Rahvas sõjas 2: Strateegilisest mõtlemisest sõdurini ja tagasi
(publitseerimata essee)[1]
Me elame järjekordsel murrangulisel ajajärgul, kus aastakümneid kestnud jõudude vahekord võib hakata muutuma. Senised tugevad nõrgenevad ja uued tegijad, teiste ideoloogiatega, astuvad areenile maailma afäärides. Hiina, Venemaa ja India mõjuvõimu kasv hakkab vältimatult muutma suhteid senises unipolaarses maailmakorralduses.[2] Riigid, mis võimendavad NATO’t, on ennast nõrgaks sõdinud ja tekitanud endile haavatavused, mida mitmed teised riigid on asuvad ära kasutama. Miski on oluliselt muutumas senises maailmapildis ja neid trende eirata oleks strateegiliselt lühinägelik. Eerik-Niiles Kross kirjutab huvitavalt Venemaa poliitilisest manöövrist NATO ja EL sfääri, kus sisuliselt Lääne suurriigid ise kutsuvad endist vastast partneriks ja milliseid dilemmasid see võib Eestile luua.[3] Venemaa sekkumine meie suurimaid julgeolekugarantiisid pakkuvate ühenduste otsustusprotsessidesse ei pruugi iseenesest „ettenähtavas tulevikus“ realiseeruda sõjalises ohus meie riigi vastu,[4] kuid oluline mõju saab sellel olema kindlasti.
