01 August 2013

A Primer on Maritime Security – Perception or Reality?

By Rene Toomse, CEO of Aburgus

Maritime Security is not a rocket science.  To conduct the actual work one just needs a number of trustworthy men, some money and a bit of creativity. The whole industry can be roughly explained within the three simultaneous lines of operations: logistics, marketing and manpower. They all have the logic, but also the pain.

In the article I will discuss on types of the service providers, the logistics that embeds huge amount of irrationality and touch base with intelligence, all the crazy licensing, certifications, approvals and also touch on false image marketing.

Here will be no names of the companies or persons other than referring to public statements or data. The idea is not to condemn anyone or promote my company, but simply and openly bring out the essence of the industry that is far simpler but meanwhile tremendously complex and stressful that non-industry people could imagine. And let me put this up front here – the real stress and fight is not caused by the pirates. They are likely the easiest part in the whole “game.”

Defining security – imagination or reality?
What is security? Is it a perception or something touchable? What is the standard for security? There are no clear answers. Many theories explain security as this is someone’s concern, being a person, company or State, feeling safe (perception) and being saved from the actual harm (real). Many say that deterrence is the highest level of security. By a good deterrence one creates the perception to adversary that the security provider is capable of providing the real security and this will most likely hurt the adversary.  A rational person evaluates the risk-reward and if the balances are not to his favor, he will not attack. The deterrence has worked.

The same can be explained in maritime security. 
The providers who emphasize on deterrence are likely less needed to present their real capabilities to provide the security, which is fight the attacking pirates. A vessel, wrapped up with razor wire with visually armed men on board, is not an attractive target.  The defender of a vessel has always held the so-called tactical high ground that puts him him or her in a better tactical position over multiple attackers from the sea.

Here the security starts and presents a scenario to the potential pirate that by attacking this vessel, he will likely end up bleeding to death due bullet holes while tangling within razor wire.  Clearly not a soft target, or a good visual for the would-be pirate.

Another level is warning shots.

Some pirates will test to see if what they perceive as a hard target, is in fact ready to defend itself. Maybe the guards are dummies or they have mock weapons? Pirates then come closer to provoke and if no sign of real harm to them is presented, they attack.  The deterrence has failed, perception diminished.

Warning shots however, will insure that the perception is backed up by real harm in case they are willing to proceed. Most of the time they will drop the intent, change their course and will wait for another vessel to test her in the same way.

In summary we can say that security is mainly a perception that needs to be backed by real means in case the deterrence does not work.

Service providers – the good, bad and ugly
No one knows exactly how many actual service providers are out there today. Let’s define the “service provider” as groups who conduct or organize security services on vessels operating in the areas where pirate attacks are likely.

From service providers we can recognize the few different emerging groups:

Full Style Providers – the ones who run all the previously mentioned lines by themselves. They have acquired most of the industry recognized memberships (ICoC, SAMI), certificates (ISO 9001 and others), Flag State licenses (Panama, Cyprus etc.) and by industry demanded Insurances (Public Liability, Professional Indemnity and Personal Accident). In addition, they have procured the weapons legally. In short, these are the companies who will conduct the full service from A-Z by following the IMO and other governmental and industry-set demands.
There are also small and large companies in this field. Some of the companies are cooperating and some are trying to push the competitors overboard. There are very few who trust each other and truly cooperate.

They are usually found within SAMI’s list of 181 companies as of June 2013, but not all the listed will count as such companies. Full Style Providers are trying to run the operations as independently they can to save the maximum possible profit that is not easy to collect over the huge expenses on all the formalities and operational fees.

Half Baked Providers – they are either on the way to the Full Style or have decided to operate in the middle zone for different reasons. Mostly they are lacking of weapons that are not easy to procure for different reasons and would produce high costs of sustaining them. Some will not buy the insurances. The combination of renting weapons, insurance coverage and a custodian serves them well. They are relying heavily on a partner’s assets availability. Therefore, sometimes they might not be able to provide the service within short notice. Also, their expenses depend on partner’s rates to rent weapons and be the proper custodian of them.

Brokers – there are companies who fully or mainly sell to the other companies. They have heavy focus on marketing, but usually possess no teams, weapons, licenses, certificates or insurances. They act as connectors between real providers and collect their revenues either by so-called union fees and percentage or added fees to the providers demands.
Some of them are honest and are pursuing long-term mutually beneficial relationships, but some are simply thieves who will stop at nothing to maximize their profits on short terms gains while sacrificing long-term sustainability. Directly they are not responsible for anything and all the burden lays on the actual provider.

Illegals – Companies or bands of brotherhoods who are missing a majority of the prerequisites or not following best management practices demanded by the industry. They usually have the manpower and channels to acquire the weapons from black market and do the actual job at a very low cost using inexpensive manpower and cheap weapons.

In many cases, the weapons are usually for one-time use and will go over board before arriving in port. There are also some vessels companies who will hide the weapons well within the vessel and issue them out for the next transit, usually to the same company. This saves significant costs, but if discovered by port authorities, the ship could charged with possessing illegal weapons or missing backup of insurances in case of security-related incidents.
Of course there are variations and mix of even the types described above. However, those are the most commonly distinguishing company types in this industry.

The actual providers can also be divided as large and small companies.
Large companies generally have a more robust logistics chain, and even a few of them have their own floating armories to reduce their costs on agency and governmental armory services fees in a particular region. To sustain them however, they need to have a great volume of transits as the fixed costs are relevantly high. The larger the company, the larger the supporting staff, but also the threat to lose the flexibility to meet the particular needs of the client in short term.

Smaller companies in turn, are sometimes more likely to provide more personally-catered services to a particular client.  There is often a perception that smaller ones cannot provide the solutions that require the fast and problem-free embarking/disembarking, but this is not necessarily the case.
Here the personal touch and truly customized solutions of the top management by themselves can make a smaller company a more attractive option than a large one.

Also, in times of fewer transits, the smaller companies are about to suffer and frustrate less as they have no huge fixed costs to sustain. They can easily go to idle mode for some time and still be ready to send out a high quality teams once requested. A perception that companies who do less than certain number of transits per month will not survive in current market situation, is not necessarily true. Also they can have a very swift logistics as they approach their agents more personally then large ones can allow for themselves. Personal approach is and will stay a great enabler in this ever-changing environment of regulations from every direction.

There is also an overall sense that as larger companies are even advising all the different licenses to force the small companies out of the market.

Smaller ones simply do not possess enough assets to pay all the fees despite the fact the actual quality of their operations may easily exceed the larger company’s services.

There is no mercy in this business. Adopt or die. However, once the small companies are gone then shipowners will likely have only “Walmart” shopping, standardized solutions, and perhaps open the door to more illegal operators.

03 May 2013

Eesti kaitsepoliitika dilemmad muutuvas maailmakorralduses


Rene Toomse
 
Sõda võib toimuda mitmes eri vormis. Kuid kõige halvemad sõjad on need, kus riik usub, et ta suudab oma eesmärgid saavutada kas üldse ilma sõjata või piiratud sõjaga, lootuses, et ta võidab kiiresti – ja lõpuks eksib. Seepärast on mõlemal, nii psühholoogial kui külmal terasel, alati oma osa kõikehõlmavas ja toimivas julgeolekupoliitikas.
Margaret Thatcher[1]
Majandusraskustes Euroopa ja Põhja-Ameerika, positiivse lõpptulemi lootuseta sõjad Lähis-Idas, Hiina hiiliv majanduslik invasioon lääneriikide traditsioonilistele toormeammutusaladele, Aafrika riikide kurss oma pooldemokraatlikegi riigikorralduste kadumisele ja Venemaa tõsine poliitiline ning sõjanduslik ambitsioon endisaegse võimsuse poole – need on vast hetkel ühed peamised globaalsed murekohad. Seejuures mitte üldsegi ainukesed. Tundub, et nii halvas olukorras ei ole maailm veel enne olnud. Lisades siia veel inimkonna arvukuse pideva kasvu ja samas elamiseks vajalike varude vähenemise tasakaalust väljaviidud kliima ja lääneriikide ületarbimise tõttu, paistab paratamatu, et kuskil peab midagi katki minema. Siin ja seal on taluvuse piir saabumas ning tekkimas on küsimused võib-olla inimrassi ellujäämise võimalustes üldse. Väiksemates riikides teravamalt kui suurtes. Samas see, kes oma eksistentsile ohtu tunnetab, seab end ka valmis selle tõrjumiseks.
Seetõttu on kohane küsida, et kui teadlik ja valmistuv on Eesti võimalike ohtude, riskide ja väljakutsete osas praegusel keerulisel ajajärgul? Just valmistuv, kuna julgeolek ja riigi kaitsevõime ohtude vastu ei saa olla kunagi valmis ja lõplik, nagu kunagi ei peatu ohtude arengud riigi vastu.
Käesolevas artiklis tulevad vaatluse alla võimalikud sõjalised ohud Eesti vastu, teadvustatud julgeolek, neid mõjutavad tegurid ja nendest lähtuvaid ohte tõrjuv kaitsepoliitika. Peamisteks analüüsitavateks dokumentideks on Eesti julgeolekupoliitika ja riigikaitse strateegia. Need alusdokumendid saavad võrreldud tegelike võimalike trendidega julgeolekumaastikul. Samuti tulevad arutlusele ka kitsaskohad, kus sõnad paberil on rasked tegudeks saama. Selle analüüsi ratsionaalsus põhineb veendumusel, et mitte dokumendid iseenesest, vaid tegelikud teod, kirjapandud sõnade elluviimiseks, tagavad reaalse kaitsevõime ohtude vastu.    

16 April 2013

Kriitilisemaid kommentaare riigikaitse arengukavale 2013-2022


Rene Toomse
Märts/Aprill 2013

Kaitseplaneerimise juhtprintsiibiks on: „minimaalselt kahetsust.“
Colin S. Gray
Jaanuaris 2013 kinnitas valitsus uue riigikaitse arengukava ja selle avalik, 7 leheküljeline kirjeldus, annab ettekujutuse plaanitud arendustest pea järgnevaks kümnendiks. Palju täielikust kavast on muidugi selles avalikus dokumendis ütlemata, kuid järeldusi suundadest on võimalik siiski teha. Tervikuna on dokument pisut kerge ja võimalik, et isegi eksitav, keskendudes peamiselt ja otsest sõjaliste võimete arendamise aspektile. 
Ütlen juba ette, et järgnev analüüs on kriitiline, kuid loodetavasti piisavalt argumenteeritud ja konstruktiivne. Võimalik samuti, et ma eksin teatud järelduste tegemisel, kuid sel juhul tuleb see pigem ebaselgest sõnastusest dokumendis, mis on andnud isiklikult mulle alust nii eeldada. Mingil juhul ei tohi arvata, et alljärgnev kriitika on kellegi halvustamine või mingigi poliitilise kontekstiga. Ei ole. Kogu analüüsi mõte on tõstatada täiendavaid mõtteid ja küsimusi kaitseplaneerijatele: kas mõni nurk ei ole jäänud katmata, mõni oht märkamata, lahendus korralikult läbi mõtlemata jne. Riigikaitse ja kaitseplaneerimine, mille materiaalne väljendus on just arengukavas, ei ole ning ei saagi olla staatiline. Maailm ja ohud selles ei püsi kunagi paigal või muutumatuna. Samavõrd paindlik ja kindlasti ennetav peab olema arengukava.
Eelnevast ka kaks olulist põhimõtet kaasmõtteks alljärgnevale: kaitseplaneerimine ei saa mitte kunagi valmis, sest see on pidev protsess muutuvates oludes ja teiseks, eelnevast tingituna, riigikaitset ei saa kunagi plaanida ideaalseks, seega „piisavalt hea“ on hea küll. Siiski, ei vabasta just viimane seisukoht mõtlemisest ja mingil juhul ei saa kaitseplaneerija panna jalgu lauale kui järjekordne arengukava on kaante vahel. Nagu öeldud, on tegu protsessi, mitte valmis produktiga, seega tuleb arengukava pidada pigem vahekokkuvõtteks ja suuna korrigeerijaks selles ilma lõputa töös. 

18 February 2013

Mali mitmekihiline ja habras julgeolek

Pärast pealtnäha kiiret ning kerget võitu islamiäärmuslaste üle ei pruugi võitlused veel kaugeltki möödas olla.

Kauge maa Mali on viimasel ajal olnud tavatult palju Eesti ajakirjanduse fookuses. Ühest küljest vaadates on tegemist konfliktikoldega, milliseid on praegu maailmas mitmeid – seega nagu ei midagi erilist. Teisalt jällegi peitub selles konfliktis ehk teatud erisus, sest lisaks äärmuslaste vastu võitlemisele on kaardil ka enesemääramisõiguse eest võitlevate rahvusgruppide saatused. Aasta eest oma viimast suuremat ülestõusu alustanud tuareegi rahvas soovis vabastada oma põlise asuala – Azawadi – Mali keskvõimu vägede ja administratsiooni kontrolli alt. Kuid kõik ei läinud nii, nagu soovitud, mitte sinnapoolegi. Nii võibki olulisem sellest, mis toimus või on toimumas, olla küsimus, mis saab edasi.

17 January 2013

Järgmine pikk sõjakäik? Mali tulevaste lahingute seosed Eestiga


Aafrikas on käärimas uus sõjaline konflikt. ÜRO julgeolekunõukogu võttis äsja vastu resolutsiooni, mis juhib tähelepanu murettekitavale olukorrale Malis, kus surema osa riigist on hõivanud mässumeelsed ja ekstreemsed islamistid, sh terroriorganisatsioon Al Qaeda. Nõukogu otsustas ka asuda planeerima rahvusvaheliste jõudude riiki saatmist, et taastada seadusliku valitsuse kontroll (ÜRO, 12.10.2012).[1] Järjekordselt tundub see meile, eestlastele, kauge, kuid kauged maad olid kunagi ka Iraak ja Afganistan. Aafrikasse ei ole seni veel Eesti väega rahu tagama mindud, kuid väga tõenäoline on see, et mingil ajal lähitulevikus tuleb seda teha. Euroopa Liit on juba teinud otsuse toetada vähemalt sõjaliste nõustajatega Mali armeed riigi territooriumi kontrolli alla saamiseks (EL Ülemkogu 15.10.2012)[2] ja Eesti kuulub jätkuvalt Euroopa Liitu.


29 December 2012

The Concept and Framework of Pre-emptive Strategic Development Operations

The Concept and Framework of Pre-emptive Strategic Development Operations*
 
By Rene Toomse

The manner in which today’s adversaries wage wars has changed in such a way that Western nations, with their technically superior armies, find it difficult to win wars by ways and means that have worked before. Warfighting against modern insurgents has turned out to be exhausting and endless. While counterinsurgents normally have far better technology, training and weapons than insurgents in on-going conflicts they cannot win quickly and decisively. Many strategies so far have proven impossible to achieve. The “quick in – find – fix – defeat” mindset should, according to current doctrines and policies, work with all the traditional principles of war. Yet still the enemy is not willing to surrender. Something is different in today’s battlefield, perhaps even in the nature of war itself.

28 December 2012

Uue aastaga aristokraatia suunas – aga miks ka mitte?

Uue aastaga aristokraatia suunas – aga miks ka mitte?

Lõppev aasta ei toonudki maailmalõppu, kuid võib-olla millegi sellise alguse, mida saame tulevikus nimetada järjekordselt Fukuyamalikult, kuid samas tema ennustusele vastanduvalt, järjekordseks ajaloo „lõpuks.“ Kuulus politoloog Francis Fukuyama nimelt ennustas aastal 1992, et maailm on lõplikult jõudnud liberaalsesse demokraatiasse ja seda tänu kommunistliku bloki kokkuvarisemisele. Paraku ei ole miski  lõplik siin maailmas, ei lõppenud ajalugu siis ega juhtu see ka edaspidi. 

Siiski, praegu võib tegemist olla teatud paradigma muutusega, kus hakkab pigem hääbuma sellesama ülistatud liberaalse demokraatia võidukäik. Järjest avalikumalt ei ole terved riigid ja rahvad enam vabad otsustama oma saatuse ning staatuse üle, vaid peaksid painduma umbmäärase „rahvusvahelise üldsuse“ tahte järgi. Ettekirjutused tulevad nii ÜRO julgeolekunõukogust karmimatele piirkondadele (Afganistan, Liibüa, Süüria, Mali) kui ka näiteks Euroopa Liidust meile Eestis (maksed ESMi, suhkrutrahvid, põllumajandustoetusetus jne). Kuskilt ei paista enam liberalismi ehk vabameelsust oma asja ajamisel, ega ka demokraatiat kui rahva võimu otsustada oma riigi käekäigu üle. Alanud on nagu ühtseks massiks sulatamine, kus keegi kuskilt ütleb ette nii inimesele kui riigile, kuidas on õige ja hea ilma, et teda tegelikult huvitaksi inimeste käekäik ja eluolu. Võib-olla olen ma karm, kuid suund tundub olevat totalitarismile, kus teatud režiim (liberaaldemokraatliku egiid all!) püüab määrata kogu isiklikku, majanduslikku, sotsiaalset ja poliitilist kulgu lausa riikide üleselt. See jõud on alati mingil määral olemas olnud, kuid järjest enam on selline kontroll ning mõjutus muutumas rahvusvaheliseks.

13 December 2012

Kaitsevägi vajab tänapäevast suhtumist oma inimestesse

Seisukoht, et uus arengukava tingimata riigi kaitsevõimet vähendab, ei pruugi nii olla. Kaitsevõime moodustavad tegelikult pühendunud inimesed, mitte tankid, laevad või kopterid. Ilma inimesteta on masinad tarbetud. Kasutades Ühendriikide sõjandusteoreetiku, kolonel John Boydi kuulsat maksiimi: kõigepealt inimesed, siis ideed ja alles siis tehnika (hardware), siis ma vähemalt loodan, et lõpuks hakkab ka Eesti kaitsevõime samas suunas liikuma.

On kuuldusi, et uues kavas on plaanis rohkem just inimestele panustada. Kui nii, siis on see kindlasti samm paremas suunas. Paraku ei seisne inimestesse panustamine vaid palgatõusus, vaja on tervet ja tänapäevast suhtumist inimestesse; 18. sajandi Preisi juhtimisstiil ei tööta enam.

23 September 2012

Nägemus Eesti kaitsmisest sõjaolukorras


(Vanu materjale korrastades leidsin ühe oma "sahtlissekirjutatud" mureliku nägemuse. Aasta oli 2001)

Pooleteist miljoniline rahvas on raskes aga mitte lootusetus olukorras ennast kaitstes mitmekordselt ülekaalukama vaenlase vastu. Eesmärgiks on vastupanu osutamine vaenlase kurnamise teel kuni viimane loobub oma kavatsustest.
Järgnevalt vaatleksin lähemalt meie võimalusi arukalt tegutsedes. Peamised printsiibid väikeriigile tema väheste rahaliste ja inimressurssidega olgu kaks võtmesõna: ökonoomsus ja efektiivsus, st. mitte raisata oma ressursse tarbetult, vaid kasutada neid kõige otstarbekamal moel.

02 September 2012

Juhtmed pähe! ehk 96 kilo kaitseeelarvest küsitava väärtusega testi arendamiseks



Värske uudis annab teada, et tublid Tartu Ülikooli teadlased on asumas testima meie kaadrikaitseväelaste sobivust nende ametisse (PM 02.09.12). Iseenesest ju nagu tubli ettevõtmine ja ega keegi ei eeldagi, et raske töö tasuta ära tehakse, kuid uudise põhjal antud eesmärgi ja sihtgrupi suhtes tekib vaid üks suur küsimus – milleks küll? Uudis annab vihje, et testima hakatakse juba teenistuses olevaid kaitseväelasi. Hästi, tore teada, mis test kellegi isikuomaduste kohta ütleb, kuid mis siis edasi? Oletame, et selgub kümne aastase staažiga kompaniiveebli või kolm aastat usinalt rühma juhtinud leitnandi testist, et nad ei sobi kohe üldse seda tööd tegema. Kas nad lastakse lahti või saadetakse lattu sokke riiulisse panema? Mis siis kui nende tööle ei ole ülematel ega alluvatel pretensioone? Ühtpidi selline spetsiaalne ja ligi 96000 eurot maksev projekt ei tohiks ju eksida. Kui eksib ja tihti, siis ei ole see ilmselgelt pädev ja raha on kehvasti kulutatud. Teistpidi, kui selle küsitava väärtusega  testi tulemusel kaotab inimene töö ja ma julgen väita, et kaitseväelasele on see amet tunduvalt rohkem kui lihtsalt töö, see on elustiil ja tõeline kutsumus, siis kas see test oleks ikka pädev alus? Küsimusi tekib rohkem kui vastata võimalik. Seadus ei näe ette psühhomeetriliste isikuomaduste testi negatiivse tulemusele sooritamise alusel teenistusest vabastamist või madalamale ametikohale viimist. Olgu, seadus pole kivisse raiutud ja seda saab muuta. Siiski jääks sellise muudatuse vastavus põhiseaduse ja selle mõttega tõenäoliselt karjuvasse vastasseisu.

27 August 2012

Jookse – peida – võitle: ellujäämise kuldreegel tulistamise korral


Viimaste nädalate jooksul tuleb ridamisi teateid avalikes kohtades tulistamiste. Viimasel ajal rohkem ja ka lähemalt kui kunagi varem. Mõni päev tagasi mõisteti karistus Breivikule, samal päeval kasutas tulirelva New Yorkis üks mees avalikus kohas ja päise päeva ajal. Täna on kodumaine „püstolikangelane“ arvatavasti Nikolai Türi linnast.

17 August 2012

On korter, ei ole korter ehk järjekordne jalgratta leiutamine kaitseväelaste korterite ja palkadega


Viimastel päevade on olnud kuumaks teemaks kaitseväelaste ametikorterite üüritõus ja muu sellega kaasnev, kuni prognoosideni välja, kui palju kaitseväelasi lahkub selle pärast jne. Lugupeetud kaitseminister on püüdnud pehmendada, et enne ei tõuse üür kui tõuseb palk ja kaadrikaitseväelastel ei tõuse, kuid pensionärid saavad vist ikka suurema arve. Esimene on „ühe käega annan, teisega võtan“ lahendus ja teine oleks lihtsalt inetu – oma elu kaitseväele pühendanud inimesed, kes nüüd saavad pensioni (mis on ju väiksem kui oli kunagi palk), võivad „tänutäheks“ kuuse alla kolida, kuna ei jõuaks seda kindlalt maksta. Inetu lugu ja mitte just julgustav noorele generatsioonile, kes kaalub kaitseväelase karjääri. Teada, et ühel päeval kui sa oled andnud enda aastad riigile, siis visatakse sind prügikasti nagu tühjaksjoodud  õllepurk (ei, õllepurgilgi läheb paremini, see läheb taaskasutusse, vähemalt keegi kuskil hoolib).

02 September 2011

Eesti kaitsemisest sõjas ja rahus 5

Sõjapidamine XIII
Eesti kaitsemisest sõjas ja rahus 5
Rene Toomse
Kaitse Kodu 5/2011, lk 33-38
Käesolevas kirjutises tulevad vaatluse alla eriüksused ning strateegilise, operatsioonilise ja taktikalise tasandi toetussüsteemid. Ka arutletakse, kuidas võiksid avaldatud mõttekohad aidata arendada kodumaist kaitsetööstust, et sellest oleks tuge eelkirjeldatud võitlusviisidele. Lõpuks, kuid mitte mingil juhul vähemolulisena, vaadeldakse võimaliku tsiviilkaitsesüsteemi toimimist ja otstarbekust.

Estonian Special Operations Forces (ESTSOF) ehk erioperatsioonide grupp (EOG)
Estonian Special Operations Forces (ESTSOF) ehk erioperatsioonide grupp (EOG) on kaitseväe erioperatsioonide võime arenduseks loodud üksus.[1] Laskumata mitteavalikesse detailisesse ja rääkimata üksuse praegusest olemusest, arvan, et selle võimekuse tegelik eesmärk võiks olla riigi ambitsioonide tõeliselt füüsiline strateegiline käepikendus nii sõja- kui ka rahuajal. Peamiseks sõjaaja ülesandeks võiks saada vastase operatsioonilise ja strateegilise süsteemi häirimine nii otseselt kui ka kaudselt. Erioperatsioonid ei ole tavaliselt vahetu lahingu pidamine, vaid pigem soovitud eesmärkide saavutamine mõnel muul viisil kui füüsilises kontaktis vastase lahingujõududega.
Sõja korral on erioperatsioonide peamiseks sihtmärgiks vastase kõrgeima tasandi juhtimis-, side- ja ka logistikasüsteemid. Nendes häirete tekitamine võimendub seisakute ja peataolekuna Eestit rünnanud taktikalistes üksustes. Kui kõrgemalt tulevad vastuolulised käsud, otsustaval hetkel on hoopis vaikus või ei saabu lubatud toetusi jne, on vastase taktikaliste üksuste ülemad suure probleemi ees. Soovitud eesmärk oleks vähemalt ajaline võit Eesti üksuste manööverdamiseks ja initsiatiivi haaramiseks. See annaks lisaaega ka saabuvatele liitlastele.

 ESTSOF üksuslased koos partnerriikide kolleegidega õppusel Shamrock Key 2006

14 July 2011

Eesti kaitsemisest sõjas ja rahus 4

Sõjapidamine XII: Eesti kaitsemisest sõjas ja rahus 4
Rene Toomse
Kaitse Kodu! 4/2011, lk 33-39.

Käesolevas osas on vaatluse all võimalik optimaalne juhtimissüsteem sõjas, olemasolevad, kuid täiendamist vajavad üksused ja nende soovituslikud rõhuasetused hübriidlahingus.

Sõjaaegne juhtimine ja vastutus
Sõjaaegne juhtimine ja vastutus peab olema selge ja vastavalt ette valmistatud rahuajal. Vastasel korral ei hakka juhtimissüsteemid tööle ning erinevate väeliikide ja üksuste koordineerimine muutub võimatuks. Olemasolevad staabid on üldjoontes vajalikud, kuid nende eesmärgid, ülesanded ja pädevused ei ole alati selged. Segadused vastutusalades ja alluvussuhte hägusus (samavõrd enesedistsipliini küsimus alluvate staapide ja üksuste pädevustesse sekkumisel) rahuajal loob hävitava kaose sõja korral.
Sellise olukorra vältimiseks on vaja selgelt jaotada pädevused ja määrata konkreetsed vastutusalad koos põhipingutusega (Schwerpunkt). Läbiv põhimõte juhtimises, nagu ka väljaõppes, peab olema „treeni nii, nagu võitled“. See tähendab minimaalset inimeste, vastutuste, juhtimisarhitektuuri jne muutmist sõja korral, sest iga muudetud element kokkuharjutatud süsteemis hakkab nõudma kumuleeruvalt liigset aega otsuste vastuvõtmiseks. Mida kõrgemal on muudatus, seda suurem on viivitus võitlevate üksusteni nii luureinfos kui ka taktikalistes eesmärkides. Selged pädevused ja tegevuste ulatused on hea ja eduka juhtimise võti. See tähendab eelkõige kõrgemate ülemate enesedistsipliini alluvate ülemate tegevusse mittesekkumisel. Just see on kahjuks tihti probleemiks, millega tuleb Eesti väel veel tõsiselt tegelda.
Alljärgnevate süsteemide läbiv mõte on hoida asjad lihtsad ja selged, vältida liigset dubleerimist ja eemaldada pildist mitte-eesmärgipärased süsteemid.

14 June 2011

Eesti ja sõjaoht

Eesti ja sõjaoht (toimetamata versioon)
Eesti Ekspress 27. mai 2011

Eesti kaitseväe suurõppuse Kevadtorm lõpupäeval (19.05.11) avaldasid Delfi ja Õhtuleht Rootsi Kuninglikus Sõjaväeteaduste Akadeemias koostatud uuringutulemused juhuks kui Venemaa peaks ründama sõjaliselt Balti riike. Raamatus Till bröders hjälp, mida esimesena tutvustas Soome televisioon, esiletoodud Venemaa operatsioonilised võimed ja detailid on uudise põhjal realistlikud ning kahtlemata tekitaksid tõsist peavalu läänepool Venemaa piiri. Siiski on üks asi omada ja täiendada sõjaväelisi jõude, hoopis teine küsimus on poliitiline tahe ning ratsionaalsus sõjategevust ka ellu viia.

Väljavõte Yle.fi videost. Hallid ringid näitavad Venemaa õhutõrjerakettide S-300 ja S-400 raadiust Balti riikide kohal (siiski ulatub S-400 üle saarte).

09 May 2011

Eesti kaitsmisest sõjas ja rahus 3

Sõjapidamine XI
Eesti kaitsmisest sõjas ja rahus 3
Rene Toomse
Kaitse Kodu! 3/2011, lk 37-43

Kirjutises jätkan detailsemat arutelu eelmises osas mainitud kolme Eestile võimaliku suurema sõjapidamise strateegia teemal. Need strateegiad on kollektiivkaitse, iseseisev kaitse ja rahvusvahelised operatsioonid. Keskendudes konkreetsemalt nende strateegiliste kontseptsioonide olemusse, tuleb märkida, et need ei ole ainuõiged ja ammugi mitte täielikud, vaid üks arutluskäik mitmest võimalikust. Olulisem kui ideaalse lahenduse leidmine (samas ei ole miski maailmas ideaalne) on strateegilise mõtlemise arendamine ja püüd näha seoseid ka suuremas pildis.
Eelmises osas said käsitletud julgeolekupoliitika, kaitsepoliitika, siseriikliku õiguse, liitlasdirektiivide ja ka riigikaitse arengukava hierarhiad ning suhted.[1] Nii juba käsitletud valdkonnad kui ka käesolevas artiklis vaatluse alla tulevad kontseptsioonid võiksid olla seotud nii, nagu on näidatud joonisel 1 kujutatud skeemis, kus pideva joonega nool on juhendav ja suunav, katkendjoonega koordineeriv ehk soovitav.
Joonis 1. Strateegiate kujunemine ja seosed

„Paljad mehed“ masinavärki uudistamas


Paljad mehed“ masinavärki uudistamas
6. mail ilmus huvitav ja kahtlemata mitmes mõttes aus mõtteavaldus endise kaitseministeeriumi asekantsleri ja praeguse teaduri Martin Hurt’i sulest, et Eesti reservväelased saavad sõja korral palja tilliga, kuid püss kummaski käes, vaenlasele vastu joosta Sinimägedesse. Sellise pikaajalise kogemuse ja CV’ga mehe avaldusele meie varustuse ja relvastuse seisust ei saa mina küll vastu vaielda, sest tema positsioon iseenesest eeldas kõigi nende puuduste teadmist ja ka tõenäoliselt selle sama masinavärgi käimashoidmist, mis nüüdseks tema kriitika alla sattunud on. Võiks lugupeetud ekskantslerilt ju küsida, et kuidas selline olukord tema valitsemise ajal võimalikuks sai? Kus oli tema kriitika ja sirgeseljalisus siis, kui tehti rumalaid hankeid? Kus oli tema hääl kui ta oleks saanud midagi muuta? Siiski ei ole need küsimused peamised tänasel päeval ja tegelikult ei heida ma härrale ette, sest ükski asi ei ole nii lihtne kui see paistab. Ei ole asekantsler jumal, et suudab kõike ühe allkirjaga õigeks teha. Alati on kõrgemaid mängijaid, kellest paraku sõltub sureliku käekäik.

05 May 2011

Al Qaeda kui Komintern ehk ajaloo kordumine?

Al Qaeda kui Komintern ehk ajaloo kordumine?

On ütlus, et ei ole midagi uut siin päikese all ja ajalool on kombeks ennast korrata. See pani mind mõtlema, et kas me oleme ajaloos juba näinud sarnast fenomeni nagu Al Qaeda. Kas ei saaks paralleele tõmmata näiteks kommunistliku liikumise ja seda juhtinud Kominterniga? Kuigi nende kahe organisatsiooni lõppideed ja alustõed on erinevad, võib leida vägagi palju sarnast nii strateegilistes lähenemistes kui ka operatsioonides ja meetodites. Sellise võrdluse analüüs võib aidata vaadelda islamiradikaalsust pisut laiema nurga alt, luua võimalikke mudeleid ja prognoose arenguteks ning võib-olla leida toimivamaid lahendusi kui siiani saavutatud. Siiski, järgnevat tuleks võtta lihtsalt kui väikest mõtteharjutust, mitte kui ekspertarvamust. Tõenäoliselt on proovitud igat võimalikku mudelit kui uue fenomeni uurimiseks ja prognoosimiseks, siiski võib just mõne juba eksisteerinud ideoloogiaga võrdlus olla isegi kasumlikum.

02 May 2011

Tappes bin Ladenit…

Tappes bin Ladenit…

Tänase päeva vaieldamatult suurim uudis on Osama bin Ladeni surmamine US eriüksuste poolt Pakistanis. Siiski tuleks olla pisut skeptiline tulevikuperspektiivide suhtes, et mida selline sündmus tegelikult  annab nn. terrorismivastases võitluses. Osama bin Laden on olnud aastaid eemal aktiivsetest Al Qaeda operatsioonidest, täites peamiselt elusa sümboli rolli. Ja nüüd on ta surnud, hukkunud võitluses uskumatute vastu. Islami maailmas tähendab see suurimat märtri staatust, ehk teisisõnu saab temast veelgi suurem sümbol, kelle nimel võib võitlus uskumatute vastu vaid indu juurde saada. Pole ka välistatud tema tõusmine prohveti staatusesse vähemasti radikaalsemates ringkondades. Selles mõttes toimib selle mehe surmamine just vastupidiselt esialgu soovitule.

29 March 2011

Sõjapidamine X: Eesti kaitsemisest sõjas ja rahus 2

Sõjapidamine X: Eesti kaitsemisest sõjas ja rahus 2
Rene Toomse, Kaitse Kodu! 2/2011, lk 37-41

Eesti rahvas kaitseb end igal ajal, igal juhul ja igal viisil ükskõik kui ülekaaluka vastase vastu, kes ohustab Eesti rahvuse ja kultuuri püsimajäämist.
- Kirjutise autori nägemus riigikaitse alusdeklaratsioonist

Selle jätkuartikli eesmärk on analüüsida ülekaaluka vastase strateegilise süsteemi võimalikke nõrkusi ja oma eesmärke ning neist lähtuvalt sünteesida võimalikud strateegilised kontseptsioonid sõjapidamiseks. Sõjaliste strateegiate eesmärk on muuta vastasel Eesti sõjaline võitmine nii raskeks kui võimalik. (Kuigi ambitsioon on alati sõda ära hoida, siis kuna pole garantiid selle kohta, ei saa ka pimesi olla veendunud, et me oleme võitmatud).

Aslaavia mudel
Kuna Eesti ei ole ühegi riigiga sõjajalal, ei ole korrektne nimetada võimalikku vastasena mõnd konkreetset maad. Seepärast lähtugem, nagu esimeses osas tinglikust Aslaavia riigist. Tingimuseks olgu see, et Aslaavia on suurem Eestist nii territooriumi kui ka rahvaarvu poolest. Aslaavial on omapärane arusaam demokraatiast, mis ei ühti Eestis mõistetavaga ja riikide vahel valitseb pinge, mis on tingitud ajaloolistest ja kultuurilistest erisustest. Aslaavia relvajõud on arvestatavad maailma mastaabis ja nende arsenali kuulub ka tuumarelv. Viimastel aastatel on Aslaavia relvajõud osalenud mitmetes lokaalsetes ja regionaalsetes konfliktides, seega on relvajõud omandanud ulatuslikke kogemusi sõjapidamises, nii konventsionaalselt kui ka sisside vastu. Hetkel on Aslaavia relvajõududes käimas ulatuslik reform, kus tundub olevat mitmeid paralleele aastatetaguse Ameerika Ühendriikide arengusuundadega, mis küll praeguseks on jäänud tahaplaanile.