The Concept and Framework of Pre-emptive Strategic Development Operations

The Concept and Framework of Pre-emptive Strategic Development Operations*
 

By Rene Toomse

The manner in which today’s adversaries wage wars has changed in such a way that Western nations, with their technically superior armies, find it difficult to win wars by ways and means that have worked before. Warfighting against modern insurgents has turned out to be exhausting and endless. While counterinsurgents normally have far better technology, training and weapons than insurgents in on-going conflicts they cannot win quickly and decisively. Many strategies so far have proven impossible to achieve. The “quick in – find – fix – defeat” mindset should, according to current doctrines and policies, work with all the traditional principles of war. Yet still the enemy is not willing to surrender. Something is different in today’s battlefield, perhaps even in the nature of war itself.

Uue aastaga aristokraatia suunas – aga miks ka mitte?

Uue aastaga aristokraatia suunas – aga miks ka mitte?

Lõppev aasta ei toonudki maailmalõppu, kuid võib-olla millegi sellise alguse, mida saame tulevikus nimetada järjekordselt Fukuyamalikult, kuid samas tema ennustusele vastanduvalt, järjekordseks ajaloo „lõpuks.“ Kuulus politoloog Francis Fukuyama nimelt ennustas aastal 1992, et maailm on lõplikult jõudnud liberaalsesse demokraatiasse ja seda tänu kommunistliku bloki kokkuvarisemisele. Paraku ei ole miski  lõplik siin maailmas, ei lõppenud ajalugu siis ega juhtu see ka edaspidi. 

Siiski, praegu võib tegemist olla teatud paradigma muutusega, kus hakkab pigem hääbuma sellesama ülistatud liberaalse demokraatia võidukäik. Järjest avalikumalt ei ole terved riigid ja rahvad enam vabad otsustama oma saatuse ning staatuse üle, vaid peaksid painduma umbmäärase „rahvusvahelise üldsuse“ tahte järgi. Ettekirjutused tulevad nii ÜRO julgeolekunõukogust karmimatele piirkondadele (Afganistan, Liibüa, Süüria, Mali) kui ka näiteks Euroopa Liidust meile Eestis (maksed ESMi, suhkrutrahvid, põllumajandustoetusetus jne). Kuskilt ei paista enam liberalismi ehk vabameelsust oma asja ajamisel, ega ka demokraatiat kui rahva võimu otsustada oma riigi käekäigu üle. Alanud on nagu ühtseks massiks sulatamine, kus keegi kuskilt ütleb ette nii inimesele kui riigile, kuidas on õige ja hea ilma, et teda tegelikult huvitaksi inimeste käekäik ja eluolu. Võib-olla olen ma karm, kuid suund tundub olevat totalitarismile, kus teatud režiim (liberaaldemokraatliku egiid all!) püüab määrata kogu isiklikku, majanduslikku, sotsiaalset ja poliitilist kulgu lausa riikide üleselt. See jõud on alati mingil määral olemas olnud, kuid järjest enam on selline kontroll ning mõjutus muutumas rahvusvaheliseks.

Kaitsevägi vajab tänapäevast suhtumist oma inimestesse

Seisukoht, et uus arengukava tingimata riigi kaitsevõimet vähendab, ei pruugi nii olla. Kaitsevõime moodustavad tegelikult pühendunud inimesed, mitte tankid, laevad või kopterid. Ilma inimesteta on masinad tarbetud. Kasutades Ühendriikide sõjandusteoreetiku, kolonel John Boydi kuulsat maksiimi: kõigepealt inimesed, siis ideed ja alles siis tehnika (hardware), siis ma vähemalt loodan, et lõpuks hakkab ka Eesti kaitsevõime samas suunas liikuma.

On kuuldusi, et uues kavas on plaanis rohkem just inimestele panustada. Kui nii, siis on see kindlasti samm paremas suunas. Paraku ei seisne inimestesse panustamine vaid palgatõusus, vaja on tervet ja tänapäevast suhtumist inimestesse; 18. sajandi Preisi juhtimisstiil ei tööta enam.