Rahvas sõjas. Väikeriigi võimalus olla suurem suurriigist

Diplomaatia nr. 81, mai 2010
 
Ajaloos ei ole perioodi, mil maailmas poleks olnud suuremaid või väiksemaid sõdu. Sõda on selles mõttes normaalne seisund kogu oma ebanormaalses olemuses - vägivallas teiste liigikaaslaste vastu. Kuulus Saksa sõjandusteoreetik Clausewitz on defineerinud sõda kui poliitika jätkamist teiste vahenditega. Sõda ei kao seega ka tulevikus, kuna see on, nii julmalt kui see ka ei kõla, normaalne interaktiivne sotsiaalne protsess. Ühendriikide merejalaväelaste doktriin kirjeldab sõda kui huvide kokkupõrget organiseeritud gruppide vahel, mida iseloomustab sõjalise jõu kasutamine. Oma olemuselt on sõda vägivaldne võitlus kahe vaenuliku, sõltumatu ja leppimatu inimtahte vahel, kus kumbki püüab oma tahet teisele peale suruda. Selles mõttes ei ole vahet, kuidas me nimetame sellist kokkupõrget juriidiliselt või semiootiliselt - rahutagamiseks, mässutõrjeoperatsiooniks, vallutuseks või okupatsiooniks -, oma olemuselt on relvastatud konflikt sõda.

Sõda ei ole midagi meeldivat ja ideaalolukorras me tahaks seda vältida, eriti sellist sõda, mis toimub meie kodumaa pinnal. Siiski ei ole see kirjutis järjekordne idasuunal ohutrummide põristamine, vaid vaatleb pisut lähemalt hoopis nn Kolmandat Maailma, mille ühes riigis ka meie sõdurid hetkel sõjas on. Selle sõja lõppkuupäev ei ole paika pandud ja eelnevale tõdemusele tuginedes ei jää see ka tõenäoliselt viimaseks selliseks konfliktiks, kus osalema peame. Afganistanist on isegi suurriigid praeguseks väsinud ja aina rohkem räägitakse tõsimeeli sõdade ärahoidmisest. Kuidas seda teha? Kes seda peaks tegema ja kuidas? Mida väikeriigid selleks teha saaksid? Lisaks alatiseks jääv keskne küsimus: kui palju see maksma läheb?

Alljärgnevalt pakun ma ühe visiooni meie osalemise võimalustest tänapäevastes sõdades või pigem enne neid - nimetagem seda raamideeks, mis on küll suhteliselt toores ja tahaks süvaanalüüsi tunduvalt targemate ekspertide poolt, kuid algatuseks võiks sellestki olla mingit tulu. Olles patrioot, kes tõsimeeli oma riigi käekäigust hoolib, tahaksin ma jagada lugejatega mõtet, mis minu meelest on kaalumist väärt. Selle kontseptsiooni peamine eesmärk on tõsta Eesti positsioone rahvusvahelisel areenil ja seeläbi ka tugevdada oma riigi julgeolekut välisohtude vastu. 

Loe edasi: http://www.diplomaatia.ee/artikkel/rahvas-sojas-vaikeriigi-voimalus-olla-suurem-suurriigist/

Kaitseliidu Võitlusgrupid kui paiksed eksperdid

Rene Toomse ja Martin Plaser, “Luure kui pusle II: Kaitseliidu võitlusgrupid on paiksed eksperdid” – “Kaitse Kodu!” no 1 [85/531] 2009, lk 14-18.

Vihmasel ja jahedal sügisõhtul oli alevik välja surnud. Tüüpilise halli masenduse meeleolus olid tänavad inimtühjad ja kolmandal okupatsiooninädalal ei pistnud keegi oma nina majast välja kui just ellujäämiseks vaja ei olnud. Elekter kadus paar nädalat tagasi ja inimesed istusid kodudes küünlavalgel, mis muutis aja kulgemise piinavalt pikaks. Mis saab edasi – oli igaüks murelik. Vaid koolimaja juures, kuhu oli ennast sisse seadnud vaenlase tagalaüksus, põlesid erksad tuled ja kostus generaatori lärmi. Nad olid siin juba teist nädalat ja hakanud harjuma rahulike oludega. Lahingud käisid neist kaugel läänes ja asularahvas ei tundunud neile mingi ohuna. Enamuses vanurid, naised ja lapsed. Mõned üksikud mehed, kes püüdsid toidu vastu nende juurest tööd saada, olid küll automaatselt kahtlased isikud, kuid tundusid ohutud. Ja pealegi oli mugav kui keegi enda eest musta töö ära teeb ja seda vaid mõne näruse toidupaki eest, mis nagunii juba öökima ajas.

Defence League’s Fighting Groups as the local experts

-->

CPT Rene Toomse, Martin Plaser, “Luure kui pusle II: Kaitseliidu võitlusgrupid on paiksed eksperdid” – Estonian Defence League magazine “Kaitse Kodu!” no 1 [85/531] 2009, pp 14-18 at http://www.kaitseliit.ee/static/files/2009-05-08_kaitse_kodu_veebruar_2009.pdf). 

It was a cool rainy afternoon. The village appeared to be abandoned. Gray and somber streets were empty. It was the third week of occupation and no-one dared to leave their house unless it was absolutely necessary. The electricity was lost weeks ago and the people sat at their homes at candlelight. Only the school building, occupied by enemy’s rear unit, shone in bright light produced by a rumbling generator. They were here for the second week, getting used to the calm environment. The battles were fought in far west and the locals – mostly elderly, women and children – did not seem dangerous. A few men had tried to ask for job to support their families with food. These guys were naturally suspected but probably as harmless as the rest. After all, it was nice and comfortable if someone did the dirty job for you, and just for a disgusting ration pack.