Kas jõuame järele sõjapidamise järgmisele põlvkonnale?

Rene Toomse

ERR 03.06.2025

Ukraina erukindral Valeri Zalužnõi pidas 25. aprillil olulise kõne Londoni kaitsetehnika foorumil. Ta väitis, et nii maailm kui ka sõjapidamine on oluliselt muutumas ja kahjuks ei jõua lääneriigid sellele muutusele kuidagi järele.

Vene-Ukraina sõda kestab neljandat aastat. Sissetung, mis algas klassikaliselt Vene soomusüksuste sissetungiga, on muutunud suuremas osas droonivõitluseks mõlema poole vahel. Erinevatel andmetel on ligi 70–90 protsenti rindel hukkunud või viga saanud võitlejatest ja tehnikast kaotatud droonirünnakute või droonide abistatud teiste relvasüsteemide tõttu.

Rindest kaugemal, vastase sügavuses toimub nii vägede, olulise tootmise ja logistika hävitamine rakettide ning reeglina suuremate droonidega. Oluline osa hävingust tehakse Ukraina enda valmistatud soodsate vahenditega ning aina enam väheneb vajadus lääne sõjatööstuse ülikalliste relvade järele. Viimast demonstreerib hiilgavalt ka 1. juuni Ukraina operatsioon "Ämblikuvõrk" Venemaa strateegilise lennuväe tõsiseks kahjustamiseks.

Rindejoonest kuni 15 km mõlemas suunas on "absoluutne surmatsoon"

Kombineering odavatest Hiina ja ka isetoodetud droonikomponentidest on loonud relvasüsteemid, mis muudab praeguseni harrastatud n-ö klassikalised ründe- ja kaitsetaktikad ebaedukaks ehk surmavaks nende kasutajatele.

Suurem osa sellest, mida nii lääs kui ka ida on õppinud ja arendanud esimesest maailmasõjast peale, on muutumas ebaoluliseks. Üks tähtsamaid sõjapidamise printsiipe, massiline vägede koondamine läbimurdeks vastase kaitsest soomuse toel, ei ole enam tehtav. Kuni vastaspoolel on rohkem laengutega droone kui ründajal soomust, on sellised rünnakud ja ka vägede koondamised juba kaugel enne rünnakukohta hukule määratud.

Massi olulisus jääb, kuid see nihkub mehitamata tehnoloogiale. Juba nüüd võib tehisaru assisteeritud väike droonimeeskond sisuliselt hävitada kümnete tankide, soomukite ja saja jalaväelase rünnaku ise kriimu saamata. Sisuliselt ja tõhusalt on seni kehtinud konventsionaalse sõjapidamise doktriin surnud.

Odavad raketid ja kaugmaadroonid kui strateegiline heidutus

Taktikalise kaitse toetuse, kuid ka eelmist üldse suure tõenäosusega välistava meetme loovad keskmise ja pika maa ulatusega raketisüsteemid (sh õhutõrje) ja droonid. Väga tõsine mõte kõlas Ukraina erupolkovniku Roman Svitani usutluses Fortele 28. mail. Ta kritiseerib lääneriikide ja sealhulgas ka meie raha kulutamist kallite lääne rakettide ostmisel. Samal ajal võiksime koos Ukrainaga mitu korda soodsamalt välja arendada omaenda raketitootmise.

Üks olulisi põhjuseid on see, et vastaspoolel on päriselt hea elektroonilise võitluse võime ehk vahendid segada täppislaskemoona täpsust, mis muudab ebatõhusaks sellised relvasüsteemid nagu äsja meie ostetud Himarsid. Sa lihtsalt ei taba seda märki, mida sihid.

Seega, miks mitte osta või toota sama raha eest mitu korda rohkem pisut ebatäpsemaid rakette ning kasutada neid massiefekti saavutamiseks. Eesmärk on anda vastasele sõnum, et kui sa sõda alustad, saadame tuhat raketti Moskva poole teele. Püüa neid kõiki alla lasta. Isegi kui nende täpsus pole ideaalne, on kaos ja kahjud palju suuremad kui mõne üksiku täppisraketi laskmine.

Kiirus kohanemises kui ellujäämise võti

"Ei ole midagi raskemat uue sõjalise mõtte juurutamises kui vana mõtteviisi väljasaamine," on öelnud tuntud Briti sõjaline mõtleja Basil L. Hart. See pole klišee, vaid karm tõde.

Muutused on rasked tulema, sest see on keeruline mitmes vaates. See nõuab suurt pingutust ja mitmete seniste dogmade hülgamist ehk kõike seda, mida inimloomus naturaalselt teha ei taha. Hingesopis on ikkagi lootus, et see muutus lahinguväljal on ajutine, virvendus süsteemis, ja küll kõik naaseb tavapärase juurde tagasi.

Karm tõde on see, et ei naase, sellega on kõik. Leppigem, et paljud eilsed võimelüngad on tänaseks aegunud, täna on juba uued lüngad ja homme uued. Kaitseplaneerimine ongi pidev evolutsioon ja see ei saa kunagi valmis.

Kui tahad vastasest edukam olla, tuleb kogu sõjaline mõtlemine, doktriinid, taktikad ja väljaõpe ehitada uuesti üles sisuliselt nullist. See on ropp töö, kuid see on möödapääsmatu. Ja seda tuli alustada eile ning tuleb uuesti alustada ka homme jne.

Praegune muutus lahinguväljal on võrreldav varasemate põhjapanevate muutustega ehk sõjapidamise põlvkondade vahetumisega. Neid on toimunud mitmeid, kuid mastaapsematest näiteks raudtee ja telegraafi kasutuselevõtt lahingutes 1850. aastatel Krimmis sõjas või siis soomustehnika toomine lahinguväljale esimeses maailmasõjas. Kiiresti ja korraga olid kaotajate poolel need, kes uuendustega piisavalt kiiresti kaasa ei läinud ja oma doktriine ei muutnud.

Hobuvankrid ei suutnud võistelda rongidega varude ja vägede veol; kullerid ei suutnud liikuda nii kiirelt kui sõnum traadi kaudu; ratsaväel polnud mingit lootust tankide vastu. Oleme nüüd samas punktis, kus uus tehnoloogia muudab meie senised tugevused tarbetuks ja jonnaka jätkamise korral meile omale hävinguks. Ja see pööre algas juba viis aastat tagasi Mägi-Karabahhis. Kui kaugel oleme nüüd?

Lühidalt öeldes tuleb kogu kaitseväe ja kaitseliidu n-ö võitlusdoktriin, taktikalised alused ja väljaõpe algusest alates ümber kirjutada. Kui see on tehtud – veel parem paralleelselt –, siis tuleb kogu vägi ümber korraldada vastavalt eesmärkidele ja halastamatult hüljata igasugune nostalgia aegunud sõjapidamise taktikate, tehnikate ja varustuse järele. Ja sellega on juba väga kiire.

Märksõnad võiksid olla: maksimaalne vägede hajutamine; iseseisvate otsuste vastuvõtmise viimine kõige madalamale tasemele (kuni pooljagu ehk meeskond); lihtne, kuid ühtne ja väga töökindel infovahetussüsteem iga võitlejani; erinevad drooniüksused; individuaalsed vastase droonide avastajad ja tõrjemeetmed kõigile meeskondadele; kaitseliidu tegeliku potentsiaali kasutamine; kaitsetööstuse õpe koolidesse jne. Midagi ei ole enam nii nagu eile ja kui me täna ennast ei muuda, oleme homme kaotajad.

Vajalikud pöörded tootmises ja hangetes

Tuleb ausalt vaadata, mis töötab piisavalt hästi ja on meie rahakotile talutav. Otsuseid tuleb teha kiirelt, võttes riske mõnikord täiel määral mitte õnnestuda. Unustagem ära NATO standardid, need ei tööta uutes tingimustes. Vaadakem tõsiselt Ukraina standardeid, neid, mis töötavad lahingolukorras. Loogem analooge, kasutades maksimaalselt ära kodumaist nutikust ja tootmisbaasi.

Me oleme n-ö merelõksus maa ja mingit lootust ei saa panna sõjaolukorras riigivälisele varustamisele. Selleks peavad meil olema kohapeal tootmisvõimekused kõigile hädavajalikele relvasüsteemidele. Tuleb päriselt murda kahjulikud bürokraatlikud piirangud sõjalise materjali tootmises ja arendamises. Riigi toega tuleb luua üle kogu maa pigem palju väikseid tehaseid ja ladusid lõhkeaine, padrunite, droonidele ja muu vajaliku tootmiseks ning hoidmiseks.

Palju ja hajutatult just sellepärast, et vastane paari suurt tootmisparki sõja esimesel päeval ribadeks ei pommitaks ja tootmist sellega seisma ei paneks, nagu juhtus Ukrainas. Suurt tootmist ei peida. Tervitatav on küll kaitseministeeriumi määruse eelnõu relvatehaste ja relvahoidlate nõuete täpsustamisel, kuid see ei lahenda eelnevat vajadust ega legaliseeri n-ö relvade ja moona, sh lõhkekehade, peidikutesse ladustamist. Endiselt jääb lahendamata dilemma: tootmise ja varude hukukindlus sõja korral vs. kontroll.

Selles valguses valjult väljakuulutatud suurte riigikaitseliste tööstusparkide rajamine on raisatud raha jätkusuutlikkuse mõttes. Elu sees ei jõua me rahuajal lattu toota kõike seda kogust lahingumaterjali, mis sõjas tegelikult vaja läheb. Me isegi ei kujuta veel ette seda mahtu.

Ainus toimiv lahendus on tootmise tõstmine sõja ajal. Selleks aga, et me suudaks seda teha sõja ajal, peab riik panema tõsise õla alla juba nüüd, selgelt eelistades ja toetades kodumaiseid ettevõtjaid. Ehk siis kogu hangete reeglistik tuleb ümber vaadata ja käsukorras eelistada eestimaist, millega on veel tõsiseid probleeme. Jah, midagi on läinud näpuotsaga paremaks, kuid see pole piisav. Vaja on väga tõsist ja põhimõttelist muutust. Kes julgeb seda teha?

Vaid üks näide. Kui suur oleks piisav kogus lõhkeainet erinevate lõhkekehade valmistamiseks, et valusalt vastu lüüa? Seda on võimatu arvutada, kuid kui võtaks sihiks 1 kg ühe vaenlase ja tehnikaühiku kohta, siis hea stardipunkt võiks olla miljon kilogrammi. Teha tuleks plastiidset lõhkeainet, mida saab vormida kõikvõimalikesse erinevatesse vormidesse nagu plastiliini, olgu see mõnesajagrammine droonimiin või pooletonnine raketi lõhkepea.

Miljoni kilo sellise lõhkeaine maht on ligikaudu 40 klassikalist merekonteinerit. Ohutuse mõttes tuleb ladustada väiksemates kogustes ja parem varjatult. Seega on võimalik, et vajame 400–500 väiksemat hoiukohta.

Mis on ajakulu ja palju maksab? Spetsiaalne tehas suudab toota ca 100 kg päevas ja otsese omakuluga hinnanguliselt ca 50 eurot kg. Kuid meil oleks pigem vaja palju ja väiksemaid tehaseid ilma suurte teavitustahvliteta, et siin me seda teeme. Mõistlikum on seda teha mingite teiste tootmiste või teenuste katte all kõrvaltegevusena. Kõik, mis me teeme avalikuks ega peida kõrvaliste silmade eest, on sihtmärk, mis saab pihta varem või hiljem.

Kokkuvõtteks

Nagu üks mu sõjalise mõtlemise lemmikautoritest Willam S. Lind suurepärases teoses "Manööversõjapidamise käsiraamat" ütles: "Jumal on reeglina suurema pataljoni poolt kui väiksemal just paremat ideed pole."

Meil ei ole valikut, vaja on paremat ideed, sest Venemaa "pataljon" on palju suurem. Loobudes või paigal seistes kaotame sõja korral kõik. Kuid kui me ennast riigina kokku võtame, paneme kõrvale egod ning tegelikult tahame vabaks jääda, siis on meil selleks kõik eeldused ja võimalused olemas. Ja seda ka täitsa ise, ilma suurema liitlaste abita.

Kui meil pole vastu panna massi elavjõus, siis on meil võime seda teha tehnoloogiaga. Järgmises sõjas võidab see, kes kasutab rohkem targemaid ja targemalt mehitamata süsteeme teisele poolele kahju tekitamiseks ning nii pole rahvaarv mingi oluline piirang.