Rene Toomse
Ilmunud Acta Politica Esticas nr 4/2013
Sõda
võib toimuda mitmes eri vormis. Kuid kõige halvemad sõjad on need, kus riik
usub, et ta suudab oma eesmärgid saavutada kas üldse ilma sõjata või piiratud
sõjaga, lootuses, et ta võidab kiiresti – ja lõpuks eksib. Seepärast on
mõlemal, nii psühholoogial kui külmal terasel, alati oma osa kõikehõlmavas ja
toimivas julgeolekupoliitikas.
Margaret
Thatcher[1]
Majandusraskustes
Euroopa ja Põhja-Ameerika, positiivse lõpptulemi lootuseta sõjad Lähis-Idas,
Hiina hiiliv majanduslik invasioon lääneriikide traditsioonilistele
toormeammutusaladele, Aafrika riikide kurss oma pooldemokraatlikegi
riigikorralduste kadumisele ja Venemaa tõsine poliitiline ning sõjanduslik
ambitsioon endisaegse võimsuse poole – need on vast hetkel ühed peamised
globaalsed murekohad. Seejuures mitte üldsegi ainukesed. Tundub, et nii halvas
olukorras ei ole maailm veel enne olnud. Lisades siia veel inimkonna arvukuse
pideva kasvu ja samas elamiseks vajalike varude vähenemise tasakaalust
väljaviidud kliima ja lääneriikide ületarbimise tõttu, paistab paratamatu, et
kuskil peab midagi katki minema. Siin ja seal on taluvuse piir saabumas ning
tekkimas on küsimused võib-olla inimrassi ellujäämise võimalustes üldse.
Väiksemates riikides teravamalt kui suurtes. Samas see, kes oma eksistentsile
ohtu tunnetab, seab end ka valmis selle tõrjumiseks.
Seetõttu
on kohane küsida, et kui teadlik ja valmistuv on Eesti võimalike ohtude,
riskide ja väljakutsete osas praegusel keerulisel ajajärgul? Just valmistuv,
kuna julgeolek ja riigi kaitsevõime ohtude vastu ei saa olla kunagi valmis ja
lõplik, nagu kunagi ei peatu ohtude arengud riigi vastu.
Käesolevas
artiklis tulevad vaatluse alla võimalikud sõjalised ohud Eesti vastu,
teadvustatud julgeolek, neid mõjutavad tegurid ja nendest lähtuvaid ohte tõrjuv
kaitsepoliitika. Peamisteks analüüsitavateks dokumentideks on Eesti
julgeolekupoliitika ja riigikaitse strateegia. Need alusdokumendid saavad
võrreldud tegelike võimalike trendidega julgeolekumaastikul. Samuti tulevad
arutlusele ka kitsaskohad, kus sõnad paberil on rasked tegudeks saama. Selle
analüüsi ratsionaalsus põhineb veendumusel, et mitte dokumendid iseenesest,
vaid tegelikud teod, kirjapandud sõnade elluviimiseks, tagavad reaalse
kaitsevõime ohtude vastu.
