EPL 30.01.2022: Rene Toomse: peame pingutama, et Eestisse tuleksid uued USA väeüksused
Major Rene Toomse
kaitseliitlane
Käesolev
artikkel on autori arvamus ja ei pruugi kajastada Kaitseliidu ametlikke
seisukohti.
Artikkel on kirjutatud ühe essee põhjal, mis osales ühel konkursil jaanuari algul, kust paraku sellele mingit hinnangut ei tulnud. Aga ehk on selles mõtteainet siis laiemale lugejaskonnale.
Elame ühel
keerulisemal ajaperioodil kogu taasiseseisvumise järel. Venemaa on esitanud
tõsise ultimaatumi NATOle – sisuliselt tuleb taastada olukord, mis oli enne
Nõukogude Liidu lagunemist. Oma olemuselt on nõudmiste pakett ebarealistlik,
sest samaga ei saaks Venemaa ise vastata; näiteks vastaspoole aladele ulatuvate
raketisüsteemide väljaviimise nõue tähendaks Venemaa jaoks ka Kaliningradi
relvituks tegemist. Seda Venemaa nõus tegema ei ole, seega on laual pakkumine,
mis pole tasakaalus – Ida-Euroopast liitlasväed ja kaugmaa relvad välja, enda
sõjaline võimsus jääb kohale. See oleks kokkulepe, mille aktsepteerimisel
kaotaks NATO oma näo ja usaldusväärsuse.
Viimastel päevadel
on uudistes teemaks ka USA väekontingendi Eestisse soovimine. See on kindlasti
väärt mõte ja hea heidutusmeede, kuid heidutuse puhul on oluline mitte ainult
mass, vaid ka vägede paigutus ning nende laiapõhjalised võimed.
Liitlasväed
Eestis 2022+
Liitlaste ligi 1200 võitlejaga lahingugrupp paikneb Tapal koos meie 1. jalaväebrigaadiga ja koosneb vähemalt kahest rahvusest. Hetkeolukorra haavatavus võib olla aga liigne koondatus ja kohene seotus peasuunal ehk puudub piisav strateegilise tasandi reservüksus vasturünnakuks sissetungi korral. Sama probleemi ees on ka 2. jalaväebrigaad kagus.
Vajaliku strateegilise
reservi loomiseks tuleks kindlasti teha pingutused ka Ühendriikide kontingendi Eestisse
saamiseks. USA on paratamatult tugevaim ja rikkaim jõud NATOs, kes on ka
vahetult majanduslikult sõltumatu Venemaa toormetarnetest, mida ei saa öelda suurema
osa Euroopa liitlaste kohta.
Kuid oluline on
mõelda läbi just parima võimaliku väe koostise küsimine, mis kataks ka suure
osa meil omal puudjäävaid erinevaid võimeid ja annaks just selle õige heidutava
strateegilise reservi. Mobiilsuse ja mitmekülgsuse poolest võib selleks parim
vägi olla Ühendiriikide merejalavägi koos piisava toetuslaevastikuga, mis
muuhulgas hõlmab ka paljuräägitud keskmaaõhutõrjet.
Võiks alustada läbirääkimisi ameeriklastega näiteks 22. MEU (Marine Expeditionary Unit ehk Merejalaväe ekspeditsiooniüksus) ja piisava toetuslaevastiku ümberbaseerumiseks Hispaaniast Lääne-Eestisse (Saaremaa, Pärnu või Haapsalu). MEU on tugevdatud pataljon (2200 saapapaari) maabumisalustel koos oma õhu- ja logistikaüksustega. MEU ja täiendava laevastiku grupi paiknemine mõnes meie läänepooses sadamas looks vastasele tõsise strateegiliste heidutuse ja rünnaku korral olulise probleemide kompleksi.
Esiteks oleks
oluline jõud juba Läänemerel olemas ka juhul kui sõja puhkedes tahaks vastane sulgeda
ligipääsu kas Taani väinadest või Kaliningradi ja Rootsi vahel. Juhul kui vastane
otsustaks tuua oma jõud näiteks Gotlandi
saarele õhu- ja mere blokeerimiseks, siis oleks läheduses piisav omade jõud,
et teda selles manöövris takistada või sealt välja lüüa.
Teiseks oleks MEU
strateegiline maaoperatsioonide reserv, keda saab kasutada tiivalt või vastase
sügavuses juhul kui meie mõlemad brigaadid koos teiste liitlastega on seotud
lahingutesse mõlemalt peasuunalt (kirdest ja kagust).
Kolmandaks, saab
toetava laevastiku raketisüsteeme (Tomahawk jms) kasutada
maaoperatsioonide toetuseks kogu Eesti ulatuses.
Neljandaks saab üksust
merel liigutada ennetuseks ja tõrjeks dessantide vastu saartel, Tallinna,
Paldiski või Ämari reidile.
Viiendaks saab neid
toetava laevastiku baasil hoida lahti ja turvatud mereteed Rootsi ja Eesti
vahel täiendavate liitlasvägede toomiseks läbi Rootsi olukorras, kus Läänemeri
oleks lõuna pool blokeeritud ja Suwalki koridor peaks olema vastase kontrolli
all.
Pikemas
perspektiivis on Eestile oluline Ühendriikide arvestatava kontingendi kohalolu.
MEU koos laevastikugrupiga looks tunduvalt rohkem võimalusi kui vaid täiendav maakontingent.
Tark ja usutav iseseisev kaitsevõime kui eeldus
liitlaste toetuseks
Lubamatu on eeldus
ja narratiiv, et Eesti ei suuda ennast kaitsta ilma liitlasteta. Tuleb teha
kõik selleks, et ka juhul kui me peaks sissetungi korral jääma vähemusse, siis
ei oleks vastasel kerge oma eesmärke saavutada. Selleks tuleb luua
strateegiaid, taktikaid ja arendusi, mis tekitavad sissetungijale
ebamõistlikult suurt kahju. Uskudes eelkõige ise endasse, on see julgustav ka
liitlaste poliitiliste juhtkondade ja nende elektoraadi jaoks. Hädaldajat ei
taha keegi aidata.
Kuna me ise
ilmselgelt ei suuda vene väele vastu panna samaväärset konventsionaalset jõudu,
siis tuleb läheneda probleemile sarnaselt Šveitsi ja Soomega, kus olulisel
kohal on ka täiendava mittekonventsionaalse võitluse strateegia. Meil on
selleks suur eelis ja võimalus – Kaitseliidu baasil loodav maakaitsevägi.
Just selle jõuga suudame tekitada kogu maad katva tõelise turvavaiba, mille
läbimine peaks hakkama ründajale meenutama tema Afganistani avantüüri ja
esimese Tšetšeenia sõja piinasid. Kontseptsioon
on töös, kuid vajab tõsiselt kõrgemat toetust ja tuge arendamisel.
Nii kaitseväe ja
liitlaste konventsionaalse ja Kaitseliidu maakaitse mittekonventsionaalse
kombineeritud võitluse efekt oleks adekvaatne vastase hübriidsele lähenemisele
ja kordades tõhusam kui vaid ühe võitlusviisi rakendamine. Terve maa kaetud
väikeste, kuid hästi relvastatud Kaitseliidu üksustega tagab eelkõige pideva
inforuumi sissetungiva vastase kohta. Samuti võtab see ära temalt võimaluse keskenduda
konventsionaalsele võitlusele meie brigaadide ja liitlaste vastu – iga tema
üksuse ja toetuselementide ümber toimub igast suunast totaalne partisanivõitlus,
mis laostab nii füüsiliselt kui moraalselt. On arvamusi, et selliseks
võitlusviisiks valmistub USA abil praegu ka Ukraina.
Konventsionaalse
(kaitsevägi ja liitlased) ja kogu rahvast hõlmava mittekonventsionaalse (Kaitseliit
ja rahva vastupanu) ehk tegeliku ja realistliku laiapõhjalise strateegia
väljatöötamine ning jõustamine peaks olema järgnevate aastate
kaitseplaneerimise prioriteet. Riik, mille kogu rahvas on valmis vastu hakkama
kogu oma jõuga, ei ole ahvatlev sihtmärk ükspuha kui tugevale agressorile. Seda
on näidanud mitmed viimaste aastakümnete sõjalised konfliktid üsna ilmekalt.
Hea meel on tõdeda, et sama arusaam on jõudmas ka NATO kaitseplaneerimisse läbi
uue laiapindse kaitse kontseptsiooni (Comprehensive
Defence Handbook, Vol I&II,
1.12.2020, NSHQ). Oluline on märkida, et neis materjalides toodud soovitused on
meil juba suures osas kaetud või töös. Siiski on tarvis need komponendid
läbimõeldult ühendada ühtseks jõuks.
Põhjanaabrite
olulisus
Lähimad naabrid ja
nende valmisolek rasketel aegadel toetada on väga oluline. Lätiga toimub hea
koostöö ja ühised õppused. Rohkem oleks vaja koostööd Soome ja Rootsi suunal,
sest neist riikidest võib saada oluline päästeliin sõja korral. Üks suund on
eelnevalt mainitud liitlasvägede siialiikumise kanal, kuid teise suunana tuleb
luua võimalused ka meie elanike evakuatsiooniks sõja eest ära; seni kuni tuli
ja raud on oma laastava töö teinud.
Jätkuvalt tuleb julgustada
Rootsit ja Soomet liituma NATOga. Kuigi selle tulemid ei sõltu meie
pingutustest, siis igal juhul tuleb saada konkreetsed kokkulepped ja
planeerida liitlasvägede vabaks liikumiseks kriisiolukorras läbi nende
territooriumite. Eelpool mainitud ohtude puhul mereblokaadi korral Läänemere
kitsaskohtades, võib olla Rootsi ja Soome lennuväljade, maanteede, raudteede,
sadamate ja ka aluste kasutamine ainuke kiire ligipääs liitlaste tugevdustele. Järgnevate
aastate perspektiivis võiks need kokkulepped olla sõlmitud ja plaanid tehtud.
