24 September 2014

Erioperatsioon Progulka


NB! Tegemist on mõtteharjutusega, millel pole mingisugust seost päris elu ja olukorraga. Kõik nimelised kokkulangevused on juhuslikud. 
Loovalt lähenevad probleemilahendused palun kirjutada kommentaaridesse.

Olukord:
Ühel vihmasel sügisõhtul kell 20.03 ületavad neli tumehallides vihmakeepides ja seljakottidega meest kiirelt piirilõigu Värska vallas. Piirivalve kaamera fikseerib liikumise. Kolme kilomeetri kaugusele jäävas Väike-Rõsna kordonis antakse häire. Piirivalvurid hüppavad maasturisse ja hakkavad sõitma. Mehed keepides liiguvad kiirel sammul otsesuunas metsateele, mis jääb 400 m kaugusele piirist, käed kindlalt laskevalmis automaate hoides, silmad skaneerimas iga võimalikku liikumist nende teekonnal.

06 September 2014

Mõeldes mõeldamatule: Venemaa ja Lääne peatsed liitlassuhted?

Rene Toomse
September 2014 London ja Keila



Uus külm sõda Venemaa ja NATO vahel on täies hoos. Karmimalt kui kunagi varem, hõlmates mõlemaid kahjustavaid sanktsioone ja isegi tuumaähvardusi. Sõda Ukraina pinnal on väljunud siseriikliku rahulolematuse faasist ja muutunud varisõjaks (proxy war) globaalsemate võimujoonte jagamise nimel. Miks Venemaa seda teeb, on ilmselt parema positsiooni nimel maailmaasjades. Suhteliselt ohutu on näidata oma jõudu kellegi peal, kes pole otseselt NATO kaitse all, kuid samas saata tugev sõnum NATOle ja lääne maailmale tervikuna – ma olen tugev ja parem arvestage mu soovidega. Lõppeesmärk ei ole kestev vastasseis, vaid parem positsioon maailma käekäigu üle otsustajate laua taga. Hetkel, mil teised suured on nõus Venemaa nõudmistega, lõpeb ka sõda, selleks korraks. Asi ei ole Krimmis, Ukrainas ega ka Balti riikides, vaid milleski muus, mida Putin tahab Venemaa heaks Ühendriikidelt ja Euroopa Liidult. See on lihtne väljapressimine, mille õnnetud vahendid on naaberriigid. See on kõrgel tasemel strateegiline mäng, milles ei ole midagi juhuslikku. See on reaalpoliitiline pokker kindlatele panustele, kus Venemaa teab üsna hästi oma vastasmängijate kaarte ja on samas suutnud enda omi hoolikalt varjata.

01 July 2014

Pahameel objektiivse arvamuse üle: kas Tõnis Assonil ikka on Stockholmi sündroom?

Rene Toomse
Juuli 2014 Lümandas

OSCE vaatleja Tõnis Asson vabanes päevi tagasi ebaseaduslikust vangistusest Ida-Ukrainas. Naastes Eestisse andis ta teada, mida nägi ja koges. Tema kirjeldused on tekitanud pahameelelaviini stiilis, et kuidas üldse saab hea sõnaga kirjeldada neid separatiste, kurjategijaid?! Ilmselgelt on mees langenud Stockholmi sündroomi küüsi ja vajaks tugevamat sorti meditsiinilist abi, leiab isegi minister Jürgen Ligi. „Sümpaatiaavaldused“ nende suhtes, kes ei ole meie poolel, või meie toetataval poolel, on lubamatud.

22 June 2014

Maritime Security: Make the right choice

Published in Maritime Security Review June 11, 2014

Rene Toomse, CEO, Aburgus Risk Management

An Aburgus team, having recently returned from a mission, told me a story. They were providing security from Galle to Richards Bay, their first time on this large bulk carrier. The Captain was happy with all the settings and told them about a previous security team from another security company. The team leader was from the UK and other team members were an Indian, Sri Lankan and Filipino. A true multinational team one could cheer about but the reality was far from happiness, not to mention effectiveness. 

23 March 2014

Riigikaitselisest debatist – kas teisitimõtlejad on ikka dissidendid?


Rene Toomse
Märts 2014 Keilas

Käesolev kirjatükk on mõtlik ja küsimuse võtmes – kas Eesti plaanitud kaitsemudelis kahtleja on tõesti pahatahtlik dissident? Põhjus, miks ma sellest kirjutan, on see, et jälle kord on nagu tekkimas suhtumine: kui sa pole meie poolt, siis oled vastu. Ja seda üldse mitte peamise pingutuse, ehk sõjapidamise enda tasandil, vaid meetodite üle, kuidas võiks sõda pidada. Sisuliselt ei toimu debatti, sest keegi kuskil on juba parimad plaanid teinud ja kõiki teisi arvamusi ning ebamugavad küsimusi peetakse pahatahtlikeks. Veel üks tundmus – kui oled tegevteenistusest läinud, siis ei ole sa kursis ega ka mitte enam pädev kaitsevõimest mõtlema ja hoiaks selle eest, et veel kehtivates plaanides kahtlema. Dissident selline. Ma ei räägi siin vaid enda eest, sama trendi on tunda ka teiste avaliku ruumis kriitilisemate sõnavõtjate pihta.

18 March 2014

Kuidas nurjata „Krimmi“ Narvas?


Rene Toomse
Märts 2014 Keilas

Konstaablid Raul ja Irina peatusid Statoili bensiinijaama juures kohvipeatuseks. Kell oli 04.22 suvise laupäeva varahommikul. Üksikud vahetustega tööle liikujad, mõni hiljapeale jäänud pidutseja väsinud sammuga kodupoole liikuja – ei midagi rutiinist erinevat. Raul võttis pakist suitsu ja asus seda süütama, kui ta kõrva tabas mootoriheli, mis ei tundunud kuidagi tavapärane laupäevahommikus. Ei, see ei tundunud üldse tuttav, see ei olnud tema kodulinna heli üldse. Suunates pilgu Tallinna maanteel ida poole nägi ta lähenemas nelja nurgelist tumedat masinat. Rauli käsi koos tulemasinaga langes jõuetult alla kui teda tabas äratundmine. 

06 March 2014

Ärge pekske pikka, pikk on pealik



Rene Toomse
06.03.2014 Keilas

Kuumad ajad õhutavad kuumi tundeid. Kui midagi ei ole nii, nagu me tahame, siis peab keegi süüdi olema. Ja süüdlast tuleb karistada, avalikult. Emotsionaalne hüsteeria ajakirjanduse ja kommentaariumite kaudu on muutunud nii normaalseks eesti elu osaks, et ratsionaalne argumentatsioon ja mainstreamist erinev arvamus muudab arvamuse avaldaja automaatselt rahvavaenlaseks. Tere tulemast tagasi keskaeg ja elagu avalikud hukkamised!


03 March 2014

Lastetoetust … rublades



Rene Toomse



Poliitik, kes täna räägib kaitsekulutuste vähendamisest on tõenäoliselt sooritamas poliitilist enesetappu. Venemaa praegune tegutsemine Ukrainas ei ole ilmselt märk sellest, et me elame ilma sõjalise ohuta ja võiksime püssid atradeks taguda.


Hoides endiselt ees roosasid prille, et midagi ju ometi meie julgeolekut ei ohusta, tuleb meil mingis tuleviks küsida oma lastetoetust võib-olla rublades. Euroopa ja lääne ühiskonna positsioon mitte ainult Ukraina, vaid ka iga teise riigi suhtes, kes Venemaale tulevikus jalgu jääb, otsustatakse esmaspäeval Brüsselis.


28 February 2014

Mõttekohti strateegiast ja taktikatest Kesk Aafrika Vabariigi kriisi lahendamisel



Rene Toomse

Riigikogu on kiitnud heaks Eesti Kaitseväe missiooni Kesk Aafrika Vabariiki (KAV). Ilmselgelt ei ole see operatsioon rahva seas populaarne nagu ükski sõjaline ettevõtmine ei peaks normaalses ühiskonnas positiivset elevust tekitama. Paraku on aeg-ajalt olukordi, kus tuleb teha seda, mida on vaja teha. Selles operatsioonis osalemise üle on argumenteeritud palju ja praeguseks on otsus tehtud. Nüüd tuleks keskenduda sellele, kuidas seda operatsiooni kõige eesmärgipärasemalt täide viia. Paraku ei ole KAVi olukord tegelikult sõjaväelaste lahendada, vaid vaja on just sellist lähenemist, mida meie omaenda julgeolekupoliitika nimetab avaraks julgeolekukäsitluseks. Eesti peaks siin osalema lahenduste pakkujana, kuidas saavutada soovitud lõpptulemit. Selles mõttes on ainult Kaitseväe missioon tõepoolest ebapiisav, nagu ka mitmed kriitikud välja toovad.

14 February 2014

Poliitika ja pahad õunad



Rene Toomse,
veebruar 2014 Limassolis

Poliitiline karusell on ringlemas täistuuridel. Europarlament ja Riigikogu ootavad uusi saadikuid. Rahvas tahab uusi saadikuid, sest enamus vanad on nagu halvad õunad, kes korvis koos headega nakatavad hoolimatuse- ja korruptsioonipiskuga ka need vähesed, kes veel tahaks tegutseda rahva huvides. Kas see ikka on päris nii? Kust tuleb halb poliitika, mis ei hooli oma rahvast, vaid kummardab iga Euroopa Liidu lolluse ja välispankade ahnuse ees? Vaata neid poliitikuid ükshaaval, siis enamus nagu inimeste moodi, kuid kui kambas koos ja võimu juures …

21 January 2014

Eesti peab Kesk-Aafrika Vabariigi operatsioonis vältima kaasajooksja mainet

Rene Toomse
Delfi 20.01.2014

Eesti plaanib saata Kesk-Aafrika Vabariiki 55-mehelise Kaitseväe üksuse abiks Prantsuse vägedele. Valitsus on teatanud, et Eesti osaleb lahingrühma ja toetusmeeskonnaga. Põhjused on nii liitlassuhete parandamine kui ka tänuvõla täitmine prantslaste ees Liibanoni pantvangikriisi lahendamisel.

Nagu ikka keskmise riigielu otsusega, jaguneb arvajate leer üsna selgelt kaheks vastanduvaks pooleks - tasub minna ja pole meie asi sinna oma nina toppida. Demokraatlikus riigis on igaühel õigus oma arvamusele. Siiski on vaja põhjendada, miks just üks otsus on parem ja kasulikum tervele Eestile. Mina olen poolt, kuid leian, et Eesti peaks tegema pisut rohkem kui saatma vaid üksuse prantslaste perimeetri auke lappima.

Vaja on sõna sekka saada ka strateegia kujundamisel. Oleks aeg siseneda sellesse kõige keerulisemasse protsessi, kus tegelikult otsustatakse kavandatava operatsiooni õnnestumine või läbikukkumine. Lisaks tuleb hoolega vaadata, mismoodi osalemine nii selles kui igas edaspidises missioonis turgutaks ka Eesti majandust. Kuigi kaitsetute abistamine on moraalne ja õilis tegevus, ei saa üksi riik lubada endale tegelikult altruistlikku tegevust mitte milleski, mis ta ette võtab.

31 December 2013

Kas ikka on nii halb? Ja kui on, siis oleks ehk aeg midagi ka tegelikult ette võtta.


Rene Toomse
Detsember 2013

Demokraatia on halvim mõeldav valitsemisvorm, kuid paremat pole kahjuks välja mõeldud.
Winston Churchill

Lõppev aasta teeb kokkuvõtteid igast eluvaldkonnast ja nagu ikka, üks vastandlikum teisele. Peaminister ütleb, et elu Eestis on paremaks läinud, mitmed teised aga, et raskemaks. Kus on tõde, kui seda üldse on? Enamus inimesi ei arva poliitikutest nagunii suurt – kõik vassivad, panevad kõrvale, laristavad ja ei tee oma rahva jaoks midagi. Samas ise nagu ei tahaks poliitikaga tegeleda, poliitiku amet on midagi, mis nagu tõmbab mustust külge, kõik su vanad ja ka praegused patukesed tiritakse ilmarahvale silme alla. Kuid mis on alternatiiv? Riik ilma juhtimiseta? Kas umbes nii, nagu praegu Kesk-Aafrika Vabariigis, kuhu ka meie Kaitseväe abi on oodatud anarhiast tekkinud verepulma leevendama? Või siiski, äkki murrame Churchilli tõdemuse ja „teeme pauku uut moodi“?

Halb poliitika
Niisiis, poliitika ja poliitikud on halvad. Reform on üks kurjajuur. Nad ülbitsevad ja kandivad riigi raha liialt liberaalselt kapitalistidest ettevõtjate taskusse. Ei taha nad toetada vaeseid peresid, sest liberaalne maailmavaade nõuab sarnaselt darvinismi teooriaga igaühelt ise hakkama saamist ehk vaid tugevamad isendid jäävad ellu. IRL on oma aated maha müünud, reformi sülekoer. Kunagi ei anta neile andeks põllumajanduse hävitamist euroametnike unistustele vastu tulles. Sotsid ei saa üldse aru, kus liivakastis nad mängivad ja mis mängu nad tahavad mängida. Ühtegi selget kurssi ei paista.

Keskerakonnaga on ikka päris kurjasti. Savisaar tahab Eestit Venemaale maha müüa. Ei, suisa ära kinkida. Ta on saatana kuvand ja sobib ideaalselt selleks teistele parteidele. „Kui meid ei oleks, siis oleks iseseisva riigiga lõpp, Savisaar teeks kohe piirid vene tankidele lahti.“ Kust need jutud tulevad? Kas keegi on näinud Savisaar-Lavrovi pakti Eesti annekteerimise kohta?

29 September 2013

Vanemate patud nuheldakse õppetoetust vajavate tudengite kätte

Rene Toomse
23.09.2013
Delfi 25.09.2013

Eelmisel aastal kiiruga muudetud haridusreformid on seekord andnud üsna valusa löögi neile tudengitele, kellel raha napib, et endal hing sees hoida õpingute ajal. Ilusast ja õilsast ideest kantud vajaduspõhise õppetoetuse süsteem võib oma vastuolulise ja võrdse kohtlemise printsiipi rikkuva sõnastuse tõttu seada raskesse seisu sadu noori tudengeid veel sel õppeaastal.

Otsus: „Õppetoetuste ja õppelaenu seaduse § 5 lõigete 21 ja 72 alusel, mitte määrata vajaduspõhist õppetoetust viieks õppekuuks alljärgnevatel põhjustel:
Perekonna eelmise aasta sissetulek ületab riigieelarvega kehtestatud vajaduspõhise õppetoetuse saamiseks arvestatava keskmise sissetuleku määra.“

Noor neiu, kes sellise vastuse sai, elab koos töötu emaga ja isal (samuti töötu sellest suvest) on juba aastaid uus perekond. Kuid seadus pisaraid ei usu.

22 September 2013

Rannikukaitsest

Rene Toomse

Aprill 2013



Et Eesti rannikujoon on hetkel sisuliselt avatud sisenemistee meie riigi territooriumile, mis võib põhjustada olulist probleemi kogu sõjategevusele, oleks sellele kindlasti vaja rohkem tähelepanu pöörata. Selle asemel, et läheneda sõjatehnikale konventsionaalselt ja kurvalt arvestada raha kalli valmistoodangute peale, võiks tunduvalt soodsamaid arendusi teha kodumaiste ettevõtete poolt. Omamaiste relvasüsteemide arenduste eesmärk oleks saavutada just meie oludesse ja meie võimalustega sobivad lahendused, kasutades maksimaalselt ära juba olemasolevat tsiviilelektroonikat, mida on soodsa hinnaga nn riiulilt saada. Arendatud relvasüsteemide peamiste haldajatena näen ma Kaitseliidu rannakaitse üksusi, kes on kordades kiiremad relvasüsteeme aktiveerima üllatusrünnaku tõrjumiseks kui seda oleks mobiliseeritavad reservüksused.
Üks markantsemaid näiteid lähiajaloos sellise mittekonventsionaalse lähenemise kasutamise kohta oli Ühendriikide sõjaväe suurõppus Millenium Challenge aastal 2002, mis oli läbi ajaloo suurim ja kalleim õppus, hõlmates ligi 13 000 sõdurit ning läks maksma ca 250 miljonit dollarit.


01 August 2013

A Primer on Maritime Security – Perception or Reality?

By Rene Toomse, CEO of Aburgus

Maritime Security is not a rocket science.  To conduct the actual work one just needs a number of trustworthy men, some money and a bit of creativity. The whole industry can be roughly explained within the three simultaneous lines of operations: logistics, marketing and manpower. They all have the logic, but also the pain.

In the article I will discuss on types of the service providers, the logistics that embeds huge amount of irrationality and touch base with intelligence, all the crazy licensing, certifications, approvals and also touch on false image marketing.

Here will be no names of the companies or persons other than referring to public statements or data. The idea is not to condemn anyone or promote my company, but simply and openly bring out the essence of the industry that is far simpler but meanwhile tremendously complex and stressful that non-industry people could imagine. And let me put this up front here – the real stress and fight is not caused by the pirates. They are likely the easiest part in the whole “game.”

Defining security – imagination or reality?
What is security? Is it a perception or something touchable? What is the standard for security? There are no clear answers. Many theories explain security as this is someone’s concern, being a person, company or State, feeling safe (perception) and being saved from the actual harm (real). Many say that deterrence is the highest level of security. By a good deterrence one creates the perception to adversary that the security provider is capable of providing the real security and this will most likely hurt the adversary.  A rational person evaluates the risk-reward and if the balances are not to his favor, he will not attack. The deterrence has worked.

The same can be explained in maritime security. 
The providers who emphasize on deterrence are likely less needed to present their real capabilities to provide the security, which is fight the attacking pirates. A vessel, wrapped up with razor wire with visually armed men on board, is not an attractive target.  The defender of a vessel has always held the so-called tactical high ground that puts him him or her in a better tactical position over multiple attackers from the sea.

Here the security starts and presents a scenario to the potential pirate that by attacking this vessel, he will likely end up bleeding to death due bullet holes while tangling within razor wire.  Clearly not a soft target, or a good visual for the would-be pirate.

Another level is warning shots.

Some pirates will test to see if what they perceive as a hard target, is in fact ready to defend itself. Maybe the guards are dummies or they have mock weapons? Pirates then come closer to provoke and if no sign of real harm to them is presented, they attack.  The deterrence has failed, perception diminished.

Warning shots however, will insure that the perception is backed up by real harm in case they are willing to proceed. Most of the time they will drop the intent, change their course and will wait for another vessel to test her in the same way.

In summary we can say that security is mainly a perception that needs to be backed by real means in case the deterrence does not work.

Service providers – the good, bad and ugly
No one knows exactly how many actual service providers are out there today. Let’s define the “service provider” as groups who conduct or organize security services on vessels operating in the areas where pirate attacks are likely.

From service providers we can recognize the few different emerging groups:

Full Style Providers – the ones who run all the previously mentioned lines by themselves. They have acquired most of the industry recognized memberships (ICoC, SAMI), certificates (ISO 9001 and others), Flag State licenses (Panama, Cyprus etc.) and by industry demanded Insurances (Public Liability, Professional Indemnity and Personal Accident). In addition, they have procured the weapons legally. In short, these are the companies who will conduct the full service from A-Z by following the IMO and other governmental and industry-set demands.
There are also small and large companies in this field. Some of the companies are cooperating and some are trying to push the competitors overboard. There are very few who trust each other and truly cooperate.

They are usually found within SAMI’s list of 181 companies as of June 2013, but not all the listed will count as such companies. Full Style Providers are trying to run the operations as independently they can to save the maximum possible profit that is not easy to collect over the huge expenses on all the formalities and operational fees.

Half Baked Providers – they are either on the way to the Full Style or have decided to operate in the middle zone for different reasons. Mostly they are lacking of weapons that are not easy to procure for different reasons and would produce high costs of sustaining them. Some will not buy the insurances. The combination of renting weapons, insurance coverage and a custodian serves them well. They are relying heavily on a partner’s assets availability. Therefore, sometimes they might not be able to provide the service within short notice. Also, their expenses depend on partner’s rates to rent weapons and be the proper custodian of them.

Brokers – there are companies who fully or mainly sell to the other companies. They have heavy focus on marketing, but usually possess no teams, weapons, licenses, certificates or insurances. They act as connectors between real providers and collect their revenues either by so-called union fees and percentage or added fees to the providers demands.
Some of them are honest and are pursuing long-term mutually beneficial relationships, but some are simply thieves who will stop at nothing to maximize their profits on short terms gains while sacrificing long-term sustainability. Directly they are not responsible for anything and all the burden lays on the actual provider.

Illegals – Companies or bands of brotherhoods who are missing a majority of the prerequisites or not following best management practices demanded by the industry. They usually have the manpower and channels to acquire the weapons from black market and do the actual job at a very low cost using inexpensive manpower and cheap weapons.

In many cases, the weapons are usually for one-time use and will go over board before arriving in port. There are also some vessels companies who will hide the weapons well within the vessel and issue them out for the next transit, usually to the same company. This saves significant costs, but if discovered by port authorities, the ship could charged with possessing illegal weapons or missing backup of insurances in case of security-related incidents.
Of course there are variations and mix of even the types described above. However, those are the most commonly distinguishing company types in this industry.

The actual providers can also be divided as large and small companies.
Large companies generally have a more robust logistics chain, and even a few of them have their own floating armories to reduce their costs on agency and governmental armory services fees in a particular region. To sustain them however, they need to have a great volume of transits as the fixed costs are relevantly high. The larger the company, the larger the supporting staff, but also the threat to lose the flexibility to meet the particular needs of the client in short term.

Smaller companies in turn, are sometimes more likely to provide more personally-catered services to a particular client.  There is often a perception that smaller ones cannot provide the solutions that require the fast and problem-free embarking/disembarking, but this is not necessarily the case.
Here the personal touch and truly customized solutions of the top management by themselves can make a smaller company a more attractive option than a large one.

Also, in times of fewer transits, the smaller companies are about to suffer and frustrate less as they have no huge fixed costs to sustain. They can easily go to idle mode for some time and still be ready to send out a high quality teams once requested. A perception that companies who do less than certain number of transits per month will not survive in current market situation, is not necessarily true. Also they can have a very swift logistics as they approach their agents more personally then large ones can allow for themselves. Personal approach is and will stay a great enabler in this ever-changing environment of regulations from every direction.

There is also an overall sense that as larger companies are even advising all the different licenses to force the small companies out of the market.

Smaller ones simply do not possess enough assets to pay all the fees despite the fact the actual quality of their operations may easily exceed the larger company’s services.

There is no mercy in this business. Adopt or die. However, once the small companies are gone then shipowners will likely have only “Walmart” shopping, standardized solutions, and perhaps open the door to more illegal operators.

03 May 2013

Eesti kaitsepoliitika dilemmad muutuvas maailmakorralduses


Rene Toomse
 
Sõda võib toimuda mitmes eri vormis. Kuid kõige halvemad sõjad on need, kus riik usub, et ta suudab oma eesmärgid saavutada kas üldse ilma sõjata või piiratud sõjaga, lootuses, et ta võidab kiiresti – ja lõpuks eksib. Seepärast on mõlemal, nii psühholoogial kui külmal terasel, alati oma osa kõikehõlmavas ja toimivas julgeolekupoliitikas.
Margaret Thatcher[1]
Majandusraskustes Euroopa ja Põhja-Ameerika, positiivse lõpptulemi lootuseta sõjad Lähis-Idas, Hiina hiiliv majanduslik invasioon lääneriikide traditsioonilistele toormeammutusaladele, Aafrika riikide kurss oma pooldemokraatlikegi riigikorralduste kadumisele ja Venemaa tõsine poliitiline ning sõjanduslik ambitsioon endisaegse võimsuse poole – need on vast hetkel ühed peamised globaalsed murekohad. Seejuures mitte üldsegi ainukesed. Tundub, et nii halvas olukorras ei ole maailm veel enne olnud. Lisades siia veel inimkonna arvukuse pideva kasvu ja samas elamiseks vajalike varude vähenemise tasakaalust väljaviidud kliima ja lääneriikide ületarbimise tõttu, paistab paratamatu, et kuskil peab midagi katki minema. Siin ja seal on taluvuse piir saabumas ning tekkimas on küsimused võib-olla inimrassi ellujäämise võimalustes üldse. Väiksemates riikides teravamalt kui suurtes. Samas see, kes oma eksistentsile ohtu tunnetab, seab end ka valmis selle tõrjumiseks.
Seetõttu on kohane küsida, et kui teadlik ja valmistuv on Eesti võimalike ohtude, riskide ja väljakutsete osas praegusel keerulisel ajajärgul? Just valmistuv, kuna julgeolek ja riigi kaitsevõime ohtude vastu ei saa olla kunagi valmis ja lõplik, nagu kunagi ei peatu ohtude arengud riigi vastu.
Käesolevas artiklis tulevad vaatluse alla võimalikud sõjalised ohud Eesti vastu, teadvustatud julgeolek, neid mõjutavad tegurid ja nendest lähtuvaid ohte tõrjuv kaitsepoliitika. Peamisteks analüüsitavateks dokumentideks on Eesti julgeolekupoliitika ja riigikaitse strateegia. Need alusdokumendid saavad võrreldud tegelike võimalike trendidega julgeolekumaastikul. Samuti tulevad arutlusele ka kitsaskohad, kus sõnad paberil on rasked tegudeks saama. Selle analüüsi ratsionaalsus põhineb veendumusel, et mitte dokumendid iseenesest, vaid tegelikud teod, kirjapandud sõnade elluviimiseks, tagavad reaalse kaitsevõime ohtude vastu.    

16 April 2013

Kriitilisemaid kommentaare riigikaitse arengukavale 2013-2022


Rene Toomse
Märts/Aprill 2013

Kaitseplaneerimise juhtprintsiibiks on: „minimaalselt kahetsust.“
Colin S. Gray
Jaanuaris 2013 kinnitas valitsus uue riigikaitse arengukava ja selle avalik, 7 leheküljeline kirjeldus, annab ettekujutuse plaanitud arendustest pea järgnevaks kümnendiks. Palju täielikust kavast on muidugi selles avalikus dokumendis ütlemata, kuid järeldusi suundadest on võimalik siiski teha. Tervikuna on dokument pisut kerge ja võimalik, et isegi eksitav, keskendudes peamiselt ja otsest sõjaliste võimete arendamise aspektile. 
Ütlen juba ette, et järgnev analüüs on kriitiline, kuid loodetavasti piisavalt argumenteeritud ja konstruktiivne. Võimalik samuti, et ma eksin teatud järelduste tegemisel, kuid sel juhul tuleb see pigem ebaselgest sõnastusest dokumendis, mis on andnud isiklikult mulle alust nii eeldada. Mingil juhul ei tohi arvata, et alljärgnev kriitika on kellegi halvustamine või mingigi poliitilise kontekstiga. Ei ole. Kogu analüüsi mõte on tõstatada täiendavaid mõtteid ja küsimusi kaitseplaneerijatele: kas mõni nurk ei ole jäänud katmata, mõni oht märkamata, lahendus korralikult läbi mõtlemata jne. Riigikaitse ja kaitseplaneerimine, mille materiaalne väljendus on just arengukavas, ei ole ning ei saagi olla staatiline. Maailm ja ohud selles ei püsi kunagi paigal või muutumatuna. Samavõrd paindlik ja kindlasti ennetav peab olema arengukava.
Eelnevast ka kaks olulist põhimõtet kaasmõtteks alljärgnevale: kaitseplaneerimine ei saa mitte kunagi valmis, sest see on pidev protsess muutuvates oludes ja teiseks, eelnevast tingituna, riigikaitset ei saa kunagi plaanida ideaalseks, seega „piisavalt hea“ on hea küll. Siiski, ei vabasta just viimane seisukoht mõtlemisest ja mingil juhul ei saa kaitseplaneerija panna jalgu lauale kui järjekordne arengukava on kaante vahel. Nagu öeldud, on tegu protsessi, mitte valmis produktiga, seega tuleb arengukava pidada pigem vahekokkuvõtteks ja suuna korrigeerijaks selles ilma lõputa töös. 

18 February 2013

Mali mitmekihiline ja habras julgeolek

Pärast pealtnäha kiiret ning kerget võitu islamiäärmuslaste üle ei pruugi võitlused veel kaugeltki möödas olla.

Kauge maa Mali on viimasel ajal olnud tavatult palju Eesti ajakirjanduse fookuses. Ühest küljest vaadates on tegemist konfliktikoldega, milliseid on praegu maailmas mitmeid – seega nagu ei midagi erilist. Teisalt jällegi peitub selles konfliktis ehk teatud erisus, sest lisaks äärmuslaste vastu võitlemisele on kaardil ka enesemääramisõiguse eest võitlevate rahvusgruppide saatused. Aasta eest oma viimast suuremat ülestõusu alustanud tuareegi rahvas soovis vabastada oma põlise asuala – Azawadi – Mali keskvõimu vägede ja administratsiooni kontrolli alt. Kuid kõik ei läinud nii, nagu soovitud, mitte sinnapoolegi. Nii võibki olulisem sellest, mis toimus või on toimumas, olla küsimus, mis saab edasi.

17 January 2013

Järgmine pikk sõjakäik? Mali tulevaste lahingute seosed Eestiga


Aafrikas on käärimas uus sõjaline konflikt. ÜRO julgeolekunõukogu võttis äsja vastu resolutsiooni, mis juhib tähelepanu murettekitavale olukorrale Malis, kus surema osa riigist on hõivanud mässumeelsed ja ekstreemsed islamistid, sh terroriorganisatsioon Al Qaeda. Nõukogu otsustas ka asuda planeerima rahvusvaheliste jõudude riiki saatmist, et taastada seadusliku valitsuse kontroll (ÜRO, 12.10.2012).[1] Järjekordselt tundub see meile, eestlastele, kauge, kuid kauged maad olid kunagi ka Iraak ja Afganistan. Aafrikasse ei ole seni veel Eesti väega rahu tagama mindud, kuid väga tõenäoline on see, et mingil ajal lähitulevikus tuleb seda teha. Euroopa Liit on juba teinud otsuse toetada vähemalt sõjaliste nõustajatega Mali armeed riigi territooriumi kontrolli alla saamiseks (EL Ülemkogu 15.10.2012)[2] ja Eesti kuulub jätkuvalt Euroopa Liitu.


29 December 2012

The Concept and Framework of Pre-emptive Strategic Development Operations

The Concept and Framework of Pre-emptive Strategic Development Operations*
 
By Rene Toomse

The manner in which today’s adversaries wage wars has changed in such a way that Western nations, with their technically superior armies, find it difficult to win wars by ways and means that have worked before. Warfighting against modern insurgents has turned out to be exhausting and endless. While counterinsurgents normally have far better technology, training and weapons than insurgents in on-going conflicts they cannot win quickly and decisively. Many strategies so far have proven impossible to achieve. The “quick in – find – fix – defeat” mindset should, according to current doctrines and policies, work with all the traditional principles of war. Yet still the enemy is not willing to surrender. Something is different in today’s battlefield, perhaps even in the nature of war itself.