Rene Toomse, Õhtuleht 18.01.2015
Ukrainas
käib sõda, kodudest on pidanud lahkuma üle 600 000 inimese. Kes leiab
peavarju sugulaste-tuttavate juures, kuid paljud on majutatud
ajutistesse selleks kohandatud ruumidesse. See on kõike muud kui
normaalne või kerge elu nendele inimestele. Suur vastutus inimeste
esmavajaduste tagamiseks on riigil. Me ei tea veel, kui valmis Ukraina
tegelikult oli sellise olukorra jaoks või kui palju inimesi võis kaotada
elu puuduliku arstiabi või külma tõttu.
Leedu kaitseministeerium andis juhtnöörid
elanikkonnale tegutsemiseks kriisi- ja sõjaolukorras. Leedu
siseministeeriumi ettepaneku kohaselt peaks kõiki tulevikus ehitatavaid
avalikke hooneid saama sõja korral kohandada pommivarjendiks.
Arhitekt Margit Mutso on juba aastal 2011
kultuurilehes Sirp kirjeldanud meie põhjanaabrite korraldusi
tsiviilkaitsevaldkonnas, tuues muu hulgas esile, et soomlased peavad
seaduse järgi kõikide hoonete juurde, mis on suuremad kui 600 m² ja
püsivalt kasutusel, rajama varjendi. Varjendina on arvel (ja ka
tähistatud) linnade suured maa-alused parklad jne.
Tsiviilkaitset kui mõistet ja süsteemi ei leia
tänapäevasest eestikeelsest ametlikust sõnavarast. See on jäänud ajaloo
prügikasti kui igand Nõukogude Liidu ajast. Selle nime all korraldati
koolides ja töökohtades õppusi varjenditesse varjumiseks, gaasimaskide
kasutamiseks, esmaabi andmiseks jne.
Jääb mulje, et
pärast iseseisvumist on rahvas võimaliku pommirünnaku või
ammoniaagiterminalis juhtuva õnnetuse suhtes immuunne. Poliitikasse on
ilmunud väljend: elanikkonna kaitse, kuid ka sellele on praktilisel
tasandil sisu andmata.
On ilmne, et inimesi on vaja kaitsta suurte
õnnetuste ja sõja eest. Kuidas see saab toimima Eestis, ei ole selge
tänaseni. Enamik tänapäeva lapsi ega noori poliitikuidki ei ole
tõenäoliselt näinud gaasimaski mujal kui filmis.
Riiki pole olemas ilma tema elaniketa. Eriti
sõja olukorras ei tohi korrakski unustada nende inimeste elu kaitset ja
tagamist, kelle eest kaitseväelased ja kaitseliitlased oma elu ohtu
seades vaenlase vastu astuvad. Seetõttu tuleb peale targa võitlusvõime
arendada välja ka tugev ja toimiv elanikkonna kaitsesüsteem. Asustatud
aladel peavad olema olemas pommivarjendid, vee- ja toiduvarud, soojad
riided põgenikele jms.
Selline juhtimine on seadusega küll antud
siseministeeriumi ning omavalitsuste vastutusalasse, kuid kas neil on
vajalikke varusid, inimesi ja oskusi, et evakueerida sõja jalust ära
näiteks väikelinna 3000–10 000 elanikku? Omavalitsuste ja regionaalsetel
kriisikomisjonidel on ülesanne plaanida lahendusi hädaolukordadeks,
kuid milline on plaan ja reaalne teostus sõja korral, kui evakueerida
tuleb masse? Neile inimestele tuleb teises maakonnas valmis seada
majutus, toitlustus, arstiabi jms. Kes tagab selliste sõjapõgenike
laagrite valve, kaitse ja igakülgse toetuse?
Siin on suur roll täita Kaitseliidul,
Naiskodukaitsel, Noortel Kotkastel ja Kodutütardel. Neil on võimalus
üleriigilise võrgustiku kaudu tagada ja koordineerida tugiteenuste
toimimist koos omavalitsustega. Eriorganisatsioonide liikmed saavad
regulaarset õpet muu kõrval ka meditsiinis ja toitlustamises.
Omavalitsus on küll vastutav elutähtsate teenuste toimimise, varjete ja
varude tagamise eest, kuid kui seal vahetuvad linnapead, vallavanemad,
volikogud, siis tekib alati probleem süsteemi järjepidevuses. Samuti ei ole omavalitsusel kasutada
väljaõppinud inimjõudu ega tõenäoliselt ka arvestatavat kogemust hallata
suuri kriise. Siin saab ja peab Kaitseliit olema abiks.
