SFAS – Special Forces Assessment and Selection
Kes meist ei oleks kuulnud Ühendriikide Special Forces (SF) nimelisest väeliiki, mille liikmeid kutsutakse ka rohelisteks barettideks ja vaikseteks professionaalideks. Aastaid tagasi piirdus see teadmine Hollywoodi toodanguga, nüüdseks on paljud meist ka neid sõdureid lähedalt näinud, kas siin kodumaal või mujal riikides. Palju teavet nende meeste treeningute ja missioonide kohta leiab ka internetist, kuid mis alati jääb pisut müstilise katte alla, on see, et kuidas siiski näeb välja see esimene samm eriüksuslaseks saamise teel – kuidas neid valitakse. Vastav programm viiakse läbi mitmeid kordi aastas baasis Camp Mackall Põhja-Carolina osariigis Ühendriikides ja selle ürituse nimetus on selektsioon. Selektsioon kestab kolm nädalat ja on jaotatud kolme faasi: esimene nädal – individuaalsed testid, teine nädal – orienteerumine, kolmas nädal – meeskonna töö. Kogu selle aja ja tegevuse vältel on kõik kandidaadid pidevalt seersantide (meie mõistes veeblite) vaatluse all, kes perioodi lõppedes otsustavad, kes jätkab treeninguid eriüksuslaseks saamise teel ja kes lahkub.
Veebruaris 2006 õnnestus mul koos mitmete teiste rahvuste eriüksuste esindajatega see unikaalne programm läbida ja me tegime seda esimeste rahvusvaheliste tudengitena SF ajaloos. Selle faasi läbimine oli osa meie kompleksest SF treeningust, mis disainitud just rahvusvahelistele militaartudengitele ja andis ülevaate Ühendriikide SF tehnikatest ja taktikatest. Terve kursuse eesmärk oli anda meile kogemusi oma üksuste koolitamiseks kodumaal ja samuti ka koostöövõimelisuse tõstmine SF-iga koostööks missioonipiirkondades.
Oluline on see, et me ei osalenud selektsioonis mitte vaatlejatena, vaid nagu ameeriklastest kandidaadid, olime ka ise pideva vaatluse ja hindamise subjektideks. Kogu selle aja vältel pidasin päevikut, mis on küll tavaliselt reeglite vastane, kuid milleks sain eriloa oma kursuse juhtkonnalt. Loodan, et kirjapandu on ülevaatlik, mida kõik need eriüksusesse pürgijad peavad läbi käima ja annab parema arusaamise, millised omadused peavad juba olemas olema tulevases eriüksuslases.
Ettevalmistavad kolm nädalat
Mina ja teiste välisriikide esindajad saabusid Fort Braggi jaanuaris 2006, kus meid võttis vastu Rahvusvaheliste Militaartudengite Osakond (International Military Student Office e. IMSO). Kokku oli meid 30 meest 21-st riigist. Esindatud olid Saudi-Araabia, Ühendatud Araabia Emiraadid, Jordaania, Rumeenia, Ungari, Singapur, Bulgaaria, Jaapan, Leedu, Läti, Tai, Tansaania, Poola, Tsehhi, Sloveenia, Filipiinid, Nepal, Egiptus, Kreeka, Sri Lanka ja Eesti minu isikus. Lühidalt öeldes väga kirju seltskond erinevate kultuuriliste taustadega ja kommetega.
Saabudes majutati meid Fort Braggi, mis on üks suurimaid sõjaväelinnakuid Ühendriikides, keskusesse armee hotelli. Igaüks sai mugava toa, kus telekas, külmik, mikrolaine ahi ja loomulikult oma tualett koos dušiga. Järgneva kolme nädala jooksul viidi meid kurssi kultuuriliselt ja füüsiliselt. Igahommikused jooksud ja seljakotirännakud olid suunatud meie harjutamiseks selektsioonis ja edaspidi kursusel ettetulevaga, samuti ka mitmed klassitunnid ning harjutused orienteerumisest. Kogu see periood ei olnud väga aktiivne ja vaba aeg tuli sisustada ka vajamineva varustuse ostmise ning väljaantud varustuse ettevalmistamisega (parajaks sättimine, erinevate elementide kinni sidumine langevarjunööriga jms).
Juba esimeste päevade jooksul kujunesid välja grupid, kes kellega rohkem lävisid ja sõpruskonna moodustasid. Nagu ikka, hoidsid araablased kokku, Aasiast pärit mehed omaette, kuid euroopa jagunes veel omakorda. Et bulgaarlasi on 3, siis jäid nad suhteliselt omaette, sama ka rumeenlastega. Mina liitusin sõpruskonda kahe ungarlase (Gabor, Frank) ja ainukese sloveeniga (Marko). Nutikad ja asjalikud mehed, mõnda aega juba oma eriüksustes teeninud ja ka vastavate missioonikogemusega. Gabor oli leitnant nagu minagi, Frank ja Marko veeblid meie skaala järgi, kuid siin ei omanud see meievahelises suhtluses mingit tähtsust. Peamine, et jagasime sarnaseid vaateid ja põhimõtteid, ning tundsime ennast hästi teineteise seltskonnas, seda siis nii ülesannetes kui ka vabal ajal. Me enamus olime oma kolmekümnendates.
Selektsiooni sisenemise varustus oli täpselt kirjas ja midagi muud, mis ei olnud sellel lehel, ei tohtinud kaasa võtta. Üldiselt anti meile välja vaid lahingvarustus, nagu seljakott, rakmed, kiiver, telkmantel, magamiskott, Coretex vihmajope jne. Saapad, vormid, taskulambid ja muu selline tuli omal osta või kasutada kodumaalt kaasatoodut. Mina kasutasin selektsioonis ja muudel väliharjutustel ameeriklaste vormi, sest selle materjal kuivab kordi kiiremini kui meie kodumaine. Ettevalmistava nädala jooksul tehti ka meile füüsiline test (nagu meie enda KV omagi), ujumise test (50 m vormi ja saabastega) ja inglise keele test, kus tuli saada tulemus vähemalt 75 punkti. Valmistasime ka oma vormid (minimaalselt 4 paari) ette selektsiooniks, mis tähendas kõigi embleemide, auastmete, nimesildi eemaldamist ja valgete riideribade õmblemist nimesildi kohale ning pükstel küljetaskute alla. Nendele kirjutasime hiljem numbrid, mille järgi meid identifitseeriti terve selektsiooni jooksul.
Olgu mainitud, et kogu alljärgnev kirjeldus sai kirja pandud iga päev märksõnadena märkmiku lehtedele. Kuigi üldiselt on keelatud sellest programmist hiljem rääkida või kirjutada, siis sain eraldi loa IMSO ülemalt, seega ei riku ma reegleid.
Esimene nädal – Individuaalsed testid
1. päev, esmaspäev, 13.02. – saabumine Mc Kall’i
Koguneme IMSO ette kogu oma ettenähtud varustusega. Varsti suunatakse meid klassiruumi, kus üks seersant tuleb ja teeb meile presentatsiooni eesoleva kursuse kohta. Me oleme seda juba kuulnud ja näinud. Varsti liigume oma asjadega ca 300 m edasi õpperuumide ette, kus veoautod juba ootavad. Saame korralduse oma seljakott ja torukott peale laadida. Autodes on juba hulgaliselt teiste asju, mingi osa ameeriklasi tuleb sama reisiga. Laeme asjad peale ja istume ise teise veokasse, varsti läheb sõiduks. Ilm on päikseline, kuid jahe. Ettenägelikult on enamus meist Coretex jope peale tõmmanud ja seega ei tee kastist läbivuhisev tuul eriti liiga. Sõit Mackall baasi kestab ligi tund aega. Jõudes kohale, on seal juba ees mass rahvast. Kõik ootavad, mis saab edasi. Baas asub männimetsas ja on ca 400 x 400 m suur oma hoonestatud territooriumilt. Peamiselt koosneb see moodulehitistest, kuid mitu kivist ehitist on ka pooleli. Näha on, et baas laieneb. Koht kus me maha tuleme on ligi 80 x 40 m plats, mille põhjaks on kena valge kruus ja seda kohta kutsutakse lihtsalt kivideks (rocks). Platsi ümbritsevad ühekordsed valged kasarmud, kummalgi pool 5 hoonet. Platsi ühes servas keskel on ca 1,5 m kõrgune puust poodium, mõõtudega ca 1,5 x 4 m.
Liikumas on näha seersante, kes ei sekku eriti millessegi, juhendavad vaid aeg-ajalt ja lihtsalt jälgivad. Ameeriklased võetakse varsti kõigi oma paberitega klassiruumi, meil, välismaalastel, kästakse rivistuda. IMSO määras hommikul meie grupi vanemaks koloneli Jaapanist, kelle inglise keel ei ole paraku parim ja näha on, et ta on täielikus segaduses ümbruses toimuvast. Pakun talle oma abi tegelema meie rivistustega jms, sest see on ikkagi juba minu neljas kool siinmail ja tunnen ennast üsna koduselt sellises keskkonnas. Kolonel on koheselt lahkesti nõus. Rivistan mehed kolme viirgu ja loen üle, kõik on kohal. Annan sellest seersandile teada ja meid suunatakse paviljoni, kus varikatus ja metallist lauad, pingid. Samuti näidatakse meile kätte tualett koos pesemisruumiga, mis on kohe platsi kõrval. Igaüks saab ühe toidupaki, MRE (Meal Ready to Eat) lõunaks ning asume seda sööma. Meie juurde tuleb kolonel, kes on baasi ülem, tervitab meid ja ütleb, et oleme suur osa nende ajaloost, kuna esimeste välismaalastena oleme läbimas nende hindamise ja selektsiooni kursust.
Varsti on ka suurem osa ameeriklasi tagasi ja saame korralduse veoautod oma varustusest tühjaks laadida. Kaks veokat on asju täis, spontaanselt organiseerub kaks inimketti, kes sajad varustuse esemed maha laadib. Asjad maas, tuleb seersandilt korraldus kogu massil koguneda poodiumi ümber, sealt loeb seersant maha baasi reeglid ja kirjeldab meie liikumise piire. Saame teada, et iseseisvalt saame liikuda vaid peamiselt kasarmute, tualeti ja paviljoni piirides, mujale minekuks peab olema instruktorite käsk või luba. Kõige olulisem on see, et kogu informatsioon edaspidi hakkab asuma instruktorite hoone kõrval oleval valgel tahvlil ja igaüks individuaalselt on vastutav sellel tahvlil olevate juhiste kontrollimise eest. Teine oluline reegel on see, et kividel (tegelikult tervel meie vabal liikumise territooriumil) ei kõnnita, vaid jookstakse kogu aeg. Ainuke suitsetamise ja närimistubaka kasutamise koht on platsi kõrval üle tee olev muruplatsike ühe angaari kõrval, kuid seda tohib kasutada vaid siis, kui selleks luba antakse. Rõhutatakse üle, et siin ei ole nimesid ega auastmeid, oleme kandidaadid ja numbrid, mis meile varsti määratakse. Omavahel võime ka kutsuda teineteist eesnime pidi. Instruktoritele peame vastama vaid: „Jah, seersant”, „Ei, seersant” või „Jah, Sir”, „Ei, Sir” vastavalt sellele, kas meiega tegeleb allohvitser või ohvitser.
Seejärel viiakse meid ringkäigule mööda piiri, mida me ise ületad ei tohi. See ring ei saa kuigi pikk. Tagasi platsil, on mingi aeg ootamist, saabub veel mehi veoautodel, rahvast koguneb terve platsitäis. Kokku alustab kursust 409 kandidaati. Ooteajal lubatakse meil istuda kasarmus vooditel. Kasarmu on ühekordne piklik läbikäidav ruum, mis on eraldatud kolmeks läbikäidavate vaheseintega. Seinaääred on tihedalt täis kahekordseid narisid, millel peal korralik madrats. Ei ühtegi kappi, ega riiulit. Aknaid on iga ruumi kohta 2, mis lasevad sisse päevavalgust. Sissejuhatavas kõnes mainiti ka seda, et aknad peavad olema avatud kogu aeg vähemalt 6 tolli ja kui keegi on kasarmus, peavad uksed olema vähemal pooleldi lahti. Sellise korralduse eesmärk on vältida pisikute levimist, kui keegi jääb haigeks.
Mingi aja möödudes saame korralduse rivistuda platsile kogu oma varustusega, aega 5 minutit. Algab meeletu tormamine, igaüks hakkab suurtest hunnikutest oma asju otsima. Läheb aega, enne kui oma varustuse leian ja sellega vaba koha platsil hõivan. Kõik tuleb kottidest välja raputada ja ise rivisse kasarmute vahele. Oma asjade peale tuleb panna nokats ja sellele omakorda ID. Seerud käivad asjade juurest asjade juurde, võtavad ID ja hüüavad sellelt isikukoodi neli viimast numbrit. Kandidaat, kelle number hüütakse, peab jooksma kohale ja oma asjad põhjalikult ette näitama. Varsti ka minu kord, seeru pole just väga nõudlik. Peamine, mis teda huvitab, ega mul mingeid oma ravimeid kaasas pole. Kui ta lõpuks rahule jääb, tuleb oma asjad kähku kottidesse tagasi toppida ja teisele poole kasarmute vahele rivisse. Kogu protseduur võtab pisut aega, kuid varsti on plats asjadest tühi. Kohe jälle uus rivistus, kus kohe määratakse ka kasarmute vanemad. Seejärel loetakse ette kes kus kasarmus elama hakkab, alates esimesest kasarmust tähestiku järjekorras, 70 meest kasarmu kohta. Mina hakkan elama viiendas kasarmus, mis jääb ka pooltühjaks. Saame juhised öösel valvet pidada ja korraldus ise on kasarmuvanemate organiseerida. Lepime kohe kokku omavahel, et teeme 15 minutit mehe kohta. Päev on õhtusse veerenud, päike loojas ja platsi valgustavad prožektorid. Loendus ja peale seda kõik rivistuvad platsi kõrvale angaaride juurde, kus antakse välja MREd õhtusöögiks ja järgmiseks hommikuks. Lisaks saab igaüks 2 liitrise rihmaga pehme joogikoti, mida peame igal ajal igal pool kaasas kandma kui just pole kästud teisiti. Kohe järgneb hõrgutav õhtusöök pakist, hügieen ja magama minek. Öö on külm ja külm on ka kasarmus, sest nagu kästud, on aknad 6 tolli ja uksed pärani avatud. Magan siiski hästi, minu jaoks see vaid mõnusalt jahe.
2. päev, teisipäev, 14.02. – nummerdamine
Äratus on kell 0500 ja nagu lubatud ilmus see info vaid tahvlile. Korraldus on meil selline, et öövalve vana vahetus jookseb enne magamaminekut tahvlit kontrollima ja annab info edasi. Aeg hügieeniks ja toidupaki nosimiseks paviljonis (kasarmus süüa on rangelt keelatud), varsti peale seda rivistus. Määratud klassivanem käsib kasarmuvanematel kõik mehed üle lugeda. Saanud numbrid, liidab need kokku ja annab edasi seerule, kes patseerib poodiumil. Miski ei klapi ja seeru käsib uuesti lugeda. Kui numbrid lõpuks kokku saadakse, astub üles kõrgeim seersant baasis, mees kes tegelikult kogu protsessi juhib. Ta peab rahuliku kõne, et meil saab raske aeg ees olema, palju teste ja mitmeid katsumusi, kuid vaatamata kõigele, kui halvasti omal ka ei tundu minevat, ärgu me ise ennast hinnaku, vaid jätku see instruktorite teha. Ta soovitab kõigil anda oma parima igas ülesande, mis iganes ka teha ei anta. Samuti ütleb ta ka välja selle põhitõe siinse korralduse kohta – mitte kedagi ei motiveerita instruktorite poolt, me kõik oleme siin vabatahtlikult ja seega peame ennast ise motiveerima. Lõpetuseks küsib ta, kas keegi on ümber mõelnud ja ei ole selleks veel valmis. Kes loobub praegu, see ei saa loobumise märget kirja. Reeglid on üldiselt sellised, et kui sa ise loobud, ehk annad alla, siis ei saa sa siia enam kunagi kandideerida. Vaid täna, nüüd ja kohe on erand. Ligi 40 meest astub välja ja rivistuvad poodiumi taha. Nad saavad korralduse kohe oma asjad kasarmutest ära tuua ja isoleeritakse meist eraldi ühte tühja kasarmusse.
Enamus loobujatest on armee värsked liikmed, mehed otse tänavalt. Traditsionaalselt sai eriüksusesse kandideerida vaid peale mitme aasta teenimist relvajõududes ja vähemalt seersandi auastme omandamist. Kuid kuna viimaste sõjaliste operatsioonide tõttu on oluliselt kasvanud vajadus erioperatsioonide operaatorite järgi, siis algmassi suurendamiseks on viimase 4 aasta jooksul muudetud neid põhimõtteid. Seda programmi kutsutakse SOPC (Special Operations Preparation and Conditioning), kus värske keskkooli lõpetaja või suvaline meessoost isik saab astuda SF värbamiskontorisse ja avaldada soovi eriüksusega liitumiseks. Enne selektsiooni pääsemist peavad nad siiski läbima 14 nädalase jalaväelase baaskursuse, kus neid viiakse kurssi peamiste armee reeglitega ja tehnikatega, samuti testitakse füüsiliselt ja mentaalselt, kas mees ikka on sobilik üldse teenistuseks. Sellele järgneb omakorda 6 nädalane kursus, mis on suunatud just selektsiooni tarvis ettevalmistamiseks ja alles selle edukalt läbijad saavad siseneda sellesse tõelisse valikprogrammi koos meestega, kes on tulnud proovima teistest väeosadest. Meie klass on ka selektsiooni senise ajaloo suurim, see sisaldab ligi kaks kolmandikku mehi eelneva teenistuse kogemuseta. Enamus neist on väga noored, keskmine vanus võib olla 22, on ka mitmeid 18 aastaseid. Tunnen ennast vanakesena nende kõrval ja tean, et kiiruse peale ülesannetes on nendega raske võistelda, kuid olen kindel, et mu 12 aastane kaitsejõudude kogemus on minu eelis nendes ülesannetes, mis nõuab ka aju kasutamist.
Korraks lastakse meid jälle vabaks, kuid juba varsti on uus rivistuse aeg tahvlil, kaasa on vaja võtta meditsiinikaardid. See ei kehti meie, rahvusvaheliste kohta, sest meie asjad on juba IMSO pool sisse antud. Ameeriklased viiakse koos oma paberitega klassiruumidesse, kas nad ka päev otsa erinevaid teste, nagu IQ, inglise keel, sobilikkus teise keele õppimiseks ja psühholoogiline test, teevad. Meie päev on täis vaid ootamist, enamus meist sätib oma seljakoti varustuse juhise järgi, mis on stendil tahvli kõrval.
Õhtul hakkavad jälle loendustega rivistused, järje pidamine nende üle läheb juba keeruliseks. Ühe rivistuse aeg antakse välja relvamakett (M 16), mida peame samuti järjepidevalt igal pool kaasas kandma. See ei tohi ka magades olla kaugemal kui käesirutuse ulatus. Lisaks saame taskulambi, kaitseprillid, vile, punase helkurvesti ja vilkurlambikese. Helkurvest peab olema kogu aeg seljakoti peal kinni, muud asjad kuuluvad kotti pakitud kohustuslike asjade hulka. Üks seerudest teeb meile demonstratsiooni poodiumil, mis ja kuidas peab olema seljakotile kinnitatud. Kott on meil raamiga suur ALICE nimetusega seljakott. Selle paremale küljele alla kinnitub kokkuklapitav labidas vutlariga, mõlemale küljele üles kinnituvad lisaks kaks kaheliitrist jooginõud, mis peavad kogu aeg olema ka täidetud. Kotis peab olema veekindel kott, magamiskott, telkmantel, Coretex vorm (jope ja püksid), nahkkindad, kaks varuvormi, neli paari sokke, viis T-särki, hügieenikomplekt, paar varusaapaid, kaitseprillid, alusmatt ja kõik MREd, mis on välja antud. Kuigi pole lehel kirjas, on suuline korraldus alati kanda kotis ka tossusid. Lisaasju on lubatud alati juurde panna ja miinimum kaal ilma veeta ei tohi olla alla 45 naela (ca 23 kg). Peab kohe ütlema, et kott kipub nõutud varustuse mahutamiseks väikseks jääma, seega hoolikas paigutus ja kogu keharaskust ärakasutav tehnika on ainsad, mis teevad pakkimise võimalikuks.
Peale seda jälle rivistus ja nüüd saame omale ka lõpuks numbrid. Numbrisüsteem on lihtne, alustatakse tähestiku järjekorras, kuid kõik nulliga lõpevad numbrid antakse meile, rahvusvahelistele. Minust saab kandidaat nr 270. Number antakse füüsiliselt ka igaühele kätte punasel kangal vestikesel, mille saab üle pea õlgadele visata ja paeltega külgedelt kinnitada. Neid veste peame alati kandma, kui pole vormis, siis näiteks dressidega. Õhtu jooksul peame ka oma numbrid kirjutama oma vormidele õmmeldud valgetele riideribadele. Lisaks peame ühe riba juurde õmblema ja ka numbri kirjutama oma seljakoti keskmise tasku peale. Seejärel toimub majutuse ümberorganiseerimine põhimõttel, et alates esimesest kasarmust on kõik voodikohad täidetud. Mina liigu neljandasse kasarmusse, kus on juba ees mu sõbrad Marko ja Frank. Usinalt kirjutame oma numbrid vormidele, aidates teineteist nendele vormidele kirjutades, mis meil seljas. Varsti ilmub tahvlile ka kiri hügieeniks ja tuled peavad olema kustus 2130.
3. päev, kolmapäev, 15.02. – füüsilised testid
Äratus 0400, hügieen ja MRE, tahvlile ilmub, et 0630 rivistus dressis ja kellasid ei tohi kaasa võtta. Rivistume oma numbrite järjekorras ja peale füüsilise testi sooritamise juhendi tutvustamist liigume seerude juhtimisel lennuväljale ca 400 m eemal. Hommik on mõnusalt jahe ja päike hakkab tõusma. Meid jagatakse 14 mehelistesse gruppidesse ja iga grupi peale jääb üks seeru. Terve rivi peab seisma seljaga seeru poole ja numbrite järjekorras tuleb testimiseks välja astuda. Aega ja käsklusi alustuseks ning lõpuks antakse kõigile gruppidele ühiselt. Alustatakse kätekõverdustega ja kohe on tunda, et see aeg on lühem kui kaks minutit, mis on ettenähtud standardtestis. Järgmise mehe soorituse ajal loen sekundeid ja üks minut see on. Nagu põhimõte siin ja nagu meile ka igal sammul meenutatakse – tee parim, mis sa suudad, panen ka oma korra ajal kõik nii kiiresti välja kui vaid jõuan. Lähen oma lugemisega sassi, kuid neid sai ikka hulga, mind peatab alles käsklus. Jälle rivi lõppu seljaga testikoha poole ja sama kordub ka istessetõusudega. Jooksu kohta oli öeldud, et märgistatud rada mööda ja distantsi ei nimetatud. Paneme ennast valmis ja jookseme esialgu lennuvälja serva mööda, siis juhib punaste teetööde koonustega tähistatud rada meid metsa vahele liivateele. Hulk aega jooksu metsas ja siis läheneme jälle stardipunktile. Tunde järgi arvan, et trass oli ligi 6 km. Jõudes oma seeru lähedusse, peame hüüdma oma numbri ja siis pannakse ka meie aeg kirja. Et tegemist ei ole standard testiga, mis oleks tabelitega mõõdetav, siis oletan, et nad ehitavad pingerida meeste võimetest.
Liigume tagasi platsile ja hügieeni aeg. Eilsest alates on soe vesi kadunud ja hiljem saan teada, et see on meelega tehtud – stressiastme suurendamiseks. Külm dušš ja vorm selga. Ameeriklased teevad veel teste. Meie lihtsalt ootame kasarmus. Äkki ilmub tahvlile kiri, et meile, rahvusvahelistele, rivistus. Ajan mehed kokku ja meid viiakse ühte eraldiasuvasse koosolekute ruumi. Baasi ülema abi teeb meile presentatsiooni, kuidas on psühholoogid seotud kogu protsessiga. Saame teada, et tegelikult on kõik liikumine tihedalt kooskõlastatud ja arstliku kontrolli all. Kõik märkmed, mida seerud meeste kohta teevad, lähevad spetsiaalsesse süsteemi, mida kutsutakse kogu mehe hindamiseks ja sellest joonistub välja diagramm, mis meenutab märklauda. Selles märklauas on eraldi sektorid, nagu füüsilised võimed, treenitavus, leidlikkus, intelligentsus, motivatsioon, riskid jms. Vastavalt hakatakse mehe kohta sinna andmeid kandma ja diagrammile tekivad vastavatesse sektoritesse märgid, mis ideaalis peaksid moodustama tiheda kogumiku. Mida tihedamalt märgid hakkavad koonduma tsentrisse, seda sobilikum mees on üksuse jaoks. Põhimõte valikuks on, et meest valitakse tulevasse üksusesse, mitte vaid jätkuvale väljaõppele. Otsitakse mehi, kes on tiimitöö tegijad, iseseisvad, stressitaluvad, otsustajad, paindlikud, kohanejad ja suhtlejad (ka teiste rahvustega).
Jälle vabad, siis kaalun oma seljakotti rippkaaludel, mis seisavad platsi servas. Teen oma koti igaks juhuks 50 naelaseks ilma vee ja MREdeta, lisades kilekotis kruusa. Ameeriklased tagasi, siis hakkavad jälle rivistused, kuid parim osa päevast on see, et saame sooja lõuna. Söökla on pisike ja me peame sealt oma asjadega kiiresti välja paviljoni liikuma. Sööme kiiresti, sest kunagi ei tea, millal järgmine ülesanne tahvlile ilmub. Rivistus kell 1600 varustuses, mis tähendab rakmeid, seljakotti ja relvamulaaži. Kellasid ei tohi jällegi ligi olla. Kontrollin kiirelt, et ka rakmete kaks veepudelit on täis ja jooksusammul palatsile. Saame juhised, et peame sooritama seljakotirännaku mööda märgitud rada. Tegemist on individuaalse ajaliselt mõõdetava tegevusega ja igasugune suhtlemine, teiste abistamine on keelatud. Nagu ikka, lisatakse lõppu – tehke oma parim, mis suudate, kandidaadid. Jagatakse meid jälle gruppidesse ja iga grupi instruktor annab oma koodnime, mille peame hüüdma enne oma numbrit kui lõpujoonele läheneme. See teeb meie sisenemise kergemini jälgitavaks. Minu seeru koodnimi on B3. Rada viib meid juba tuttava lennuvälja poole ja osa rajast kulgebki sama teed mööda. Teen kerget sörki ja saan ettepoole, kus on natuke rohkem ruumi – kitsal rajal on meid ikkagi ligi 350 meest. Varsti teen vaheldumisi kiiret kõndi ja sörki, siiski säästes ennast, sest ei tea ju distantsi ja seega ei oska jõuvarusid jagada. Tagasi jõudes oletan läbitud maaks ligi 8 km. Istume seljakottidele oma gruppide kaupa ja joome vett. Kohe tuleb korraldus tossud jalga panna ning siit kohe viiakse meid jooksma. Süsteem on sama, vaid varustus jääb maha. Rada on ka teiselpool baasi, tervenisti metsa vahel. Minek ei ole just kerge, sest jalad on alles väsinud seljakotirännakust. Rada ei ole pikk, tundub vaid 3 km, kuid et hindan ennast algul natuke üle, alustades liiga kiiresti, seetõttu muutun lõpupoole aeglasemaks. Vähemalt ise pole ma endaga rahul. Joostud, siis jälle külm dush ja MRE paviljonis. Õhtu on käes, osa mehi peab jälle kasarmut vahetama, mis annab alust oletada, et veel keegi on mängust välja astunud. Loobujaid kutsutakse ametlikult VW’deks (Voluntarily Withdrawn), omavahel kutsutakse neid allaandjateks (quitters).
Kell 2040 on tahvli järgi rivistus rahvusvahelistele. Saame meeldetuletuse, et kividel peab jooksma, relv peab kogu aeg ligi olema ja rivistustele ei hilineta. Konkreetselt on nõutu vastu eksinud paar meie araabia kolleegi ja mõrudeks teeb meele see, et meid kõiki ühe möödu järgi võetakse. Hiljem räägin sellest ühe seersandiga, et me oleme siiski kõik erinevatest kultuuridest, mitte üks rahvus – rahvusvahelised ja selliseid noomimisrivistusi enam ei kordu terve selektsiooni vältel.
Õhtu jooksul tuleb ka teha asjade inspektsioon, mis käib kindla skeemi järgi. Tüütu on asju seljakotist välja ja tagasi pakkida, sest kõik nõutud asjad ja jagatud MREd on ülitihedalt pakitud, et kott üldse kinni läheks, kuid see kõik on osa nn ajumängudest. Veel üks rivistus, kus meile jagatakse topograafilised kaardid ja kaardijoonlauad. Isiklik hügieen ja keskööst tuled kustu. Reegel on ka selline, et enne tuled kustu aega ei tohi magada, ega ka voodil pikutada. Kes sellega vahele jääb, saab negatiivse märke kirja.
4. päev, neljapäev, 16.02. – topograafia teooria
Äratus kell 0400, hügieen, MRE. Kell 0530 dressides rivisse ja jooks koonustega märgitud rada mööda aja peale, teadmata rajapikkus ja muud reeglid nagu ikka. Tundub 5-6 km olevat. Külm dush peale seda ja uut infot ootama. Tahvlil varsti, et kell 0900 rahvusvahelistele rivistus, kõigile teistele 0915. Koguneme platsile, loen mehed kokku ja selgub, et kaks meie Saudi on juba meditsiinilise vabastusega. Meid tahtis näha ja küsida, kuidas üldiselt läheb, meie eest üldiselt vastutav seersant Bake. Kaebusi kellegi pole. Peale seda jookseme tagasi kasarmusse ja nagu tahvlil kirjas, võtame kaasa järgmise rivistuse jaoks kaardi ja kaardijoonlaua. Terve meie mass viiakse suurde klassiruumi, kus seerud teevad klassitunnid topograafia kohta. Tunnid on head ja keskenduvad vaid praktilistele teemadele, samuti teeme ka mitmeid kaardiharjutusi. Tunni pikkus on 50 minutit ja 10 minutilise vaheaja peame seisma väljas rivis, kui just ei kasuta tualetti. Kord on rangemaks läinud. Kell 1130 on korraldus lõunaks MRE süüa paviljonis ja peale seda kell 1400 jälle klassi – topograafia jätkub. Kell neli rivistus ja numbrite järjekorras jagatakse meid ümber 14 mehelistesse gruppidesse. Seerud jagavad välja väikesed jälgimisseadmed, mis peavad orienteerumiste ajal meiega kaasas olema. Aparaat tuleb aktiveerida, kui oled eksinud ja ei suuda oma asukohta enam leida ja ka siis, kui ettenähtud aeg on lõppenud ning mees ei ole tagasi oma lõpp-punktis. Need seadmed on jälgitavad arvutist ja muide on toodetud Soomes. Peale kella viite lastakse meid jälle kasarmusse. Seon aparaadi kohe langevarjunööriga rakmete külge, et mitte seda ära kaotada.
Kell 1740 MRE õhtusöögiks ja 1845 rivistus. Peale loendusi võetakse kasarmute vanemad kokku ja seeru räägib nendega pikalt. Tagasi kasarmu ja majandustööd, mis seisnevad kasarmu, tualeti ja paviljoni koristamises. Keegi ei usu, et me täna nii lihtsalt pääseme, oleme valmis üllatusteks. Kuuldavasti on täna 7-8 meest alla andnud, kuigi oli ülikerge päev. Kasarmusse on tekkinud uued tühjad voodid.
Kell 1940 uus rivistus ja meid suunatakse üle tee angaari juurde uute MREde järgi. Iga mees saab 6 tükki. Peale seda on tahvlil, et hügieen ja tuled kustu kell 2200. Mehed teavad rääkida, et homme on palgi trenni päev (meie hulgas on ka mehi, kes on selektsioonis teistkordselt). Surun kogu oma keharaskusega oma MREd kotti ja poen magamiskotti ettenähtud ajal. Peamine on maksimaalne puhkus saada enne järgmist päeva, et oma energiavarud taastada.
5. päev, reede, 17.02. – füüsiline treening palgi ja relvaga
Kell 0400 äratus, hügieen ja MRE. Öösel on tahvlile tulnud juhised, et kell 0630 rivistus vormis relva ja veenõuga. Kasarmu tuleb jätta kellad, sõrmused ja kõik asjad taskutest. Meid jagatakse väiksematesse gruppidesse ja liigume välja lennuvälja poole. Vahetult enne lennuvälja, parkla kõrval on söeplats poodiumiga, rivistume selle ette. Nüüd rivistatakse meid ringi pikkuse järgi, eesmärgiga saada 14 mehelistesse gruppidesse enamvähem ühepikkused mehed. Iga grupp toob kõrval asuvast aiast ligi 6 meetri pikkuse palgi (telefoni posti) ja asetab oma ette maha platsile. Seerud poodiumil näitavad lühikese postiga ette harjutused käskluste järgi, mis meid ees ootavad. Peamised reeglid on sellised, et kõik tuleb teha koos ja kiiresti, palki ei tohi maha pillata ning platsile ei sülitata. Samuti ei tohi keegi ohkida ega oiata – keegi ei hakka sünnitama platsil, on harjutust juhtiv seeru konkreetne.
Alustame ja peamised harjutused on valmisoleku asendisse liikumine, siis palgid õlale, rinnale võtt, peakohale tõstmine, painutused palgiga jms. Vahelduseks teeme kätekõverdusi varbad palgil ja selili jalavibutusi, mille puhkeasendiks on kannad 6 tolli palgi kohal. Üsna ruttu saame läbisuitsutatud, nagu siinses kõnepruugis väljendatakse, higi lahmab joosta ja vorm on kiirelt hall söetolmust. Iga gruppi jälgib ka üks seeru, kes karjub meie peale, et stressi suurendata ja pidevalt pakutakse võimalust alla anda. Silmanurgast näen, et üsna mitu meest võetakse välja eraldi, põhjuseks siis kas allaandmine või lihtsalt suutmatus teistega sammu pidada. Aegajalt tehakse vaheaeg, mil peame platsilt välja tormama oma mahapandud veenõude juurde ja rivis vett jooma. Trenn tundub kestvat igaviku, kuid lõpuks siiski kuulutatakse välja lõputseremoonia. Seisneb see selles, et palgimeeskonnad paaride kaupa seisavad vastakuti ja hoiavad palki peakohal üksteise võidu. Kes esimesena palgi alla laseb, on kaotaja ja seisab kohe vastakuti teise paari kaotajaga peale seda kui on teinud lisaks mõned kätekõverdused. Kaotame oma tiimiga esimesel korral, kuid teises ringis oleme võitjad. Jooksuga platsilt välja, veenõud vett täis ja relvad kätte, mis me enne seda harjutust olime püramiididesse sättinud. Järgmiseks liigume edasi lennuvälja serva liivasele muruplatsile, kus hargneme kätesirutuse ulatusse. Siin pole poodiumi ja seerud teevad tutvustuse pick-upi kastist. Algab relvaga treening, jällegi juhised ja ettenäitamine. Peamised harjutused on relv ette, üles, küljele, hüpped, painutused jne. Vahelduseks peame tegema kätekõverdusi, jalavibutusi ja jooksma ca 50 m ümber palgi ühel pool meie taga küljel ja teiselpool oleva metallposti käskluse peale. Alustame ja higistamine algab jälle. Juhtiv seeru annab käsklusi ja teised kõnnivad ringi, karjuvad meie peale ja kirjutavad üles numbreid, kes on nõrgad või viilivad. Kokku kestab kogu drill ca 40 minutit, mis väsitab päris korralikult, kuid on siiski kergem kui palgiharjutused. Seeru lubab lõpetada kui suudame kõik koos ühiselt ja valjusti takti lugemiseta ühe harjutuse teha. Selleks on hüpped jalad harki kokku, samas käed plaksuga üles viies. Iga liigutus on üks number ja ta annab ette numbri 26. Loomulikult ei tule see välja, pooled teevad liigutuse rohkem ja me jätkame relvatrenniga. Varsti on jälle võimalus ja number viikase 15 peale. Jällegi ei õnnestu ja jätkame. Nii kordub see veel mitmed korrad ja kui ka 3 liigutust koos teha ei õnnestu, saame ülesandeks teha vaid ühe, mis seisneb jalad harki ja käed üles kokku hüppamises. Alles see õnnestub.
Lõputseremooniaks peavad rivid vastakuti pöörduma ja algab võistlus meeste vahel. Ülesanne on hoida relvamaketti sirgete kätega oma ees ja kes esimesena relva langetab, on kaotaja. Samal ajal on lubatud oma vastast demoraliseerida teda sõimates ja üldse suust välja ajades, mis iganes pähe tuleb. Võitjad saavad platsilt minema rivisse, kaotajad jätkavad omavahel samamoodi. Läheb suureks lärmiks ümberringi. Minu vastas on rahuliku olemisega noor ameeriklane, kes ütleb, et tema sellist jama ei aja. Olen ka ise üldiselt rahuliku olemisega põhjamaalane ja mulle see sobib. Nii me siis seisame vastakuti pühalikus vaikuses relvad ette sirutatud ja keskendume oma käte jõule. Relvi langeb meie ümbruses ja kaotajad saavad preemiaks ka mingi hulga kätekõverdusi enne kui nad järgmise vastasega vastakuti pannakse. Seisame ikka veel vapralt kui üks seeru meie juurde astub, natuke meid jälgib ja käsib meil mõlemal rivisse minna. Kätleme viisakalt ja jookseme rivisse.
Lõpuks jääb platsile 13 nõrgimat meest, kes viiakse kõrvalolevasse madalasse liivaauku. Kõik ülejäänud kogunevad ümber ja kaotajate ülesanne on kukepoksiga teineteist pikali lükata. Viimane mees, kes jääb püsti, saab ringist välja. Toimub üsna mitu raundi ja terve ümbritsev mass elab kaasa. Varsti on ka sellega ühel pool ja liigume tagasi baasi poole. Möödume ühest angaarist, kus igaühele antakse välja kaks valgustusraketti, mis tuleb hiljem seljakotti pakkida. Tagasi platsil (kell on 1120), rivistume ja öeldakse, et juhised tahvlilt. Tahvlil on natuke segane info - nagu hügieeni aeg kuni kell 1300 ja kirjas ka, et samas lõuna. Suurem osa tormab dushi alla, kuid kohe on uus info ülal, et rivistus kohe. Tekib kaos ja rivistuse kokkusaamine võtab hulga aega. Lõpuks kõik koos, saavad kasarmute vanemad käsu viia mehed soojale lõunale. Tänane klassivanem ei ole konkreetne ja tekib suur tormamine ja segadus, sest kõik tahavad olla esimesed. Sooja lõuna rivis peab seisma vabalt asendis ühes rivis ja jutu ajamine on keelatud. Vaatamata sellele on loba palju ja märkan, kuidas üks seeru kõnnib ringi ja kirjutab üles korra rikkujate numbreid. Ta ei ütle midagi, lihtsalt paneb kirja.
Soe lõuna tundub nii hea, neil on isegi kuuma kohvi, milleta minu elu tundub nukker ja hall. Kui söödud, siis tagasi ja hooldan kohe oma jalad. Kell 1300 uus rivistus (ilmub tahvlile, et kohe ja nüüd). Tormame rivisse. Tuleb info, et kaasa kaart ja kaardijoonlaud. Tagasi kasarmu jooksuga, nõutud asjad ja jälle rivisse. Käsk on liikuda klassiruumi poole. Samal ajal jookseb üks õnnetu mees ringi, kes ei suuda leida oma relva. Ta unustas selle kasarmusse ja uksed on lukus. Reegel on selline, et kui kedagi kasarmus pole, peavad uksed lukus olema ja võti, mis on kinnitatud poolemeetrise puutüki külge, peab asuma instruktorite kasarmu seina ääres ukse kõrval. Tunnen natuke kaasa sellele mehele, sest jutt käib, et kui relva kaotad, siis arvatakse sind pikema jututa välja. Mees kaob massi ja ma ei saa kunagi teada, mis tast sai.
Saame jälle kaks topograafia klassi ja reeglid eksamiorienteerumise kohta. Klassid on oma marsruudi planeerimise kohta, teeme ka mitu kaardiharjutust. Liikuda võib vaid maastikul, teel või teede läheduses liikumine toob kaasa nn teesurma. Kaks teesurma ja selektsioonist välja. Kõik teed tuleb ületada täpselt 90 kraadise nurga alla (vaidluste vältimiseks ei sammugi vasakule ega paremale) ja ei teel, ega 50m teest ei tohi kaart olla taskust väljas (ka see toob kaasa „teesurma“). Teedena on käsitletavad ka kõik sellised rajad, kus saab neljarattalise sõidukiga liikuda.
Kell 1600 rivistus kogu oma varustusega (väljaarvatud torukott, mis peab voodile jääma), käekell jällegi keelatud. Toimub rutiinne loendus, kuid miski ei klapi. Lõpuks loetakse iga mees eraldi, mitte enam kolonnide kaupa (tavaliselt rivistub kasarmu viite viirgu). Näen ühte meest meie kasarmust välja liikumas rivist mööda kogu oma varustusega, ka torukotiga, poodiumi taha – temale sai sellest küllalt. Tulevad seerud oma kasarmust ja meid jagatakse jälle väiksematesse gruppidesse. Ülesanne on juba tuttav – liikuda nii kiirelt kui võimalik mööda märgitud rada. Rada on ca 6 kilomeetrine, kuid kui läheneme baasile, ei ole tavalisel lõpujoonel kedagi ja koonused juhendavad meid edasi liikuma metsarajale põhja suunas. Kuigi lootus suri, kehitan mõttes õlgu – mis siis ikka. Terve trassi olen teinud oma klassikalist pikka samm ja aegajalt kerget sörki allamäge ja heal pinnasel, seega jõuvarusid on järgi piisavalt. Metsas tuleb paarikilomeetrine ring ja pöördudes tagasi baasi poole näen lõpujoont. Hõikan oma numbri ja mind suunatakse teiste minu grupi liikmete juurde, kes on juba lõpetanud. Istume seljakottidel, joome vett ja ootame ülejäänute saabumist. Hakkab hämarduma ja kiire hinnangu tulemusel oletan ennast saabunud koos esimese kolmandikuga. Pole paha vana mehe kohta, muhelen pisut.
Ootame kaua ja külm hakkab pugema higist märja riietuse vahele. Paar meest on totaalselt kadunud ja üks seeru läheb oma pick-upiga neid otsima. Ei lähegi kaua aega, kui mehed kastis ära tuuakse. Kiirelt läheb pimedaks. Saame käsu tossud jalga panna – kas tõesti läheb jooksuks? Keha on juba üsna räsitud ja raske on ennast liikuma saada peale praegust istumist. Kuid siis kästakse meil seljakotid selga ajada ja liigume oma seeru juhtimisel baasi poole. Seeru ütleb lühidalt, et võtke juhised tahvlilt ja seal on vaid kirjas, et MRE paviljonis. Et pole aega antud, jäävad enamus meist äraootavale seisukohale. Õigemini istekohale oma seljakoti peal. Teeme siiski otsuse oma kasarmu koosseisuga, et jätame varustuse platsile ja läheme sööme MRE. Paar kasarmut viib oma seljakotid sisse. Sööme kiirelt ja kohe ongi kiri, et rivistus. Oleme tagasi oma asjade juures ja teistest kasarmutest tormab välja mehi oma seljakottidega. See ei meeldi õhtu vastutavale seerule, kes karmilt peatab kogu liikumise ja tahab teda, miks osadel olid asjad sees. Keegi suudab lõpuks anda vastuse, et nende grupi seeru käskis nii. Vastutav seeru jääb selle vastutusega rahule ja ütleb, et seda ta tahtiski teada saada. Nagu hiljem kuuleme, on see kõige karmim seeru terves instruktorite grupis. Ta loeb meile pika moraali sel õhtul, et sööma minnes tuleb relvad alati kasarmu ette püramiidi kokku panna ja vähemalt 2 meest kasarmust neid valvama. Samuti peavad kasarmuvanemad iga öö kohta koostama valve nimekirja numbrite ja kellaaegadega, mis muuhulgas peavad olema kõik samal paberil ning sama värvi pastakaga kirjutatud. Klassivanem küsib suitsetamise luba ja saab kohe karmi noomituse, et seda ei tohi kunagi küsida. Kui lubatakse, siis vastav kiri tuleb tahvlile. Täna ei saa, sest küsiti. Saame veel noomida, et paljudel on seljas määrdunud vormid ja see on vale käitumine. Kui on aeg hügieeniks, tuleb ka vormid pesta, selleks on meil kasutada suured kraanikausid tualeti ees külma veega. Kell on 2040 ja seeru annab aega hügieeniks kuni kella 2100-ni ja jalutab minema. Klassivanem ja kasarmute vanemad hakkavad midagi arutama ja mehed rivis muutuvad rahutuks – hügieeni aeg jookseb. Saame lõpuks minema ja oma külma dushi kiirelt võtta. Plaanin oma pesu pesta hommikul kui tuleb info, et vorme võib pesta kuni kella 2145-ni. Haaran asjad, pesupulbri ja torman pesemise kohta, kus püüan külma veega teha parimat, mis teha annab. Jõuan täpselt aega ja riputan riided kasarmute vahele kuivatusnööridele. Minut enne kell 2200 tuleb info, et tuled kustu kohe. Poen magamiskotti oma ülemisel narikohal. Kell 0300 öösel ajab mu alumine naaber mu üles – minu valvevahetuse 15 minutit. Panen vormi selga, saapad jalga, relv ja veenõu ning patrullin mööda magavat kasarmut. Kui aeg täis, ajan üles järgmise mehe ja jooksen üle platsi tahvlit kontrollima. Seal pole midagi, jooksen tagasi ja kohe magama.
6. päev, laupäev, 18.02. – kompassi kursus
Äratus on kell 0500, kuni 0530 hügieen ja peale seda MRE. Paviljonis muljetame Franki ja Markoga eelmisest päevast. Tagasi kasarmu ette, oma relv sealt, vahetades välja valve kuni järgmise söömast tuleva mehe saabumiseni. Varsti on tahvlil kiri, et kell 0630 rivistus vormis, tossudes ja veenõuga. Kellad keelatud. Tavalised grupid jälle ja jooksma märgistatud rajal. Distants tundub olevat ligi 3 km. Hindan jälle ennast pisut üle ja alustan liiga kiiresti. Varsti on jalad nagu pakud ja viimane kilomeeter tundub lõputu. Olen oma grupi teises pooles, kuid mis teha. Ootame oma rivis, kuni kõik lõpetavad ja siis viiakse meid lõuga tõmbama. Grupp seisab numbrite järjekorras seljaga harjutuskoha poole. Uus mees astub ette käskluse peale. Teha tuleb paar esimest seeru käskluste järgi ja siis omas tempos palju jaksad. Täna ma üle 11 korra ei välja pinguta, käed on ikka üsna läbi eilsest palgitrennist. Kõigil tehtud, siis tagasi platsile ja liigume baasist välja teises suunas lennuvälja poole. Ülesanne on jälle jooksma minna. Seekord alustan rahulikumalt ja jooks tuleb tunduvalt parem välja. Rada on ca 5 km ja lõpujoon 400 m enne baasi. Ootame kõik ära ja liigume tagasi platsile. Instruktor ütleb jällegi lakooniliselt – info tahvlilt. Kirjas on, et hügieen ja ei mingit aega, seega tuleb kiiresti teha.
Kell 1125 tuleb sõna, et rivistus pool kaksteist. Kiirelt saapad jalga ja rivvi. Seeru kutsub välja meditsiiniabi vajavad mehed, neid saab ligi 20. Seejärel saab klassivanem juhised, kes kutsub oma juurde kohe ka kasarmuvanemad. Soe lõuna, mille rivistus kujuneb jälle loomaaiaks. Peale lõunat ootame kasarmus ja mitmed mehed on natuke murelikud – tavaliselt peale sooja lõunat on olnud varustuses rännakud. Praeguseks on keha ja jalad juba üsna räsitud, puhkust ja taastumisaega on olnud ju minimaalselt. Varsti ilmubki tahvlile, et 1300 rivistus ja varustuses. Seljakotid kästakse jätta rivistuse kohale ja meid viiakse suurde klassiruumi ja käivitatakse video takistusriba Nasty Nick läbimise juhendiga. Takistusriba asub baasi kõrval, on üks miil pikk, ehitatud peamiselt palkidest ja köitest. Erinevad elemendid testivad kõiki kehaliikmeid ja viivad läbija nii kõrgustesse, kui ka tunnelitesse maa alla. Meile ei öelda, millal me seda läbima hakkame, kuid meeste seas käib jutt, et homme hommikul. Tagasi välja oma asjade juurde. Vihma on tibutama hakanud ja õhk on üsna jahe. Seeru kogub meid ümber poodiumi ja saame juhised järgmise tegevuse kohta, selleks on orienteerumise praktiline harjutus, ehk kompassi kursus. Liigume varustuses baasist välja lõunasse ja kohe oleme ka harjutusalal, mis on lihtsalt, kuid pidevalt üles seatud vastavaks harjutuseks. Plats koosneb kolmest osast – kompassi kontrollpostid, 100 m märgitud rajad sammupaaride mõõtmiseks ja 300 x 300 m harjutusplats suuna ja sammupaaride järgi liikumiseks.
Alustame kompasside kontrollimisega. Umbes meetri kõrgusel puust posti otsas on piirava servaga pleksiklaasist alus, kuhu tuleb kompass asetada. Alusel on ka kiri, mitu kraadi peab kompass näitama, kui paigal. Juhend meile on selline, et kui kellegi kompass näitab rohkem kui 3 kraadi teisiti, siis tuleb see välja vahetada. Kõigil on 2 kompassi, kontrollime mõlemad, minu omad on kombes. Järgneb sammupaaride mõõtmine. 2 x 100 m ühes suunas ja tagasi. Testin ennast nii kõndides kui joostes – midagi pole muutunud. Orienteerumise plats on ümbritsetud postidega, millede vahe on ca 5 m. Iga posti küljes on kiri posti numbriga ja suuna ning meetritega järgmise postini, kuhu tuleb välja jõuda. Nii tuleb liikuda kolme posti juurde ja kirjutada üles nende numbrid. Suuna võtmise ja jälgimisega tuleb olla hoolikas, sest vea korral võib sattuda liiga palju kõrvale, saada kirja vale number ja tagajärjeks on raja kordus. Siiski on lubatud väike kõikumine, ca 20 m vasakule paremale, millest kuulen alles hiljem. Plats ei ole lage, seal on puud ja ka võsa ning keskmised vahemaad saavad olema 250 m piires. Individuaalse harjutuse võti on ka see, et iga mees alustab erineva posti juurest. Minu post on nr 70. Võtan andmed järgmise suuna kohta ja hakkan minema, hoolikalt oma suunda kontrollides. Teengi väikese vea kuskil ja järgmine post saadab mind tagasi alguspunkti. Mis siis ikka, uuesti ja seekord hoolikamalt. Nüüd saan oma raja tehtud ja kirjas numbrid seerule ette näidata. Tagasi varustuse juurde ja teiste lõpetamist ootama. Kui kõik tagasi, siis MRE aeg ja ootama pimeduse saabumist, et sama plats pimedas uuesti teha.
Hakkab hämarduma, kuid tundub, et seerud tahavad varem minema saada, sest siiski veel valges saadetakse meid jälle harjutusele. Seekord peame igaüks liikuma posti edasi alustuseks oma eelmisest alguspunktist ja leida tuleb kaks järgnevat posti. Teen oma harjutuse kiirelt ära ja jõuan tagasi enne pimedat. Aega läheb veel ootamisega, sest mitmed mehed jäävad pimeda peale ja neil ei lähe kohe mitte nii libedalt. Lõpuks siiski kõik tagasi ja järgneb põhjalik mitmekordne loendus, veendumaks, et keegi siiski metsa kadunuks ei jäänud. Tagasi baasi, kell on 1900. Platsil tehakse klassivanema ja kasarmute vanemate vahetus. Tahvlil kiri, et alates 1900 hügieen. Kiiruga teen ennast korda, olles samas valmis kohe uueks rivistuseks, kuid varsti info, et 2200 tuled kustu. Poen magamiskotti, vastu hommikut hakkab jahe pisut, kuid ma ei lase ennast häirida.
7. päev, pühapäev, 19.02. – takistusriba ja lahkumine baasist
Äratus 0430, hügieen ja MRE. Kell 0620 rivistus vaid vormis ja veenõuga, kellad, kõik asjad taskutest ja peakatted tuleb kasarmusse jätta. Taevas on selge, hommik on hämar ja külm. Lompidel on jääkirme. Et ka igasugune soe pesu oli keelatud, siis hakkab ruttu külm. Mehed kogunevad rivistusel tihedasse puntrasse, et teiste kehasoojusega sooja saada. Ootame hulga aega, enne kui seerud tulevad. Meid kogutakse jälle poodiumi ümber ja takistusriba juhised ning ohutustehnika. Saame teada, et iga takistuse elemendi peal on kaks katset, kui ei läbi, siis saab negatiivse hinnangu kirja. Jagatakse meid gruppideks kasarmute kaupa ja nii ka takistusribale viiakse. Et elan neljandas kasarmus, siis oleme ka neljandad, mis tähendab üsna pikka ootamist. Koguneme jällegi puntrasse ja ootame. Peamine, mis mehi häirib muidu selle lõbusa harjutuse juures, on viimane element. Selleks on roomamine vees ja see vesi on välistemperatuuriga. Päike tõuseb, kuid jääb pilvede varju ja soojemaks ei lähe kübetki. Varsti seerud halastavad ja annavad 3 minutit aega, et kasarmu joosta ning Coretex selga panna ootamise ajaks. Teeme eluga ja kohe on soojem olla.
Varsti on ka meie kord. Rivistume numbrite kaupa ja meid lastakse rajale ca 15 sekundiliste vahedega. Coretex ja veenõu tuleb loomulikult maha jätta ning plastist kaitsekiiver pähe panna. Esimene element on ca 5 m ronimist köit mööda üles. Köisi tuleb edaspidi veel, seega on oluline käte jõudu säästa ja üles minnes lukustada ennast jalgadega. Erinevad elemendid asetsevad ca 50 - 70 m vahedega ja kohati tekivad järjekorrad. Järjekorras olles tuleb kohapeal sörkida, et keha soe hoida. On tasakaalu hoidmise palke, võrku mööda ronimisi, tunneleid, redeleid ja mida iganes inimfantaasia on suutnud takistusteks välja mõelda. Minul probleeme ei teki, takistusribad on omamoodi mu lemmikharjutused, ei ole ma klaustrofoobne, ega karda ka kõrgusi. Peamised probleemid mitmetel meestel tekivad köitega ja kõrguses tasakaalu hoidmisega. Kuulen hiljem, et mitu meest on ka kukkunud, kuid tõsised vigastusi pole juhtunud. Tunnelites tekivad ummikud ja need on tõelised hirmukohad klaustrofoobilistele inimestele. Olla saab seal vaid pikali, mehed roomavad ees ja taga, totaalne pimedus ja lõpp ei paista kuskilt. Omamoodi saab seal ka puhata, sest liikumine on aeglane. Välja tuleb maa alt ronida jällegi köit mööda. Lõpuks jõuan ka selle kurikuulsa viimase elemendini. Nn ahviredel viib suure mudase lombini, kuhu tuleb pikali hüpata ja madalroomates edasi lõpuni liikuda. Hüppan sisse, lombi servades on jääkirme ja mudane vesi lööb üle pea kokku. Kiirelt edasi, liikuda on vaid ca 6 m, siis roomata üle liivakottidest serva ja jooksuga tagasi alguspunkti. Polnud hullu midagi, keha oli ju soe liikumisest. Hõikan ennast seerule, kes mu kirja paneb ja jooksuga mudast ja liivast ennast puhtaks pesema. Külm dush tundub päris soe peale seda harjutust. Jooksutempol pesen ka kiirelt vormi puhtaks, niipalju kui võimalik ja riputan kuivama. Hiljem kuulen, et üks kandidaat oli keeldunud lompi hüppamast. Keeldumine ülesande täitmisest on võrdne allaandmisega, seega see mees on siit läinud.Hooldan ka jalad, puhas vorm selga ja valmis uuteks üritusteks. Varsti on lõunasöögi rivistus, oleme teised järjekorras. Kuum kohvi tundub maailma parim, kuigi tavalistes oludes meenutaks see rohkem kohvipüti pesuvett. Ma ei taibanud kahjuks soojapesu särki selga panna ja et õhk on ikka veel miinuskraadides, siis keha „reivib“ nii, et raske on kahvliga toitu suhu saada. Söön kiiresti, relv kasarmu eest, siis sisse ja kohe sooja pesu särk selga. Kell 1320 uus rivistus, ei mingit märget eraldi varustuse kohta. Kuulduste järgi peaks veel üks seljakoti rännak tulema. Kuid ei seekord veel. Loetakse meid üle ja rõhutatakse veel, et meie seljakotid oleksid nõuetekohaselt pakitud. Seejärel kõik uute MREde järgi angaari juurde, iga mees peab saama 3 pakki.
Kell 1600 on järgmine rivistus, sedakorda täisvarustuses. Kõik käsutatakse avatud rivistusse ja kogu varustus seljakotist välja. Selgub, et osad mehed said siiski 2 MREd enne ja kiirelt tuuakse juurde. Algab varustuse kontroll, seeru poodiumil hõikab maha eseme nimetuse ja kõik peavad selle üles tõstma. Teised seerud käivad meie vahel ringi ja jälgivad, et kõik ikka oma asju näitavad. Kui kellelgi on siiski midagi puudu, siis pannakse see ka vastavalt kirja. Kontroll tehtud, antakse 2 minutit aega pakkimiseks. Visalt mahuvad asjad tagasi kotti, pigistan, kuidas jaksan. Seejärel koguneme kõik poodiumi ümber, kust seeru annab rännaku instruktsioonid.
Seekord on tegu forsseeritud rännakuga, mille tempo dikteerivad instruktorid. Kõik peavad individuaalselt püüdma sammu pidada, samas on ka rada märgistatud. Tehke oma parim, kandidaadid. Samal ajal käivad teised seerud ringi ja kontrollivad, kas veekotid seljakottide küljes on ikka vett täis. Päris usinat üleskirjutamist on näha. Tean, et minu asjad on korras.
Tagasi kottide juurde ja saame 5 minutit, et viimased kohendused teha, need kel vett vähe, veekotid täita jne. Samuti tuleb suurde prügikotti viia kõik kaardid, millel harjutusi tegime ja kõik märkmed, mis keha ligi. Rebin märkmikust kõik eelnevad mälestused ja peidan need soki sääre sisse. Kuigi mul on eraldi luba kõik kirja panna, ei hakka ma aega raiskama selle selgitamiseks.
Lõpuks hakkame liikuma, kell on 1750. Platsilt välja, lennuvälja serva mööda põhimõtteliselt lõunasse ja muudkui edasi, liivastel teedel küngastest üles ja alla. Rada teeb sikksakke ka idasse ja läände, seega väga kaugele me baasist ka ei liigu. Läheb pimedaks ja meie rivi venib ilmatuma pikaks. Teed valgustavad keemilised valguspulgad ca 300 m vahedega. Paar seerut sõidab meie kõrval edasi tagasi, olles valmis nõrkenuid üles korjama. Annan aga minna, tunne on päris hea. Osadest möödun ja osad mööduvad ka minust, võimatu on järge pidada, kas need on samad mehed või mitte. Peale tunni ja kolmveerandist tõsist astumist jõuan lõpp-punkti. Oleme ca 7 km kaugusel lõunas baasist, nagu hiljem kaardilt uurin, kuid rännak oli ca 12 km pikk. Peatuspaik on liivatee ääres männimetsa all, koguneme kasarmute kaupa ja saame loa lõkked teha. Taevas on selge ja temperatuur kisub jälle miinustesse. Mehi saabub veel tükk aega ja kõik loomulikult pannakse kirja. Paar meest tuuakse ka autoga. Kästakse MRE süüa. Samaaegselt korraldab kasarmuvanem mingit organiseeritud paiknemist, mis seisneb numbrite järjestuses ringi ümber lõkke asumist koos oma varustusega. Lõke on soe ja igaüks pressib ennast lähemale, kuid raske on selle ümber ligi 70 mehega mahtuda. Varsti tehakse rivistus teel ja kõik loetakse põhjalikult üle. Saame käsu kell 2300 magama minna ja ülal peavad kõik olema kell 0530. Hoiataks ka vihma eest, ilmateade olevat lubanud. Mul on vedanud, olen ilusti hõreda männi all. Kasutan tüve kohe ära oma telkmantli kinnitamiseks ja saan omale kui ka varustusele varjualuse. Magamiskott on samuti Coretex kattega, seega vihmaga mingit probleemi ei tule. Kohe kui lubatud aeg käes, poen kotti ja magama. Tean, et homme on jälle liikumist, seega vaja puhata palju saab. Algamas on selektsiooni teine faas – orienteerumine.
Teine nädal – Orienteerumine
8. päev, esmaspäev, 20.02. – praktilised harjutused
Viis minutit enne äratuse aega teeb lõkkevalvur häält, et me üles tõuseksime parem kohe, sest vihma hakkab sadama. Tibutabki. Kiirelt üles, asjad kokku ja telkmantel üle kõige. Ilm on iseenesest soojem kui öösel ja vihm lakkab ka varsti. Kella 0600-ni on hügieeni aeg ja siis MRE. Kell 0630 tehakse meditsiinilise abi vajajate rivistus. Märkan kolme meest meist eraldi nende oma privaatse lõkke ääres – uued allaandjad.
Kella kaheksa paiku on rivistus ja meid, rahvusvahelisi, rivistatakse eraldi. Saame orienteerumisharjutuse juhised. Kõik peavad nelja ja poole tunni jooksul leidma kõik punktid. Esimese koordinaadid antakse siin, järgmised punktist, kuhu jõudnud oled. Kasutada tuleb teid, soovitus on teha kiiresti ning igasugused kontaktid teiste kandidaatidega on keelatud. Samuti antakse juhised, kui peaks keegi eksima. Peamine moodus ennast leida on klassis õpetatud ristteel orienteerimine. Kui piiraeg on täis ja rada alles pooleli, siis tuleb liikuda lähima tee äärde, asetada oma seljakott nähtavale helkurvestiga tee poole, aktiveerida oma jälgimisseade ja oodata kuniks instruktorid pick-upiga järgi tulevad. Sama lugu öösel, vaid täiendavalt tuleb aktiveerida vilkurlamp ja asetada seljakotile. Kui kahe tunni möödudes ei ole järgi tuldud, siis tuleb lasta esimene valgusrakett. Kui poole tunni möödudes sellest ikka ei kedagi, siis teine rakett. Saame ka juhised, kui satume kuskile telefoni lähedusse, siis selleks antakse 3 telefoni numbrit kuhu vastaja kulul tuleb helistada ja tullakse järgi. Lihtne lugu. Reeglid on karmid, näiteks kui lõpuaeg kukub ja teel olev mees ei aktiveeri jälgimisseadet kohe või ei lase rakette ettenähtud ajal, siis saab ta kirja negatiivse hinnangu.
Nüüd antakse kätte kontrollkaardid, kus on esimese punkti 8 numbriline koordinaat. Pea igal mehel on erinev esimene punkt, see väldib kambas liikumist. Asun aga minema, üsna lihtne. Liigun punktist punkti, need on ristmikel. Punktis on veokas või pick-up, kus istub tavaliselt mõni erueriüksuslane, kes kontrollib oma lehe pealt, kas ikka oled õiges punktis ja annab järgmise koordinaadid. Alati tuleb koordinaadid tagasi lugeda – topeltkontroll.
Endised eriüksuslased on siin usinalt kaasatud ja töötavad tsivilistidena iga selektsiooni korral. Raha, mis nad saavad on kuuldavasti väga hea. Teiseks on see ka vennaskonna kooshoidmine, mida peetakse siin eriti oluliseks. Meeste vanus kõigub 35-st 70-ni. On mehi, kes on lihtsalt pensionil, kui ka neid, kes on saanud nii haavata, et ei sobi enam missioonidele. Oluline on see, et nad ei ole hüljatud, vaid neile pakutakse kõikvõimalikku tegevust, mis aga teha vaja on ja mida nad teha suudavad.
Poolel trassil hakkab vasak kand liiga tegema, teen peatuse ja sätin pehme plaastri peale. Jõudes oma neljandasse punkti, öeldakse, et kogu lugu – mine istu maha kuskile sinna, ei tohi süüa ega magada, hoolda oma jalad ja oota ettenähtud aja lõppu. Istun männi alla ja võtan jalad lahti. Ilm on pisut jahe, aegajalt näitab ennast ka päike. Nüüd on ka aega teha kiire analüüs trassist – tundub, et oli ca 10 km. Varsti jõuab ka Marko siia punkti, viipan ta enda juurde ja ootame. Lõpp ehk ENDEX peaks olema 1315. Ootame poole kaheni, siis kästakse meid veoka kasti ja viiakse tagasi alguspunkti. Kui oleme kõik kohale toodud, tehakse rivistus ja loetakse kõik jälle üle. Paar mees on puudu. Ilm on soojemaks läinud, puhkame jalgu, kästakse ka lõunane MRE süüa. Kui lõpuks kõik on tagasi, siis jagatakse meile 2 MREd juurde ja taas uue orienteerumise rivistus. Veel on valge, kuid varsti hakkab ka hämarduma. Seekord siis öine liikumine ja teede kasutamine on keelatud. Teede ületamine peab toimuma rangelt 90 kraadise nurga alt, vältimaks vaidlusi. Samm vasakule või paremale tähendab teesurma. Start kell 1600 ja tagasi peab olema kell 2030. Panen oma esimese punkti kaardile – 3,2 km enam-vähem lõunasse. Võtan suuna ja hakkan otse peale minema. Ma ei kiirusta, jälgin täpselt asimuuti ja loen sammupaaridega läbitud vahemaad. Samas katsun ennast kaardi ja maastikuga kursis hoida, et täielikku tunnetust saada. Ligi kilomeeter enne punkti lähenen ojaharule. Ojadega on siin selline lugu, et tavaliselt kasvab nende ümbruses selline üsna ebameeldiv okasvõsa. Mul ongi ees ca 10-15m sellise võsa läbimist. Varustus seljas ja ka rullmatt risti seljakoti peal on see päris huvitav ja higine katsumus. Mis peamine, see võtab palju aega. Kui valges on veel näha, kus on hõredamaid kohti, siis pimedas ei taha siia mingi hinna eest sattuda. Olen ettenägelikult nahkkindad kätte pannud ja säästan ennast mitmetest kriimustustest vähemalt kätel. Igatahes selge pilt – selliseid kohti tuleb hoolikalt vältida. Jõudes punkti, saan järgmised koordinaadid ja edasi.
Kolmas punkt on trikiga, et sinna viib ka tee, siis teen nurga eemale, et mitte keelatud tsoonis liikuda (50 m teest). Kiiresti läheb pimedaks ja ma eksin ka pisut palju vasakule. Punkt lõpuks käes, saan viimased koordinaadid, mis on samas, kust alustasin. Kell on 1900, vahemaa pea 4 km ja aega poolteist tundi. Kiireks läheb. Nüüd maksab kätte see kulutatud aeg, mille võtsin kui kaarti ja maastikku valges rahulikult kokku viisin. Mis siis ikka, lükkan tempo peale. Tuleb kiirustada ja aega kaardikontrolliks eriti ei jää. Poolel teel komistan ühe mehe otsa, see on meie väikesekasvuline kreeklane. Vaene mees on oma taskulambi ära kaotanud ja üritab käekella valgusega kaarti lugeda.
Varsti peaks arvestuse järgi olema veel ca 500 m minna. Aega on jäänud 10 minutit, kui näen keemilise valguse pulki – punkt. Äkki ma eksisin oma sammulugemisega pimedas? Lähen kohale ja see ei ole õige koht. Kuid aega enam ei ole ja mul pole ka mingit isu oma jälgimisseadet aktiveerida, seega jään paigale ja ronin veoka kasti. Teen omad järeldused – tuleb aega paremini hinnata ja vähem ringi imetleda. Varsti liigume ka laagripaika ja mehi järjest tuuakse. Enamus on jõudnud neljast nõutust vaid 2 punkti saada.
Teeme lõkke ja soojendame ennast, süüa ei lubata. Varsti rivistus ja rutiinne loendus. Seisame kaua, mitu meest on puudu. Jalad valutavad, mis kole ja tukk kipub ka peale. Varsti hakkab vihma tibutama. Peagi näeme lõunast rakette üles lendamas, rivi läbib lõbus elevus. Seerud sõidavad ootajatele järgi. Vähemalt 3 meest on allaandjate lõkke äärde juurde tekkinud, silm ei erista pimedas, kas ma ka kedagi tunnen. Ikka veel ootame rivis, tukastan püstijala peal, tuleb välja küll. Kella üheteist paiku lastakse meid tagasi lõkke äärde ja kästakse MRE süüa ning keskööst magama. Infoks veel, et kell 0530 äratus, hügieen ja MRE, kell 0640 olla valmis liikuma. Tahaksin küll jalad täitsa lahti võtta, plaastrid maha, kuid hindan toitu ja und kallimaks. Teen oma telgikese üles ja magan hoobist. Mingi aeg kell viis läbi aetakse mind üles – minu lõkkevalve kord. Korjan oksakesi ümbrusest ja panen tulele juurde. Õhk on üsna soe võrreldes eelmise hommikuga.
9. päev, teisipäev, 21.02 – sõit eksami alale, harjutused jätkuvad
Teen kell 0530 äratuse oma karmukaaslastele. Kiire kuiv habemeajamine ja MRE. Kõige suurem väljakutse on seljakoti kompaktseks pakkimine, sõrmed on paistes ja valusad. Pigistan koti kokku ja kohe on ka rivistus. Tulevad veokad ja peale meeste mitmekordset ülelugemist hakatakse meid peale pakkima. Veokaid on vähem ja pooled meist jäävad ootama järgmist ringi. Ootame ligi tunni. Siis masinad tagasi, peale ja liigume. Umbes poole tunni pärast saabume Baggeti järvekese äärde, kus seeru meid rivikorras käsib oma seljakottidele istuda. Viskame oma vanad kaardid jällegi prügikotti ja saame uued. Meid orienteeritakse kohe, kus me oleme ning millised on siinsete orienteerumiste alalised piirid. Peamine on, et me ei tohi kunagi ületada asfaltteed, ega suuremat jõge põhjas. See on sama ala, kus ka orienteerumise eksam tuleb ja enamvähem 100 ruutkilomeetrit suur. Tegemist on kohaliku omavalitsuse maaga, mis on ka looduskaitse ala, seega tuleb siin eriti hoolikalt loodusega ringi käia. Ala on kasutatud juba aastaid ja see on loomulikult avatud ka tsiviilisikutele, kes siin peamiselt ratsutamas käivad.
Orienteerumise eksam, mida me siin varsti sooritama hakkame, kannab nime Star (Täht). Võibolla on see sellepärast, et punktid hakkavad olema risti üle ala servast serva või oleme me tähtedeks tituleeritud peale selle eksami sooritamist – ei tea ja sellel pole ka tähtsust, üritused tuleb ju kuidagi nimetada.
Saame juhise liikuda edasi teed mööda põhja suunas. Tee viib ülesmäge, õnneks mitte väga suure nurga all ja jõuame täiesti sümmeetrilise kuueharulise ristmiku juurde, kus meid ootab uus seeru. Rivistume ja ta tutvustab meile ala eripära. Siin ristuvad ainsad teed alal, mille kõrval jooksevad elektriliinid. Edasi saadab ta meid ühte teed mööda läände, kus paari kilomeetri pärast on järgmine seeru ühe farmi juures (kolm meest meie grupist tuuakse järgi eelmise seeru pick-upi kastis, nende jalad ei pidanud enam vastu). Saame teada, et see on tõukoera kasvatus ja selle territooriumile on rangelt keelatud siseneda. Ta annab ka vihje, et kutsikad hauguvad öösel ja selle järgi on hea suunda määrata. Ja jälle liigume edasi, mis on kergem kui 30 kilosed seljakotid seljas rivis seista ja ala tutvustust kuulata. Umbes kilomeetri pärast on meie kogunemisala, kus teised mehed juba ees.
Ala on hõredalt mändidega kaetud ja instruktorid on oma varustuse tarvis paar suurt telki üles pannud, samuti on ka paar furgooniga veokat, mis täidavad mobiilse staabi rolli. Koha kutsung on TOC (Tactical Operations Center). Leiame omale kohad mändide all ja saame lõpuks ka seljakotid maha võtta. Ilm on ilus, päike paistab. Tuleb ka luba MRE süüa. Kell 1230 loetakse ette meie grupid numbrite järjekorras, 14 meest grupis, ja peame kogunema koonuste taha rivisse. Jällegi standardne orienteerumise juhend ja kontrollkaardid jagatakse kätte. Kell 1305 on start ja panen aga oma esimese punkti poole leekima. See on vaid 500 m stardist, kuid järgmine on juba hulga kaugemal. Vahepeal katsun ka rammu okasvõsaga kraavis, edukalt küll, kuid luban omale järjekordselt, et hoian ennast kõrgemale maastikule. Ilm on juba üsna soe ja vorm on kiiresti higist läbimärg. Teen aga tempot, sest oma arvates olen kuidagi üsna tihedas graafikus. Aiman, et neljas punkt on jälle viimane. Maastikuga veab, pinnas on kõrgem, mets hõre, jaluta nagu pargis. Vaatan sörgi pealt kella - 2,5 km minna ja tund on aega. Seljakotiga maastikul liikudes tähendab see peatumatut sörki, et aega jõuda. See on kummaline, sest tegelik liikumise kiirus on kohati ligi 6 km tunnis. Iga minutine peatus kaardi kontrollimiseks sööb alati vähemalt 5 minutit trassi aega.
Jooksen punkti sisse minutipealt, annan oma kontrollkaardi muhedale eruseerule, saan juhised eemale istuda, nagu ikka – ära söö ega maga, hoolda jalad. Istun maha ja teen oma trassi analüüsi. Märkan kaardi serval omakäelist märget, et ENDEX on kell 1730. Kell on natuke pool viis läbi, seega olen tunniga eksinud. Iseenesest on see hea, sest ajad pannakse kirja, kõik käib ju kiiruse peale. Panen oma eksimuse eilse liigse aja võtmise arvele ja teen omad järeldused. Varsti tuleb punkti ka sõber Frank, see on tema kolmas. Ta on varem kurtnud, et orienteerumine ei ole just tema tugevam külg. Saanud oma viimase punkti koordinaadid, teeb ta kiire kalkulatsiooni ja tõdeb, et järgijäänud ajaga ei jõua ta kuidagi sinna. Istume ja naudime päikest. Paar ameeriklast lõpetavad ka siin punkti juures. Varsti antakse ka ENDEX üle raadiovõrgu, pakime ennast kokku ja ronime veoka kasti. Teel tagasi TOC-i korjame tee äärtest üles veel 6 meest.
Õhtune MRE ja väike puhkus jalgadele. Kell 2000 rivistus jällegi gruppide kaupa ja uued kontrollkaardid kätte. Väljas on kottpime, taevas on küll selge, kuid vana kuu sirp on oma viimases faasis. Saan oma kaardi, märgin esimese punkti, sean asimuudi ja minek. Teel teise punkti astun kuskile auku, kohe lendan ka ülepea kallakust alla. Sama hooga ajan ka ennast kohe püsti ja jätkan peatumatult. Vedas, et jalga ei murdnud ja katsun ettevaatlikum olla. Iseenesest on see keeruline, sest ainuke, mida näen, on kompassi triitiumvalgustus. Taskulambi kasutamine on lubatud vaid punase filtriga ja vaid paigal seistes kaardi kontrollimiseks. Valget valgust võib kasutada ainult kadunud relva otsimiseks. Viimast muret mul ette tulla ei saagi, sest olen sidunud oma relvamaketi ettenägelikult meetripikkuse langevarjunööriga rakmete külge. Trass tuleb ligi 6 km ja jõuan TOC-i tagasi pool tundi enne ENDEXit. Ootan oma männi alla ja vahetan särgi kuiva vastu. Temperatuur on langenud ja paratamatult hakkavad jalad võbisema, keha on murtud ja väsinud. Siiski on sisetunne hea.
Kell 0030 hüüab seeru rivistuse. Ootame kaua, siis hakatakse mõningaid numbreid hüüdma. Need on need mehed, kelle kontrollkaarte ei ole TOC-i toodud. Seeru küsib pidevalt, kas on keegi rivis, kellel on veel kontrollkaart oma käes, kuid neid mehi siiski siin ei ole. Mingi aeg lendavad kaugusest ka raketid taevasse – ajahätta jäänud mehed, keda pole veel üles leitud.
Tundub, et seisame igaviku. Tukastan jälle püstijalu, jõuan mingeid segaseid lühiunenägusidki näha. Keegi kõrval mainib, et seeru räägib juba pikalt klassivanemaga ja see on hea märk, ehk saab varsti magama. Ja tulebki teade, et tagasi oma asjade juurde, kuid olla valmis uueks rivistuseks. Kohtan ka Markot ja Franki, nad oma pesa teinud ca 10 m eemale minu asukohast. Kolin nende juurde ja muljetaime pisut päeva üle. Sean samas oma telkmantli männi külge ja magamiskoti valmis. Luba magamaminekuks ei ole, ikka ootame ära eksinud kaasvõitlejaid. Frank on väsinud ja tukastab pidevalt, hoian oma silmad-kõrvad lahti ringiluusivate seerude suhtes, et ta vahele ei jääks. Tundub, et sain juba rivis tukastades pisut välja puhata, sest uni väga peale ei tiku. Kella kahe paiku tehakse uus rivistus ja hüütakse veel numbreid 19 ja 25. Neid ei ole siin. Kolm seerut loevad meid üle iga nurga alt, number ei klapi. Nad lähevad rivistuse taha seljakottide juurde taskulampidega ala valgustades ja leiavadki ühe mehe magamast. Vaene mees, ta saab päris tõsise negatiivse hinnangu kirja, sest tema pärast on juba ligi pool tundi kõiki rivistatud ja ka seerude uneaega raisatud.
Vastutav seeru teeb ülesandeks prahikotid konteineritesse viia, tulevalve korraldada ja siis võime magama minna. Kella kolme paiku poemegi magamiskottidesse.
10. päev, kolmapäev, 22.02. – valmis esimeseks eksamiks
Äratus kell 0730, kiire hügieen ja 0800 haigete rivistus. Et ärkasin kurguvaluga, lähen ka sinna abi saama. Meedikust seeru annab mulle tablette ja mingi pudelikese köhasiirupiga. Need leevendavad pisut. Küsisin ka valuvaigistit, rohkem igaks juhuks, kui katkised villid hakkavad häirima. Üldiselt on köhimist kuulda ümberringi, ootamine peale liikumisi, märjad riided seljas, on oma töö teinud. Hakkab ka kergelt sadama, olen ettenägelikult oma asjad pakkinud, Coretex seljas ja telkmantel on üle seljakoti. Varsti hakatakse meid 16 mehe kaupa jälle gruppidesse lugema ja vastavalt ka oma varustusega koonuste taha rivistama ning ootame. Kell 1200 tehakse orienteerumise eksami instruktsioon. Kõige muu standardse kõrval saame teada, et varsti viiakse meid gruppidena erinevatesse stardipunktidesse, kus me saame magada ja süüa. Kell 0130 on start eksamile ja ENDEX saab olema kell 1200. Esimene rakett seega 1400 ja teine 1430.
Kella kolme paiku tulevad meie juurde stardipunktide vastutajad, juba tuttavad erueriüksuslased, ja asuvad meie kohalolekut numbrite kaupa kontrollima. Meie vastutav on suhteliselt karmi olekuga vana mees. Olles veendunud, et meie koonuse taga on kõik õiged mehed, käsutab ta meid eemalseisva veoka kasti ja läheb sõiduks. Liigume ca 6 km põhja, üsna ala piiri äärde. Pannakse meid maha metsa vahel, kõrgusjoone kallaku peale teest eemale. Siia saame oma pesad teha, MRE süüa ja oodata stardiaega. Minuga samas grupis on ka ungarlasest kammraad Gabor, kellega ühiselt telkmantlist varjualuse teeme. Ameeriklased asuvad lõkkematerjali koguma, kuigi ilm ei ole eriti jahe. Võibolla saavad nad tulest moraalset tuge, suht palju on ka neid noori mehi, kes otse tänavalt ja ei tea ikka veel päris kindlalt, kuhu nad tulnud on. Enne magama sättimist teen korraliku kaardi analüüsi – oleme kõrgemal alal ja siit välja liikuda on suhteliselt hea igas suunas. Kell on saanud pool neli päeval ja sätime ennast magama.
Kell 2000 paiku ajab vihmasadu meid üles, on juba pime. Telkmantel peakohal hakkab kiiresti vett koguma ja allapoole vajuma, sest ei olnud seda keskelt kuskil kinnitada. Kohendame oma varustuse paremini varju alla, aegajalt jalgadega vett varjualuselt ära lükates. Vahepeal püüame visalt uinakuid teha, et maksimaalselt puhanud olla enne pikka liikumist. Samas niriseb osa vett ikkagi rullmatti mööda külje alla (ma ei kasuta magamiskotti vaid sooja telkmantli voodrit, mis ka ruttu märjaks saab).
11. päev, neljapäev, 23.02. – Star 1
Kell 0030 on äratus, asjad kokku, MRE ja kell 0115 rivistume punkti vastutaja telgi juurde, et oma kontrollkaardid saada. Sajab ikka veel usinalt ja pilves taevas on varjanud ka kogu tähevalguse. Jätsime Gaboriga minu telkmantli üles ja peale kaartide saamist ronime selle alla, et oma esimesi punkte peale märkida. Minu esimene punkt on vaid 800 m idasse. Maastik ei tundu üldse halb, üks jõeke on küll ligi, kuid kaardi järgi ei tohiks seal kõrgust arvestades eriti okasvõsa olla. Telkmantel kotti, soovime Gaboriga teineteisele edu, ja liikuma. 600 m pärast ületan ühe teekese ja juba rõõmustan ette, et kohe jõuan ka punkti. Maastik langeb järsku ja enne kui jõuan arugi saada, olen ülepea umbses okasvõsas. Neetud! Kas minna tagasi ja lõuna poolt ringi kõrgemat maastikku mööda, või siiski lükata see 100 m siit läbi? Saarlase visadusega rühin siiski edasi ja see saab mulle ka saatuslikuks. Raske on kirjeldada, kuidas sellises põrgus kaob kiirelt igasugune suuna ja distantsi taju. Taskulambist pole ka mingit abi, sest kõik, mis sa näed on risti-rästi okastega väädid igal pool su ümber. Okkad tungivad läbi riiete ja kõige suurema vati saavad sääred ning nägu. Tunnen varsti kuidas peenike verenire kraevahele imbub, kuid vihaselt rühin siiski edasi. Siin saan ka aru kaitseprillide olulisusest, silma võib liiga kergesti siin kaotada.
Varsti olen suurema jõe ääres ja taipan, et olen siiski liiga palju põhja kaldunud. Minu õnneks suubub siia ka üks väiksem jõgi ja saan enda asukoha kiirelt kindlaks teha. See eriti ei rõõmusta, sest olen liiga palju põhja kaldunud ja punktist ikkagi ca 200 m eemal. Teen suunaparanduse ja liigun aeglaselt ning visalt. Võitlus võsas kestab terve igaviku, vaatamata Coretexile mu seljas on riided selle all ligemärjad ja seda higist, mida valan endale läbipääsu tehes. Ei tea kui palju aega kulub, kuid äkki näen rohelist valguspulka ees ca 50 m kaugusel – kontrollpunkt! Lükkan ennast võsast välja, maastik läheb ka lahedamaks ja astun telgikese juurde. Unine punkti vastutav võtab mu kaardi, kirjutab mu lehele järgmised koordinaadid ja soovib mulle head teeb. Istun maha, pakin Coretexi seljakotti ja märgin oma järgmise punkti kaardile. Meel ei ole just tipus, kaotasin okasvõsas võideldes ligi 3 tundi, kuid mis ikka teha. Vihma sajab ja valguseni on veel mõni tund aega. Järgmine punkt on 7 km lõunasse ja enamus trassi on kõrgemal maastikul, vaid viimane kolmandik viib madalamale, üle kahe jõekese, millest ühte ümbritseb ka sooriba.
Teen tempot niipalju kui see pimedas võimalik on ja varsti hakkab ka koitma. Hommik on jahe ja vihma kallab ikka vahelduva eduga. Vaatamata liikumisele on sõrmed kanged ja kaardi kontrolliks seisma jäädes poeb külm kohe naha vahele. Tõstan tempot veelgi ja tirin mütsinoka silmile, et oksad vastu nägu ei peksaks. Prille kasutada ei saa, kuna seest lähevad need uduseks ja väljast muudavad vihmapiisad läbinägemise võimatuks. Tunnen, et saapas on plaastrid märjad ja paigast läinud, kuid ignoreerin seda ja torman edasi. Käigu pealt viskan kaks tabletti valuvaigistit ja joon ohtralt vett. Esimene kraav on peaaegu kuiv, saan kergelt üle, kuid teise juurde jõudes tuleb läbida sooriba põlvini mülgastes liikudes. Astun mättalt-mättale, püüdes tasakaalu hoida. Üles künkale ja jälle alla, läbi hõreda okasvõsa ja seal mu teine punkt ongi. Järgmised koordinaadid suunavad mind läbi terve ala tagasi loodesse ca 10 km kaugusele. Kell on juba kaheksa ja tean, et läheb kiireks. Planeerin kiirelt trassi ja minekule. Väsimus hakkab tunda andma ja tunnen kuidas suunataju väheneb. Juhtub see, mis minuga tavaliselt ei juhtu, olen ennast ära kaotanud. Tean, et punkt on paari kilomeetri kaugusel, kuid ei suuda ennast maastikul hulk aega paika panna. Tunne on nagu oleksin udus, kas tõesti doseerisin ennast üle valuvaigistiga? Ma ei ole just tabletilembeline ja see võis ka mind nüüd mõjutama hakata. Püüan kogu jõust keskenduda ja lõpuks risttee orienteerumist tehes saan ka ennast maastikul paika. Olengi kahe kilomeetri kaugusel kontrollpunktist, võtan suuna ja kiirustan minema. Suunataju on täiesti kadunud, pean kompassi pidevalt jälgima ja avastan ennast kogu aeg kursilt kõrvale kaldunud olevat. Ma ei jõuagi sinna punkti, kell saab enne 1200. Meel mõru, panen oma koti maha lähimas teede ristis, tõmban Coretexi peale ja aktiveerin oma jälgimisseadme. Tundub aga, et viimane ei tööta, sest tuluke, mis peaks vilkuma, on surnud. Nüüd jääb ka vihm järgi ja taevas hakkab selgemaks muutuma. Kaks noort ameeriklast kogunevad ka samasse punkti, üks neist leidis ühe punkti, teine polnud saanud sedagi.
Ootame ligi pool tundi ja varsti ligineb meile seeru oma pick-upiga. Ronime oma varustusega kasti ja sõit TOC-i poole. Kohale jõudnud, teen kohe kuivatusnööri mändide vahele ja panen oma märjad riided sinna kuivama. Päike näitab ennast aeg-ajalt ja kerge tuul kuivatab mu asju kiiresti. Leida oleks vaja olnud 4 punkti, kuid homme on sama eksami jätk ja kahe päeva peale kokku on vaja saada 6 punkti, siis on eksam sooritatud. Seega on võimalus veel täitsa olemas. Ma ei lase ennast muserdada tänasest ebaedust, vaid usun kindlalt, et järgmine päev on edukam. Uurin teistelt üldpilti ja väga vähesed said oma 4 punkti kätte. Varsti jälle rivistus, meeste lugemine. Jalad on põrguvalus paigal seistes, kuid see on okey, veenan ennast. Jagatakse ka 3 uut MREd mehe kohta ja saame ka käsu üks kohe ära süüa. Varsti on kõik tagasi ja uuesti rivistume oma varustusega tuttavate koonuste juurde. Mingi hulk mehi, umbes kümmekond, on jälle eraldi oma lõkke ääres – neile sai küllalt.
Grupid on ringi jagatud, olen koos uute meestega. Drill kordub taas, instruktaaž, samad ajad, samad reeglid ja masinatele. Seekord viikse meie grupp lõunasse, asfalt tee äärde kahe inetu jõe vahele – okasvõsa ümberringi. Kell on neli läbi peale lõunat ja hakkab hämarduma. Vihma ei paista tulevat, ma ei hakka ka varjualust tegema. Panen rullmati maha, hooldan kiiresti jalad viimase valguse valgel, keeran telkmantli voodri endale ümber ja magama. Temperatuur on järsult langenud, hingeõhk muutub auruks, taevas on selge. Vähemalt on meil tähevalgus jõuan mõelda, enne kui sügavasse unne vajun. Kell 2300 aetakse mind üles, minu lõkkevalve kord. Õhk on jäine, kuid lõkke ääres on soe. Teen oma 15 minutit, ajan järgmise mehe üles ja poen oma pesasse tagasi.
12. päev, reede, 24.02. – Star 2
Äratus jällegi kell 0030, MRE ja asjad kokku. Saanud oma kontrollkaardi, punkt peale ja suund põhja – minna 8 km esimesse punkti. Leian kõrgema maastikuga läbipääsu jõgede vahelt ja liigun Baggeti järve äärest mööda, kus on ainus autoriseeritud jõeületuskoht tammi kaudu. Maapind on härmas, õhutemperatuur väikestes miinustes ja katsun ennast nii kuiva hoida kui võimalik. Pimedas liikudes ei kiirusta, vaid üritan oma jõuvarusid säästa tempo jaoks valges. Siiski märkan väikesi kõrvalekaldumisi suuna võtmisel võrreldes orientiiridega. Uurin oma kasutatavat kompassi lähemalt ja mulle tundub, et selle nõel kipub aeg-ajalt kinni kiiluma. Pikemalt arutlemata võtan teise kompassi ja suunaga on kohe kõik korras. Hea, et meile neid ikka kaks välja antud on. Esimesse punkti jõuan kella kuue paiku, punkti vastutav nagu muigaks pisut – esimene punkt alles, vähemalt nii tundub mulle. Muigan mõttes vastu – me veel näeme seda. Tunne on hea ja keha täiesti harjunud koormusega. Targu loobusin ka valuvaigistist ja suunataju on suurepärane.
Järgmine punkt on 7 km edelasse. Kiire marsruudi plaan ja asun oma klassikalise pika sammuga teele. Kella kaheksa paiku olen oma teises punktis ja sealt pean liikuma lõunasse ca 6 km. Maastik on hea, suhteliselt kuiv ja orud okasvõsa vabad. Hoian tempot ja püüdes vältida igasuguseid peatusi. Mets sööb siiski kiirust, kuid tunne on suhteliselt normaalne. Kell 1000 olen oma kolmandas, kus vastutavateks kaks muhedat vanahärrat. Saades aru, et ma olen Eestist, muutuvad nad elevalt uudishimulikeks ja tahavad igasugu asjadest lobiseda. Olen pisut mures oma aja pärast, kuid muheledes annavad nad mulle mu viimase punkti koordinaadid. Võtan kaardi ette ja muie tuleb ka minu näole – lõpp on vaid kilomeetri kaugusel. Sätin suuna kompassile, jätan vanahärradega soojalt hüvasti ja asun teele. Künkast üles ja umbes 300 m pärast kohtan mureliku olemisega noort ameeriklast, kes on ennast lootusetult ära kaotanud. Kuigi igasugused kontaktid on omavahel keelatud, ei suuda ma teda niimoodi hätta jätta. Ta peab leidma sama punkti, kust mina just tulin. Annan talle kiirelt asimuudi ja liigun edasi. Varsti paistabki all orus minu viimane punkt, annan oma kontrollkaardi, istun eemale maha ja naudin päikest, mis ennast pilvede vahelt aegajalt näitab. ENDEX-ini on veel aega poolteist tundi ja ma olen selle eksami sooritanud. Peale minu on siin veel kolm ameeriklast ja varsti jõuab ka sõber Marko. Täna ei olnud tema päev – vaid 2 punkti, kuid eile leidis ta kõik neli, seega on ta ka samuti selle eksami sooritanud.
Kell 1200 ENDEX, tuleb veokas, mehed kasti ja tagasi TOC-i poole. Terve tee korjame ootavaid mehi üles ja varsti on kast pilgeni täis. Kohale jõudes hakkavad jälle pikad ja lõputud rivistused, süüa ei lubata. Kell 1700 laetakse meist pooled veokatele ja viiakse ära. Jään teise grupiga paigale ja kammime ahelikus mitu korda kogu laagriala läbi, korjates üles iga pisemagi eseme, mis ei kuulu sinna looduse poolt. Tunni pärast on veokad tagasi, pakime ennast kasti ja varsti tagasi baasis Makcall. Seljakotid kividele ja kohe käsutatakse meid soojale õhtusöögile – see tundub võrratu. Ma saan ka oma kuuma kohvi.
Peale sööki asjad kasarmusse ja hügieeni aeg. Minu narinaabri koht on tühi, keegi teab, et ta loobus. Natuke nukker tunne käib läbi, asjalik ja rahulik mees oli. Vaatas aeg-ajalt omaette oma naise ja laste pilte, ei rääkinud eriti palju, kuid oli alati õigel ajal ka õiges kohas. Ma ei saa kunagi teada, mis teda siiski murdis. Kõik muljetavad ja pea pooled mehed ei saanud seda eksamit sooritatud, kuid see ei ole ka kõige kriitilisem. Hindamiskriteeriumitest olulisim on siin siiski treenitavus ja kui mees ka eksamit ei sooritanud, kuid leidis osadki punktid ning näitas progressi, siis saab teda ka koolitada. Tahvlile tuleb kiri, et hügieen ja kell 2000 tuled maha. Dush on ikka külm, kuid sellega hakkab juba üsna ära harjuma. Kell 0300 on minu valvekord. Tahvlil on vaid kiri, et 0600 rivistus. Pakun järgmisele valvurile mõtte, et äratus tuleb teha 0500, siis jõuame ka hügieeni teha. Et meil MRE-sid järgi pole, siis tõenäoliselt saame ka sooja hommikusöögi.
13. päev, laupäev, 25.02. – natuke puhkust
Kell 0500 äratus ja hügieen. Sõrmed on ööga paiste läinud, käelabad on sügavaid haavu täis okasvõsast ja näevad välja nagu õudusfilmist. Saapapaelte kinnisidumine on tõsine katsumus. Saapaid ei tahaks üldse jalga panna, jalad on puruks ja paistes. Kõige hullemas seisus on kannad, sest viimase nädalaga käisin oma sisetallad läbi. Tühjad kohad kandade all on ehitanud mitu kihti ville, mis nüüd pehmelt plaasterdada tuleb. Kell 0600 rivistus nagu lubatud ja meid loetakse ka kuus korda üle. Saame jälle sooja söögi – muna, peekon, kuum kohv, mis sa hing veel tahta oskad. Tahvlil kiri peale seda, et hügieeni aeg, sätin nüüd oma vorme ja sokke pesema. Vahepeal on ka arstiabi vajajate rivistus. Jõuan just valmis oma pesupäevaga kui meid jälle kividele ümber poodiumi kogutakse ja seeru teatab, et orienteerumise faas on läbi, kuid see ei tähenda, et meil orienteerumise oskusi järgneva nädala jooksul vaja ei läheks. Meid suunatakse klassi ja saame juhised järgmise faasi kohta.
Legendi järgi infiltreerume meeskondadena riiki Pineland, kus peame igati abistama kohalikke vastupanuvõitlejaid. Me peame looma head suhted ja usalduse Ühendriikide vastu, mis kokkuvõtteks suurendab vastupanuliikumise võimet kukutada Pinelandi diktaatorlik valitus.
Meid jagatakse ka meeskondadesse, 17 meest grupis. Järgmiseks tuleb igaühel täita kaaslaste hindamise lehed. Sinisele lehele kandidaat, kellega igal ajal patrulli läheks (meie mõistes siis luurele) ja roosale lehele mees, kellega mingil juhul ei läheks. Sinisele kirjutan ühe asjaliku kapteni numbri, kes on alati positiivselt meelestatud ja tundub väga professionaalne. Roosale ei oska midagi kirjutada, enamus noori siin vajaks minu meelest veel natuke elukogemust ja kedagi eriti silma ei ole ka hakanud. Saame käsu liikuda tagasi kasarmusse ja pakkida oma seljakott vastavalt standardile (minimaalselt 22 kilo ja 4 liitrit vett). Lõuna saame jällegi sooja ja selle järjekorras oodates tunnen, et palavik hakkab tulema.
Vahepeal ei toimu midagi, tegeleme oma asjade hooldusega ja saame ka sooja õhtusöögi. Varsti peale seda rivistus ja kiirelt peame kolima ringi kasarmutesse meeskondade kaupa. Mina pean liikuma neljandast kasarmust kolmandasse. Peale seda jagatakse igaühele 6 MRE-d, mis juba harjunud liigutusega tuleb seljakotti suruda. Teen pakkidesse noaga väikesed augud, mis neist liigse õhu välja lasevad ja nii ka ruumi kokku hoiavad.
Haigete rivistust täna õhtul ei tulegi. Jooksen (õigemini liipan jooksu imiteerides) instruktorite hoone juurde ja koputan uksele. Küsin vastutavalt seerult midagi palaviku alandamiseks ja ta leiab mulle mingeid tablette. Homsest algab meeskonna nädal, kus igaühe panus tiimis näitab, mis mees tegelikult väärt on ja ma ei taha see nõrk olla, kelle pärast meeskond rohkem pingutama peab. Kell 2200 hügieen ja 2230 tuled kustu.
Kolmas nädal – Meeskonnatöö
14. päev, pühapäev, 26.02. – veekanistrid ja kanderaamid
Kell 0400 äratus, hügieen ja MRE paviljonis. Tahvlile tekib kiri, et kell 0630 rivistus. Aega nagu oleks veel, kuid üsna pea tuleb sõna muutusest, rivistus ikkagi kell 0550 meeskondade kaupa. Platsile on pandud valmis juba tuttavad punased koonused ja mille taha iga tiim peab rivistuma oma varustusega. Olen tiimi nr 11 liige, meid on 17, pooled mehed armee kogemusega, pooled otse tsiviilist. Kiirelt viimased asjad kokku ja välja. Varsti tulevad ka seerud välja ja hakkavad tiimide kaupa meie numbreid kontrollima ja viivad meid meeskondade kaupa platsilt välja mändide alla territooriumi kõrval. Hommik on veel hämar, taevas pilves ja puhub üsna külm põhjatuul. Ootame midagi ligi pool tundi ja kella seitsme paiku nimetab seeru patrulli vanema ja tema abi. Need mehed kutsutakse eemale ja antakse neile ülesanne lahendamiseks. Süsteem on selline, et nad näevad, mis meil teha vaja on, siis on neil ca 10 minutit aega teha plaan, kuidas probleem lahendada, mis peab ka hõlmama varuplaani, puhkusi marsruudil jne. Kõik selle peavad nad instruktorile ja Pinelandi vastupanuliikumise mängurile (jällegi erueriüksuslased) ette kandma ning sellest tuleb ka kinni pidada.
Meie ülesanne on kanda 24 veekanistrit (20L) 2,2 km kaugusele kaardil antud marsruudil. Kasutada võib ainult käsi, ei mingeid rihmu ega või ka seljakotile panna. Patrullijuhtide plaan on teha väike peatus iga 100 m tagant, kus osad mehed, kes tassisid kahte kanistrit, võtavad vaid ühe kanda ja senini ühe kandjad võtavad kaks. Peatus vahetuseks ja puhkuseks on üks minut. Kokku on meil ülesande lahendamiseks aega 4 tundi. Süsteem töötab, üksikuid kanistreid kanname süles, et sõrmedele puhkust anda. Peale peatust jälle kaks käte otsa ja kiire sammuga minema. Edeneb hästi, kuigi sõrmed hakkavad varsti järgi andma. Poole tee peal on äkki mängur, kes olevat Pinelandi vastupanuliikumise liige. Ta palub meilt 2 kanistrit vett, mehed olevat janus. Patrulli ülem peab natuke aru ja annab mehele, mida ta tahab. Oleme kõik pisut skeptilised, ei tea ju, mis selle mängu taga on.
Liigume edasi ja kõik mehed osalevad üksteise võidu, ei ole kedagi, kes viiliks. Varsti oleme kohal, aega läks ligi tund. Saame korraks maha istuda ja jalgu ning selga puhata. Kohe saab ka patrulliülem korralduse liikuda kaardil antud teekonda mööda edasi 4 km ja liikuda tuleb kiiresti. Hakkame aga astuma. Jõuame järve äärde, kus meid suunatakse metsa alla ja kästakse MRE süüa. Ilm on küll vilu, kuid päike paistab. Toidupakk söödud, siis ootame kutset ülesandele, tukk tuleb peale. Varsti vahetab seeru patrulli juhtkonna ja viib nad ülesandega kurssi. Platsil on 9 raudtoru (ca 3 m pikad), kaks presendist kanderaami, suur metallist liivaga täidetud laskemoona kast ja kaks torukotti, mis on samuti liiva täis. Veel on abivahenditeks tugevad kapron rihmad. Legendi järgi on meil tegemist kahe haavatud piloodiga, kelle lennuk lasti alla ja laskemoona kast imiteerib lennuki musta kasti. Ülesanne on need asjad kanda 2,1 km kaugusele etteantud teed mööda. Alustuseks tuleb kanderaamid kokku seada. Kaks toru lähevad läbi presendi aasade, siis seome rihmadega kaks toru risti, saades nii nelinurkse raami, mille otsad pikalt külgedele välja ulatuvad. Laskemoona kast seotakse ühe toru külge ja 2 meest tõstavad selle oma seljakottidele. Jagame 4 meest kanderaami peale, vabad mehed aitavad krempli tõsta kandjate seljakottidele ja hakkame minema. Liikumise pealt hakkame vahetama, ehk siis vaba mees tuleb kandja kõrvale, libistab oma seljakoti toru alla ja võtab nii kandmise üle.
Kõige keerulisem on ühte sammu pidada, et terve raam ei liiguks üles alla. Torukott kaalub oma ca 150 kg ja lisaks meie igaühe 30 kg seljakotile tahab see meid põlvedeni maasse suruda. Tee on enamuses liivane ja viib, nagu siin maastikul ikka künkast üles ja alla. Teeme kõik head ja ennastsalgavat tööd, isegi lõbus on. Möödume ühest teisest meeskonnast, kes sama ülesandega meile ette jääb. Suurest innustusest tempot tehes magame ka korraks õige ristmiku maha ja teeme paarsada meetrit lisaliikumist. Seal peatudes muutuvad mõned mehed natuke pahaseks patrulliülema peale, kes on selline väherääkiv noor mees. Minu juures kirub üks mees, et kaarti ei tunta, kuid ma rahustan teda kohe, et pole ju hullu midagi, trenni mõttes just hea – pööran olukorra naljaks. Vana tiimihundina tean, et positiivne meeleolu, vaatamata olukorrale, on ainuke edu võti. Kellegi süüdistamine ja halb tuju hävitavad tiimitöö ja kurnavad kordi rohkem. Varsti naerame kõik eksituse üle ning viskame nalja. Isegi seeru muheleb koos meiega, talle meeldib selline suhtumine. Võtame aga asjad jälle selga ja natuke tagasi ja siis õige tee peale. Varsti olemegi oma punktis, paneme asjad maha ning lammutame kõik lahti, nagu leidsime. Seeru kutsub välja minu ja meie meeskonna ainukese ameeriklasest ohvitseri, Mike’i. Meie ülesanne on meeskond tagasi baasi viia. Rada on kaardil, distants 8 km ja kohal olla mitte hiljem kui kell 1400. Aega tund ja kolmveerand, seega tuleb kiirustada. Enne kui seeru meid omapäi jätab, ütleb ta midagi tavatut: kui te, mehed, samasuguse suhtumisega jätkate, teete selle nädala hästi läbi. Kohe lisab ta ka, et tema käest me seda ei kuulnud.
Teen meestele kiiresti ülesande ülevaate ja asume kohe teele. Tempo on kiire ja tunneme enamus, et teeme oma jalgadele liiga. Tagasi baasis oleme kell 1340, koos Mike’ga lähen kannan seerule ette, kes ootab meid instruktorite kasarmus. Näha on, et ta on meiega rahul, ütleb, et juhised võtaksime tahvlilt. See on aga parasjagu tühi, seega kohe mehed kasarmusse ja teeme kiire kokkuvõtte. Kiidame teineteist tubli töö eest ja leiame ühiselt, et me oleme hea meeskond.
Veel ei tea, mis saab järgmiseks, kuid kohe hooldan jalad. Võtan omad lahti ja pilt ei ole just lõbus, kannad ja päkad on suurtes villides. Avan villid paarist kohas, lasen vee välja ja puhastan Iodiini lapikesega. Peale seda plaastrid peale. Vahepeal on tahvlile tulnud kiri, et hügieeni aeg. Aimdus on, et midagi muud tõsist täna enam ei tule. Kell 1530 on meditsiinilise abi vajajate rivistus. Tänane vastutav seeru on ka meedik erialalt ja annab abi kohe samas kividel. Kell 1645 sooja õhtusöögi rivistus. Võtan kana, mis on täna täiesti maitsetu, kuid siiski parem kui MRE. Ja siis me ootame kasarmus, puhkame jalgu ja kõigil jagub juttu päeva tegemistest. Varsti toob kasarmuvanem sõna, et peale kella 2100 ei tohi enam mingit liikumist olla, või hakatakse midagi korraldama. Viimased kempsus käimised, hügieen ja valmis magama minekuks. Kella 3 paiku on minu valvekord. Tahvlil on kiri, et äratus kell 0400, hügieen kuni 0500 ja peale seda MRE paviljonis.
15. päev, esmaspäev, 27.02. – autode lükkamine ja laskemoona kastid
Kell 0400 pannakse tuled põlema. Esimese ettevõtmisena valmistan oma jalad ette saabaste jaoks, mis võtab aega ligi 20 minutit. Kell 0500 MRE paviljonis, vahetan paar lauset Markoga ja tagasi kasarmusse. Seljakott jälle korralikult kokku ja kaalun ka lisaraskuse kotti panemist, kuna MREde arvelt on kaal kindlasti pisut vähenenud. Lisaraskuseks on mul tehtud paar kilekotikest kividega, nii paar kilo tükk. Siiski jätan panemata, sest kotis praktiliselt ruumi pole. Kell 0700 rivistus meeskondade kaupa. Tuleb meie tänane seeru ja see mees on legendaarne oma karmi suhtumise poolest, ta ei ole ühtegi sõbralikku iseloomujoont ilmutanud terve senise aja jooksul, ei ühtegi nalja ega midagi sellist. Lühidalt käsutab ta meid rippkaalude juurde, käseb seljakotid maha panna ja kõik veenõud välja võtta nii rakmetest kui ka seljakotist. Seeru astub mehe juurest mehe juurde, kontrollib, et kõik veepudelid oleks pilgeni täis (kaks kaheliitrist ja kaks liitrist) ja vaatab ka kas habe on aetud. Kolmel mehel on habe jäänud ajamata ja kahel on veekoguses puudusi. Seeru on nendega üsna järsk ja mehed saavad oma negatiivsed hinnangud kirja.
Järgmiseks peame ükshaaval oma seljakoti rippkaalule sättima. Kirun ennast mõttes, et oleks ikkagi pidanud lisaraskuse juurde panema – äkki ei anna nõutud 22 kg välja. Mees enne mind saab oma negatiivse kirja, tal on pool kilo vähem. Riputan oma koti konksu otsa, seeru vaatab skaalat ja ütleb, et korras, liigu edasi. Kõik kaalutud, käsutab ta meid endale järgnema ja liigume kiire sammuga baasi territooriumilt välja ca 500 m liivateed mööda. Tee ääres näeme ca 100 m vahedega vanu Williseid ja osade juures juba askeldavad teised meeskonnad. Seeru peab meid varsti kinni, nimetab patrulli ülema ja tema abi. Teised mehed suunatakse eemale ootama ja meie astume kahe jeepi juurde, kus neid ootab ka mängur. Nagu ikka, viiakse patrulli juhtkond ülesandega kurssi, aega 10 minutit plaani tegemiseks ja meid kutsutakse kohale. Legendi kohaselt on kohalikel vastupanuliikumise liikmetel saanud kütus otsa, kuid need masinad on vaja toimetada 5 km kaugusele. Abivahenditena on meil kasutada kaks pikka metalltoru, kaks köit ja neli kapronrihma.
Kinnitame torud rihmadega risti masinate armatuurlaua vastu esiklaasi kinnitushingede külge. Köied saavad kinni esimese põrkeraua külge, nii et köie kumbagi vabasse otsa saab teha suure aasa. Selline süsteem võimaldab kahel mehel vedada ees köitest, kahel mehel lükata külgedel torust ja kolm meest toetavad masina tagant. Üks meist peab pidevalt istuma roolis ja lisaks juhtimisele pidurdab ka hoogu allamäge ning jälgib kaarti. Varustus peab olema seljas ja relv nii, et seda saaks kiiresti kasutada.
Olen kohe alguseks köie otsas ja tee viib kergelt ülesmäge. Higi hakkab kiiresti mööda nägu ja keha nirisema, vaatamata jahedale ilmale. Patrulliülem teeb esimese peatuse 100 m pärast ja saab seeru käest kohe peapesu, et nii me kohale ei jõuagi. Lükkame aga edasi, aegajalt köiemehi ja lükkajaid vahetades. Kahe masina vahe ei tohi kordagi minna suuremaks kui 50 m. Tee tundub üsna lõputu ja eriti liivastel kohtadel teeb lükkamise raskemaks see, et jeepide kummid on pooltühjad. Pooleteise tunni pärast paistab ka lõpp-punkt, kus mängur näitab koha masinate parkimiseks. Kiirelt lammutame lahti kõik, mis külge panime ja kohe on järgmiseks ülesandeks liikuda kiiresti kaardil märgitud rada mööda 4,5 km edasi – aega 45 minutit. Kerge see kiire liikumine ei ole, kuid püüame teineteise meeleolu naljadega ülal hoida ja kohe on kergem. Masina lükkamine pani tuharalihased kõvasti tööle ja üks meeleolutõstja on tõdemine, et saame oma tagumikud vormi rannahooajaks.
Järgmises peatuses saame 20 minutit pausi ja siis ootab meid 7 suurt liivaga täidetud laskemoonakasti, mis me peame tassima 3 km kaugusele. Iga kasti kohta on kasutada üks metalltoru, kuid kapronrihmu on 13, seega üks vähem. Kiirelt hakkame torusid kastide käepidemete külge siduma, kriitiline on teha õiged sõlmed, et kastid lahti ei tuleks. Kaks meest kasti ja toru kohta, toru seljakottidele nii, et mehed kõnnivad kõrvuti ja asume minema. Lisaks oma 30 kg varustusele lisandub õlgadele võibolla veel 30 – 40 kg ja see võtab mehed varsti ägama. Meid on kokku 17, seega on kolm meest vabad, kes jooksvalt vahetavad neid mehi, kellel eriti raskeks läheb. Varsti hakkab aga selle kasti kinnitus lahti tulema, mis sai ühe paelaga seotud. Patrulliülem tahab kõigile puhkuse peatust teha, et selle jooksul lahtitulev kast ka paremini siduda, kuid seeru on karmilt konkreetne – ei mingit peatust. Meil on aega 35 minutit, et sihtpunktis olla või me tassime kogu selle nänni tagasi laagrisse. Kiire arvutus antud distantsi ja aja suhtes ütleb, et mitte mingi valemiga ei saa me seda ülesannet täita, kuid trambime aga vapralt edasi.
Tunnen ennast üsna hästi, mu jalad ja õlad on aastate jooksul suure koormusega harjunud, seega ei vaja ma eriti vahetust. Siiski tuleb mul paaril korral oma toruots loovutada, kuna vabad mehed tahavad ju ka osaleda. Samas olen kohe ka mõnekümne sekundi pärast tagasi kelleltki teiselt toru üle võtmas, kes näib eriti kannatavat – kuidagi piinlik on niisama jalutada. Poolel teel hakkab üsna mitu meest vahetust tahtma, koormus tapab. Paar korda teeme ka peatuse ja paneme asjad maha. Higi jookseb nagu saunas ja veepudelid tühjenevad kiiresti. Meie seeru ei ole üldse rahul, et võtame liiga palju puhkeaega ning patrulliülem saab oma koosa. Kastid üles ja liikuma. Mõnisada meetrit enne lõppu läheb suhteliselt raskeks, metsatee ei ole tasane. Mehed ühe toru otsaga peavad kõndima kõrgemal pinnasel kui teised ja see lükkab suurema osa kandami raskusest madalamal kõndijatele. Järjest rohkem on kuulda ägamist ja enam ei jagu ka vahetajaid, sest puhkavad mehed on ise ka just kandmast tulnud. Pool kilomeetrit enne lõppu tahab patrulliülem veel ühe peatuse teha, kuid seeru käsib karmilt edasi liikuda – ei mingit peatust.
Äkki astub seeru minu kõrvale ja küsib – 270, kas sa oled puhata saanud? Vastan kiirelt – Jah, seersant, olen. Tõepoolest sain vähemalt enne eelmist peatust ca 30 sekundiks toru alt ära. Miskipärast ei tunne ma mingit probleemi, vähemalt minu jaoks ei ole see koormus nüüd nii tappev. Samas olen mures oma naabri pärast, kes on üsna noor ja kiitsakas vennike. Samas on ta visa ja annab endast tõesti parimat, vaatamata sellele, et jalad kipuvad rist minema ja pilk on juba udune. Innustan teda kuidas jaksan ja liigume aga edasi. Varsti paistab ka lõpp-punkt ja see annab kõigile jõudu juurde, isegi nii, et viimased 100 m teeme sörki – saaks vaid rutem selle kandami maha.
Asjad maas, siis kiirelt kõik lahti vaja lahti sõlmida nagu ikka. Seeru on kahe teise seeruga pick upi juures ja kutsub mind enda juurde. Autos istuv seeru küsib kust ma pärit olen, vastan, et Eestist. Muheledes küsib seeru – kas tahad alla anda? Ei iialgi seersant! – on standard vastus ja muigan natuke vastu. Meie seeru on vahepeal kaardile raja märkinud, annab kaardi minu kätte ja ütleb, et olen patrulli ülem järgmiseks ülesandeks. Me peame sama kandami tagasi baasi tassima ja ladustama baasi kõrval olevasse aedikusse. Ma ei suuda seda uskuda ja kui seeru mulle otsa vaatab, siis toob minu pisut üllatunud ilme ka tema järje tagasi ning ta raputab pead – asjad jäävad ikkagi siia, liigute lihtsalt kiirrännakuga baasi. Mees muigab pisut – ehmatasid ära? Hindan kiirelt vahemaa kaardil, ligi 8 km, aega saame maksimaalselt poolteist tundi. Natuke naljakas on see, et pea iga asja kordab ta üle kaks korda ja püüab hästi lihtsalt selgitada. Saan temast aru, me ei ole varem pidanud suhtlema ja eks ta võtab meid kõiki keskmise keeleoskuse taseme järgi (paar meest meil tõesti vaid noogutavad inglise keeles). Siiski kibeleb keelel öelda – Estonian doesn’t equal stupid, sergeant. Loomulikult ei tee ma seda.
Seeru kutsub ka Mike meie juurde ja määrab tema minu abiks. Siis vaatab ta oma klassikalise karmi pilguga meile otsa ja käsib rännakul maha jätta mehed, kes ei jaksa grupiga sammu pidada, nende koht ei ole siin. Neile tuleb kaardilt tagasitee näidata ja seerud korjavad need mehed ise üles. Tagasi meeste juurde ja teen neile kiire ülevaate sellest lihtsast ülesandest ning näitan marsruudi kaardil. Mainin ka viimased juhised mahajääjate kohta, kuid ütlen meestele, et seda meiega ei juhtu – me ei jäta kedagi maha, selleks me meeskond olemegi. Seljakotid selga ja astuma. Saadan Mike kaardiga ette ja ise jään saba kontrollima ning aeglasemaid innustama.
Teeme suhteliselt keskmise tempo, kiirusega ca 5 km tunnis ja poolel teel hakkavad kolm meest maha jääma. Kohendame tempot ja innustame neid koos. Üks meestest on kuidagi oma jala nii ära nikastanud, et tema näoilmet iga sammu juures on valus vaadata, kuid ta rühib visalt edasi. Jällegi möödume lennuväljast ja varsti jõuame ka baasi. Mehed on päris katki, kuid me oleme kohal 10 minutit enne antud ajapiirangut. Läheme Mikega ette kandma ja seeru esimene küsimus on – kas on mahajääjaid teel. Vastan, et ei ole ja tundub, et see meeldib seerule. Järgmiseks käsib ta meil MRE paviljonis süüa ja juhised tahvlilt võtta. Hakkame juba minema, kui seeru ütleb, et ma jääks paigale ja käsib Mike’l minna. Oma karmi olekuga, nagu see seeru ikka on, ütleb ta mulle, et pani mind patrulli ülemaks, kuna ma olen peajagu üle teistest rahvusvahelistest ja enamus ameeriklastest siin oma suhtumise ja sooritustega. Lisab, et ta on valmis iga aeg olema minu meeskonnas ning surub mul kätt. Mis mul muud üle jääb kui vaid tagasihoidlikult naeratada ja tänada heade sõnade eest, kuid sisimas ei meeldi mulle see mitte üks raas. Esiteks on alles tiiminädala teine päev ja teiseks rikub seeru ise oma reegleid kedagi innustades. Ma olen siiski liiga vana kala juba selleks, et mind kiitusega mõjutada. Mis iganes, saan lõpuks minema meeste juurde ja ei räägi sellest kõnelusest kunagi kellelegi neile.
Peale MREd jooksen (pigem siiski liipan joosta) tahvli juurde ja seal on kirjas, et hügieen. Klassikaline külm dush ja kohe ka meditsiiniabi vajajate rivistus. Mehi koguneb ligi 40. Teen ka kiirelt vormide ja sokkide pesu ning kohe jälle loenduse rivistusele. Kell 1630 jällegi rivistus ja saame sooja õhtusöögi. Veel rivistus kell 2035 ja tahvlil kiri, et kell 2100 tuled kustu. Võtan jalad plaastritest lahti, et neile õhku anda, poen magamiskotti ja magan hoobist.
16. päev, teisipäev, 28.02. – ohvitseride situatsioonülesanded ja liivabeebid
Äratus kell 0400, küll tahaks veel magada. Hügieeni ajast enamus läheb jalgade ettevalmistamisele saabaste jaoks. Parema päka alune on põletikus ja ajab mingit jubedust välja. Pigistan tühjaks, puhastan piirituse lapiga ja plaastrid peale. See ei tapa ja nagu meie bisnessis on kombeks öelda – mis ei tapa, teeb tugevamaks. Valu kohta on ka selline filosoofia olemas, et valu on kehast lahkuv nõrkus. Kell 0500 MRE ja kell 0630 meeskondade rivistus oma koonuste juures. Seeru tuleb poodiumile ja käsutab ameeriklastest ohvitserid ning välistudengid eraldi rivisse. Meid kästakse esimeses kasarmus oodata kuni järgmise korralduseni. Samas liiguvad meeskonnad välja uutele ülesannetele ja tunnen murelikkust oma tiimi pärast – ikkagi kaks meest vähem (Mike on kapten ja viidi klassi koos teiste ohvitseridega). Ootame hulga aega ja saame vist esimest korda kõik koos muljetada. Siiski on tekkinud omad grupid, nagu see ikka läheb. Peamiselt piirkondade kaupa hoitakse ka rohkem kokku ja lävitakse.
Kell 0835 on meile uus rivistus ja saame teada, et ameeriklastest ohvitseridele tehakse täna situatsiooni olukordi ja meie saame seda jälgida. Meid jagatakse väikestesse gruppidesse ja iga grupp jälgib ühte ameeriklast ülesandel. Mina jään Mike juurde ja ta kutsutakse staabi angaari kolmandana. Laua taga istub baasi ülema abi ja selgitab olukorra – oleme missiooni piirkonnas tulenevalt terve nädala legendile, Mike on meeskonna ülem ja tema missioon on leida alas vastupanuliikumise liikmed ning koguda informatsiooni nende asukoha, tugevuse ja koosseisu kohta. Ruumis on lisaks ka paar tsiviilriietes meest, kes teevad märkmeid. Saan hiljem teada, et need on psühholoogid. Ülesanne käes, saadetakse meid välja. Teejuhiks on üks psühholoogidest, kes jalutab meid metsatukka ca 300 m eemal. Lõkke ääres istuvad kaks meest (juba tuttavad erueriüksuslased), kes kehastavad ühe vastupanuliikumise grupi liidreid. Mike istub nende juurde, õhkkond on sõbralik.
Ennast tutvustanud, küsib Mike, millega tema meeskond saab aidata. Üks meestest on endine hõbedakaevanduse omanik, kelle kaevanduse valitsus on omastanud ja nüüd kaevandab sealt ise. Tema ja ta mehed on juba aasta töötanud projekti kallal, kuidas kaevanduse sissepääs õhku lasta. See tooks vaenlasele suure majandusliku kahju, kuid ainus, mis takistab operatsiooni täide viimast, on vastava viitega süütli puudumine. Iseenesest on neil olemas lõhkeainet täis laetud veoauto ja selle juht, keda nad mingil juhul ohverdada ei taha. Seega oleks neil vala süütlit, mis paneks lõhkeaine plahvatama iseseisvalt, kui juht on teel kaevanduse poole autost välja hüpanud. Kas Mike saaks aidata vastava viiteseadeldise valmistamisega? Mike arvab, et tema pioneer suudaks selle teha küll. Nüüd selgub veel, et aktsiooni päevaks on valitud järgmine reede, mis on kaevanduse tööliste (tsiviilisikud) palgapäev ja nad kõik on ka kaevanduse läheduses – plahvatus tapaks enamuse. Vastupanuliikumise juhtide meelest on see hea õppetund neile reeturitele (ca 150 inimest), kes on vaenlase juurde tööle läinud. Samuti kostab läbi ka ühe meestest isiklik motiiv, kellel on alal ka oma ettevõte ja tööjõudu napib. Siin peaks vist Mikel alarmkellad tööle hakkama, kuid ta ei võta ühtegi seisukohta. Ta ei luba ka midagi, vaid ütleb, et peab selle infoga tagasi minema oma ülema juurde ja nõu pidama.
Muuhulgas saab Mike ka teada, et aktiivseid võitlejaid on selles vastupanuliikumise grupis ligi 50, toetajaid veel 100. Neil on vaja relvi, meditsiinivahendeid ja raha. Mike lepib kokku, et on tagasi sel reedel, samas kohas ja samal ajal, et tuua nendeni oma otsus. Mehed jätavad hüvasti ja Mike suunatakse edasi. Jällegi ligi 300 m ja jõuame kahe auto juurde, kus jällegi kaks meest, kuid juba nende esimesest kontaktist on näha, et nad ei ole üldsegi sõbralikud vaid väga skeptilised Mike suhtes. Üks mees ei anna tervituseks kättki. Selle vastupanuliikumise grupi juhtide suhtumine on väga üleolev ja nad küsivad otse kuulipildujaid ja lõhkeainet. Mis nad täpsemalt plaanivad, seda ei avaldata. Saame ka teada, et mehi on neil ligi 50. Järsku võtab üks meestest noa välja ja ütleb teisele, et lõikab reeturil kõrva peast, ning liigub autode juurde. Näen seal ühte kinniseotud meest istumas seljaga meie poole. Mängur läheb mehe juurde ja imiteerib vangi kõrva äralõikamist. Siis päästab ta mehe tooli küljest lahti, kes karjudes ja kõrvast kinni hoides metsa tormab. Mike on samal ajal vaid paarikümne meetri kaugusel teise mehega ja ei tee sellest olukorrast välja, küllap liikusid asjaolud liiga kiiresti. Igatahes hakkab mänguritel kiire, nad käsivad Mikel uttu tõmmata, keelduvad järgmist kohtumist kokku leppimast, istuvad autodesse ja hakkavad ära liikuma. Siin lõpetab juhendaja olukorra ja me jalutame tagasi staabiangaari juurde, kus Mike jääb ootama oma korda, et ülesandest tagasiside teha.
Varsti tuleb ka tema kord sisse minna ja major tahab teada, mida Mike kuulis ja nägi. Juhendaja on ka juures ja juba ülevaate andnud, tema ilmest on näha, et ta ei ole rahul. Mike kannab olukorra ette. Major küsib, et mis ta soovitab esimese olukorraga teha ja siin teeb Mike enesehävitusliku vea – ta oleks valmis need tsivilistid ohverdama missiooni poliitilis-strateegilise edu nimel. Major on pisut jahmunu, ta küsib, et kuidas sellise operatsiooni kajastamine CNN-is välja võiks näha, et Ühendriikide eriüksused aitasid tappa 150 tsiviilisikut. Mike on küll kahtlev, kuid ei muuda ka oma arvamust ümber. Teise kohtumise kohta pole nagu midagi muud, kui konstateerida fakti, mis seal toimus. Siis saadetakse Mike välja ja küsitakse meie arvamust. Mina isiklikult Mike seisukohaga nõus ei ole ja ütlen ka selle välja, kuid samas püüan teda kaitsta, et tal ei olnud ka mingit eelinfot, ega talle ei oldud ka öeldud, millega ta mängida võib. Ainus missioon oli info kogumine ja selle ta täitis, kas tal oli ka õigust ja volitust seisukohta kohapeal võtta, see jäi ju küsitavaks.
Major on minuga nõus, kuid ohvitserilt ootavad nad siin iseseisvat initsiatiivi ja äratundmist, mis on õige ja mis vale. Isegi kui Mike ei lubanud midagi esimese kontakti korral ja kui ei teinud ka ettepanekut ohvrite vältimiseks, oleks ta pidanud tagasiside ajal jõudma äratundmisele, et selline operatsioon on Genfi konventsiooniga ja Ühendriikide seadustega vastuolus. Suurima vea tegi ta seega siin ruumis. Teise kontakti ajal oleks ta pidanud vähemalt püüdma neid mehi tagasi hoida. Nüüd on Mike, vaatamata muudele sooritustele, niiöelda tahvlil. Tahvlile lähevad need mehed, kes on otsustajate silmis kahevahel, kas valida või mitte. Nukker seis Mike jaoks igatahes.
Sellega on ka meie puhkus füüsilistest ettevõtmistest lõppenud ja varsti sõidutab meedikust seeru meid oma meeskondade juurde. Leian oma meeskonna liivalagendikult liivakotte täitmas. See on teine ülesanne, esimene oli mingi käru konstrueerimine torudest ja ratastest, ning selle kuhugi lükkamine – oli üsna hästi läinud. Käesolev ülesanne on täita ja vedada teatud maa eemale 64 väikest liivakotti (neid kutsutakse liivabeebideks). Täitmiseks võib kasutada vaid nelja sapöörilabidat, kotid peavad olema nii täis, et seotud suue ei tohi ületada käelaba, kui sellest kinni võtta. Korraga võib meeskond viia kõige rohkem 24 kotti ja mitte vähem kui 21. Legendi järgi viime riisi nälgivatele vastupanuliikumise võitlejatele, vastuvõtupunkt on 500 m kaugusel ja üle tuleb minna kahest üsna kõrgest vallist selle teekonnal.
Esimesed 24 kotti täis, võtame need oma seljakottidele, osad mehed kaks, ülejäänud ühe ja hakkame astuma. Mul on kaks kotti, pole probleemi, kuigi hindan koorma kokku ligi 80 kilo peale. Ilm on täna eriti soe ja higi on lahti juba esimeste meetritega. Künkast üles ja alla minek on üsna järsk ja tuleb väga ettevaatlik olla, et ei kukuks. Jõuame ka oma esimese kandamiga kohale ja kaks vanemapoolset mängurit käsivad kotid maha rivisse panna. Nad hakkavad kontrollima, kas kotid on ikka piisavalt täis. Mis nende meelest ei ole pilgeni, lüüakse pikali teistest teisele poole. Need peame tagasi tassima ja liiva juurde panema. Neid kotte saab olema 8. Mis siis ikka, aeg jookseb ja me tahaks ikkagi sooja õhtusöögi ajaks baasi jõuda. Tassime kotid tagasi ja asume ka tühje juurde täitma. Järgmise ringiga peame vaid ühe tagasi tooma. Samas saab patrulliülem vanameestega kaubale, et MRE kohvi neile andes saame järgmise ringi ajal 5 kotti andeks, kui need pilgeni ei ole. Toome aga viimase kandami ja kõik on ok – ülesanne täidetud.
Nagu ikka, järgneb kiirrännak baasi. Tänane seeru on rahulik ja vaikne vend, jalutab meiega pool teed suhteliselt normaalses tempos ja lennuvälja alguses (3 km baasini) istub teise seeru masinasse. Enne seda kutsub minu oma juurde ja teeb ülesandeks mehed baasi viia, kohal peame olema kell 1600. Rada on sama, mis eelnevad päevadki. Ta pakub mulle ka kaarti, kuid ma ütlen, et selleks nüüd seda mul küll vaja pole. Seerud sõidavad natuke eemale ja keeravad äkki tagasi. Meie seeru kordab mulle üle, et me ikka kindlalt lennuvälja äärt mööda liivateed läheks, mitte ei kasutaks asfalti. Arusaadav, seersant, teeme ära – vastan. Kui seerud on jälle ära sõitnud, ütlen ikkagi meestele välja, et miks instruktorid küll arvavad, et eestlane võrdub rumalaga. Naerame kõik südamest. Mu positsioon on meeskonnas väga hea, sest olen heas vormis ja teiste innustaja. Olen ka kõige vanem ja mehed tunnetavad mu kogemust, ning järgivad mu soovitusi. Liigume suhteliselt lõbusas tujus edasi, ma hoian tempo normaalse, et mehi mitte üle koormata – homme on jällegi sarnane päev.
Baasi jõuame 10 minutit enne nelja. Meie seeru istub instruktorite kasarmu ees, kannan talle ette, et oleme kõik tagasi. Kohe hügieen ja kell 1645 on söögirivistus. Peale sööki lähen kõrvalkasarmust Markot otsima, et kuulda ka tema päeva muljeid, kuid ta meeskond ei ole veel tagasi. Kell 2100 jälle rivistus ja tahvlil kirjas, et dressid ja tossud on vormiks. Kas tõesti jooksma?! See oleks küll natuke liig praegu, mehed on ikka nii katki juba, et iga liigne liigutus tundub õudukana. Siiski on tegu vaid meditsiiniabi vajajate väljakutsumisega ja uute MREde väljajagamisega. Kell 2130 oleme veel rivis, kui tuleb sisse Marko meeskond. Hiljem saan teada, et neil oli ülesandeks konstrueerida käru miinipilduja moona kastide veoks ja see baasi lükata, kuid atribuut lagunes laiali pidevalt. Lõpuks oli seerul sellest küllalt saanud ja nad pidid kogu krempli kätel kohale kandma. Viimast kolme kilomeetrit tulid nad kuus tundi - valus. Tuled kustu kell 2230.
17. päev, kolmapäev, 01.03. – rikša ja palgid
Äratus kell 0400, hügieen ja MRE. Enne seitset peame oma koonuse juures olema ja täna viib uus seeru meid pisut keerulisema ülesande juurde. Mind määratakse patrulliülema abiks. Tee ääres on 4 vana maastikuauto ratast, 4 metalltoru, 5 köit ja 12 rihma. Sellest algmaterjalist tuleb konstrueerida platvorm, millega peame vedama 9 liiva täis miinikasti 9 km kaugusele (Sama ülesanne, millega Marko eile higistas). Mehhaanikaga pole mul kunagi probleeme olnud ja visandan kähku kavandi. Rattad tuleb paaridena kokku siduda, et elimineerida probleem, mis tekib ratta rummu suure augu ja kandva võlli erinevatest mõõtudest. Selle võlli külge tuleb rihmadega siduda kaks paralleelset toru ning etteotsa veel üks risti toru vedamiseks. Neli köit vedamiseks ja üks koorma kinnituseks. Põhimõtteliselt rikša peaks välja tulema. Kriitiline on ka koorma raskuskeskme asetamine kandvale võllile.
Monteerimine võtab aega ligi 20 minutit, kastid peale, köiega kinni ja valmis liikuma. Nüüd selgub selline lugu, et üks meie nooruke kaaslane on oma relva natuke liiga kaugele endast jätnud ja seeru on selle omastanud. Saame kõik noomida ja kaup on selline, et üks mees meist ei või oma kätt abiks enam anda liikumisel. Mis siis ikka, siiski 16 meest veel järgi. Asume aga liivasest künkast üles liikuma ja see krempel kaalub vist küll ligi tonni. Kaadervärk on üsna kipakas, rattad ei ole piiavalt tugevalt paarideks kinnitatud ja loperdavad ümber võlli. Tagatipuks hakkavad kastid paigast nihkuma. Aegajalt teeme kiire peatuse ja kohendame. Katsun kiiruga mitmed sõlmed ringi siduda, need ei ole igal pool päris õige tehnikaga kinnitatud. Imekombel ei lagune siiski meie leiutis koost ja edeneme küll visalt, kuid kindlalt oma sihtmärgi suunas mööda lennuvälja äärset liivateed. Osad mehed veavad köitest, teised lükkavad takka. Mehi jagub ka vahetusteks. Kolme kilomeetri pärast saame paremale pinnasele ja natuke allamäge – lausa lust nüüd minna.
Kilomeeter peale lennuvälja järve ääres on mängur, kes viipab meid enda juurde. Siia peame siiski kastid maha panema, plaanid on muutunud. Meile teeb see muidugi vaid elu kergemaks, aega läks sellega pisut üle kahe tunni. Kiirelt asjad lahti ja saame ülesandeks liikuda 7 km edasi kaardil antud rada mööda. Tempot on raske hoida, sest paar meest on üsna läbi omadega. Katsume neid toetada, kuidas oskame. Kohal peame olema kell 1200 ja jõuame ka täpselt aega. Meie seerut pole veel seal, punktis on paar teist seerut ja näeme ka veel kolme meeskonda metsa all. Peame ka ennast metsa ootele panema ja MRE sööma. Päike näitab ennast aegajalt ja mõnus on lebotada, tukk tuleb kohe peale. Varsti saabub ka meie seeru, määrab uue patrulli juhtkonna, ning kutsub nad enda juurde. Ülesanne on kaks ca 4 meetrist palki (telefoni postid) ja üks laskemoona kast viia jällegi 9 km kaugusele. Palgid imiteerivad rakette ja neid ei tohi mingil juhul maha pillata. Abivahenditeks on meil 4 metalltoru ja 10 rihma.
Seome palkide kumbagi otsa toru risti ja nii saavad neli meest palki oma seljakottidel kanda. Probleem jääb laskemoona kastiga, seda peavad kaks meest rihmadega käte otsas tassima ja see on neetult raske. Liigume aga välja. Kasti vedamine käe otsas eriti ei tööta, teen ettepaneku siduda see ühe palgi külge ja nii teemegi. Lihtsalt mehi vahetame selle palgi all sagedamini. Järsku libiseb teine palk üle toru ühest otsast ja kukub otsapidi maha. Seeru on rahulolematu – saame 2 minutit, et asi korda teha. Hüppan kohe ligi ja teen uue sidumise, see on mul hästi käpas. Ja juba me liigume jälle. Mõnesaja meetri pärast on tee ääres mängur. Mees on ehitanud mingi varjualuse ja teeb väikest lõket. Palub meie abi lõkkematerjali kogumisel. Samas on tema varjualuse osa ka üks metalltoru. Neli meest läheb talle appi ja patrulli ülem teeb kaupa, et saame toru omale. Saamegi ja kiirelt seome laskemoonakasti selle külge. Tunduvalt parem raskuse jaotus ja kiirem liikumine. Olen üks kasti kandjatest. Vabad mehed vahetavad palgi kandjaid ja paari kilomeetri pärast on kõik juba üsna läbi omadega.
Metsatee viib üles ja alla, nagu ikka, kuid varsti näeme jälle mängurit ja aimame lõpp-punkti. Saame jõudu juurde ning nii ongi. Kandam maha ja lammutame tükkideks. Seeru annab meile poolteist tundi, et baasis olla. Minna on 7 km ja liikuda on ränk, kuid jõuame aega 5 minutit varem. Hügieen ja soe söök. Tavalised rutiinid ning tuled kustu kell 2130.
18. päev, neljapäev, 02.03. – telefonipost ja järelkärud
Äratus jällegi kell 0400, tavalised rutiinid ja kividele kell 0650. Seerud tulevad varsti ja viivad kaasa meeskonnad 1 – 9. Meie koos ülejäänutega peame kasarmus ootama ja tahvlilt infot jälgima. Tegelikult liikus eile jutt, et tavaliselt tehakse meeskonna ülesandeid neli päeva, täna on viies. Mõned mehed on üsna tõsised, jalad on ikkagi väga läbi juba. Kell 0845 on järgmine rivistuse aeg, tuleb seeru, määrab patrulli juhtkonna ja saame esimeseks ülesandeks iseseisvalt liikuda 10 km määratud kontrollpunkti. Aega saame kaks ja pool tundi, seega tempo peale. Paaril mehel on tõsised probleemid liikumisega, kuid suudame siiski ennast parajas tempos hoida. Teeme ka paar lühikest peatust, joome vett ja puhkame jalgu. Jälle liikuma hakates võtab natuke aega, enne kui jalad käima saab.
Kohal oleme 10 minutit varem, meid suunatakse metsa alla ja kästakse MRE süüa. Varsti saame ülesandele, seekord tuleb meil kanda telefoniposti kolm kilomeetrit. Abivahenditeks on vaid 7 rihma. Osad meeskonnad enne meid kandsid rihmadest kätega, teeme ka algul sama süsteemi, kuid liikumine sellega ei tundu piisavalt kiire. Varsti läheme üle juba sisseharjunud seljakotil kandmise tehnikale. Korraga mahub palki kandma viis meest, teised hakkavad käigupealt kandjaid vahetama. Tee, nagu ikka, liivane ja künkast üles-alla. Edenema jõudsalt ning möödume kolmest meeskonnast, kes palki rihmadega kannavad. Varsti on ka lõpp-punkt, paneme posti maha ja ootame järgmist ülesannet – see oli küll lihtne.
Samas saame ka järgmise missiooni – platsil on kaks maastikuauto järelkäru, millega tuleb vedada 200 liitrine veetünn, 4 miinikasti ja 2 laskemoonakasti (kõik liiva täis muidugi) 6 km kaugusele tagasi baasi. Abivahenditeks on 6 metalltoru ja 12 rihma. Konstrueerime torudest vedamise raami, jaotame kandami kärudele jällegi raskuskeskmega kandvale võllile ja hakkame liikuma. Kaks meest käru kohta hoiavad esiotsa õhus, kaks meest lükkavad risti kinnitatud torust käru keskel ja kolm meest tagant. Paarisaja meetri pärast on selge, et oleme väikese vea teinud – risti kinnitatud torud on liiga taga ja ei lase lükkajatel vabalt liikuda ning lükkamise suund ei ole efektiivne. Planeeritud puhkepeatuse jooksul seome kiirelt torud ettepoole ja sellest on suur abi. Tempo läheb kiiremaks ja energia saab paremini kasutatud.
Me oleme veendunud, et see on viimane ülesanne ja vaatamata muserdatud kehadele on liikumine üsna heatujuline. Viskame nalja ja igaüks annab endast tõesti parima. Mehed püüavad mind toru küljest eemale puhkama saada, kuid nagu ikka, ei meeldi mulle niisama jalutada. Saan ka teada, et nad on mulle hüüdnimeks pannud mingi siinse vitamiini nime, mida vanad inimesed võtavad, sest ma olen neist kõigist vanem ja kõik need päevad üks aktiivsemaid olnud lahenduste leidmisel ning füüsiliselt asju liigutades. Naljaga pooleks õnnestub neil mind toru lükkamast ära tõrjuda. Tõrelen nendega ja see teeb meeleolu omakorda lõbusamaks. Kärud lausa lendavad liivateel. Peagi õnnestub mul ennast jällegi käru taha lükkama sokutada – no ei saa niisama kõndida.
Ja ongi viimane tõus enne baasi jõudmist. Paar ATVd lähenevad meile, ühel istub kolonelleitnant – baasi ülem. Lõbusalt küsib ta, kas ka tema sõitu saaks. Loomulikult – vastame ja juba ta ongi oma masina seljast maas ja ühe käru kastis. Viimane pingutus ja olemegi aedikus, kus seda varandust ladustatakse. Lammutame oma konstruktsioonid lahti ja paneme iga asja ettenähtud hunnikutesse. Siis tagasi kividele, seljakotid oma koonuse juurde ja peame kohe klassi liikuma. Viimane kaaslaste hindamine. Mind ei lasta seda teha, pole välismaalastele ettenähtud, kuna meid ei saa valida nagunii. Ootan siis oma meeskonda väljas ja valvan nende relvi. Läheb ligi 20 minutit kui esimesed mehed välja tulevad. Mehed on natuke nukrad. Raske oli kedagi roosale (halva kaaslase) lehele märkida, kuna meie meeskonnas olid kõik pingutajad ja pingeid ei olnud üldse. Kaks meest ütlevad mulle, et nad tahtsid mind parimaks märkida, kuid rahvusvahelisi ei lubatud kirjutada.
Kohe peale seda saame sooja õhtusööki sööma. Poole prae pealt tuleb sõna, et rivistus. Loendusel on kaks meest puudu ja mitte ei selgu, kes need on ja kus nad on. Seisame poolteist tundi, jalad on paistes ja see tundub põrgupiinana. Lõpuks lastakse meid siiski kasarmusse, jalad lahti ja kell 2230 tuled kustu. Jäänud on vaid viimane test – 25 miili (40 km) rännak. Kasarmus liigub kuulujutt, et meid aetakse trassile juba kell kolm hommikul, varustus olgu parem valmis.
19. päev, reede, 03.03. – lõpurännak
Äratus kell 0400, hügieen ja MRE. Rivistuda tuleb kell 0650 relva ja veekotiga. Teen jalgade kerge plaasterduse, ei usu, et meid nii kohe nüüd rajale aetakse. Pakin ka seljakoti hoolikalt, teen 50 naela ilma veeta, et oleks ikka kindel. Nalja teeb see, et kott tundub kõvasti kergem sama raskusega, kui esimesel nädalal – keha on selle pideva kandmisega nii harjunud. Rivistusel loendus nagu ikka ja kutsuti ka välja ca 30 meest, kelle tuleb teha lisavestlused psühholoogidega. Meil teistel järgneb pikk ootamine kasarmus. Istume vooditel ja muljetame läbitud sündmustest.
Kell 1300 tuleb rivistus varustuses ja ilma käekelladeta. Võtame asjad ja jookseme rivisse. Seeru kutsub meid kõiki poodiumi ümber üheks massiks ja käsib kõigil, kellel on veel kell endaga, see poodiumile panna. Ta lubab, et kui kelleltki kell leitakse peale seda võimalust, siis tähendab see koheselt väljaviskamist. Päris mitu kella viiakse poodiumile. Nüüd saame ka rännaku juhised. Peamine, et peame liikuma mõõda koonustega märgitud rada, teineteist aidata ei tohi, igaüks omas tempos ja tehke oma parim, kandidaadid. Samal ajal kontrollivad teised seerud meie selja taga seljakottidele kinnitatud veekotte, kas need on ikka täidetud. Kellel pole, negatiivne märkus kirja (üks numbrisilt on ju ka kotil).
Peale juhiseid tagasi oma asjade juurde, seljakott selga ja start. Teen kohe pisut sörki, et suuremast massist ette jõuda, kus rohkem ruumi liikumiseks. Rada algab kitsal metsateel ja see on meestest kohe umbes. Siiski õnnestub mul leida hõredam koht ja saan ka Marko kätte, kellega me koos minema jäämegi. Rada viib meid esialgu itta ja sealt lõunasse. Teeme sikk-sakke mööda juba tuttavaid liivateid ja kilomeetrid muudkui mööduvad. Aegajalt on olulisematel ristmikel kontrollpunktid, kus erueriüksuslased meie numbreid ja aegu kirja panevad. Liigume treeningala lõunapoolsesse tippu ja sealt hakkame tagasi põhja poole liikuma. Varsti loojub ka päike. Mu vasaku jala kand ja väike varvas teevad tõsist protesti, kuid mõttes keeran lülitit GO peale, et lihtsalt tuleb minna ja kogu lugu. Me ei tee rohkem peatusi kui vaja veepudelite täitmiseks tee ääres veetünnidest. Terve tee unistame külmast õllest ja lubame, et see on esimene liigutus, mis teeme homme oma hotelli jõudes, eh siis hea lonks külma õlut (pigem siiski mitu lonksu).
Õhk on täna mõnusalt jahe, just paras liikumiseks. Liigume kiire sammuga kõndides ja möödume ka mitmetest, kes meist algul ette jooksid. Teekond tundub lõputu, läheb pimedaks ja meid juhendavad teelevisatud keemilise valguse pulgad. Lõpuks suundume pidevalt põhja poole, möödudes lennuväljast lääne poolt. Saan oma vasaku jalaga toetuda vaid päkale, kuid tempot alla ei lase ja peatusi ei tee. Baasi tuled hakkavad varsti paistma – paar kilomeetrit veel. See annab jällegi jõudu juurde. Viimane tõus ja olemegi baasi väravas, kus seeru autos istub ja saabujaid kirja paneb. Hõikame Markoga oma numbrid ja asume rippkaalu järjekorda, kus igaüks peab oma seljakori raskuse ette näitama. Seeru ütleb ka, et nüüdsest enam kividel jooksma ei pea.
Lonkan koos Markoga kasarmute poole ja viskan pilgu ka kellale tahvli kohal. See näitab 1945, seega olime rajal 6 tundi ja 15 minutit. Hiljem kuuleme, et trass oli 38 km pikk. Viime asjad kasarmusse ja minu meeskonnast on vaid kaks meest jõudnud minust pisut varem. Panen tossud jalga ja tõstan jalad voodis kõrgemale – need valutavad mis jube, kuid varsti rahunevad. Vasakus kannas on suur auk. Meie unistuse soojast õhtusöögist jahutab info tahvlil, et MRE paviljonis. Kiri ka tahvlil, et hügieen ja tuled kustu 1900. Viimane küll välja ei mängi, kuna mehed alles saabuvad. Pesen ennast kergelt ja kiirelt – sooja vett ikka ei ole. Peale seda poen magamiskotti. Poole kaheteist paiku ajab seeru kõik üles ja hüüab 5 või 6 mehe numbreid – need ei ole veel saabunud. Vaesed mehed, jõuan veel mõelda enne kui silmad jälle kinni kukuvad. Kella poole ühe paiku ajab keegi mind üles, minu valvekorra aeg. Ronin aga voodist välja ja liipan kasarmus ringi. Veerand tunni pärast äratan järgmise mehe, jalutan tahvlini – see on tühi. Tagasi magamiskotti.
20. päev, laupäev, 04.03. – lahkumine baasist
Tuled pannakse põlema kell 0630. Hügieen ja rivistus kell 0700. Kutsutakse välja meediku abi vajajad. Rahvusvahelised tudengid peavad rivistuma 0845 koos kogu oma varustuse ja asjadega. Pakin oma asjad kokku ja on selline natuke nukker meeleolu. Mu meeskonna kaaslased jäävad siia veel mitmeks päevaks, vestlused ja nõustamised, ujumise test ja lõpuks otsused, kes saavad valitusteks ja kes mitte.
Panen saabastesse kõige õhemad sokid, et paistes jalad ära mahuks. Polegi nii hull. Kell 0845 meie mehed alles veavad ennast kohale, näha on et pinge on maas. Et olen klassi vanem, siis kiirustan neid takka. Varsti tuleb üks seeru ja läheme koos temaga üle tee angaaride juurde, kus anname ära kõik asjad, mis meile siit välja antud oli. Peale seda saame jälle ringi liikuda ja peame ootama oma nõustamist, kus meile antakse tagasiside terve selektsiooni jooksul esinemise kohta. Samal ajal on 6 naisterahvast paviljoni üles seadnud elektrigrilli ja soojendavad hot doge, jahutuskastides on coca ja pepsi. Asume kõik sabasse, igaüks maksab tunde järgi, sest see raha läheb peretoetusfondi, millega abistatakse missioonil olevate eriüksuslaste peresid. Igatahes suur vaheldus MRE-dele.
Istume päikese käes, viimased muljetused ja hüvastijätud meeskonna kaaslastega ning varsti liigumegi kompanii staabi juurde, kus meid ükshaaval hakatakse nõustamisele kutsuma. Iga mehe kohta läheb aega 10 – 15 minutit ja kokku võtab see tunde. Mina olen numbrilises järjekorras lõpust kolmas. Uudistame juba käinud meeste käest, et mis ka räägiti ja saame teada, et meie tulemused iga sündmuse ja soorituse kohta on väga täpselt kirja pandud. Paljudele ei öelda, kas nad oleks saanud valituks või mitte, vaid piirdutakse selgitamisega, mille kallal oleks vaja veel tööd teha.
Lõpuks ka minu kord. Baasi ülema abi vaatab mulle muheledes otsa ja ütleb, et tal ei ole pikalt midagi siin rääkida – mind oleks kindlasti valitud. Tema kõige karmim seeru ütles, et oleks minuga valmis igal ajal missioonile minema. Samuti olevat ma sooritanud kõik ülesanded ja testid üle keskmise. Meeskonnas olin olnud liikumapanev jõud ning igati oli näha, et ma andsin endast parimat. Sain sealt ruumist välja viie minutiga.
Viimased kaks meest ja asumegi tagasiteele. Alles kesköö paiku jõuame oma hotelli juurde, võtan oma toa võtmekaardi valvelauast, samas läheb Frank poodi ja ma valvan all fuajees ka tema varustust. Tellin omale kuuspaki. Lõpuks saan ka oma tuppa, asjad maha, istun voodile ja esimese liigutusena teen õllepudeli lahti. Ei usu, et saab paremat tunnet olla.
Proloog
Jalgade ja muude liikmete täielik paranemine võttis umbes nädala. Saime ka info, et 409-st selektsiooni alustajast läks kolmanda nädala lõpuni 272 ja neist valiti lõpuks 39%, ehk siis 106 meest, kes jätkavad eriüksuslase väljaõppes. Laias laastus teeb see siis ¼ alustanud kandidaatidest, kuid neid langeb välja veelgi edaspidise kuni kaheaastase treening jooksul. See kõik oli alles esimene väike sammuke eriüksuslase elukutse poole.
Mõned nädalad hiljem oli minul ja veel viiel meie grupist võimalus osaleda seerude kaasajalutajatena järgmise selektsiooni meeskonnanädala esimesel päeval. Saabusime Camp Mackall’i pühapäeva varahommikul, kus saime vaadelda igahommikust rutiinset kaost seerude planeerimisruumis (kes läheb millise grupiga, millised on ülesanded, kutsungid, marsruudid jne). Siiski vaatamata suurele sagimisele, lärmile ja segadusele klaaris kõik ruttu selgeks ja igaüks asus teele oma hinnatavate meeskondade juurde, kes juba täisvarustuses kividel ootasid.
Et selles saginas ei olnud kellegi aega meiega tegeleda, siis haarasin initsiatiivi, astudes seeru juurde, kes mind kunagi nelja silma all kiitis ja lubas igal ajal minuga tiimis olla. Mu valik oli tõenäoliselt parim, sest vaatamata rangele olekule ja kuulu järgi karmimale iseloomule, osutus just see mees selleks, kes oskas mulle ja mu sõber Markole terve koosveedetud päeva jooksul parimini selgitada, mida ja kuidas ta kandidaatides hindab. Saates seda kogenud seerut koos uue tiimiga, kes alles esimest päeva tegi oma meeskonna ülesandeid, oli minu arvates rohkem kogemust väärt, kui terve omaläbitud selektsiooni 3 nädalat kokku. Seda muidugi instruktori teadmiste külje pealt, sest samas ei kaalu ka miski üle kandidaadi enda kogemusi.
Päeva lõppedes jätsime seerudega südamlikult hüvasti ja ma olin sügavalt rahul selle päikeselise pühapäevaga. Kogemused, mis ma omandasin terve selektsiooni kohta, olid moodustanud tervikliku pildi ja ma tunnen ennast rohkem kogenuna ja teadjana, kui omal tulevikus vaja meeskonda valida. Terve selektsioon oli väga väärt kogemus, mis aitas taaskord avastada ennast ja andis tunnetuse, et ei ole midagi võimatut siin ilmas – kõik on suhtumise ja tahtejõu küsimus.
Meie kursus jätkus nagu planeeritud ja lõputseremoonial 25. mail võtsin vastu kiitusega diplomi (commandants’ list) koos kolme kaasvõitlejaga, ning ma olin tagasi kodumaal mai lõpus. Läbi terve kursuse hoidsime kokku ja saime suurepäraselt läbi meie esialgu moodustunud vennaskonnas – mina, Marko Sloveeniast, Gabor ja Frank Ungarist. Me teame, et me oleme seotud kogu eluks ja kus iganes me ka ei kohtuks selles maailmas, saame alati teineteist usaldada ja aidata. Vast see oli terve kursuse parim kogemus ja tulem, sest mis saaks olla rohkem väärt kui kindlad kammraadid, kellega on läbi käidud ühised katsumused.
Vasakult Frank, mina, Marko ja ees Gabor - järgmises faasis enne langevarjuhüpet.
