Rene Toomse
Delfi 20.01.2014
Eesti plaanib saata Kesk-Aafrika Vabariiki
55-mehelise Kaitseväe üksuse abiks Prantsuse vägedele. Valitsus on teatanud, et
Eesti osaleb lahingrühma ja toetusmeeskonnaga. Põhjused on nii liitlassuhete
parandamine kui ka tänuvõla täitmine prantslaste ees Liibanoni pantvangikriisi
lahendamisel.
Nagu ikka keskmise riigielu otsusega, jaguneb
arvajate leer üsna selgelt kaheks vastanduvaks pooleks - tasub minna ja pole
meie asi sinna oma nina toppida. Demokraatlikus riigis on igaühel õigus oma
arvamusele. Siiski on vaja põhjendada, miks just üks otsus on parem ja
kasulikum tervele Eestile. Mina olen poolt, kuid leian, et Eesti peaks tegema
pisut rohkem kui saatma vaid üksuse prantslaste perimeetri auke lappima.
Vaja on sõna sekka saada ka strateegia kujundamisel.
Oleks aeg siseneda sellesse kõige keerulisemasse protsessi, kus tegelikult
otsustatakse kavandatava operatsiooni õnnestumine või läbikukkumine. Lisaks
tuleb hoolega vaadata, mismoodi osalemine nii selles kui igas edaspidises
missioonis turgutaks ka Eesti majandust. Kuigi kaitsetute abistamine on
moraalne ja õilis tegevus, ei saa üksi riik lubada endale tegelikult
altruistlikku tegevust mitte milleski, mis ta ette võtab.
