Lüües naelu kiviseina ehk 20 aastat märgist mööda Afganistanis
Rene Toomse,
veteran
Ma ei mäleta ta nime. Ta oli tõlk, hariduselt arst, välimuse järgi hinnates hilistes neljakümnendates. Me seisime tolmuse Hesco bastioni barjääri kõrval, mis kattis avalike suhete staabi sissepääsu võimaliku otsetule eest. Mõlemad ootasime sama ameeriklaste meeskonna väljumist, kellega pidime minema ümbruskonna küladesse koolitarbeid jagama. Sa tunned ära inimese, kes on intelligentne ja elukogenud läbi tema silmavaate, rahuliku hoiaku ning kõnemaneeri. Sa tunnetad seda.
Pakkusin talle
suitsu. „Mis sa arvad, kuidas meil siin läheb?“ küsisin talle tuld pakkudes. Ta
vaatas mulle otsa vaid viivu, hinnates tõenäoliselt samavõrd mind nagu mina oli
hinnanud teda ja tõmbas sügava mahvi: „Te ei võida kui sa seda silmas pead.“ Me
pilgud kohtusid taas ja hinnanud minu reaktsiooni või pigem selle puudumist
ning jätkas: „Sõjaga ei muuda midagi, me oleme seda kõike varem näinud. Te
oleks pidanud maa üle ujutama televiisoritega, sellest oleks piisanud.“ Ta
selgitas, et ei afgaani ei saa jõuga alistada, sa pead teda veenma, tekitama
temas ahvatluse parema elu vastu kui tal praegu on. Kuid sa ei saa seda teha
otse, vaid läbi tema enda valikuvõimaluse, kas seda vaadata, uskuda ja tahta.
Andes neile võimaluse ise vaadata muid võimalusi elu korraldamiseks, on
lootust, et neis tärkab huvi ja idee, kuidas ise muutuda. See on loomulikult
pikk protsess, kuid kultuuri ei saagi kiiresti muuta.
Aasta oli 2006,
Kandaharis ja ma teadsin sellest hetkest nüüd juba kindlalt, et me ei muuda
midagi paremaks sellel õnnetul ja sõdadest räsitud maal. Me kaotame. Ma olen
vaid pisut üllatunud, et see nii kaua aega võttis.
Muutes väärtusi läbi surmahirmu?
Me püüdsime jõu ja
surmahirmuga panna ühe rahva armastama meie väärtusi, nõudes, et nad hülgaks
enda omad. See on põhimõtteliselt sama, mida Nõukogude Liit püüdis teha meiega.
Ka meie ei uskunud lubadusi kuldsest kommunismist, sest repressioonid „uskumatute“
vastu muutsid selle vastuoluliseks. See ei olnud veenev; teod ja sõnad ei
ühtinud. Sama toimus ka afgaanidega. Suvalises kohas läbiotsimised, öised
reidid küladesse „terroristide“ tabamiseks, jõhker koalitsiooni poolt soositud
ametnike korruptsioon, pidev valvelolek ja mure oma pere turvalisuse pärast su
„kaitsjate“ poolt kasvatas vaikselt kuid kindlalt toetust Talibanile. Mis siis,
et ka nemad karistasid ja olid tihti julmad – nad olid siiski omad. Ja me ei
suutnud mitte midagi teha nende veenimiseks teisiti. Me ei näinud seda, mida
kohalik nägi ja ei osanud ega tahtnud tema soovidega samastuda. Järjepidevalt
püüdsime nagu taguda naelu kiviseina, sest meie peamised tööriistad olid
vasarad ehk relvad.
Sõja eesmärk on
läbi surmahirmu veenda vastast alluma oma (poliitilistele) nõudmistele. Ei ole
suuremat hirmu kui surmahirm, vähemalt lääne inimese meeles. Olles lääne
kultuuri olendid, siis eeldame me, et samad hirmud kehtivad kõigile maailmas.
Kuid see ei ole nii, on kultuure, kus surm ei ole tingimata lõpp ega hõige
hullem, mis juhtuda võib. Kes afgaanide kultuuri tunneb, siis teab, et hullem
kui surm, on väärikuse kaotamine. Pidades kinni suvalise mehe tema teel ja
sundides teda näitama ette oma asju, tõstma üles särki ja katsudes teda läbi –
kui palju sa just säilitasid ta väärikusest? Arvakem, mis juhtus kui ta proovis
protesteerida või midagi kobiseda oma õigustest. Koheldes inimesi loomadena,
saad vastu ka sama suhtumise enda suhtes ja just sellega me tegelikult hakkama
ka saime. Igaüks oli kahtlusalune terrorismis ja läbi selle suhtumise me nad ka
nendeks muutsime. Taliibid ei ole keegi võõras ja abstraktne, vaid see ongi
afgaani rahvas, kelle me ise oleme sellele teele sundinud.
Läänelik
demokraatia, naiste (läänelikud) õigused, usu eraldamine riigist – need ei ole
nende väärtused, vaid surmapatt nende silmis, mida ühegi ähvardusega ei sunni
neid armastama. Sundides alandad nende väärkust ja kättemaks selle eest on
surm. Siin ei ole neil isegi valikuvõimalust, sest see on reegel olnud osade
ajaloolaste hinnangul juba ligi 2500 aastat. Kuidas sa muudad kiire sõjaga
sellist kultuuri? Lüües naelu kiviseina?
Televiisorid
kui „relvad“
Vana tõlgi mõte oli
laiem kui vaid ilusate piltide toomine afgaanide koju. Ta mõtte sisu oli
kultuuri muutmine läbi vabatahtliku muutumise võimaldamise – tõelise vaba tahte
kujunemise kaudu, mida ei ole sunnitud surmahirmuga. Irooniline on see, et sama
väärtust hindame ülimaks me omas kultuuris, kuid ei oska seda rakendada mujal
ja küsitav, kas ka enam oma maadel.
Teeme lihtsa
arvutuse ja arutelu: lääs läks Afganistani 20 aastat tagasi. Vaadates kaadreid
täna „talibanist“ Kabuli tänavatel, siis mehed selle lipu all on vanuses
keskmiselt 20-30 eluaastat. Need on meie sõjalise operatsiooni aja lapsed;
nende väärtusruum on kujunenud meie „vahikorra“ ajal. Selle asemel, et pakkuda
lastele arengut ja haridust, keskendusime me nende kodude ja isade
läbiotsimistele, nende väärikuse alandamisele. Mida isa rääkis pojale kodus
tulles turult süüa toomast olles jälle kolmes kontrollpunktis läbikatsutud?
Mida poeg õppis ja milliseks kujunes tema hinnang läänlastest ja nende
kohalikest käsilastest?
Me andsime raha
koolide ehitamisse, kuid ei tugevdanud haridussüsteemi. Ei toonud õpetajaid ega
taganud kohalike õpetajate turvalisust. Andsime kamaluga raha ametnikele,
millest millegi näilise tegemiseks jõudis heal juhul kümme protsenti. Ma nägin
vaid ühte kuidagi toimivat klassi ja viite tühjakspõletatud ning rüüstatud
koolimaja aastal 2006. Noor, teisest provintsist pärit meesterahvas õpetaja
tunnistas, et ta ei saa enam edasi jääda, sest teda on juba lubatud maha lüüa
ja mingit kaitset ta ei ole. Kui lahkus see õpetaja, siis rohkem kui kindlalt
jätkasid poisid õppimist kohalikus mošees, nagu igas normaalses külas. Mida
õpetas neile mullah, keda oli jälle kolmes kontrollpunktis läbikatsutud?
Sõjalises
planeerimises on mõiste põhipingutus. See on operatsiooni kõige olulisem
element, see on kogu oma väe ja jõu keskendamine just sellesse tegevusse ja
punkti, mis peab tagama operatsiooni edu saavutamise. See on see, mis peab
lõpetama lahingu võiduga. Ülem peab määrama põhipingutusüksuse, kellel lasub
suurim vastutus selle läbimurde saavutamisel ja tagama kõigi teiste üksuste
täieliku ja tingimusteta toetuse sellele üksusele. Sama põhimõte kehtib ka
ettevõtluses – sa keskendud konkreetsele suunale või tootele, mis on turu
vallutaja. Need kes sellele pihta ei saa ja toodavad midagi, mida nemad usuvad,
kuid turg mitte, kõrbevad. Need reeglid on universaalsed nii sõjas kui äris.
Kui sa eksid põhipingutuse määramisega, siis on su heal juhul šansid võidule
väikesed, kehvemal juhul oled pankrotis.
Võttes eelnevat
kokku, siis loogiline põhipingutus Afganistanis oleks pidanud minu arvates
olema tugev tsiviilmissioon läbi koolisüsteemi ja majanduse arendamise ning
tagamise; sõjaväed oleks pidanud neid vaid julgestama ja mitte jahtima oma saba
ehk neid samu „terroriste“, keda iga läbiotsimise ja kontrollpunktis
kinnipidamisega juurde toodeti. Haridus, elatise teenimisvõimalus ja lootust
andev tulevik on stabiilsuse alustalad. Nende puudumine viivad mässule.
Sellepärast ei saa ka sõjaväed kunagi luua stabiilsust, sest nad ei loo neid pehmeid
väärtusi. Küll saaks nad toetada nende väärtuste loomist.
Siit tekib küsimus:
kes oleks pidanud tegutsema, kes oleks pidanud kandma põhipingutuse raskust
tegelikult? Suures plaanis oleks seda pidanud tegema Euroopa Liit kui just
pehmete väärtuste kandja ja ka suurim majandusühendus. Põhipingutus oleks
pidanud olema õpetajad, teadlased ning ettevõtjad, kellele sõjaväed oleks
pidanud vaid turvalisust tagama nii, et poleks ärritanud kohalikke. Vaid see
oleks andnud lootuse muutusteks selles suunas, mida me lootsime. Just lootuse,
mitte garantii iseenesest. Isegi kui seatud ideaali poleks saavutanud, oleks
olukord parem ja pehmem, sest midagi ikka külge hakkab. Oleks vähemalt külvatud
seeme paremateks võimalusteks. Praegu jätsime maha sama kaoses maa kui alguses
ja suurema hulga sõjatehnikat Talibanile kui nad ka valitsedes oleks suutnud
viimase 20 aastaga ise hankida. Irooniline, kas pole?
Mis saab
edasi?
See on täna küsimus
tuhandete analüütikute ja poliitikute peades ning ei ole sellele kellegi
vastust. Ma pakun, et midagi väga drastilist ei juhtu. Talibani juhtkond, keda
arvatakse olevat viis-kuus mõjuvõimsat meest, korrastab ridu ja loob tegelikult
toimiva valitsuse. Jah, me ei näe samu vabadusi, mis läänes, kuid pole neid
vabadusi ka meie jaoks vastuvõetavas Saudi-Araabias ja lääs ei nurise väga.
Oleks viga hakata neid tõrjuma ja õõnestama, sest tegelikult alternatiivi
olemas ei ole. Nad ongi parim võimalik lahendus praeguses olukorras, et tuua
tagasi mingigi perspektiiv sellele õnnetule maale. Mitte kedagi teist ei paista
isegi silmapiiril. Ma ei usu, et nad jätkavad sealt kus pooleli jätsid 2001,
sest selleks ajaks oli liikumine kaotamas oma esialgse eesmärgi, mis oli
afgaani rahva vabastamine korrumpeerunud marionettvalitsuse alt, mille oli
eelmise sõja lõppedes üles seadnud Nõukogude Liit.
Iga riik peab
suutma ennast ise korrastada ja kõige lõpuks on sõnaõigus siiski afgaani rahva enamusel,
mitte meil. Ma soovitaks neile humanitaarabina palju telereid pakkuda.
