid.
Kindral toob välja ka mitmed ajaloolised toetuspunktid, millest ta lähtub, nagu
soomlased, rootslased, afgaanid, tšetšeenid ja isegi Jugoslaavia diktaator
Jossip Tito 1969 aastal arendatud territoriaalkaitse üksuste doktriini. Viimane
on väidetavalt esimene selline ametlikult rakendatud doktriin maailmas.
Artiklis tõdeb Laaneots, et territoriaalkaitse on relvastatud rahva kaitsesüsteem. Selles osalevad jõu ja oskuste kohaselt kõik ühiskonna liikmed. Territoriaalkaitse on ka riigikaitse ülesehituse ja kaitsetegevuse süsteemi erivorm, millele on iseloomulikud:
- kaitsejõudude detsentraliseeritud juhtimissüsteem;
- riigikaitse territoriaalne ülesehitus;
- kaitsejõudude jagunemine kahte ossa: üldotstarbelisteks jõududeks ja maa-(territoriaal-) kaitseväeks (ehk maakaitseväeks);
- klassikalise ja hajutatud lahingu taktika ning sissitegevuse kompleksne kasutamine.
Laaneots märgib, et territoriaalne
kaitselahing moodustub sõjategevuse sarjadest kümnete kilomeetrite laiusel
ja sügavusel alal. Need koosnevad varitsustest, teatud piirkondade jäigast
kaitsest, hajutatud lahingutegevusest, operatiivsetest ja taktikalistest
vasturünnakutest ja sissivõitlusest. Kaitsel olevad väed peavad kiirelt
rakendama hajutatud lahingu taktikat – looma selgepiiriliste rinnete asemel
võitluspiirkonnad, hoides oma üksused segamini vaenlase omadega ja manööverdama
nendega vaenlase vastu kõikidelt suundadelt (autor: mida me täna nimetame parvlemiseks). Hajutatud lahingu taktika
võimaldab neutraliseerida vastase ülekaalu tulejõus ja õhuründe vahendites,
kuna tal on raske aru saada, kus asuvad oma väed ja kus on vastane.
Kuid vaatamata vastavalt Laaneotsa mõjutustele
kinnitatud Julgeolekupoliitika põhisuundades, ei läinud arengud kergelt.
Kindral ise oli 2001-2006 „eksiilis“ Tartus, tänases Kaitseväe Akadeemias selle
ülemana ja tal oli vähe võimu Kaitseliidu tegeliku arengu üle. Avalik ajalugu
ei ole väga lahke, mis ja miks täpselt juhtus, kuid sel perioodil toimusid
Kaitseliidu arengus just vastupidised suunad. Hajutatud lahingutegevus vajus ja
konventsionaalse ehk koondatud sõjapidamise õppimine ning harjutamine tõusis.
Samasse ajavahemikku jäi ka kogu sissitegevuse ametliku õppimise hääbumine
(Piirivalve sissikompanii likvideeriti 2005).
Kaitseliidus moodustati alates 1. jaanuarist
2004 neli juhtmalevat (samal põhimõttel, mis täna maakaitseringkonnad),
milledele omistati jalaväepataljoni staabi nõuded ja kellele pidid alluma sama
ringkonna teised malevad. Mõeldud – tehtud, kuid paraku ei hakanud see
kontseptsioon kunagi tööle. Pataljoni tasemel tegutsemine ei ole lihtsalt
võimalik vabatahtlikega, kelle jaoks on sõjaline väljaõpe hobi töö ja pere
kõrvalt. Tõenäoliselt tekitas ka suunamuutus, kus kodukohapõhisuse reeglist
enam kinni ei peetud, pettumust vabatahtlikes (esimene tegevliikmete arvu
langus, ligi 400 inimese võrra, toimus 2004.a.).
Selle ajastu kohta on raske leida ausaid
kriitilisi allikaid. Käibetõeks oli saanud uskumus, et olles nüüd NATO liige
(alates 10.03.2004), ei vaja me mingeid kontrollimatuid partisane ja NATO isegi
taunivat sellist lähenemist.
Vähemalt ühe kriitilise alatooniga artikli
kirjutas major Boriss Püssa, kes vastuvoolu ujudes pakkus välja, et Kaitseliidu
baasil loodavate territoriaalpataljonide asemel oleks palju mõistlikum luua
paindliku koosseisuga tugevdatud kompanii lahingugrupid.[3]
Püssa toob esile mitmed ratsionaalsed ja
mõistlikud arutlused, miks sellised plaanitud pataljonid (2008SA) tööle ei
hakka. Ta kirjeldab mitmeid taktikalisi ja organisatoorseid eeliseid kompanii
lahingugruppide korral, mis oleks iseenesest tugevdatud nii pioneeride,
miinipildujate, TT-kahurite, ning – rakettidega. Lõpetuseks tõdeb Püssa
prohvetlikult, et on vaid aja küsimus, millal Kaitseliidul tuleb hüljata
pataljonistruktuur paindlikumate ja võimekamate kompaniide kasuks. Kuid midagi
ei toimu kaitsesüsteemis ühel meelel ega kiiresti. Laaneots aga vaikis Tartus
ja me võime täna vaid oletada, miks.
Üldjoontes jätkus Kaitseliidu „konventsionaliseerimine“, ehk rõhuasetus
jäi endiselt samaks, mis üldväel – klassikalised viivitus, kaitse ja pealetung.
Sissitegevuse ehk hajutatud lahingtegevuse õpe jäi malevate instruktorite endi
initsiatiiviks. See toimus suuresti Soome vabatahtlike instruktorite kaasabil,
mis leidis paraku leiget tunnustust kõrgemal tasemel. Võib öelda, et hea seegi,
et neid väljaõppeüritusi ära ei keelatud.
Võib ka öelda, et ametlikult lõpetas maakaitse
sõjalised ülesanded 2005. aastal kehtestatud „Sõjalise kaitse strateegiline
kava“, mis oma punktis 26. nägi ette vaid nö „pehmeid“ ülesandeid: maakaitseüksuste
peamisteks ülesanneteks on tagala julgestamine, vastuvõtva riigi toetuse
korraldamine ja kaitseväe mobilisatsiooni toetamine.
Maakaitse teine tulemine
2006. aastal nimetati Laaneots kaitseväe
juhatajaks. Ilma pikema tseremoonitsemiseta annab ta 21. mail 2007 välja käskkirja
nr.138 – Kaitseliidu tegevuskava
koostamine. See unikaalne käskkiri on pikk seitse lehekülge ja sisuliselt
maakaitsedoktriin koos konkreetsete juhiste ja tähtaegadega.
Käskkirja sissejuhatuses tõdeb kindral, et
Kaitseliidu kogu potentsiaali ärakasutamisele pole siiani väärilist tähelepanu
pööratud, ligi 6000 kaitseliitlasele pole sõjaaja ülesandeid määratud ja
keeruliseks on osutunud territoriaalpataljonide ettevalmistamine. Seoses
murekohtadega käskis kindral Laaneots Kaitseliidul planeerida kriisi- ja
sõjaaja ülesannete täitmine, lähtudes territoriaalsuse põhimõttest ja nii, et
„Kaitseliidu malev on kriisi või sõjaajal kaitseringkonna koosseisu kuuluv
territoriaalne (kindla vastutusalaga) taktikaline üksus, mille peamine ülesanne
on osalemine ühiskonna julgeoleku tagamises ning sõjalise kaitsetegevuse,
sealhulgas sissitegevuse ja vastupanuliikumise korraldamine oma vastutusala
piires.“ Seejuures sõjaaja koosseisule ülemineku plaan tuli Kaitseliidul
esitada juba 1. augustiks 2007.
Lisaks ülesannetele määras kindral selgelt ära
ka valvet ja kaitset vajavad riiklikud ning sõjaliste objektide liigid ja
Kaitseliidu peastaap sai korralduse koostada nende objektide nimekiri ning
nende kaitseks vajalike üksuste vajadus. Kõik kästud tegevused ja
ettevalmistused olid jagatud kolme etappi ja kõik pidi valmis olema mitte
hiljem kui 31.detsember 2008.
Kuid nagu esimese korraga, ka nüüd ei läinud
asjad päris nii nagu plaanitud. Sellest perioodist ei ole just palju avalikku
kriitikat säilinud ja enamus arenguid või mittearenguid toimus kabinettide
vaikuses ning mõlemas suures staabis. Minemata spekulatsioonidesse, et kes ja
miks ei suutnud suurt plaani ellu viia, siis fakt on see, et kindrali
käskkirjas kästud tegevused ei saanud valmis kuni tema ametiaja lõpuni 2011 ja
täna on avalike allikate põhjal raske hinnata, kui kaugele üldse jõuti.
Sõjalise kaitse arengukava 2009-2018 (avalik
osa) andis Kaitseliidule lootusekiire läbi kahe lõigu, milles lubatati
oluliselt suurendada rahastust, anda varustust ning tehnikat. Arengukava lubas
ka loobuda Kaitseliidu maakaitsepataljonide struktuurist ja pöörduda tagasi
väiksemate, kompaniisuuruste üksuste juurde, mille mehitamine lähtub
Kaitseliidu territoriaalsuse printsiibist – sama piirkonna võitlejad kuuluvad
samasse allüksusesse. Kaitseliit pidi keskenduma lahingukompaniide,
sisekaitsekompaniide ja formeerimisstruktuuri üksuste ettevalmistamisele.
Paraku ei mahtunud sellesse kavasse kirjeldust, mis oleks toetanud Laaneotsa
visiooni selles, kuidas Kaitseliit peaks tegutsema.
Kuigi 2011. aastast kehtestatud uus
Riigikaitse strateegia, mis asendas 2005. aasta Sõjalise kaitse strateegilise
kava, oli oma sõnastuses Laaneotsaga ühel meelel, oli juba pisut hilja –
Laaneotsa aeg kaitseväe juhatajana oli ümber saamas. Uus strateegia pühendas
territoriaalkaitsele ja Kaitseliidule palju põhjalikuma ülesannete ning
põhimõtete paketi kui eelkäija, märkides muuhulgas:
- Eesti esmase iseseisva kaitsevõime osadena toimivad territoriaalsed ja mitteterritoriaalsed üksused. Territoriaalsed üksused tegutsevad kindlal alal ning need formeeritakse Kaitseväe ja Kaitseliidu baasil (p. 36).
- Sõjalise kaitse planeerimisel käsitletakse ka tegevust vastase poolt hõivatud aladel, sealhulgas sissitegevust ja vastupanuliikumist (p. 39).
- Kaitseliit valmistab territoriaalseid üksuseid ette sõjaliseks kaitseks; osaleb oluliste objektide kaitses ja vastuvõtva riigi toetuse ning väekaitse tagamises ja kaasab rahvast riigikaitseliste ülesannete täitmisele (p. 48).
- Kaitseliidu üksused paiknevad territoriaalselt, järgides Eesti haldusstruktuuri nii, et see võimaldab reageerida julgeolekuohtudele riigi igas osas võimalikult kiiresti ja toetada riigikaitse teiste suundade elluviimist (p. 49).
- Kaitseliidu peamine ülesanne sõjalise kaitse korraldamisel on kaitsetahte suurendamine ning riigi sõjaliseks kaitseks valmistumine sõjalise kaitsetegevuse, sealhulgas sissitegevuse ja vastupanuliikumise planeerimise ning selles osalemise näol (p. 50).
- Kaitseliit valmistab ette sõjaaja ülesannetega üksusi, mis lähevad mobilisatsiooni väljakuulutamisel üksusena Kaitseväe koosseisu (p. 51).
- Kaitseliidu arendamise peamised suunad on sõjaliste võimete arendamine, järgides organisatsiooni ülesannete tasakaalustatuse ja realistlikkuse põhimõtet; riiklike struktuuride ja ühiskondlike organisatsioonidega koostöö arendamine ühiskonna toetusmehhanismide efektiivsuse suurendamiseks (p. 52).
Allajoonitud strateegia punktid on ühed
olulisemad tegevused ja alused maakaitses, kuid paraku nii-öelda „massidesse“
see juhis ei jõudnudki. Selleks ajaks olid küll loodud Kaitseliidu
võitlusgrupid (ca 2-3% liikmeskonnast), mis said väljaõpet neis valdkondades,
kuid ülejäänud jätkasid piltlikult „kaevikute kaevamist“ konventsionaalseteks
viivitus- ja kaitselahinguteks. Kaitseliit liikus väljaõppes ja korralduses
järjest rohkem kaitseväe täiendreservi suunas ning hägustusid maakaitseks
algselt kavandatud suunad ja taktikad.
Seda järgnevat ajaperioodi iseloomustab ka
tõsisem kihistumine Kaitseliidu ridades, kus läbinisti konventsionaalsed
lahingukompaniid, mida kutsuti rohelisteks,
olid prioriteetsemad kui sisekaitsekompaniid ehk kollased. Rohelised said
parema varustuse, rohkem relvastust ja masinaid; kollased tundsid ennast tihti vaeslaste rollis. Pidevas palgaliste
instruktorite puuduses tuli keskendada väljaõppe pingutus rohelistele ja kollased,
keda tegelikult oli enam-vähem 2-3 korda rohkem, jäid suuresti omapäi.
Kindlasti oli olukord malevate kaupa erinev, kuid suures pildis puudus selge ja
Kaitseliidule, kui tervikule, sobilik süsteem.
Kaitseväe juhataja vahetus 2011 ja see pani
alguse uuele pöördele kogu kaitsesüsteemis. Riigikaitse arengukava 2013-2022,
mis asendas eelmise Sõjalise kaitse arengukava, kaotas kaitseringkonnad kaitseväe
alluvusest ja andis Kaitseliidule ülesande moodustada samadele aladele
maakaitseringkonnad ja lisaks eraldiseisva maakaitsestaabi.
Arengukava lubas, et territoriaalkaitse poolt
loodavat kogu Eestit katvat turvavaipa hakatakse senisest veelgi enam
tähtsustama ning maakaitse saab (taaskord!) konkreetse vastutaja – Kaitseliidu
– kellele see saab olema peamine sõjaline ülesanne. „Turvavaiba“ taktikatest
või võitlusviisidest ei olnud aga kirjas midagi, seega jäi see puhtal kujul kaitseväe
ja Kaitseliidu enda kujundada. Selles perioodis tundus jätkuvat maakaitse
kujundamine konventsionaalsete lahinguülesannete täitmiseks ja hajutatud
lahingutegevus koos väikeüksuse taktikaga jäi endiselt väikese osa,
võitlusgruppide, pärusmaaks. Viimased aga eraldusid ajas ülejäänud
Kaitseliidust veelgi tänu nende allüksuste sisulisele viimisele
Erioperatsioonide väejuhatuse alluvusse.
Uus Kaitseliidu ülem brigaadikindral Meelis Kiili (alates detsember 2012) tõdes, et tal on tarvis uute staapide täitmiseks juurde ligi 40 inimest, kes oleks 15-20 aastase (staabitöö) kogemusega.[4] Tõenäoliselt läks suur rõhk alamehitatud staapide arendamisele ja seetõttu ei olnud ka väga tähelepanu all maakaitse taktikaline ja selle väljaõppeline külg allüksuste tasemel. Kasutati ulatuslikult kaitseväe allüksuste õppekavasid, mis heal juhul vaid õrnalt riivasid väikeüksuse taktika distsipliini, kuid ei käsitlenud hajutatud lahingutegevust kui lahinguliiki vähimalgi määral.
Uue riigikaitse arengukava suhtes võtsid
teravalt sõna ka erukindral Ants Laaneots ja reservkolonelleitnant Leo Kunnas.
Viimane märgib ka oma avalikus kirjas kaitseministrile, et sõjalise konflikti
korral Eesti pinnal on tarvis pidava võitlust nii konventsionaalselt kui
mittekonventsionaalselt. Kaitsevägi peaks, nagu varemgi, valmistuma eelkõige
konventsionaalseks sõjategevuseks põhilistes lahinguliikides (kaitse-,
viivitus- ja pealetungilahingus), samal ajal kui Kaitseliit peaks senisest
rohkem keskenduma sissitegevusele.[5]
Need sõnavõtud jäid hüüdjate häälteks kõrbes.
Laaneotsa käskkiri 138 tunnistati kehtetuks
26.06.2014 uue kaitseväe juhataja käskkirjaga nr 178 „Kaitseliidu sõjaliste
võimete ja valmisoleku nõuete kehtestamine,“ mille täpset sisu paraku avaliku
kasutuse piirangu tõttu ei saa veel avada enne 2024. aasta saabumist, kuid
selles ei ole sõnagi kirjas maakaitse poolt vastase hõivatud aladel tegutsemise,
sissitegevuse ja vastupanu korraldamise, kaitset vajavate oluliste objektide ega
hajutatud lahingutegevuse kohta. Rõhuasetus Kaitseliidu poolt arendatavale
maakaitsele oli klassikaliseks konventsionaalseks sõjapidamiseks valmistumine.
Siiski, osalisel määral toimub esialgse idee
poole tagasi minek kaitseväe juhataja 25.10.2017 käskkirjaga nr 227 „Kaitseväe
sõjaaja struktuuri sõjalise maakaitse koosseisu arvatavate täiendavate
kergejalaväekompaniide (sisekaitse) võimekirjeldus“. Käskkiri kuulutati küll
kehtetuks 20.04.2021, kuid igaks juhuks säilitati ja pikendati veel asutusesiseseks
kasutamiseks piirangut 5 aastat, seega ka sellest võimekirjeldusest ei saa
avalikus ruumis detailselt rääkida.
Üldjoontes aga määratles võimekirjeldus
kergejalaväe- ehk sisekaitsekompanii (täna maakaitsekompanii) põhiülesanded,
milleks olid määratud objektide või maa-alade kaitse või julgestamine.
Seejuures sõjaliselt kaitsvad ülesanded ja PPA toetamise suutlikkus oli
ettenähtud sooritada koondatult; objektide jälgimine, julgestamine ja elutähtsa
teenuse toimepidavuse korraldaja toetamine hajutatult. Kompaniile ei olnud
ettenähtud ehk oli seatud piiranguks omada täiendavaid võimeid, nagu kaudtuli,
tankitõrje, pioneerid, õhutõrje ja ka pealetungilahingute teostamine.
Jätkuvalt kutsuti sisekaitseallüksusi kollasteks ja lahingkompaniisid rohelisteks. Endiselt said rohkem
tähelepanu, paremat relvastust ja varustust rohelised,
kelle põhiülesanded olid jätkuvalt läbinisti konventsionaalsed viivitus, kaitse
ja pealetung.
Vahemikus 2016-2018 püsis Kaitseliidu
tegevliikmete arv kerges langustrendis. See ei ole muidugi näitaja iseenesest,
vaid inimeste elude mitmete asjaolude koosmõju. Kuid võib arvata, et selle
perioodi Kaitseliidu tegevused ei olnud osade liikmete jaoks siiski see, mida
nad lootsid.
Maakaitse kolmas tulemine
Kaitseväe juhataja vahetus 2018. ja
Kaitseliidu ülem 2019. aastal. Kaitseliitu asus juhtima brigaadikindral
(määramise hetkel veel kolonel) Riho Ühtegi, kes oli enne seda aastaid juhtinud
Erioperatsioonide väejuhatust. Ühtegi tõi Kaitseliitu tagasi suuna nö
irregulaarsele maakaitseväele ehk paljuski sellele, mida Laaneots kirjeldas
juba 1995. aastal. Lühikese aja jooksul kirjutas ta mitu teemakohast artiklit
Kaitse Kodusse! ja asus suunama muutusi. Ülevaate saamiseks Ühtegi lähenemisest
Kaitseliidule ja maakaitsele tasub kindlasti lugeda temaga tehtud intervjuud
Kaitse Kodu! numbris 8 2019.
Tõsiste piikide murdmise tulemusel on tänaseks
kinnitatud uued võimekirjeldused, mis jaotavad Kaitseliidu võitlevad üksused
lahingukompaniideks ja maakaitsekompaniideks (endised sisekaitsekompaniid ehk kollased).[6]
Olulised muudatused varasemast on need, et enam
ei räägita pataljonidest (va üks pataljon ehk lahingugrupp Tallinna kaitseks);
kõik võitlevad üksused on rohelised
(ja nüüd on mittevõitlevad ehk mittekombatantidest koosnevad toetusüksused valged). Kõik maakaitsjad peavad õppima,
harjutama ja planeerima võitlusviisideks hajutatult (alates iseseisvast
meeskonnast ja jaost) ka vastase peajõudude selja taga.
Töö vastavate õppekavade uuendamise ning
puuduvate loomisel on käimas. Lähiajal on valmimas ka Maakaitse käsiraamat, mis
hõlmab suure osa hajutatud lahingutegevuse (HLT), väikeüksuste taktika ja
maakaitseüksustele määratud julgestusülesannete tehnikate detailset
õppematerjali.
Praegusel ajahetkel on veel vara öelda, kuidas
läheb. Mitmes mõttes on juba aastakümnetega kujunenud konventsionaalne
sõjapidamise mõttemaailm nagu suur tanker merel, mille manööverdamine võtab
aega.
Epiloog
Tõsine tõetera on tuntud Briti
sõjandusteoreetiku Basil L. Harti tsitaadis, milles ta parafraseerib Niccolo
Machiavelli tõdemust „Printsist“: „On kaks tuhat aastat kogemust, mis ütleb
meile, et ainus raskem asi uue idee juurutamisest sõjalises mõtlemises, on vana
välja saamine.“[7] Samavõrd
kehtib ka metafoor: „Kui su ainus tööriist on haamer, siis tunduvad kõik
probleemid naeltena.“
Pean tunnistama, et eelnev vaatlus on tehtud
üsna pinnapealselt, sest rohkem süvitsi minnes oleks saanud juba terve raamatu
kirjutada. Kuid lisaks kirjalikele allikatele ka läbi aastate kaitseliitlastega
peetud jutuajamiste põhjal võib arvata, et tegeliku maakaitse nõrk käsitlus
siiani on olnud mitme erineva põhjuse koosmõjul, millest olulisemad võivad olla
järgmised (ja ma meelega käsitlen neid hüpoteetilistena, kuna selgeid fakte ega
ülestunnistusi ei ole ma kogunud):
1. Liigne rõhuasetus staapidele ja
ohvitserkonnale, selle asemel, et keskenduda kaitseliitlastele mõtestatud ja
arusaadava väljaõppe- ja tegevuskavade koostamisele. Maakaitse, eriti hajutatud
lahingutegevus, ei vaja tegelikult põhjalikku kõrgemat suunamist ja käskimist,
vaid seda peaks arendama isetoimivuse ehk autonoomia suunas – oma kogukonna
kaitsemehhanism, mis aktiveerub ja tagab ennast ise vastavalt olukorrale ning
vajadustele. See teooria on jällegi täiesti iseseisva arutluse teema.
2. Eelmise idee toimimise usaldamatus selle
ebamäärasuse tõttu. Suurem osa pikaaegse kaitseväe taustaga ohvitseridel on
tõenäoliselt raske uskuda ja usaldada vabatahtlike enseorganiseerumise võimesse
ja motiveeritusse. Seda ei saa ka hukka mõista, kui kogemus on peamiselt
ajateenistust läbivate noortega, kellel on veel vähene elukogemus ja
enesekindlus. Kuid sihtrühmad on kardinaalselt erinevad ja see eeldab ka hoopis
teistsugust lähenemist. Kaitseliidus on palju tulemuslikum kasutada
ülesandepõhist (mission command)
juhtimisstiili, mida me ametlikult peaks rakendama ka kaitseväes, kuid mille
elluviimisega on tõsiseid raskusi pea igal tasandil. Jäik idee, et alluvat
tuleb igal hetkel kontrollida ja võimalikult täpselt ette öelda, kuidas
midagi teha tuleb – on visa kaduma. Ka see oleks täiesti eraldiseisva ja pika
artikli teema, mida siin põhjalikult ei lahkaks.
3. Klassikalisest sõjapidamisest kinnihoidmine
ja teistsuguse võitlusviisi võimalikkuse ignoreerimine, et mitte öelda selle
mõtte vastu võitlemine. Raske on muuta oma mõttemaailma, mida on kujundatud
teatud mõttes dogmaatiliselt aastaid. Klassikaline viivitus, kaitse ja rünnak
on peamised lahingdistsipliinid, mida õpetavad jalaväelastele iga taseme
kursused ja vähe on aega ning ruumi sellest väljaspool. Ka siis kui
missioonidel on õpitud mässajate vastu võitlema, siis vähesed vast laskuvad
erapooletusse analüüsi, mis teeb need meie vastased suures pildis siiski
edukaks. Mismoodi me kaotasime kohalikule võitlejale, kellel oli enamus aega
meie soomuse ja kõrgtehnoloogia vastu võitlemiseks vaid AK-47, paar salve ja
veepudel? Mida nad tegid Afganistanis nii hästi, et peale 20 aastat inimelude
ja raha põletamist saavutasid nad tegelikult oma tahtmise – vana olukorra
peatne taastamine? Kui me sellest aru hakkame saama, siis hakkame aru saama ka
maakaitse tegelikust potentsiaalist meie oludes. Maakaitse ei ole nael, mida
kiirelt läbi vastase lüüa, vaid kruvi, mis keerab ennast vastase süsteemi ja ei
lase enne lahti kui vastane valust ning meeleheitest loobub.
Lõpetuseks tahan öelda, et maakaitse ei ole
päris uus idee ja vähemalt kaks korda on seda püütud luua ning siis jälle
tagasi keerata konventsionaalsele teerajale, võttes sisu selle nimelt. Mõelgem
hoolikamalt ja avatumalt, kuidas vältida eelkäijate vigu ja tegematajätmisi, et
me nüüd ei ebaõnnestuks. Mõelgem ka sellele, kuidas saavutatavat edu
kinnistada, et ka seda üritust peale tänaste entusiastide naljalt tagasi
keerata ei saaks. Kaitseplaneerimine on pikaaegne ja kulukas. Et mitte asjatult
raisata niigi vähest raha, kuid veelgi olulisemalt, kuidas mitte kulutada
vabatahtlike riigikaitsjate usalduskrediiti, see on oluline meeles pidada.
[1] Autor: ma kasutan meelega maakaitset ja territoriaalkaitset
sünonüümidena ehk nii tegija kui tehtava vormis. Arutelu vastavate kinnitatud
mõistete ratsionaalsuse üle oleks pigem mõne teise artikli teema.
[2] Laaneotsa artiklid on kogutud ka Kaitseliidu kodulehele: https://www.kaitseliit.ee/et/valitud-artikleid
[3] Boriss Püssa. Territoriaalkaitse: kompanii lahingugrupp versus pataljon. Kaitse Kodu! 4/2004
[4] Priit Simson. Meelis Kiili: tulevikus oleme totaalkaitseks valmis. Riigikaitse, 19.12.2013
[5] Leo Kunnas 2013. Nõuanded kaitseministrile „Riigikaitse arenguplaani
2013–2022” koostamiseks
[6] Kaitseväe juhataja 20.04.2021 käskkiri nr 92
[7] Basil H. Liddell Hart. Thoughts
on War. London 1944.
