Rene Toomse, Kaitse Kodu! 4 2021
Aegajalt tekib Kaitseliidus vestlustes
ja ka dokumente lugedes küsimus: kas allüksuste juhid Kaitseliidus on ülemad
või pealikud? Kasutusel on mõlemad mõisted ilma selge vahetegemiseta, kuid
aruteludes selle üle tekivad kaitseliitlaste seas vastakad seisukohad ja
arvamused. Ühed levinumad väited on sellised, et pealikud on valitavad ja
ülemad määratavad, seega ei saa sõjalises struktuuris olla pealikke, vaid
peavad olema ülemad.
Iseenesest ei oleks nagu tähtsust, kuid eriti ametlikud dokumendid nõuavad korrektsust. Sellepärast püüab käesolev analüüs sellesse dilemmasse selgust tuua.
Alustame grammatilise võrdlusega
– kas ülemal ja pealikul on eesti keeles mingi selge defineeritav vahe? Eesti
Keele Instituudi väljaantav „Eesti keele seletav sõnaraamat“ liigitab ülema ja
pealiku sünonüümideks ehk samatähenduslikeks – pealik = üksuse ülem.[1]
Seega grammatilises tähenduses ei ole vahet, ülem ja pealik on sama.
Kehtiva õiguse kohaselt on Kaitseliidu
tegevliikmete ametikohad ja nende nimetused selgelt märgitud Kaitseliidu
kodukorra § 11 lg 1-s:
1) malevapealiku abi;
2) malevkonna või üksikkompanii pealik;
3) malevkonnapealiku või üksikkompanii pealiku abi;
4) kompaniipealik;
5) kompaniipealiku abi;
6) kompaniiveebel;
7) rühmapealik;
8) rühmapealiku abi;
9) jaopealik;
10) jaopealiku abi;
11) malevlane.
Kodukord ei näe
ette alternatiivselt ülemate
määramist samadele ametikohtadele. Vahepõikena – samamoodi ei ole Kaitseliidus
rühmavanemaid, vaid sellele ametikohale vastab rühmapealiku abi; Kaitseliidus
ei ole reamehi, on malevlased.
Lisaks kodukorrale
nimetab Kaitseliidu seaduse § 10 pealikeks maakaitseringkonna pealiku ja
malevapealiku. Ainukesed ülemad seaduse kohaselt on Kaitseliidu ülem ja
peastaabi ülem.
Näiline konflikt
tekib aga Kaitseväe korralduse seaduse ja Kaitseväeteenistuse seadustega, kus
kummaski ei ole mainitud mõistet pealik; on vaid ülemad. Selles mõttes, kui
võtta aluseks, et Kaitseliit maakaitse ülesannetes allub sõja ajal Kaitseväe
juhatajale, peaksid kõik pealikud olema automaatselt ülemad. Paraku ei ole
sellise arvamuse kinnitamiseks ühtegi vihjet üheski õigusaktis ja tuleb asuda
seisukohale, et see pole nii. Pealik on võrdne ülemaga Kaitseväge reguleerivate
seaduste mõttes, kuid mitte miski ei kohusta muutma Kaitseliidus ametikoha
nimetust nende seaduste kohaselt.
Tuleb kummutada
ka müüt arvamuses, et pealikud
valitakse ja ülemad määratakse.
Kaitseliit on selles mõttes keerukam kui Kaitsevägi. Liikmetele ebasobiva
„ülema“ määramine tekitab paraku suurema kahju kui sama olukord Kaitseväes.
Vabatahtlikud liikmed lihtsalt ei koondu sellise „ülema“ ümber ja tulemuseks on
seisak allüksuse arengus või isegi allüksuse lagunemine. Sõja korral saab
allüksuse kohustusega muidugi kokku sundida, kuid see üksus oleks
tegutsemisvõimetu puuduste tõttu varasemas väljaõppes. Iga pealik siiski määratakse kõrgemalt poolt ka Kaitseliidus, kuid siin
tuleb väga hoolega arvesse võtta, et määratakse juht, kelle allüksuse liikmed
on heaks kiitnud. See on paratamatu. Juba selles mõttes õigustab just pealiku nimetuse kasutamine ennast
Kaitseliidus palju rohkem kui ülema
nimetus.
Seega, nii õiguslikult kui ka traditsiooniliselt on õige ja korrektne kasutada Kaitseliidus nimetust pealik. Ka sõja olukorras kui Kaitseliidu allüksused viiakse Kaitseväe juhataja alluvusse, ei muutu midagi – pealik jääb pealikuks, mitte ei pea teda hakkama nimetama ülemaks.
