Sõjapidamine X: Eesti kaitsemisest sõjas ja rahus 2

Sõjapidamine X: Eesti kaitsemisest sõjas ja rahus 2

Rene Toomse, Kaitse Kodu! 2/2011, lk 37-41

Eesti rahvas kaitseb end igal ajal, igal juhul ja igal viisil ükskõik kui ülekaaluka vastase vastu, kes ohustab Eesti rahvuse ja kultuuri püsimajäämist.

- Kirjutise autori nägemus riigikaitse alusdeklaratsioonist

Selle jätkuartikli eesmärk on analüüsida ülekaaluka vastase strateegilise süsteemi võimalikke nõrkusi ja oma eesmärke ning neist lähtuvalt sünteesida võimalikud strateegilised kontseptsioonid sõjapidamiseks. Sõjaliste strateegiate eesmärk on muuta vastasel Eesti sõjaline võitmine nii raskeks kui võimalik. (Kuigi ambitsioon on alati sõda ära hoida, siis kuna pole garantiid selle kohta, ei saa ka pimesi olla veendunud, et me oleme võitmatud).

Aslaavia mudel

Kuna Eesti ei ole ühegi riigiga sõjajalal, ei ole korrektne nimetada võimalikku vastasena mõnd konkreetset maad. Seepärast lähtugem, nagu esimeses osas tinglikust Aslaavia riigist. Tingimuseks olgu see, et Aslaavia on suurem Eestist nii territooriumi kui ka rahvaarvu poolest. Aslaavial on omapärane arusaam demokraatiast, mis ei ühti Eestis mõistetavaga ja riikide vahel valitseb pinge, mis on tingitud ajaloolistest ja kultuurilistest erisustest. Aslaavia relvajõud on arvestatavad maailma mastaabis ja nende arsenali kuulub ka tuumarelv. Viimastel aastatel on Aslaavia relvajõud osalenud mitmetes lokaalsetes ja regionaalsetes konfliktides, seega on relvajõud omandanud ulatuslikke kogemusi sõjapidamises, nii konventsionaalselt kui ka sisside vastu. Hetkel on Aslaavia relvajõududes käimas ulatuslik reform, kus tundub olevat mitmeid paralleele aastatetaguse Ameerika Ühendriikide arengusuundadega, mis küll praeguseks on jäänud tahaplaanile.

Üks must stsenaarium Bekaa orus juhtunu kohta

Üks must stsenaarium Bekaa orus juhtunu kohta

Seitse eestlastest jalgratturit rööviti 23. märtsil Bekaa orus Zahle linna tööstuspiirkonnas. Röövimise asjaolud viitavad pigem hästi planeeritud operatsioonile kui spontaansele ettevõtmisele. Röövijad kasutasid väidetavalt kahte valget kaubikut ja musta Mercedes sõiduautot. Maha jäeti nende jalgrattad ja vähemalt osade meeste passid. Mis võis olla sellise inimröövi motiiv, on praeguseks kõige tulisem vastuseta küsimus. Arvamused on peamiselt kahte liiki: poliitilised või lunaraha. Samas ei ole kummagi versiooni toetuseks vähimatki vihjet avalikkusele, sest ei ole kuulda midagi ühestki nõudmisest, mis mõlema versiooni korral loogiliselt esitataks. On veel üks versioon, miks inimesi tänapäeval röövitakse ja see on neist eelmistest hirmsam. Enne kui ma selle lahti kirjutan, tahan rõhutada, et mingil juhul ei taha ma tekitada paanikat, vaid viidata faktile, et sellistel eesmärkidel on inimrööve toimunud ja neid tehakse tõenäoliselt ka edaspidi. See on elundite vargus. Sellise jubedusega tegelevatele organisatsioonidele on meie jalgratturid, kes sportlikud, terved ja parimas elujõus mehed, parimaks sihtmärgiks.

Eesti mehed Afganistanis ja näotu infosõda (täiendatud)?

Eesti mehed Afganistanis ja näotu infosõda (täiendatud)

Reality is merely an illusion, albeit a very persistent one.

— Albert Einstein

Tänaseks on siis lahvatanud (ja juba ka jahtumas) skandaal ühe Briti ajakirjaniku ärakorjatud ja hävitatud, kuid siiski ilmuva raamatu üle (EPL 16.03.11). Väidetavaks peapõhjuseks tema kirjeldused Eesti sõjameeste väidetavalt liigselt uljaspäise käitumise kohta, mille avalikukstulek oleks võinud kahandada Eesti otsustajate meelekindlust missiooni jätkamisel koos brittidega. Tahan kohe alguses avaldada toetust oma kolleegile, kellest jutt käib, ja soovitan tal südamerahuga jätta tähelepanuta „sõjamehelikkuse tarkusest“ pakatavate kommentaatorite sapised märkused. Meie tööd ei saa siidikinnastes ja riskivabalt teha, kuigi enamus ühiskonda seda tahaks nii näha. Sõda on üks neetult riskantne bisness muuhulgas ja inimesed saavad viga. Ühtegi otsust sellises olukorras ei ole käsiraamatusse kirja pandud ja alati võib hiljem spekuleerida, mis oli õige ja mis oleks võinud parem otsus olla. Pealegi ei ole selles kõnealuses raamatus väidetu kohta mitte ühtegi autentset tõendit, et asjad just nii käisid. Kuid hoopis muud asjad selle loo juures tekkisid mu meelele.

„Viga on personalisüsteemis, tolad“

 „Viga on personalisüsteemis, tolad“[i]

Kõik algab juhtidest ja juhtide koolitamisest. Praegune sõjaliste juhtide koolitus (arendus) on sarnane Isaac Newtoni nägemusega maailmast, mis defineerib sõda kui lineaarset tegevust, mida on lihtne mõõta numbritega. Newtonlik mõttemall sõjapidamises on pärit tööstusrevolutsioonipäevilt XIX sajandi keskpaigast. See viis „lahinguvälja matemaatikani,“ kus lahingu tulemust sai ette ennustada matemaatiliste arvutustega – kui palju on vaja rohkem väge, et vastane lämmatada. Sama on juhtunud ka sõjaväe personalisüsteemiga, mille peaülesandeks sai määrata, mis tüüpi ja kui palju „juppe“ armee vajab. See nägemus ja mudel on siiani kehtivad. Ikka veel ülistatakse tehnikat üle inimeste ja valitseb uskumus, et paremini varustatud vägi on garantii võidule. Moodne tehnoloogia tõstab sõja tempot, kuid paraku ei kindlusta kohanemist selle muutuvate oludega. Kohanemisel on vähe pistmist relvade, laskemoona ja masinatega. Kohanemine peab olema inimeste võime tulla toime ootamatute olukordadega ja rahulikult, kuid kindlameeselt neid lahendada.