Rene Toomse
Märts/Aprill
2013
Kaitseplaneerimise
juhtprintsiibiks on: „minimaalselt kahetsust.“
Colin S. Gray
Jaanuaris 2013
kinnitas valitsus uue riigikaitse arengukava ja selle avalik, 7 leheküljeline
kirjeldus, annab ettekujutuse plaanitud arendustest pea järgnevaks kümnendiks.
Palju täielikust kavast on muidugi selles avalikus dokumendis ütlemata, kuid
järeldusi suundadest on võimalik siiski teha. Tervikuna on dokument pisut kerge
ja võimalik, et isegi eksitav, keskendudes peamiselt ja otsest sõjaliste
võimete arendamise aspektile.
Ütlen juba ette,
et järgnev analüüs on kriitiline, kuid loodetavasti piisavalt argumenteeritud
ja konstruktiivne. Võimalik samuti, et ma eksin teatud järelduste tegemisel,
kuid sel juhul tuleb see pigem ebaselgest sõnastusest dokumendis, mis on andnud
isiklikult mulle alust nii eeldada. Mingil juhul ei tohi arvata, et alljärgnev
kriitika on kellegi halvustamine või mingigi poliitilise kontekstiga. Ei ole.
Kogu analüüsi mõte on tõstatada täiendavaid mõtteid ja küsimusi
kaitseplaneerijatele: kas mõni nurk ei ole jäänud katmata, mõni oht märkamata,
lahendus korralikult läbi mõtlemata jne. Riigikaitse ja kaitseplaneerimine,
mille materiaalne väljendus on just arengukavas, ei ole ning ei saagi olla
staatiline. Maailm ja ohud selles ei püsi kunagi paigal või muutumatuna.
Samavõrd paindlik ja kindlasti ennetav peab olema arengukava.
Eelnevast ka
kaks olulist põhimõtet kaasmõtteks alljärgnevale: kaitseplaneerimine ei saa
mitte kunagi valmis, sest see on pidev protsess muutuvates oludes ja teiseks,
eelnevast tingituna, riigikaitset ei saa kunagi plaanida ideaalseks, seega
„piisavalt hea“ on hea küll. Siiski, ei vabasta just viimane seisukoht mõtlemisest
ja mingil juhul ei saa kaitseplaneerija panna jalgu lauale kui järjekordne
arengukava on kaante vahel. Nagu öeldud, on tegu protsessi, mitte valmis
produktiga, seega tuleb arengukava pidada pigem vahekokkuvõtteks ja suuna
korrigeerijaks selles ilma lõputa töös.
