(Minu ettekanne Tamme malevkonna, KL Tartu malev, 20. aastapäeva konverentsil Tartus 27.03.2010)
Ma ei vaatleks seda teemat siiski nii imperatiivselt kui pealkiri lubab, vaid püüaks pigem pakkuda kaasamõtlemise kohti.
Kuid mis on juhtimine üldse?
On see kunst või teadus? On see filosoofia või kirjapandud reeglite järgimine? Kas juhtimine ja juhtimine võivad tähendada erinevaid asju?
Lihtsalt jaotades: juhtida saab masinaid või inimesi. Masinate juhtimine on suhteliselt lihtne – vajutad gaasi, keerad rooli ja kui auto on tehniliselt korras, siis kuuletub see kõhklemata. Ta ei küsi kunagi, et miks sa tahad just nüüd vasakule keerata või pidurdada. Ta ei pane kunagi juhi pädevust kahtluse alla.
Inimestega on pisut keerulisem. Inimene, kui mõtlev olevus, tahab teada, miks tal kästakse üht või teist asja teha ja kuidas see talle tulus on. Inimene kalkuleerib, kui palju energiat ta peab kulutama, et nõutud ülesannet täita. Tekib alateadlik balansiarvestus – kulutatud energia versus saadav kasum. Ratsionaalne reegel on, et kasum peab ületama raisatud ressursi. See on baasmudel ja lähtekoht. Ratsionaalsus on see, et mitte ükski normaalne elav olevus ei ole enesehävituslik, vaid tahab säilitada vähemalt senist elukvaliteeti.
Piiratud ressursside tingimuses (ja ressursid on alati piiratud), tähendab senise säilitamine paraku pidevat edasipüüdlemist. Rahuldudes vaid olemasolevaga on see tegelikult tagasiliikumine, sest ressursside nimel käib pidev võitlus. Sõltuvalt inimese isiklikust ambitsioonist, on selline positsiooni parandamise soov kas suurem või väiksem, kuid see on alati olemas. Kui palju ja mis viisil oma positsiooni keegi parandada soovib, on see seotud inimese võimete ja väärtustega.
Kuulumist Kaitseliitu saab vaadata sama mudeli abil. Iga Kaitseliidu liige on selles organisatsioonis teatud põhjusel, mis summeerub kas teadlikus või alateadlikus soovis oma isiklikku positsiooni parandada selles maailmas. Kaitseliit on riigikaitseks loodud organisatsioon, seega enamus kaitseliitlastest näeb oma kasumit sõjalise ohu korral enda ja oma pere staatuse püsimajäämisel. See on moraalne kaalutlus ja see on suurim sisemine jõud, mida üks organisatsioon saab omada. See ületab kordades materiaalse ambitsiooni jõu, mis on tavapärane äriorganisatsioonides.
Võiks öelda, et Kaitseliidu raskuskese on tema liikmete pühendumine oma riigi kaitsmisele vaenlase vastu.
Omades sellist jõuallikat, langeb juhtidele organisatsioonis suur vastutus seda hoida, kasvatada ja suunata. See on tõeline kunst ja nõuab seetõttu just juhtidelt lakkamatut enesearendamist. Eksides, olles hoolimatu või tähelepanematu selle jõuallika käsitlemisel või suunamisel, tähendab riigi kaitsevõime vähendamist ja see on juba kuritegelik. Iga tasandi pealike õlul Kaitseliidus lasub suur vastutus ja seetõttu ka kohustus.
Kuid mis sätestab juhtimise põhimõtted Kaitseliidus? On see seadus, sisemäärustik või kultuur?
Seadusetekst määrab formaalse pädevuse, sisemäärustik kirjutab ette selged reeglid, meie tavad ja kultuur tingivad viisi ja metoodika, kuidas juht oma tahet väljendab. Juhid, kes järgivad vaid kirja pandud reegleid, ei saavuta tõenäoliselt kunagi inimeste juhtimise ühte põhielementi – inspiratsiooni. Juhtimine ei ole tegelikult ju käskimine iseenesest, vaid see on kunst inspireerida alluvaid tegema sinu tahte järgi nii, et nad ise tahavad seatud eesmärki saavutada (ütles Eisenhower). Vaid see on jõud, mis garanteerib antud ülesande parima täitmise, mitte ei tee seda karistuse ähvardus.
(Eesmärgid)
Seega selge, arusaadava ja realistliku eesmärgi püstitamine on hea juhtimise alustala. Juht, kes ei suuda eesmärke ja nende olulisust ning seotust suures pildis kirjeldada, ei ole tegelikult juht ja tal ei ole lootustki oma eesmärke ellu viia kujul, nagu ta kavatses. Andes käsu, selle vajadust põhjendamata, ei inspireeri me alluvaid ülesannet täitma ja ei saa ka oodata soovitud tulemit. Inimesed ei ole masinad. Isegi kriisiolukordades, kus ei ole aega pikki selgitusi anda, peab hea juht suutma eelkõige sõnastada eesmärgi, mis on vaja saavutada – just see võib saada võtmeks probleemi lahendamisel.
Et saada alluvad motiveeritult tegutsema juhi tahte ehk soovitud eesmärgi suunas, on hulk erinevaid tehnikaid ja mooduseid, mida iga juht peab tundma ja oskuslikult kasutama. Oma olemuselt ei erine juhtimine kui protsess kasumit taotlevas eraettevõttes või Kaitseliidus mitte milleski – inimesed ja nende põhiolemus on ju sama. Erinevus on vaid selles, et Kaitseliidu liikmete kasumiks on moraalne rahulolu oma panusega riigikaitsesüsteemi. See on samas ka motiveeriv faktor järgmiste eesmärkide suunas püüdlemiseks, kuid see ei saa kunagi juhtuma kui juhid ei suuda nende poolt nõutavaid tegevusi eesmärgistada ja neid eesmärke põhjendada. Selles mõttes peab juht pidevalt olema nagu müügimees, ta peab suutma veenda oma alluvaid eesmärgi õigsuses ja suutma neid kaasata selle saavutamisse kui osanikud. Kaitseliidus, ühelgi tasandil, ei tohiks olla eesmärki, mis ei kuuluks tema liikmetele ja pole neile arusaadav.
(Meeskonnatöö)
Ühise huvi ja soovi need eesmärgid saavutada annab vaid meeskonnatöö. See tähendab iga liikme mõtestatud rolli ülesandes. Meeskonnatöös on tegelik jõud. Igale meeskonna liikmele tuleb anda tema osa ülesandes. Hea juht ei koosta ühtegi plaani üksinduses, vaid annab selle osad teha alluvatele. Näiteks rühmapealik, kes jagab lahingkäsu erinevad osad kirjutamiseks jaopealikele, saavutab mitmekordse võidu nii ajas kui ka tulevase ülesande edukuses. Alluvad pealikud omakorda kaasavad oma alluvad väiksemate osade tootmiseks ja tulemiks on plaanist parem arusaamine kõigil juba enne ametlikku lahingkäsu andmist. Lisaks loob see parema usalduse juhtide ja alluvate vahel.
(Usaldus)
Usaldus on meeskonnatöö alustala ja peamine initsiatiivi kasvataja. Ükski juht ei saavuta usaldust isolatsioonis ega ka käsu korras. Usaldus tekib vahetu lävimise, isikliku pädevuse ja oma alluvate eest seismise kaudu. Suurim usalduse kasvataja on alluvatele iseseisvate ülesannete andmine, mille puhul juht ei sea alluvatele ette ranget metoodikat probleemi lahendamiseks, vaid annab selge eesmärgi kuhu jõuda. Jättes alluvatele vabad käed, mõistlike piirangute raames, arendab see nende oskusi ja panustab tunduvalt enam ülesande täitmise kvaliteeti. Kompanii- või rühmapealiku käsud ei tohi olla paberipakid, kus on alluvatele üksustele ette kirjutatud sammude kaupa, kuidas ülesannet täita tuleb. See pärsib alluvate juhtide mõtlemisevõimet ja initsiatiivi, mis kokkuvõttes muudab terve üksuse kohmakaks ja ebaefektiivseks. Usaldus tähendab ka alluvate eksimuste ja vigade talumist. Eksimine on inimlik ja vigu tuleb õpetada vältima juhendades, mitte karistades.
(Kontroll)
On kombeks öelda, et usalda aga kontrolli. See on tõsi, kuid kontrollimist ei tohi kuritarvitada. Liigne kontroll tapab usalduse ja initsiatiivi. Kui juht on seadnud üksusele selge eesmärgi, mida on vaja saavutada, siis ei tohi ta enam ülesande täitmisse sekkuda muidu, kui alluvad selle järgi ei küsi. Efektiivses juhtimises ei ole kontroll ahistav inspekteerimine, vaid alluvates kasvatatud distsipliin ise informeerida oma juhti saavutatud edust või ebaõnnestumisest. See kasvab jällegi välja usaldusest. Juht, kes igal sammul alluvatel nö. „seljas elab“, ei suuda kunagi usaldust luua. Mõistlik kontroll tähendab alluvatele tegevusvabaduse andmist ja see omakorda on hädavajalik püstitatud eesmärkide kiireks ja efektiivseks saavutamiseks.
(Tegevusvabadus)
See on rohkem kui tõsi mida Marssal Molke (vanem) ütles, et üksi plaan ei pea kauem vastu kui esimese lahingkontaktini. Olles jäigalt surunud alluvad juhid metoodika raamidesse, ei ole lootustki olukorda lahendada sellest väljapool, mis omakorda võib saada eluliselt ohtlikuks üksusele, rääkimata terve missiooni ebaõnnestumise võimalusest. Selgelt artikuleeritud ja saavutatavate eesmärkide püstitamine on tegelik juhtimine. See on juhi visiooni kirjeldamine ülesandest koos oodatava lõpp-tulemiga, kusjuures lõpp-tulemi saavutamine on kõige tähtsam ja selle nimel võivad alluvad ülemad ka minna välja kästud metoodika raamidest. Just see on manööversõjapidamise alustala. Vaid see annab alluvatele motivatsiooni ja initsiatiivi, mis omakorda kasvatab nende enesedistsipliini.
(Enesedistsipliin)
Enesedistsipliin on suurim väärtus, mida inimene saab omada. See on üle kirjutatud reeglitest, mida peab ja mida ei tohi teha. Enesedistsipliin ei tähenda pelgalt määrustiku järgimist, vaid see on iga inimese sisemine sund ehk moraalne jõud teha õigeid asju ja teha neid õigesti. See on kohusetunne, pidev otsing paremate lahenduste järgi ja tolerantsus oma kaaslaste arvamuste suhtes. Juhi enesedistsipliini hulka peavad kuuluma lisaks ülematele kuuletumise oma alluvate kuulamine. See on oma ego kõrvalepanek ja avatus teistele ideedele. See on arusaamine, et keegi meist ei ole oma väikese maailma kõige targem mees ja et ei määratud positsioon või auaste ei anna tegelikult pädevust teha häid otsuseid. Juhi enesedistsipliin on ka äratundmine, millal võimu joovastus hakkab tegusid juhtima ja otsustav enese korralekutsumine selle äratundmise saabumisel. Võimujoovastuses juht on oma üksuse suurim oht – see lammutab usalduse ja võib rumalate otsuste tõttu hävitada üksuse lahinguväljal.
Enesedistsipliin ei kasva paraku tühja koha peale, nagu ei kasva taim põuases pinnases. Iga tunne, emotsioon vajab toitu. Kaitseliidus, nagu igas organisatsioonis, on selleks toiduks arusaamine MEIE ÜHISTEST eesmärkidest, igal tasandil, iga otsuse korral.
(Kokkuvõtteks)
Need põhimõtted, millest me rääkisime, võiksid olla alustaladeks juhtimisel Kaitseliidus. Just need printsiibid loovad võime pidada edukat manööversõda, kus ülekaalu vastase üle ei määra mitte rohkema lahingjõu omamine, vaid üksuste kiire ja nutikas kasutamine vastase nõrkade külgede vastu kiiremini kui ta jõuab neid kaitsta. Just see on väiksema massiga võitleja edu võti suurema vastu.
Selge eesmärgistamine, motiveerimine, meeskonnatöö loomine, mõistlik kontroll ja alluvate tegevusvabadus on usalduse ning enesedistsipliini kasvatajad, mis omakorda on vundamendiks iga eduka organisatsiooni eesmärkide täitmiseks. Juhtidel Kaitseliidus lasub seega suur vastutus ja kohustus neid vahendeid sihipäraselt arendada, et luua veelgi tugevam ja parem kaitsevõime Eesti riigile – see on Kaitseliidu suurim eesmärk. Kui me veel ei rakenda neid põhimõtteid ja seda sellise kultuuri puudumise või praeguse juhtimiskultuuri jäikuse pärast, siis ma tahaks siinkohal lõpetada oma ettekande Ühendriikide organisatsioonijuhtimise teoreetiku Peter Senge maksiimiga, et tõelised juhid loovad ja muudavad kultuure, mis organisatsiooni eesmärkidele jalgu jäävad.
Tänan kuulamast.
