Rene Toomse, Kaitse Kodu! nr 7 2021
„Ükski kaabakas ei ole kunagi võitnud sõda oma riigi eest surres. Ta on võitnud selle, pannes teise vaese lolli kaabaka surema oma riigi eest.“ - kindral George S. Patton, 1944
Sõduris nr 3/2021 sai lühidalt vaadeldud maakaitse kujunemise lähiajalugu ja ka karisid sellel pikal teekonnal. Ilmne on, et seda üksust, võimet ja võibolla isegi lahinguliiki on erinevad otsustajad „tõlgendanud“ väga erinevalt. Käesolev artikkel arutleb, kuidas maakaitse päriselt võib või võiks toimida.
See siin ei ole kindlasti Kaitseliidu ametlik seisukoht, vaid kõigest üks mõttearendus, kuidas sellisest üksusest ja võimest saada kriisi ning sõja korral kõige rohkem kasu ja mis võib juhtuma hakata ka kõige eeskujulikumatele plaanidele vaatamata.
MAAKAITSE DEFINITSIOONID JA SELLE VASTUOLUD
Maakaitse on kaitseväe põhimääruse paragrahvis 3 märgitud sõjaaja struktuuriüksusena. Ei määrus ega seadus ütle, kes on selle võime ettevalmistaja, kuid riigikaitse arengukava paneb selle ülesande just Kaitseliidu õlule. Kaitseliit on vabatahtlik riigikaitseorganisatsioon, mille eesmärk on suurendada vabale tahtele ja omaalgatusele toetudes rahva valmisolekut kaitsta Eesti iseseisvust ja põhiseaduslikku korda.
Oluline on igal ajal meeles pidada, et Kaitseliidu liikmed, tulevikus nii võitlejad kui nende mittevõitlevad toetajad, on inimesed, kes ei saa organisatsiooni tegevuses osalemise eest tasu. Nad osalevad Kaitseliidu tegevustes vabatahtlikult, hobi korras ja oma vabast ajast, tasakaalustades seda oma kõigi muude tegevuste ja kohustustega. Seega iga nende pühendatud tund ja päev on tegelikult kingitus riigikaitsele ja palgalised riigikaitsjad peavad seda alati vääriliselt hindama.
Maakaitse ehk territoriaalkaitse ei ole tegelikult universaalselt fi kseeritud mõiste. Iga riik sisustab seda omaenda äranägemise järgi. Meie ametlikuks allikaks on andmekogu Militerm, mis sõnastab maakaitset nii: (1) sõjalise kaitse vorm, mille puhul kogu riigi territooriumi kaitstakse kõigi olemasolevate sõjaliste jõududega. Samas toob Militerm välja ka kaitseväe juhtimiskontseptsioonis (2017) oleva kirjelduse: (2) riigikaitse laia käsituse osa, mille eesmärk on riigi sõjalises kaitses osalemine ja sisejulgeoleku toetamine, kusjuures selleks rakendatakse kõiki riigikaitse laia käsituse põhimõtteid õigusaktidega määratud ulatuses. Ja kolmanda mõistena maakaitse kohta: (3) sõjaaja üksus, mille põhiülesanne on oma vastutusalas planeerida ja teostada koosseisuliste ja ajutiselt allutatud üksustega sõjalisi operatsioone.
Meil on probleem: need kolm kirjeldust ei räägi samast asjast ja tekib küsimus, mis siis ikkagi on see õige maakaitse. Esimene defi nitsioon kirjeldab kogu sõjalist tegevust, seega ka kaitseväe brigaadid on maakaitse osa, kuid samas ei sisalda see midagi, mis ei oleks sõjaline, ehk siis ennetavalt öeldes: see defi nitsioon on kitsas käsitlus.
Teine defi nitsioon ütleb, et maakaitse on riigikaitse laia käsitluse osa, kus kaasatud ja toetatud on ka sisejulgeolek (siseministeeriumi haldusala). Ehk siis maakaitse on esimene defi nitsioon pluss sisejulgeoleku toetamine. Seejuures on riigikaitse ise veelgi laiem, sest maakaitse on selle osa (osa ei saa olla suurem kui tervik). Seega tegemist näib olevat n-ö keskmise käsitlusega.
Maakaitse ehk territoriaalkaitse ei ole tegelikult universaalselt fikseeritud mõiste. Iga riik sisustab seda omaenda äranägemise järgi.
Kui kaks esimest definitsiooni kirjeldasid tegevust, siis kolmas defi neerib tegijat. Seega saaksime öelda: maakaitse teostab maakaitset. Ei kõla just ilusti ega tundu korrektne. Kuid selleski definitsioonis on selge konfl ikt eelmistega – maakaitse on siin väga kitsas mõiste ega hõlma kohe kindlasti kõiki ega ka üldse teisi olemasolevaid sõjalisi jõude (sest põhimääruse samas loetelus on võrdses rivis merevägi, õhuvägi, mõlemad brigaadid jne), samuti mitte muid operatsioone (ülesandeid?) kui vaid sõjalised.
See kaitseväe põhimääruse defi nitsioon ütleb veel ühte huvitavat asja – lisaks koosseisulisele (Kaitseliidu) maakaitsele võidakse anda juurde ka ajutiselt allutatud üksusi. Kahjuks ei selgita põhimäärus, kust need üksused tulevad, kuid võib eeldada, et sõjaajal on järel vaid täiendreserv ehk aastakäigud reservväelasi, kes ei ole enam n-ö kuumas reservis. Viimane on vaid eeldatav, sest üheski avalikus dokumendis seda mõtet lahti ei kirjutata.
Seega on meil „lahinguudu“ sisse kirjutatud juba alguspunkti, kui nii võib öelda. Võib-olla oleks kaitseväe põhimäärusesse pidanud kirjutama struktuuriüksusena „maakaitsevägi“ ja selle tegevusena „teostab maakaitset“. Viimase sisustamise oleks võinud jätta alamate dokumentide määrata. Kuid miski ei ole kivisse raiutud ja tööd parendamiseks jagub siin nii peastaabi juristidele kui ka terminoloogiakomisjonile, kes loodetavasti teevad ka koostööd enne oluliste dokumentide allkirjastamisele saatmist.
Alljärgnevaga ei püüagi ma definitsiooni küsimust lahendada, las see jääb terminoloogide arutelugruppidele. Pakun kokkuleppe, et selle kirjatüki kontekstis vaatleme maakaitset, mille tuumik nii sõjalistes kui mittesõjalistes ülesannetes on Kaitseliit ja mille hulka ei kuulu kaitseväe üksused.
MAAKAITSE TEGELIK IDEE JA MIS PÄRISELT JUHTUMA VÕIB HAKATA (NING VEEL MÕISTEID)
Maakaitse mõte ja idee peaks olema ühtne Kaitseliidu ajaloolise eesmärgiga – oma kodukoha ja kogukonna kaitsmine vabatahtlike poolt. Paralleeli võib tuua naabrivalve toimimisega. Kui viimane põhineb jälgimisel ja teavitamisel, et ennetada pättide tegutsemist naabruskonnas, siis maakaitseüksused teevad sama relvadega ja relvastatud vastase vastu. See on tegelikult suurim osa maakaitsest. See, et maakaitse raames on lahingukompaniid ja -rühmad, mis tegutsevad ka oma naabruskonnast väljaspool, on tsiviileluga võrreldes nagu abipolitseinike grupp, kes käib abis elukutselistel politseinikel (brigaadidel). Vahekord peaks olema võibolla 10 : 1 kodukoha maakaitsjate kasuks. Samas peavad mõlemad grupid (maakaitsjad ja Kaitseliidu lahinguüksused) olema omavahel tihedalt seotud ja teineteist toetavad.
Seega tegelikult on kogu maakaitse põhipingutus just kohalikel maakaitsjatel, mitte lahinguüksustel. Seda enam, et kui lahinguüksus on oma „regulaarsed“ lahingud ära pidanud ja ei liigu kaitseväe üksusega koos viivitades tagasi või suurele pealetungile edasi, siis peavad võitlejad uuesti sulanduma oma kodukohtade maakaitsesse. Selles mõttes on sõjategevuses maakaitse lahinguüksuste konventsionaalne tegevus ajutise iseloomuga, kuid kodukohal põhinev maakaitse on pidev ja jääv.
Nii nagu kodukoha vabatahtlikule naabrivalvele ei pea politsei käske andma oma kodukoha valvamiseks ja pättide ilmumisel teavitamiseks, nii ei pea tegelikult käskima ka kohalikke maakaitseüksusi, et nad oma ülesannet täidaksid. Nad tegutsevad oma piirkonnas autonoomselt. Ise korraldavad info kogumise, logistika, varjumise ja löögid vastase vastu. Kaitseliidu kõige olulisem rahuaegne ülesanne on nad välja õpetada, varustada ning toetada neid planeerimises ja ettevalmistustes. Isegi kui formaalselt on need üksused maakaitseringkondade kaudu kaitseväe alluvuses, ei saa neist kunagi klassikalisi konventsionaalseid üksusi. See lihtsalt ei töötaks nii. Neid saab teavitada, nõustada ja toetada vastasele kahju tegemise suurendamiseks, nende toetust saab küsida oma läbiliikuvate üksuste ja logistika tarvis, kuid see on suures plaanis kõik. Neist ei tee klassikalisi rindesõdureid. Ja ei tohigi üritada teha, sest nii kaotaksid nad oma tegeliku väärtuse.
Näiteks kui asulasse saabub vastase üksus, siis ei ole maakaitse ülesanne teha ringkaitset ümber asula. See viiks nad kiiresse surma ja asula koos elanikega saaks hukka. Maakaitsjad ei takista vastasel oma puhkepaiga rajamist, kuid nad jälgivad hoolega. Öö saabudes mineerivad nad baasi ümbrust, kahjustavad vastase valveta jäetud tehnikat, teevad täpsuslaske ringihulkuvate sõdurite pihta, lasevad miinipildujast üksikuid miine ja teevad metsa tagant kuulipildujatega pinnatuld nende baasi, korraldavad varitsusi lähenemisteedel jne. Üks põks ja surm korraga, ise nägemisulatusest väljas, laskmata vastasel vabalt liikuda, süüa ja magada. Kolmanda päeva lõpuks on tapetud 10 vastase sõdurit, hävinud nende kütusevarud, ülejäänud on magamata ja stressis. Stressis ja väsinud sõdur ei tee head koostööd, ta pole motiveeritud ülema käske täitma ja kannatada on saanud kogu üksuse võitlusvõime. See on maakaitse tegelik eesmärk – kulutada vastast pidevalt, tükikesehaaval, et ta sidusus laguneks.
Sidusus on iga üksuse raskuskese. See on võitlejate motiveeritus, mille loob üksusesisene koostöö ja usaldus. See on teadmine, et su kaaslane on koos sinuga ja katab sind, mis iganes olukord ka ei oleks. Sidusus annab moraalse jõu olla üle surmahirmust ehk toidab vaprust. Vaprus laseb inimestel teha tegusid, mida ta tavaolukorras enese säästmise nimel ei teeks. Kui hävib sidusus, langeb ka üksuse võitlusvõime. Igas lahingus on tegelik eesmärk purustada teise poole sidusus, mis muudab tema võitlusvõime olematuks, ta ideed ja raudvara kasutuks. Selle ideaalseks tulemiks on vastase allaandmine või põgenemine, sest sidususe purunemine hävitab vapruse ja annab ruumi surmahirmule.
Ka kõige raskem otsekontaktiga lahing ei pruugi lõhkuda sidusust, vaid paradoksaalsel kombel võib seda hoopis tugevdada. Vastane on näha ja sa saad ta veritsema panna. Sa oled olukorra peremees isegi siis, kui su kaaslased langevad – sa näed sihtmärki ja saad seda mõjutada. Hoopis teine olukord on vastasega, keda sa ei näe ega leia, kuid kes saab sind surmata. See toodab jõuetust ja stressi. Miks Talvesõjas olid venelased valmis hordidena tormama soomlaste kaitseliinile peale kindlasse surma, kuid põgenesid paanikas oma puhkealadelt, kui arvasid, et pussidega sissid neile ligi hiilivad? Sama psühholoogia toimib ka maakaitses. Seepärast ei tohi maakaitsja olla nähtav ega tabatav – ta peab olema vastasele hirmu külvav kummitus. Ta võib sind varitseda kus iganes ja millal iganes, kunagi ei saa sa ennast lõdvaks lasta, kunagi ei saa sa end turvaliselt tunda, surm või vigastus võib sind tabada igal hetkel.
Just selliseid kummitusvõitlejaid peame massiliselt maakaitsesse koolitama. Nende ettevalmistuses peab olema oma kodukandi peensusteni tundmaõppimine ja seeläbi sõja korral tabamatuks jäämine. Eesmärk ei ole hävitada kiiresti palju vastaseid, vaid kasvõi üks korraga, kuid piisavalt sagedasti, et lasta tema hirmul ja jõuetusel võimust võtta.
See viib meid kulutamise ideeni, mida võib lühidalt defi neerida kui vastase füüsilise ja moraalse sidususe järjepidevat kahjustamist patrullide ja teiste meetmetega, et vähendada tema rühmitust ja varustust, aeglustada ta tegutsemiskiirust ja rikkuda ta plaane, samal ajal vältides oma üksuste sidumist vastase poolt.
Maakaitsja tehtava kulutamise võtmesõnadeks on:
(1) Järjepidevus, mitte ühe otsustava lahingu püüdlus. Maakaitsja ei otsi kiiret lõpplahendust, ennast sellega ohtu seades ja seega võitlust lühikeseks jättes. Ta tegutseb nagu vesi: uuristab kivi. Vastasel on kellad, meil on aeg.
(2) Vastase moraalse sidususe kahjustamine, mida tehakse füüsiliste ja muude mõjutustega, et tema sõjapidamise tahe halvata.
(3) Vastasepoolse sidumise vältimine ehk maakaitsja dikteerib ise tempo ja hoiab initsiatiivi, võttes nii vastaselt olukorra kontrolli.
Kulutamise peamised taktikalised tegevused on lahingupatrullid ehk erinevad varitsused liikuva vastase pihta, reidid, nurjetegevused (sabotaaž), ahistavad üllatusrünnakud peatuspaikade pihta ja kõik muu, mis vastase elu raskeks teevad ja tema võitlustahet murendavad. Ehk siis kulutamine on protsess vastase üksuse vastu, kes ala läbib või seal paikneb. Kulutamine ei ole vahetu ülesanne, vaid eesmärk. Näiteks kui vastase 10 masinaga kolonn liigub läbi 10 maakaitsejao vastutusala, siis võibki olla iga jao eesmärk varitsusega hävitada üks masin ja eemalduda ise enne, kui teised vastased jõuavad reageerida. Seega kümnenda jao alas hävitataks viimane masin ehk vastutusalasid läbinud vastast on järjepidevalt kulutatud.
Suuremas pildis moodustubki sellest hajutatud lahingutegevus (HLT), mida saaks sõnastada lühidalt kui eraldiseisvaid, kuid ühiselt plaanitud tegevusi vastase kulutamiseks kogu riigi ulatuses.
Kuigi on vaidlusi, võiks HLTd käsitleda eraldiseisva lahinguliigina samas loetelus kaitse, pealetungi ja stabiliseerivate tegevustega. Selles on piisavalt eristuvaid tunnuseid võrreldes „kolme suurega“ ja HLT ei liigitu selgelt ühegi eelmise alamkategooriaks. Kuigi HLT hõlmab kõigi teiste lahinguliikide komponente, ei ole selle eesmärk tingimata sama.
Hajutatud lahingutegevuse märksõnadeks on:
(1) Iseseisvalt tegutsevad väikeüksused ehk lahingupaar, meeskond (pooljagu), sagedasti jagu, harvem rühm ja veel harvem kompanii. Igal tasandil on oma vastutusala, info jagamise ja üksteise toetamise süsteem. Ühte vastast ründavad erinevad väikeüksused, ükskõik kas vastane on liikuv või paigal.
(2) Eraldiseisvad, kuid ühiselt plaanitud tegevused hõlmavad väikeüksuste suurt autonoomsust ja tegelikult välistavad jäigad käsuahelad. Ühiselt plaanitakse info jagamine ja üksteise toetamine nii lahinguliselt kui logistiliselt. Kahe osavalla või asula võitlejad võivad ühiselt plaanida teineteisele appi mineku suurema sihtmärgi kulutamiseks ja isegi hävitava reidi teostamiseks ning selleks ei ole tarvis kõrgemat käsku ega kõrgemat juhtimist. See kõik peaks põhinema maakaitsjate enese initsiatiivil. Kui kaitseväe üksus liigub läbi ala, siis suuremat eesmärki silmas pidades asuvad maakaitsjad neid loomulikult toetama, pakkudes luureinfot oma ala kohta, teejuhatust, vett ja muud logistikat, mida neil jagada oleks, samuti julgestust oma võimaluste piires. Need oleks püsivad ülesanded, mis kehtivad kuni sõja lõpuni.
(3) Lõpuks, tegevuste peamine koondsõna on kulutamine, mis sai juba ülalpool lahti kirjutatud.
Loomulikult saab reservväelastest maakaitsjaid sõjaajal käsu korras kaevikusse või teise piirkonda käskida, kuid sellega kaasnevad olulised riskid ja mõjutused. Esimene ja kõige karmim tulem on see, et nii tapetakse piirkonna maakaitsjad lühikese taktikalise eesmärgi saavutamise lootuses ja ala jääb järgmisele vastasele muretuks. Tekib piirkond, kus ta saab rahulikult taastuda ja tugevama jõuga rünnakuid jätkata. Seega pikas plaanis oleks see enesetapp ehk just vastupidine sellele, mida Patton on öelnud selle kirjatüki algustsitaadis.
Teiseks ei saa olla kindel, et seda käsku täidetaks. Kui koduküla mehed ütlevad ei, sest nad ei pea sellist käsku mõistlikuks, siis vaatamata seadusepügalale ei ole mingitki hooba, et neid sundida. Kas kutsuda politsei ja lasta nad arreteerida? Kas mõni kohtunik hakkab kohut pidama? Kas moodustatakse välikohtud, kellel on õigus kohapeal kohut mõista ja süüdimõistetud maha lasta? Ega vist. Lisaks hävitaks selline pime sund maakaitsjate sidusust ja võitlusvõimet rohkem, kui vastane seda teha suudaks. Täna ei jää enam midagi saladuseks, vaid info liigub kiiresti ka teisteni. Lõpptulem võib olla see, et ühe mõtlematu teo tagajärjel kahjustuvad maakaitsjate ja kaitseväe suhted ning usaldus ehk kannatada saab kogu ühise eesmärgi saavutamiseks vajalik väe sidusus. See aga ei aita kuidagi kaasa strateegilise eesmärgi saavutamisele, mis meil kõigil on sama – vastase väljalöömine kogu riigist.
Seega soovitus kolleegidele kaitseväest: maakaitsjaid ei ole mõtet püüda allutada oma käskudele, vaid nad on vabad oma tegevustes. Kui on tarvis nende abi, siis saab seda pigem ilusti küsides kui jäigalt käskides. Pea neist lugu ja nad toetavad sind. Kui pead ennast neist kõrgemaks, on su võitlus raskem. Nendes oludes ei loe auastmed ega positsioon, vaid isikuomadused.
Lisaks, surudes kaitseliitlastest maakaitsjad rahu ajal väljaõppes ja õppustel kaevikusse ning mitte toetades nende tegelikke eesmärke ja vajadusi sõja ajal tegutsemisel, ei saa me neid ka väljaõppesse. Mis tähendab seda, et sõjaajaks ei ole meil ettevalmistatud väge ja siis neid kaevikusse pannes ei ole neist ka seal kasu. Kindlasti tuleb varuda rohkem laibakotte. Veelgi demoraliseerivam oleks see, kui pimesi sundimise ajendil tekiksid metsavennad, kes lähevad pakku oma võimu eest. Kui kasulik oleks see strateegilise eesmärgi saavutamiseks?
Palju kahju jätkusuutliku maakaitse arengule on teinud Kaitseliidu sõjapidamise suuna pidev muutmine. Läbi aastate kestnud kindralite ja kolonelide meelemuutused teemal, kas Kaitseliidu üksused on territoriaalsed (kodukohapõhised) või eksterritoriaalsed (hädaabi reserv kaitseväele üle riigi), on andnud segaseid signaale vabatahtlikule riigikaitsjale ja põhjustanud tõsiseid tagasilööke liikmeskonna aktiivsuses ning seeläbi ka väljaõppe ja ettevalmistuste arengus.
Ja üks valearvestuse kummutamine, mida võib kohata brigaadide ja ka suurematel õppustel: maakaitse liigub eest ära brigaadi opsbox’ist (määratud vastutusalalt). Ei ta liigu tegelikult kuskile. See on maakaitsjate kodu, nende igapäevane vastutusala. Brigaad on sellel alal külaline. Brigaadiülemal on valida, kas ta küsib maakaitsjate toetust või võitleb üksi oma lahinguplaani. Kui ta leiab, et talle pole maakaitse tuge tarvis, siis istub maakaitsja piltlikult oma maja terrassil ja ampsab popkorni, vaadates pealt, kuidas brigaad higistab. Kui ülem oskab toetust küsida, saab maakaitsja tema võitlust paljuski kergemaks teha. Siiski omadel tingimustel, sest tema peab jääma alasse ka siis, kui brigaad ära liigub.
Soovitus kolleegidele kaitseväest: maakaitsjaid ei ole mõtet püüda allutada oma käskudele, vaid nad on vabad oma tegevustes.
Viimasega kaasneb veel üks võimalik valearvestus: maakaitseringkonnad vahendavad ja juhivad koostöövajadusi. Sellel ei ole tõenäoliselt tulevikku ja see oleks tegelikult igati kohmakas ja riskantne. Esiteks ei ole piisavalt turvalist sidet, et vajalik toetusvajadus õigeks ajaks alla jõuaks; teiseks oleks see tarbetu ajaraiskamine koos ohuga, et millestki saadakse teistmoodi aru (katkise telefoni efekt). Vastutav kaitseväe üksuse ülem peab silmast silma kohtuma kohaliku maakaitseüksuse pealikuga maakaitseüksuse vastutusalal ja selgelt oma toetussoovi edasi andma. Olles valmis ka selleks, et vajaliku toetuse eest tuleb midagi maakaitsjatele vastu anda. On selleks laskemoon, miinid, medikamendid vms, neil on kõigest sellisest suur puudus, sest nende varustamine ei ole toetusväejuhatuse peamine mure. Elementaarne on see, et kui tahad neilt abi milleski, milleks nad oma niigi ahtaid varusid peavad kulutama, siis pead neile vähemalt samavõrra tagasi andma.
Milliste printsiipide, reeglite ja põhiülesannete järgi peavad maakaitsjad valmistuma ning kriisis ja sõjas tegutsema, seda vaata täpsemalt Kaitse Kodu! 5/2021 artiklist „Territoriaalkaitse võitlusdoktriin“.
JUHTIMINE, MÕÕDIKUD, AJAPERSPEKTIIV JA TAKTIKALINE VAADE
Juhtimine ja kontroll – see klassikaline duo hajutatud lahingutegevuses ei toimi. Esiteks pole piisavat ja pidavat turvalist sidet ei allüksuste staapide ega kõrgema staabiga. Teiseks pole seda ka tarvis, sest nagu ülalpool mainitud, peab maakaitse toimima autonoomselt ehk iseseisvalt. Iga elektrooniline, eriti saatele minev sidevahend on allüksuse jaoks turvarisk. Vastane peilib ja määrab asukoha kiiresti. Seega staapide õppusteaegne unistus saada igapäevaseid ettekandeid on tegelikult teostamatu, et mitte öelda hävitav. Peamine, kuigi samuti väga riskantne sidepidamisviis on kullerside, mis suures osas peab toimuma võimendajate toel. Raadio teel saab edastada juhiseid vaid ühesuunaliselt turvaliselt alalt ja kodeeritud sõnumitena.
Maakaitseüksustele peab olema selge, mis neil on tarvis teha kasvõi kuid ja aastaid, ilma kõrgemalt staabilt juhiseid saamata. Olulisem kui juhtimine on kõrgemalt poolt lahingumaterjaliga varustamise kanalite loomine ning haavatute ja haigete tagalaalasse toimetamise toetamine. Need on maakaitseüksuste peamised toetusvajadused, et hoida ülal võitlust ja moraali.
Selles mõttes peab maakaitse suuremas osas toimima nagu Hezbollah, al-Qaeda, Taliban ja teised sarnased rühmitused – iseseisvate rakukestena suurema eesmärgi raames. Neil on püsiülesanne ja seda viiakse ellu. Oluline on see, mida vastane tunneb – et ta on ohus igal pool ja see ajab hulluks. Ja läheb aega, palju läheb.
Kaitseväelaslikult on meid õpetatud iga tulemust mõõtma. Palju hävitasid vastase soomukeid ja elavjõudu? Mitu tundi tuleb vastast viivitada, et ta ei jõuaks sinna maastikukohta, enne kui … jne. Samamoodi tahaks kaitseväe ohvitser küsida ka maakaitse kulutamise kohta – kuidas selle tõhusust selgelt mõõdame, millised on oodatavad tulemused iga ülesande korral?
Kulutamise tulemust selgelt mõõta on peaaegu võimatu, vähemalt lühikeses ajaraamis. Pigem tuleks see liigitada samasse kategooriasse heidutusega. Ka heidutust ei saa mõõta, selle tulemiks on see, et vastane meid ei ründagi (ajaline ja kvantitatiivne määrang puuduvad). Sama on kulutamisega, selle strateegiline tõhusus selgub alles siis, kui sõda on läbi. Analoogiliselt kulutasid afgaanid venelasi 10 aastat ja meid, läänlasi, 20 aastat. Lõpptulem loeb – maa saab jälle nende enda omaks, mis iganes võimukorralduse nad seal lõpuks püsti seavad. Meil olid kellad, neil aeg. Ja meie kaotasime.
Suurim konflikt konventsionaalse mõttemaailmaga võibki olla ajaline perspektiiv, et kulutamine ei otsi selget ja kiiret tulemit, vaid peab vastase moraali nüristama järjepidevalt, nii et ta lihtsalt ei jaksa enam, sest sellel ei tulegi lõppu, mis iganes ta ei teeks. Oluline vahe on ka selles filosoofias, et kulutamine ei lõpe isegi siis, kui meie sümbolid ja kaitsekeskused, kasvõi Tallinn, on langenud. See ei lõpe enne, kui vastane on väljas või maakaitse täielikult hävitatud. Põhimõtteliselt on maakaitse Metsavennad 2.0, kuid seekord korralikult ettevalmistatud ja organiseeritud. Kindlasti on selline kulutamise doktriin ka väga tõsine täiendus heidutusele.
Taktikaliselt on peamisteks tegevusteks liikuva vastase varitsemine ja tema peatuspaikade järjepidev ahistamine. Maakaitse kergeüksust ei saa panna staatilisse kaitsesse ja isegi mitte klassikalisse viivitusse. Peaaegu igal juhul, kus on võimalus, et vastane fi kseerib üksuse asukoha maastikul, on oodata kas kopterite või kaudtule lööki 2–3 minuti jooksul (sh termobaarilise moonaga, mille mõju eest ei kaitse ka parim varjend), millele järgneb tiibamine meie positsioonidele või eemaldumistee äralõikamine. Staatilises kaitses saavad maakaitsjad ruttu surma, sest neil ei ole vastu panna kümnendikkugi sellest kaitstusest, mis vastase soomusüksusel. Füüsika vastu ei saa. Seega selleks, et ellu jääda ja jätkata võitlust ka järgmisel päeval, on löö-ja-jookse-taktika, kus varitsuse kestus vastase lahinguüksuse pihta ei tohiks ületada ühte minutit. Venelaste arenduste siht on saada mürsud sihtmärgile 3 minuti jooksul sihtmärgi fi kseerimisest ja selle aja jooksul on vaja jõuda ka sellest alast välja vähemalt 300 m kaugusele, et mitte jääda ohutsooni.
Maakaitseüksustele peab olema selge, mis neil on tarvis teha kasvõi kuid ja aastaid, ilma kõrgemalt staabilt juhiseid saamata.
Kõige jätkusuutlikumad on kiired löögid distantsilt, kus vastasel pole kerge maakaitsjat enne avastada ega ka võimalust neile pärast kiirelt läheneda. Erinevad lõhkelaengud, täpsusrelvad, kuulipildujad, miinipildujad ja loomulikult kantavad tankitõrjeraketid on peamised kulutamise relvad. Igal juhul tuleb kaaluda ka laenguid kandvate droonide arendamist ja kasutamist. Jagades neid relvi üle terve riigi maakaitsjatest väikeüksustele, saame vastase jaoks kohutava surmavaiba (edasiarendus ’turvavaibast’), kus tõepoolest iga põõsas saabki hävitavat tuld anda. Neil väikeüksustel on ka kriitiline vajadus õlaltlastavate lühimaa-õhutõrjerakettide järele (ulatus kuni ca 5 km), sest sellises võitlusviisis on suurimaks ohuks vastase kopterid ja droonid. Õhku ei saa enda eemaldumise kaitseks mineerida, käsitulirelvad lahingukopterit eriti ei heiduta. Oleks õige aeg kirjutada need relvad hankeplaanidesse, et oluliselt tõsta maakaitse ellujäämise ja seetõttu ka pikaajalise võitluse võimet. Ilma kohaliku õhutõrjeta peavad maakaitsjad kahjuks loobuma vastase ründamisest, kui viimase kopterid on silmapiiril.
Sellise liikuva kaitse kontseptsiooni toimimisest ja staatilise kaitse lootusetusest andis hea ülevaate Ilmar Raag Kaitseliidu Toompea malevkonna kodulehel kirjatükis „Kohtunikuna õppusel Kevadtorm 21“. Õppusi tehakse reaalsuse testiks ja praktikate arendamiseks, et olla vastasest edukam. Ilmari tähelepanekud on tehtud kaitseväe jalaväekompanii võitluste kohta, kuid maakaitse võib olla veelgi vähem relvastatud ja kaitstud. Soovitan lugeda ja mõtiskleda.
Tegelikult on tänapäevaste elektrooniliste sihtimissüsteemide, termovaatlusseadmete ja lahingumoona suurema täpsuse ja hävitusjõu tõttu kahe viimase ilmasõja aegsete konventsionaalsete taktikate kasutamine sama lootusrikas kui Saksa soomukite ja Poola ratsaväe kokkusattumine Krojanty lahingus 1939. aastal. Ja need lahingud, mis toimusid Ilmari vaatluse all viimasel Kevadtormil, ei olnud harulduseks – see oli üldine trend ehk staatilised kaitsepositsioonid ja lühimaarelvad ei pidanud soomustatud vastasmängurit isegi keskpolügooni keerulisel maastikul oluliselt kuskil kinni (kogemus vahekohtunikuna samalt õppuselt).
MAAKAITSE TEGELIK ULATUS JA HAARE
Kaitseliidus on arendamisel ka mittesõjalised allüksused koondnimetuse all võimendajad, kes on tegelikult osalised võitluses. Võimendajate ülesanne on tagada toetusvõrgustik võitlejatele: luureinfo, toit, majutus, haavatute ja haigete ravi, evakuatsioon jne. Maakaitse logistika on esimeses faasis küll ettevarutud peidikutes, kuid sealsed varud ei kesta pikalt. Näiteks kompanii ühe kuu lahingumaterjal kaalub hinnanguliselt 70–90 tonni, millest umbes 14 tonni on toiduaineid (soomlaste arvutus). Kujutlege selle rahuaegset ladustamist ja häire korras peidikutesse viimiseks vajaminevat transporti. See on korralik eelarvekulu ja tõsine logistiline operatsioon. Tegelikkuses oleks hästi, kui Kaitseliidul oleks vahendeid ja jõudu sellest kasvõi poole saavutamiseks. Seda olulisemaks muutuvad kohapealsed toetavad võrgustikud, vähemalt toiduainete ja meditsiini tagamiseks.
Kõige tõsisem on olukord loomulikult vastase suunal paiknevatel maakaitseüksustel; vastasest vabadel aladel saab pisut kergemini hingata, kuid tuleb olla siiski valmis võitluseks ka oma alal. Tänapäeval ei hoia ka meie vastane mingit kindlat rindejoont, vaid riiki rünnatakse korraga mitmest suunast, nii maalt, merelt kui õhust. Kust iganes ta meid üllatada püüab, peavad maakaitsjad alati kohal olema ja asuma teda kulutama piltlikult igal kilomeetril, millel ta liigub.
Seega on mittevõitlevad toetajad (võimendajad) tegelikult maakaitse orgaaniline osa. Nad ei ole Kaitseliidu eralõbu, vaid võitluse pidamiseks ja veel rohkemakski üliolulised. Võimendajad on tegelikult vahendajad võitlejate ja ülejäänud toetava elanikkonna vahel. Kott kartuleid, konservid, suitsuseakoot – need tulevad inimestelt ennast metsas varjavate võitlejate elushoidmiseks. Turvakaalutlustel ei ole mõistlik, et elanikud teavad, kus võitlejad liiguvad ja paiknevad, ja selleks on tarvis neid oma inimesi (võimendajaid), kes lepivad kokku, transpordivad ja peidavad varusid, kust võitlejad need kätte saavad. See annab teadmatuse kaitse tavakodanikule ja vähendab riske, et vastase vastuluure saab teada meie võitlejate asukohtadest.
Riigikaitsele on ka igati parem, mida rohkem rahvast on relvastatud. Vahet pole, kas jahimehed, sportlaskurid või lihtsalt relvaomanikud, kes teevad laskeharjutusi vaid hobi korras.
Täiendav mõttekoht: tegelik maakaitse ei koosne vaid reservväelastest või vabatahtlikult riigikaitsekohustuse võtnud kaitseliitlastest. Maakaitse on ühistel eesmärkidel tegutsev organism ja sõja korral osalevad selles lisaks struktuuridesse kirjutatud võitlejatele kõikvõimalikud vabatahtlikud, kes ei kuulugi mobilisatsiooni alla, nagu naiskodanikud, laskesportlased, jahimehed, välisvõitlejad, vanemate klasside koolipoisid, tavalised relvaomanikud, nõukogudeaegse ajateenistuse läbinud mehed jne. Igaüks, kes tunneb, et ta ei nõustu vastase eesmärgiga, võib põhiseaduse § 54 kohaselt osutada agressorile omaalgatuslikku vastupanu. Seega võib regulaarväe või liitlaste üksus omal alal kohata relvastatud omakaitse gruppi, kelle üle ei ole tal isegi mitte formaalset käsuõigust. Kuidas me sellega toime tuleme?
Täna me ametlikult võimendajaid ja muid vabatahtlikke maakaitse hulka ei arva. Lihtne oleks joon vahele tõmmata, et jah, Excelis, vormis ja relvaga – järelikult maakaitsja. Ilma relva ja vormita või pole tabelis kirjas – ei ole maakaitsja. Aga suurema osa logistikast peame ehitama selle mittevormis inimese abiga, kes riskib samavõrd või rohkemgi oma elu ja tervisega. Kas pole kuidagi ebaõiglane neid vähemaks pidada? Kas pärast edukat sõda saavad ka nemad medaleid jne? Küsimus on muidugi filosoofiline, kuid mõtlemist väärt.
Võimendajate suur roll on elanikkonna toetus, eelkõige moraalne. Viga on ette kujutada ja õppustel harjutada, et nii kaitsevägi kui maakaitse võitlevad kuskil tühjas ruumis. Mingi osa inimesi jääb alati lahingute alale – nad lihtsalt ei lähe oma kodudest ära ja me ei saa mitte midagi teha, et neid selleks sundida. Maakaitsjale oleks selline vaakum lausa probleem – kes kogub infot alal toimuvast, kes varub süüa, kes põetab haigeid ja haavatuid, kui neid kiiresti tagalaalasse viia ei saa? Kuid selleks, et tuge saada, tuleb ise ka vastu anda. Kohalik elanik peab samastuma võitleja ja kogu riigi eesmärgiga, olema valmis andma oma niigi ahtast varust midagi ära ja võtma samuti riske. See ei tööta käsu korras, vaid kogukonnalt tagasisaamise kaudu, selle kaudu, et me säästame neid kõikvõimalikest kannatustest ja hoiame ülal usku, et taas me võidame niikuinii.
Riigikaitsele on ka igati parem, mida rohkem rahvast on relvastatud. Vahet pole, kas jahimehed, sportlaskurid või lihtsalt relvaomanikud, kes teevad laskeharjutusi vaid hobi korras. Isegi kui nad ei ole valmis võitlema, saavad nad oma relvad ja laskemoona loovutada maakaitsjatele, kellel on peagi neist suur abi vastase jätkuval kulutamisel.
KOKKUVÕTTEKS
Loodan, et eelnev pikk kirjeldus andis edasi maakaitse tõenäolise võimaliku olemuse ja erinevuse regulaarvägedest. Otsides võrdlust spordist, siis brigaadi ja liitlaste lahingupidamist saab võrrelda lühimaajooksuga, kus kiirus on peamine ja sa paned rõhu spurdile – lõpeta vastane kiiresti; maakaitse on aga maraton, kus teekond on pikk ja sa pead hoolega kaaluma oma jõuvarusid. Seetõttu ei tööta ka maakaitse joonele panemine koos kaitseväega, et algul koos sprintida (koos viivitada ja kaitsta). Võhm saab otsa ja pärast sprinti enam maratoni ei jookse ehk tegelikuks maakaitseks ei jagu enam piisavalt inimesi, lahinguvarusid ega moraalset tugevust. Konventsionaalne võitlus ründava vastase vastu on maakaitsele sama, mis saata ilma kaitsevarustuseta tuletõrjuja põlevasse majja. Ta lihtsalt põleb ära, ilma et jõuaks oluliselt kustutada või kedagi päästa.
Hajutatud lahingutegevus vastase selja taga vajab alati toetust kohalikest võrgustikest, sest tavapärased logistikaveod ei toimi. Ajalooliselt on sellise vastupanu õnnestumiseks olnud tarvis toetust lausa kahest allikast – oma rahvas ja välisabi. Kuigi me ei saa kunagi olla kindlad välisabile, on oma rahva toetussüsteemi loomine meie oma kätes ja seda ei saa võtta kergekäeliselt.
Kui kaitseväeüksus arvab, et pärast vastase selja taha jäämist asub ta iseseisvalt hajutatud lahingutegevust tegema, ilma et tal oleks selle toetuseks võrgustikku loodud, siis oleks see kiire tee hävinguni. Arutage oma logistikutega, kuidas võitlejate jätkusuutlikkust tagada, kui toetusväejuhatuse vedusid enam ei tule, väljas on talv ja meditsiinivarud on lõppenud. See lihtsalt ei ole jätkusuutlik. Parim lahendus on plaanida ja harjutada liitumist Kaitseliidu loodavasse maakaitsesse, sealhulgas nende toetussüsteemi, ja jätkata võitlust maakaitseüksuse koosseisus.
Planeerides ja õppusi korraldades tuleks põhipingutus asetada maakaitseüksuste igakülgsele ettevalmistamisele kolmeks põhiliseks tegevuseks hajutatud lahingutegevuse tingimustes: info edastamine, lahinguvarude juurdevedu ja meditsiinilist abi vajavate võitlejate toimetamine parema hoole alla tagalaalasse. Vahetu juhtimine ja igapäevaste ettekannete korjamine ei ole päris olukorras tegelikult võimalik ega üldsegi oluline. Sellele rõhu asetamine on üsna tarbetu pingutuse raiskamine, rääkimata maakaitsja võimalikust paljastamisest vastase vastuluurele. Juhenda ja usalda, mitte ära käsi ja püüa kontrollida midagi, mis tegelikult toimib kõige paremini ja tulemuslikumalt iseseisvalt, ilma sekkumiseta. Ära sunni neid surema, vaid toeta neid, et nad saaksid panna vastase surema.
