major Rene Toomse
kaitseliitlane
Forte 09.03.2022
Tänane sõda Ukrainas on küll
piisavalt kaugel, et plahvatused meile tuppa ei kosta; samas ka tunnetuslikult
lähedal geograafiliselt ja veelgi lähemal üle meedia ja sotsiaalvõrgustike. See
on päris sõda, täna Euroopas ja see ei tundu reaalne. Aga nii see on ja
reaalsusesse toibudes tekib järgmine küsimus – mis saab pärast? Kas meie oleme
järgmised?
Tuntud vene teadlane ja poliitika
analüütik Andrey Piontkovsky väidab oma hiljutises intervjuus
Läti ajalehele Neatkarīgā Rīta Avīze, et Balti riigid on suure tõenäosusega
järgmised kui Putin Ukrainas võidab. Tegelikult ei pruugi sel vahet olla, kas
Venemaa võidab või ei võida praegu, me oleme nii-öelda järgmisena sihikul
nagunii. Seda enam, et võidu definitsioon ei ole ammu enam üheselt
selgepiiriline. Putini Venemaa ambitsioon on taastada endine deržaava, ehk
võimas Vene suurriik – selles ei tohiks tänaseks enam kellelgi kahtlust
olla.
Ma ei taha kedagi hirmutada, kuid
vaadates olukorda realisti pilguga, siis küsimus ei ole selles, kas sõda
Venemaaga tuleb meie õuele, vaid õige küsimus on – millal? Ka siis kui Putin
sureb või vahetatakse välja, ei tasu hellitada lootusi sõbraliku ja päriselt
demokraatliku Venemaa suunal. See ei ole vaid ühe mehe mentaliteet ja
soovunelm, see on oluliselt suurema grupi ambitsioon, nagu kirjeldas kindral
Laaneots juba 2014. aastal.
Miks viis aastat? Sõltumata
praeguse Vene-Ukraina sõja tulemusest, vajab Venemaa taastumist nii tehnikas
kui ka moraalis. See võib võtta rohkem, kuid sellega ei tasu riskida.
Miks üksi? Sest me saame 100%
kindlad olla vaid iseendale. Ma ei sea siin kahtluse alla meie liitlassuhteid
ega NATO artikkel 5, kuid miski ei ole kindel enne kui see on juhtunud. Palju
võib maailmas muutuda selle ajaga. Seega baastase peab olema täielik
iseseisev kaitse, millele liitlaste toetus on vaid sõja lõppu kiirendav
boonus.
Kuigi me täna ei tea, kui hästi
Ukraina tegelikult oli sõjaks valmistunud, siis saab ta senini olukorra
haldamisega päris hästi hakkama. Ja see annab lootust ning ka kinnitust,
milleks meil tarvis valmistuda, et ise edukas olla. Muidugi on täna veel vara
teha põhjapanevaid järeldusi, kuid mitmed juba ilmselged õppetunnid on olemas,
millest pisut põhjalikumalt allpool.
Laiapindsus
Laiapindne
riigikaitse on olnud ametlikul tasandil teemaks juba pea kolmkümmend
aastat, arenedes „totaalkaitsest“ (Laaneots
1995, Julgeolekupoliitika
alused 2004) „avara julgeolekukäsitluseni“ (Julgeolekupoliitika
alused 2010). Semantiliste ilustustega on selle mõte jäänud ajas samaks –
kogu rahva pingutuse ühendamine iseseisvuse kaitseks. Ehk siis sõjas agressori
vastu on aktiivsed osalised kõik ühiskonnagrupid, mitte vaid relvajõud.
Täna Ukrainas me näeme selle
kolme peamise riiki kaitsvat väe jõudu reaalajas, kus lisaks regulaarvägede ja
maakaitse tekitatud hävingule, tõrjuvad kodanikud vene tanke inimketina seda
samal ajal kogu maailmale läbi mobiilide edastades. Need on kolm eristuvat,
kuid samas teineteist toetavad süsteemi, mille tark kombineerimine ja õige
relvastamine annavad tunduvalt suurema summa kui vaid kolme liidetise summa,
sest tugevdavad kõik teineteist moraalse jõuga. Lisa siia veel oskuslik
meediakampaania, mida ukrainlased suurepäraselt praegu haldavad, on muu vaba
maailma toetus nii moraalset kui materiaalselt tagatud.
Me ei tea täpselt täna kui
valmistunud nad laiapindselt tegelikult olid, kuid kui ka ei olnud, siis
kriisis toimus see ühinemine kiiresti. Meie küsimus iseendale täna on see, kas
meil on luksust loota, et selline praktiline totaalkaitse hakkab ise toimima
kriisis või tuleks teha tõsisemaid pingutusi ja ettevalmistusi juba rahu ajal.
Mida paremini oleme valmistunud, seda väiksemad on kaotused. Meil on selles
valdkonnas täna veel paraku palju lahendamata, vaatamata suurejoonelistele
ideedele.
Väiksema võitlus suurema
vastu
Eesti on kordades väiksem kui
Ukraina, kuid see ei tohi olla heidutus meile. Oluline ei ole suurus, vaid lahendused,
mis muudavad suurema vastase eelised olematuks. Just selliselt tuleb läheneda
tulevasele võitlusele. Tänane sõda naabruses on meie parim õppetund ja labor. Kuidas
arendada oma kaitsevõimet nii, et viie aasta pärast oleks me valmis? Vastus on:
arukalt. Mille peale tuleb omakorda küsida, kas me tahame „võidelda lahinguid,
mis sobivad meie relvadega“ või „sobitada relvad lahingutesse, mis meil on
tarvis pidada“?
Taktikad
Enne kui rääkida relvadest, tuleb
käsitleda taktikaid. Taktika on meetod, tegevusviis, kuidas rakendada inimesi
ja relvastust vastase vastu õigel ajal õiges kohas. Iga taktika on unikaalne,
loov lahendus, mis kavaldab üle vastase. Et olla edukas, tuleb ise alati
vältida vastase tugevuse ette jäämist ja rünnata teda läbi tema haavatavate
nõrkuste. Suurepärane näide praegu Ukrainas on massiline vene kütuseveokite
ründamine, mis sunnib vene sõdureid oma lahingumasinaid lõpuks hülgama ja jala
põgenema. Milleks riskida eluga võitluses tankiga laupkokkupõrkes kui saab
selle kasutuks muuta kütuse juurdevedu takistades. Lisaks, mahajäetud tankil
saad paagi ise täita ja enda poolt kasutusse võtta. Selleks, et seda teha, on
aga tarvis piisavalt koolitatud ja adekvaatselt relvastatud võitlejaid ka
vastase peajõudude taga ja nendel suundadel, kus meie põhijõud ei ole valmis
vastast tõrjuma. Siin tuleb appi Kaitseliidu baasil moodustatav maakaitse oma
värske territoriaalkaitse
võitlusdoktriiniga.
Kui me kõik tunneme tavavägede
olemust, mis seisneb suuremate vägede liigutamises või nendega positsioonide
kaitsmises vastase rünnakute eest, siis hoopis erinev on maakaitse taktika.
Selles ei anta ennast vastasele sihtmärgiks, vaid pigem oodatakse tema
peajõudude möödumist varjatult, et just rünnata tema nõrgemini kaitstud, kuid
eluliselt olulisi üksusi. Sellist taktikat saab ellu viia vaid hajutatud
väikeste üksustega, kes saavad ennast varjata vastase sensorite eest. Nende
sihtmärgid on vastase logistika, juhtimispunktid ja toetusrelvad, mis jäävad
piisavalt kaugele teise poole regulaarvägede eest, kuid ilma milleta ei suuda
vastase eesmised jõud kaua võidelda. Rünnates staape, muudame vastase
ründeüksused pimedaks ja kurdiks. Hävitades tagalaveoseid, jäävad kuivaks nende
tankide ja soomukite paagid, tühjaks padrunisalved ja nälg hakkab näpistama
agressori kõhtu. Just sellisele võitlusele on suunatud Kaitseliidu poolt
arendatava maakaitse põhipingutus.
Kuigi ma ei saa seda täie
kindlusega väita, siis on jäänud mulje, et Ukrainas ei hakanud selline
maakaitse kohe alguses tööle. Vast see võimaldaski vastasel algul suhteliselt
kiiresti liikuda ja nüüd, kus maakaitse on ennast käigult käima saanud, on
tulemused näha. Kuigi Ukrainas tegusevad nii siseministeeriumi kui ka
kaitseministeeriumi alluvuses vastavad üksused, siis tegelikult ei ole see
tähtis, kelle embleemiga tegusid tehakse. Oluline on see, et agressorit
rünnatakse agressiivselt tema sügavuses nagu viirus laastab organismi
seestpoolt. Võib spekuleerida, sest täna puudub meil selge teadmine, et kui
maakaitse oleks olnud valmis alustama esimesel päeval, siis poleks vene väed
võibolla nii kaugele jõudnud kui nad on täna.
Meie õppetund on see, et omades
aastakümnete traditsioonidega Kaitseliitu, siis peaksime suutma olla tulevikus
õigete üksuste ja relvadega õigel ajal õiges kohas, et tekitada vastasele
strateegiline probleem kohe algul.
Kuidas seda teha targalt? Lisaks
väljaõppele, mis on juba loodud, tuleb need väikesed üksused ka vastavalt
relvastada. Osa relvi, millest all juttu, on Kaitseliidul olemas, kuid mitmeid
süsteeme tuleb veel lisada ja arendada. Jäägu see teadjatele teada, mis täna
on, mis tulemas ja mida veel plaanitud pole, kuid tasub sellele mõelda. All
käsitlen selliste relvasüsteemide kasutamist, mis maakaitses annavad soovitud
tulemust vastase materiaalse ja moraalse jõu hävitamiseks nii, et maakaitsjad
ise jääks vastase surmavast ulatusest võimalikult eemale. Materiaalses mõttes
on need ka kõik kulutõhusad relvad ehk kasutatava relvasüsteemi omahind jääb
reeglina tublisti alla hävitatava vastase relvasüsteemi maksumusele.
Üks olulisemaid põhimõtteid on ka
see, et kõik varud tuleb täielikult hajutada: elementaarsed relvad ja laskemoon
kodudesse, et oleks tagatud kohene võitlusvõime loetud tundidega. Ei tohi olla
suuri lahingvarude ladusid, mida on kerge puruks pommitada. Iga allüksus peab
omama varjatud ladusid ja peidikuid oma vastutusalas, millest peab jätkuma
võitluseks ja eluspüsimiseks vähemalt kuuks ajaks.
Klassikalised relvad
Täpsuspüssid. Lisaks
ettenähtud automaadile peavad igas väikeses üksuses olema täpsusrelvad.
Kaitseliidul on pakkuda igale oma liikmele M14 poolautomaatne vintpüss, mida
võib igaüks ise kohendada – lisada optika, summuti, tugijalad jne. See on hea
täpne, kuid samas lihtne relv kuni 600 m kauguselt tabamiseks. Kus iganes
vastane peatub, siis saavad täpsuslaskurid piisavalt kaugelt ja varjatult (eriti
summutit kasutades) sundida neid istuma suletud soomuses, lõhkuda kalleid
vaatlusseadmeid, antenne, radareid, raketisüsteeme jne. Kes välja ennast
sirutama või hädale tuleb, sinna ka kukub.
M14 (pintrest.com)
Kuulipildujad.
Kuulipilduja on tulejõud ja peamiselt mõeldud grupisihtmärkide hävitamiseks.
Kerge ja keskmise kuulipildujaga ei tee palju soomustatud masina vastu, kuid
soomustamata masinad on magusad sihtmärgid. Lisaks saab kuulipildujatega teha
kaudtuld ca kilomeetri kauguselt, lastes üle metsatuka või künka kaarega tinavihma
peatunud vastase pihta (pinnatulistamine). Sellised vabalt langevad kuulid on
piisava kiiruse ja energiaga, et ilma ballistilise kaitseta keha tappa või
vigastada.
Pinnatulistamine (specialtactics.me)
Miinid ja mürsud.
Maakaitse saab oma vastutusalal enne vastase saabumist teha hulgaliselt
ettevalmistusi kutsumata külaliste tervituseks. Erinevate juhitavate miinide
peitmine teede alla ja äärtesse on üks elementaarseimaid viise, mille
ebameeldivust me ise kogesime aastatepikkuste missioonide jooksul Lähis-Ida
sõdades. On need ametlikud miinid või muu lõhkematerjal, maakaitsja peab oskama
kõike ära kasutada. Miinivõitluse suur eelis on see, et vastasel on korraliku
varitsuse korral võimatu leida selle korraldajat ja selle vastu midagi ette
võtta. Kumulatiivlaengud läbistavad soomukid, küpsetades nendes terved
meeskonnad; kildmiinid ja miinidena kasutatav mürsud rebivad tükkideks
väljaspool soomust. Surmav laeng võib olla igas mättas, autovrakis,
loomakorjuses, teepiirdes jne. Kasutades nende lõhkamiseks raadioseadmeid, saab
maakaitsja hoida piisavat turvalist distantsi vastase vaatluse ja relvade eest.
Täna on ka seadmeid, mis töötavad vaatamata vastase poolt signaalide
mahasurumisele või saab alati ka kombineerida süütesüsteemi kaablitega, et
raadiosignaali tööulatus jääks väljapoole segaja raadiust.
Külgmiin (Eesti Kaitsevägi)
Granaadiheitjad. Neid on
kahte liiki granaatide jaoks – kumulatiivsed soomuse vastu ja kildgranaadid.
Carl Gustav, AT4, Istallaza, 40 mm jalaväevastased kildgranaadid jne. Hoides
distantsi ja varjet 200-300 m kaugusel sihtmärgist teevad sellised relvad
tublit hävitustööd. Samuti on need suurepärased relvasüsteemid linnaludes, kus
kaitsja saab kiirelt peale lasku varjuda ja liikuda uuele positsioonile. Kuigi
kergemad kumulatiivgranaadihetijad ei ole tõhusad näiteks aktiivsoomusega
kaetud tankide vastu, siis tšetšeenid lihvisid Groznõi lahingutes oma taktika
tankide vatsu toimivaks. Üks mees RPG-7ga lasi nurga alt tanki külgmised
aktiivsoomuse plokid ära, teine ja kolmas laskur lasid oma granaadi paljastunud
kohta – hävitas. Afganistani võitlejad vene vägede vastu kasutasid RPG rakette
edukalt ka kopterite vastu. Ca 100 m kauguselt otse vastu lendav kopter oli
suhteliselt kindel tabamus; vigastav või hirmutav tabamus saavutati eemalduva
kopteri laskmisel ca 700-800 m kauguselt, kus järgilendav granaat plahvatas
enesehävitussüsteemi käivituse tõttu 920 m kaugusel laskjast. Erinevad RPG
granaadiheitjad on odavad, kuid väga tõhusad relvad kui neid taktikaliselt
kavalalt kasutada. Kui neid õnnestub võidetud vastaselt saada, siis tuleb need
kindlasti kasutusse võtta.
Süütepudelid ja napalm. Süütepudel
on lihtne ja odav valmistada, peamiselt kasutatav linnaoludes, kus neid varje
tagant või kõrgemalt saab vastasele kaela visata. Vaja vaid klaaspudeleid,
täita pooleks bensiini ja vana õliga. Kalts koos puupulgaga punniks, lase
imbuda, süüta ja lase leegil kinnituda mõned sekundid enne heitmist. Napalm on
kleepuv põlev mass, mida saab panna ka pudelisse, vannidesse või saab sellega
üle kallata pinnad, mis peaks kauem põlema kui tavaline süütepudeli vedelik.
Lihtsaim viis napalmi valmistada on segada vahtplasti bensiini. NB! Vahtplasti
sulab sinna palju. Lisada võib veel õli suitsukatte saamiseks.
Süütepudelid (timesofisrael.com)
Miinipildujad. Maakaitsja
saab kiirelt liikuda vaid kergete (kaliiber 60 mm, laskekaugus kuni 3 km) ja
keskmiste (kaliiber 81 mm, laskekaugus kuni 7 km) miinipildujatega. See relv nõuab
head koolitust ja vilumust, kuid on vastase jaoks tõeline õudusunenägu.
Soomukit ei pruugi see küll hävitada, kuid lõhub seadmed, rehvid ja
soomuskatteta masinad. Tabades laskemoonamasinat, saab olema palju
ilutulestikku. Olles mõned miinid teele saatnud, tuleb oma asukohta vahetada,
sest vastase suurtükiradarid peilivad laskekoha välja ja sinna võib oodata
vastutuld. Soomus all varjus istuvale vastasele see suurt ohtu ei kujuta (kui
just luugid lahti pole), kuid väljapuhata kindlasti ei lase.
60 mm miinipilduja
(military.com)
Raketid (vastase
varudest). Alati tuleb olla valmis kasutama vastase relvastust tema enda vastu.
Kui satub kätte tema rakettide varu, mida ta kasutab oma mitmikraketihetijates,
siis lisaks tavaliste lõhkelaengutena kasutamisele, saab neid siiski ka tema
suunas lendama panna. Rakett lendab sisemise mootori jõul ja tema suunatud
lendulaskmiseks piisab ka vastavalt suunatud rennist ning teadmisest, kuidas
mootor käivitada. Tavapärane oli näiteks Afganistanis, kus mässulised paigaldasid
eelmise sõja aegseid vene 107 mm rakette kas kivide najale või lainelisele
eterniidi tahvlile. Süüde seati aku ja munakellaga, ning kui rakett meie baasi
suunas startis, ei olnud stardikoha läheduses enam kedagi karistada. Mitte just
väga täpne ja hävitav tulem, kuid väga häiriv kohe kindlasti. Iraagis peideti
raketid ja suunavad torud isegi veoauto kasti alla.
Peidetud raketiheitja Iraagis (strategypage.com)
Kumulatiivgranaadid. Need
on tänaseks juba pisut unustatud relvad, kuid tasub vast taasavastada ja ise
toota. RKG-3
eeskujul tehtud laenguid saab kinnitada nii väiksemate droonide alla kui ka
riputada varitsuspaigas tee kohale või linnas majade akendest poetada, et need
sealt õigel hetkel vastase masinate katusele kukuksid. Iraagis kasutasid
mässajad neid hulljulgelt ameeriklaste vastu, visates lähidistantsilt
vastu möödasõitvaid maastureid.
Moodsad relvad
Tankitõrjeraketid. Tõsiselt
tõhusad relvasüsteemid, eriti „lase ja unusta“ võimekusega (Javelin, NLAW,
Spike SR). Silmaga nägemisest kaugema maa peale on kasulik omada „lase ja leia“
rakette, mis leiab ja lukustab märgi alles peale seda kui on kõrgusesse tõusnud
(Spike
LR). Tankitõrje rakettidest on põhjalikult kirjas selles Forte artiklis.
Viimaste rakettidega saab karistamatult kuni 5 km kauguselt ja metsa tagant
hävitada ükspuha kui turvatud kolonnis vastase kõige olulisemaid relvasüsteeme.
Spike LR kaamera vaade (steelbeasts.com)
Ründedroonid. Neid on
mitut erinevat liiki. On droone, mis lasevad rakette (Bayraktar TB2,
MQ-1 Predator
jt). Türgi päritolu Bayraktar tõhusust nägime juba eelmise aasta Armeenia – Aserbaidžaani
konfliktis ja nüüd teevad need ilma ka Ukrainlaste käes vene tehnika vastu.
Siis on droonid, millesse endasse on paigutatud laeng ehk enesetapudroonid (Mini HARPY, Hunter
2-S jt). Lisaks on droonid, mis tavaliselt omal käel kohandatud laenguid
sihtmärgile kukutama, nagu pommituslennukid (Punisher).
Viimasteks on tihti ka tööstuslikud droonid, mis suudavad kanada arvestatavat
raskust. Väidetavalt kasutas Taliban põldude väetamiseks ja umbrohutõrjeks
mõeldud droone, millele paigaldas miinipilduja miine kandva ja päästva
mehhanismi, et jahtida
jonnakaid regioonipealike.
Väike droon granaatidega (dailymail.co.uk)
Lühimaa õhutõrje.
Tegelikult isegi ülilühimaa, õlaltlastavad raketid (Stinger, Grom
jt). Väga tõhusad ja vastase poolt raskelt avastatavad kerged relvasüsteemid.
Teevad praegu tõsiseid tegusid Ukrainas. Kahe mehe opereeritavad süsteemid,
liigutatavad nii jala, ATV’l kui sõiduautodega. Kui vastase üks esmaseid
sihtmärke sõja korral on õhutõrje, siis langevad saagiks suuremad
õhutõrjerelvad. Kergeid mobiilseid raketisüsteeme on pea võimatu leida ja
nendega saab väga tõsist peavalu teha vastase õhuvahenditele kui sul on neid
palju.
Vene kopter kohtub õhutõrjeraketiga Ukrainas (theaviationist.com)
Unistuste relvad
Siia lisaks tänaseks veel
pool-ulme valdkonna, kuid mõtlemist väärt arendused. Need ei ole kindlasti täiesti
uued ideed, kuid tänaseks võib olla tehnoloogia sealmaal, et neid tasub
proovida või siis uuesti proovida. Paljutki neist saaks me ise arendada, sest
enamus komponente, millest neid valmistada, on turul mõistliku hinnaga saada.
Roomik- ja ämblikmiinid. Kas
peatunud või teel liikuva vastase kolonni juurde hiilimine miini paigaldamiseks
on tõsine eluga riskimine. Miin peab olema rünnatava masinaga kontaktis või
vähemalt väga lähedal sellele. Ilmselgelt julgestab vastane oma ümbrust.
Lahenduseks võiksid olla sellised maadroonid, mis kas raadio teel või kaabliga
saavad vajaliku lõhkelaengu vaikselt ja varjatult viia vastaseni. Kuna siledama
põllu peal saaks seda teha väikesel roomikalusel, künklikum maastik vajaks
ämblikulaadset kandurit. Igal juhul ei tohi need robotid eritada soojusjälge,
mis võimaldaks vastasel need varakult avastada ja puruks lasta. Täna on see
hääletus ja temperatuurineutraalsus saavutatav tänu hästi arenenud
elektrimootoritehnoloogiale.
Saksa roomikmiin Goliath (wikipedia.org)
Robotautojuhid. See oleks
sisuliselt auto juhtimine kaugjuhtimise teel, kuid kasutades selleks valmis robotit,
mis sobitub minutitega igasse autosse, ega nõuaks ajakulukat tööd auto
kohendamiseks. Juhiistmele rihmadega kinnituv kaamera, mootrorite ja
hüdraulikaga varustatud konstruktsioon kontrolliks rooli ja pedaale vastavalt
turvalises kauguses püsiva operaatori juhtimisele. Vaatluse teel avastamise
vältimiseks võib roboti ka inimese sarnaseks maskeerida. See võimaldaks ohutult
kasutada madala profiiliga sõidukeid luureks, varustuse veoks ja ka laengute
kandjana vastase vastu.
„Uinuvad“ veealused miinid.
Dessandiohtlike randade põhja saaks uputada miinide konteinerid, mis
lahtipäästes tõuseks pinnale ja aktiveeruks. Sellised ujuvad miinid saaks päästa
lahti kalda suunas ujuva soomusmasinate ette ja lõhkemata jäämise korral peaks
need mõistliku aja jooksul ise ennast hävitama.
Vettelastavad torpeedod
võiks olla alternatiiviks ja täienduseks rannikutõrje rakettidele. Juhitavad,
elektrimootoriga, sisuliselt veealused droonid, mis kannavad laengut võiksid
olla oluliseks varitsevaks takistuseks randuda soovivate dessantlaevade vastu.
Meredroonid (hsdl.org)