The Concept and Framework of Pre-emptive Strategic Development Operations

The Concept and Framework of Pre-emptive Strategic Development Operations*
 

By Rene Toomse

The manner in which today’s adversaries wage wars has changed in such a way that Western nations, with their technically superior armies, find it difficult to win wars by ways and means that have worked before. Warfighting against modern insurgents has turned out to be exhausting and endless. While counterinsurgents normally have far better technology, training and weapons than insurgents in on-going conflicts they cannot win quickly and decisively. Many strategies so far have proven impossible to achieve. The “quick in – find – fix – defeat” mindset should, according to current doctrines and policies, work with all the traditional principles of war. Yet still the enemy is not willing to surrender. Something is different in today’s battlefield, perhaps even in the nature of war itself.

Uue aastaga aristokraatia suunas – aga miks ka mitte?

Uue aastaga aristokraatia suunas – aga miks ka mitte?

Lõppev aasta ei toonudki maailmalõppu, kuid võib-olla millegi sellise alguse, mida saame tulevikus nimetada järjekordselt Fukuyamalikult, kuid samas tema ennustusele vastanduvalt, järjekordseks ajaloo „lõpuks.“ Kuulus politoloog Francis Fukuyama nimelt ennustas aastal 1992, et maailm on lõplikult jõudnud liberaalsesse demokraatiasse ja seda tänu kommunistliku bloki kokkuvarisemisele. Paraku ei ole miski  lõplik siin maailmas, ei lõppenud ajalugu siis ega juhtu see ka edaspidi. 

Siiski, praegu võib tegemist olla teatud paradigma muutusega, kus hakkab pigem hääbuma sellesama ülistatud liberaalse demokraatia võidukäik. Järjest avalikumalt ei ole terved riigid ja rahvad enam vabad otsustama oma saatuse ning staatuse üle, vaid peaksid painduma umbmäärase „rahvusvahelise üldsuse“ tahte järgi. Ettekirjutused tulevad nii ÜRO julgeolekunõukogust karmimatele piirkondadele (Afganistan, Liibüa, Süüria, Mali) kui ka näiteks Euroopa Liidust meile Eestis (maksed ESMi, suhkrutrahvid, põllumajandustoetusetus jne). Kuskilt ei paista enam liberalismi ehk vabameelsust oma asja ajamisel, ega ka demokraatiat kui rahva võimu otsustada oma riigi käekäigu üle. Alanud on nagu ühtseks massiks sulatamine, kus keegi kuskilt ütleb ette nii inimesele kui riigile, kuidas on õige ja hea ilma, et teda tegelikult huvitaksi inimeste käekäik ja eluolu. Võib-olla olen ma karm, kuid suund tundub olevat totalitarismile, kus teatud režiim (liberaaldemokraatliku egiid all!) püüab määrata kogu isiklikku, majanduslikku, sotsiaalset ja poliitilist kulgu lausa riikide üleselt. See jõud on alati mingil määral olemas olnud, kuid järjest enam on selline kontroll ning mõjutus muutumas rahvusvaheliseks.

Kaitsevägi vajab tänapäevast suhtumist oma inimestesse

Seisukoht, et uus arengukava tingimata riigi kaitsevõimet vähendab, ei pruugi nii olla. Kaitsevõime moodustavad tegelikult pühendunud inimesed, mitte tankid, laevad või kopterid. Ilma inimesteta on masinad tarbetud. Kasutades Ühendriikide sõjandusteoreetiku, kolonel John Boydi kuulsat maksiimi: kõigepealt inimesed, siis ideed ja alles siis tehnika (hardware), siis ma vähemalt loodan, et lõpuks hakkab ka Eesti kaitsevõime samas suunas liikuma.

On kuuldusi, et uues kavas on plaanis rohkem just inimestele panustada. Kui nii, siis on see kindlasti samm paremas suunas. Paraku ei seisne inimestesse panustamine vaid palgatõusus, vaja on tervet ja tänapäevast suhtumist inimestesse; 18. sajandi Preisi juhtimisstiil ei tööta enam.

Nägemus Eesti kaitsmisest sõjaolukorras

(Vanu materjale korrastades leidsin ühe oma "sahtlissekirjutatud" mureliku nägemuse. Aasta oli 2001)

Pooleteist miljoniline rahvas on raskes aga mitte lootusetus olukorras ennast kaitstes mitmekordselt ülekaalukama vaenlase vastu. Eesmärgiks on vastupanu osutamine vaenlase kurnamise teel kuni viimane loobub oma kavatsustest.

Järgnevalt vaatleksin lähemalt meie võimalusi arukalt tegutsedes. Peamised printsiibid väikeriigile tema väheste rahaliste ja inimressurssidega olgu kaks võtmesõna: ökonoomsus ja efektiivsus, st. mitte raisata oma ressursse tarbetult, vaid kasutada neid kõige otstarbekamal moel.

Juhtmed pähe! ehk 96 kilo kaitseeelarvest küsitava väärtusega testi arendamiseks

Värske uudis annab teada, et tublid Tartu Ülikooli teadlased on asumas testima meie kaadrikaitseväelaste sobivust nende ametisse (PM 02.09.12). Iseenesest ju nagu tubli ettevõtmine ja ega keegi ei eeldagi, et raske töö tasuta ära tehakse, kuid uudise põhjal antud eesmärgi ja sihtgrupi suhtes tekib vaid üks suur küsimus – milleks küll? Uudis annab vihje, et testima hakatakse juba teenistuses olevaid kaitseväelasi. Hästi, tore teada, mis test kellegi isikuomaduste kohta ütleb, kuid mis siis edasi? Oletame, et selgub kümne aastase staažiga kompaniiveebli või kolm aastat usinalt rühma juhtinud leitnandi testist, et nad ei sobi kohe üldse seda tööd tegema. Kas nad lastakse lahti või saadetakse lattu sokke riiulisse panema? Mis siis kui nende tööle ei ole ülematel ega alluvatel pretensioone? Ühtpidi selline spetsiaalne ja ligi 96000 eurot maksev projekt ei tohiks ju eksida. Kui eksib ja tihti, siis ei ole see ilmselgelt pädev ja raha on kehvasti kulutatud. Teistpidi, kui selle küsitava väärtusega  testi tulemusel kaotab inimene töö ja ma julgen väita, et kaitseväelasele on see amet tunduvalt rohkem kui lihtsalt töö, see on elustiil ja tõeline kutsumus, siis kas see test oleks ikka pädev alus? Küsimusi tekib rohkem kui vastata võimalik. Seadus ei näe ette psühhomeetriliste isikuomaduste testi negatiivse tulemusele sooritamise alusel teenistusest vabastamist või madalamale ametikohale viimist. Olgu, seadus pole kivisse raiutud ja seda saab muuta. Siiski jääks sellise muudatuse vastavus põhiseaduse ja selle mõttega tõenäoliselt karjuvasse vastasseisu.

Jookse – peida – võitle: ellujäämise kuldreegel tulistamise korral

Viimaste nädalate jooksul tuleb ridamisi teateid avalikes kohtades tulistamiste. Viimasel ajal rohkem ja ka lähemalt kui kunagi varem. Mõni päev tagasi mõisteti karistus Breivikule, samal päeval kasutas tulirelva New Yorkis üks mees avalikus kohas ja päise päeva ajal. Täna on kodumaine „püstolikangelane“ arvatavasti Nikolai Türi linnast.

On korter, ei ole korter ehk järjekordne jalgratta leiutamine kaitseväelaste korterite ja palkadega

Viimastel päevade on olnud kuumaks teemaks kaitseväelaste ametikorterite üüritõus ja muu sellega kaasnev, kuni prognoosideni välja, kui palju kaitseväelasi lahkub selle pärast jne. Lugupeetud kaitseminister on püüdnud pehmendada, et enne ei tõuse üür kui tõuseb palk ja kaadrikaitseväelastel ei tõuse, kuid pensionärid saavad vist ikka suurema arve. Esimene on „ühe käega annan, teisega võtan“ lahendus ja teine oleks lihtsalt inetu – oma elu kaitseväele pühendanud inimesed, kes nüüd saavad pensioni (mis on ju väiksem kui oli kunagi palk), võivad „tänutäheks“ kuuse alla kolida, kuna ei jõuaks seda kindlalt maksta. Inetu lugu ja mitte just julgustav noorele generatsioonile, kes kaalub kaitseväelase karjääri. Teada, et ühel päeval kui sa oled andnud enda aastad riigile, siis visatakse sind prügikasti nagu tühjaksjoodud  õllepurk (ei, õllepurgilgi läheb paremini, see läheb taaskasutusse, vähemalt keegi kuskil hoolib).

Eesti kaitsemisest sõjas ja rahus 5

Sõjapidamine XIII

Eesti kaitsemisest sõjas ja rahus 5

Rene Toomse

Kaitse Kodu 5/2011, lk 33-38

Käesolevas kirjutises tulevad vaatluse alla eriüksused ning strateegilise, operatsioonilise ja taktikalise tasandi toetussüsteemid. Ka arutletakse, kuidas võiksid avaldatud mõttekohad aidata arendada kodumaist kaitsetööstust, et sellest oleks tuge eelkirjeldatud võitlusviisidele. Lõpuks, kuid mitte mingil juhul vähemolulisena, vaadeldakse võimaliku tsiviilkaitsesüsteemi toimimist ja otstarbekust.

Estonian Special Operations Forces (ESTSOF) ehk erioperatsioonide grupp (EOG)

Estonian Special Operations Forces (ESTSOF) ehk erioperatsioonide grupp (EOG) on kaitseväe erioperatsioonide võime arenduseks loodud üksus.[1] Laskumata mitteavalikesse detailisesse ja rääkimata üksuse praegusest olemusest, arvan, et selle võimekuse tegelik eesmärk võiks olla riigi ambitsioonide tõeliselt füüsiline strateegiline käepikendus nii sõja- kui ka rahuajal. Peamiseks sõjaaja ülesandeks võiks saada vastase operatsioonilise ja strateegilise süsteemi häirimine nii otseselt kui ka kaudselt. Erioperatsioonid ei ole tavaliselt vahetu lahingu pidamine, vaid pigem soovitud eesmärkide saavutamine mõnel muul viisil kui füüsilises kontaktis vastase lahingujõududega.

Sõja korral on erioperatsioonide peamiseks sihtmärgiks vastase kõrgeima tasandi juhtimis-, side- ja ka logistikasüsteemid. Nendes häirete tekitamine võimendub seisakute ja peataolekuna Eestit rünnanud taktikalistes üksustes. Kui kõrgemalt tulevad vastuolulised käsud, otsustaval hetkel on hoopis vaikus või ei saabu lubatud toetusi jne, on vastase taktikaliste üksuste ülemad suure probleemi ees. Soovitud eesmärk oleks vähemalt ajaline võit Eesti üksuste manööverdamiseks ja initsiatiivi haaramiseks. See annaks lisaaega ka saabuvatele liitlastele.



 ESTSOF üksuslased koos partnerriikide kolleegidega õppusel Shamrock Key 2006

Eesti kaitsemisest sõjas ja rahus 4

Sõjapidamine XII: Eesti kaitsemisest sõjas ja rahus 4

Rene Toomse

Kaitse Kodu! 4/2011, lk 33-39.

Käesolevas osas on vaatluse all võimalik optimaalne juhtimissüsteem sõjas, olemasolevad, kuid täiendamist vajavad üksused ja nende soovituslikud rõhuasetused hübriidlahingus.

Sõjaaegne juhtimine ja vastutus

Sõjaaegne juhtimine ja vastutus peab olema selge ja vastavalt ette valmistatud rahuajal. Vastasel korral ei hakka juhtimissüsteemid tööle ning erinevate väeliikide ja üksuste koordineerimine muutub võimatuks. Olemasolevad staabid on üldjoontes vajalikud, kuid nende eesmärgid, ülesanded ja pädevused ei ole alati selged. Segadused vastutusalades ja alluvussuhte hägusus (samavõrd enesedistsipliini küsimus alluvate staapide ja üksuste pädevustesse sekkumisel) rahuajal loob hävitava kaose sõja korral.

Sellise olukorra vältimiseks on vaja selgelt jaotada pädevused ja määrata konkreetsed vastutusalad koos põhipingutusega (Schwerpunkt). Läbiv põhimõte juhtimises, nagu ka väljaõppes, peab olema „treeni nii, nagu võitled“. See tähendab minimaalset inimeste, vastutuste, juhtimisarhitektuuri jne muutmist sõja korral, sest iga muudetud element kokkuharjutatud süsteemis hakkab nõudma kumuleeruvalt liigset aega otsuste vastuvõtmiseks. Mida kõrgemal on muudatus, seda suurem on viivitus võitlevate üksusteni nii luureinfos kui ka taktikalistes eesmärkides. Selged pädevused ja tegevuste ulatused on hea ja eduka juhtimise võti. See tähendab eelkõige kõrgemate ülemate enesedistsipliini alluvate ülemate tegevusse mittesekkumisel. Just see on kahjuks tihti probleemiks, millega tuleb Eesti väel veel tõsiselt tegelda.

Alljärgnevate süsteemide läbiv mõte on hoida asjad lihtsad ja selged, vältida liigset dubleerimist ja eemaldada pildist mitte-eesmärgipärased süsteemid.

Eesti ja sõjaoht

Eesti ja sõjaoht (toimetamata versioon)

Eesti Ekspress 27. mai 2011

Eesti kaitseväe suurõppuse Kevadtorm lõpupäeval (19.05.11) avaldasid Delfi ja Õhtuleht Rootsi Kuninglikus Sõjaväeteaduste Akadeemias koostatud uuringutulemused juhuks kui Venemaa peaks ründama sõjaliselt Balti riike. Raamatus Till bröders hjälp, mida esimesena tutvustas Soome televisioon, esiletoodud Venemaa operatsioonilised võimed ja detailid on uudise põhjal realistlikud ning kahtlemata tekitaksid tõsist peavalu läänepool Venemaa piiri. Siiski on üks asi omada ja täiendada sõjaväelisi jõude, hoopis teine küsimus on poliitiline tahe ning ratsionaalsus sõjategevust ka ellu viia.

Väljavõte Yle.fi videost. Hallid ringid näitavad Venemaa õhutõrjerakettide S-300 ja S-400 raadiust Balti riikide kohal (siiski ulatub S-400 üle saarte).

Eesti kaitsmisest sõjas ja rahus 3

Sõjapidamine XI

Eesti kaitsmisest sõjas ja rahus 3

Rene Toomse

Kaitse Kodu! 3/2011, lk 37-43

Kirjutises jätkan detailsemat arutelu eelmises osas mainitud kolme Eestile võimaliku suurema sõjapidamise strateegia teemal. Need strateegiad on kollektiivkaitse, iseseisev kaitse ja rahvusvahelised operatsioonid. Keskendudes konkreetsemalt nende strateegiliste kontseptsioonide olemusse, tuleb märkida, et need ei ole ainuõiged ja ammugi mitte täielikud, vaid üks arutluskäik mitmest võimalikust. Olulisem kui ideaalse lahenduse leidmine (samas ei ole miski maailmas ideaalne) on strateegilise mõtlemise arendamine ja püüd näha seoseid ka suuremas pildis.

Eelmises osas said käsitletud julgeolekupoliitika, kaitsepoliitika, siseriikliku õiguse, liitlasdirektiivide ja ka riigikaitse arengukava hierarhiad ning suhted.[1] Nii juba käsitletud valdkonnad kui ka käesolevas artiklis vaatluse alla tulevad kontseptsioonid võiksid olla seotud nii, nagu on näidatud joonisel 1 kujutatud skeemis, kus pideva joonega nool on juhendav ja suunav, katkendjoonega koordineeriv ehk soovitav.

Joonis 1. Strateegiate kujunemine ja seosed

„Paljad mehed“ masinavärki uudistamas

„Paljad mehed“ masinavärki uudistamas

6. mail ilmus huvitav ja kahtlemata mitmes mõttes aus mõtteavaldus endise kaitseministeeriumi asekantsleri ja praeguse teaduri Martin Hurt’i sulest, et Eesti reservväelased saavad sõja korral palja tilliga, kuid püss kummaski käes, vaenlasele vastu joosta Sinimägedesse. Sellise pikaajalise kogemuse ja CV’ga mehe avaldusele meie varustuse ja relvastuse seisust ei saa mina küll vastu vaielda, sest tema positsioon iseenesest eeldas kõigi nende puuduste teadmist ja ka tõenäoliselt selle sama masinavärgi käimashoidmist, mis nüüdseks tema kriitika alla sattunud on. Võiks lugupeetud ekskantslerilt ju küsida, et kuidas selline olukord tema valitsemise ajal võimalikuks sai? Kus oli tema kriitika ja sirgeseljalisus siis, kui tehti rumalaid hankeid? Kus oli tema hääl kui ta oleks saanud midagi muuta? Siiski ei ole need küsimused peamised tänasel päeval ja tegelikult ei heida ma härrale ette, sest ükski asi ei ole nii lihtne kui see paistab. Ei ole asekantsler jumal, et suudab kõike ühe allkirjaga õigeks teha. Alati on kõrgemaid mängijaid, kellest paraku sõltub sureliku käekäik.

Al Qaeda kui Komintern ehk ajaloo kordumine?

Al Qaeda kui Komintern ehk ajaloo kordumine?

On ütlus, et ei ole midagi uut siin päikese all ja ajalool on kombeks ennast korrata. See pani mind mõtlema, et kas me oleme ajaloos juba näinud sarnast fenomeni nagu Al Qaeda. Kas ei saaks paralleele tõmmata näiteks kommunistliku liikumise ja seda juhtinud Kominterniga? Kuigi nende kahe organisatsiooni lõppideed ja alustõed on erinevad, võib leida vägagi palju sarnast nii strateegilistes lähenemistes kui ka operatsioonides ja meetodites. Sellise võrdluse analüüs võib aidata vaadelda islamiradikaalsust pisut laiema nurga alt, luua võimalikke mudeleid ja prognoose arenguteks ning võib-olla leida toimivamaid lahendusi kui siiani saavutatud. Siiski, järgnevat tuleks võtta lihtsalt kui väikest mõtteharjutust, mitte kui ekspertarvamust. Tõenäoliselt on proovitud igat võimalikku mudelit kui uue fenomeni uurimiseks ja prognoosimiseks, siiski võib just mõne juba eksisteerinud ideoloogiaga võrdlus olla isegi kasumlikum.

Tappes bin Ladenit…

Tappes bin Ladenit…

Tänase päeva vaieldamatult suurim uudis on Osama bin Ladeni surmamine US eriüksuste poolt Pakistanis. Siiski tuleks olla pisut skeptiline tulevikuperspektiivide suhtes, et mida selline sündmus tegelikult  annab nn. terrorismivastases võitluses. Osama bin Laden on olnud aastaid eemal aktiivsetest Al Qaeda operatsioonidest, täites peamiselt elusa sümboli rolli. Ja nüüd on ta surnud, hukkunud võitluses uskumatute vastu. Islami maailmas tähendab see suurimat märtri staatust, ehk teisisõnu saab temast veelgi suurem sümbol, kelle nimel võib võitlus uskumatute vastu vaid indu juurde saada. Pole ka välistatud tema tõusmine prohveti staatusesse vähemasti radikaalsemates ringkondades. Selles mõttes toimib selle mehe surmamine just vastupidiselt esialgu soovitule.

Sõjapidamine X: Eesti kaitsemisest sõjas ja rahus 2

Sõjapidamine X: Eesti kaitsemisest sõjas ja rahus 2

Rene Toomse, Kaitse Kodu! 2/2011, lk 37-41

Eesti rahvas kaitseb end igal ajal, igal juhul ja igal viisil ükskõik kui ülekaaluka vastase vastu, kes ohustab Eesti rahvuse ja kultuuri püsimajäämist.

- Kirjutise autori nägemus riigikaitse alusdeklaratsioonist

Selle jätkuartikli eesmärk on analüüsida ülekaaluka vastase strateegilise süsteemi võimalikke nõrkusi ja oma eesmärke ning neist lähtuvalt sünteesida võimalikud strateegilised kontseptsioonid sõjapidamiseks. Sõjaliste strateegiate eesmärk on muuta vastasel Eesti sõjaline võitmine nii raskeks kui võimalik. (Kuigi ambitsioon on alati sõda ära hoida, siis kuna pole garantiid selle kohta, ei saa ka pimesi olla veendunud, et me oleme võitmatud).

Aslaavia mudel

Kuna Eesti ei ole ühegi riigiga sõjajalal, ei ole korrektne nimetada võimalikku vastasena mõnd konkreetset maad. Seepärast lähtugem, nagu esimeses osas tinglikust Aslaavia riigist. Tingimuseks olgu see, et Aslaavia on suurem Eestist nii territooriumi kui ka rahvaarvu poolest. Aslaavial on omapärane arusaam demokraatiast, mis ei ühti Eestis mõistetavaga ja riikide vahel valitseb pinge, mis on tingitud ajaloolistest ja kultuurilistest erisustest. Aslaavia relvajõud on arvestatavad maailma mastaabis ja nende arsenali kuulub ka tuumarelv. Viimastel aastatel on Aslaavia relvajõud osalenud mitmetes lokaalsetes ja regionaalsetes konfliktides, seega on relvajõud omandanud ulatuslikke kogemusi sõjapidamises, nii konventsionaalselt kui ka sisside vastu. Hetkel on Aslaavia relvajõududes käimas ulatuslik reform, kus tundub olevat mitmeid paralleele aastatetaguse Ameerika Ühendriikide arengusuundadega, mis küll praeguseks on jäänud tahaplaanile.

Üks must stsenaarium Bekaa orus juhtunu kohta

Üks must stsenaarium Bekaa orus juhtunu kohta

Seitse eestlastest jalgratturit rööviti 23. märtsil Bekaa orus Zahle linna tööstuspiirkonnas. Röövimise asjaolud viitavad pigem hästi planeeritud operatsioonile kui spontaansele ettevõtmisele. Röövijad kasutasid väidetavalt kahte valget kaubikut ja musta Mercedes sõiduautot. Maha jäeti nende jalgrattad ja vähemalt osade meeste passid. Mis võis olla sellise inimröövi motiiv, on praeguseks kõige tulisem vastuseta küsimus. Arvamused on peamiselt kahte liiki: poliitilised või lunaraha. Samas ei ole kummagi versiooni toetuseks vähimatki vihjet avalikkusele, sest ei ole kuulda midagi ühestki nõudmisest, mis mõlema versiooni korral loogiliselt esitataks. On veel üks versioon, miks inimesi tänapäeval röövitakse ja see on neist eelmistest hirmsam. Enne kui ma selle lahti kirjutan, tahan rõhutada, et mingil juhul ei taha ma tekitada paanikat, vaid viidata faktile, et sellistel eesmärkidel on inimrööve toimunud ja neid tehakse tõenäoliselt ka edaspidi. See on elundite vargus. Sellise jubedusega tegelevatele organisatsioonidele on meie jalgratturid, kes sportlikud, terved ja parimas elujõus mehed, parimaks sihtmärgiks.

Eesti mehed Afganistanis ja näotu infosõda (täiendatud)?

Eesti mehed Afganistanis ja näotu infosõda (täiendatud)

Reality is merely an illusion, albeit a very persistent one.

— Albert Einstein

Tänaseks on siis lahvatanud (ja juba ka jahtumas) skandaal ühe Briti ajakirjaniku ärakorjatud ja hävitatud, kuid siiski ilmuva raamatu üle (EPL 16.03.11). Väidetavaks peapõhjuseks tema kirjeldused Eesti sõjameeste väidetavalt liigselt uljaspäise käitumise kohta, mille avalikukstulek oleks võinud kahandada Eesti otsustajate meelekindlust missiooni jätkamisel koos brittidega. Tahan kohe alguses avaldada toetust oma kolleegile, kellest jutt käib, ja soovitan tal südamerahuga jätta tähelepanuta „sõjamehelikkuse tarkusest“ pakatavate kommentaatorite sapised märkused. Meie tööd ei saa siidikinnastes ja riskivabalt teha, kuigi enamus ühiskonda seda tahaks nii näha. Sõda on üks neetult riskantne bisness muuhulgas ja inimesed saavad viga. Ühtegi otsust sellises olukorras ei ole käsiraamatusse kirja pandud ja alati võib hiljem spekuleerida, mis oli õige ja mis oleks võinud parem otsus olla. Pealegi ei ole selles kõnealuses raamatus väidetu kohta mitte ühtegi autentset tõendit, et asjad just nii käisid. Kuid hoopis muud asjad selle loo juures tekkisid mu meelele.

„Viga on personalisüsteemis, tolad“

 „Viga on personalisüsteemis, tolad“[i]

Kõik algab juhtidest ja juhtide koolitamisest. Praegune sõjaliste juhtide koolitus (arendus) on sarnane Isaac Newtoni nägemusega maailmast, mis defineerib sõda kui lineaarset tegevust, mida on lihtne mõõta numbritega. Newtonlik mõttemall sõjapidamises on pärit tööstusrevolutsioonipäevilt XIX sajandi keskpaigast. See viis „lahinguvälja matemaatikani,“ kus lahingu tulemust sai ette ennustada matemaatiliste arvutustega – kui palju on vaja rohkem väge, et vastane lämmatada. Sama on juhtunud ka sõjaväe personalisüsteemiga, mille peaülesandeks sai määrata, mis tüüpi ja kui palju „juppe“ armee vajab. See nägemus ja mudel on siiani kehtivad. Ikka veel ülistatakse tehnikat üle inimeste ja valitseb uskumus, et paremini varustatud vägi on garantii võidule. Moodne tehnoloogia tõstab sõja tempot, kuid paraku ei kindlusta kohanemist selle muutuvate oludega. Kohanemisel on vähe pistmist relvade, laskemoona ja masinatega. Kohanemine peab olema inimeste võime tulla toime ootamatute olukordadega ja rahulikult, kuid kindlameeselt neid lahendada.

Sõjapidamine IX: Eesti kaitsemisest sõjas ja rahus 1

Sõjapidamine IX: Eesti kaitsemisest sõjas ja rahus 1

Rene Toomse, Kaitse Kodu! 1/2011, lk 33-37

Juunisõda

See juhtus juunikuu esimese nädalavahetuse varahommikul ja peaaegu ootamatult. Aslaavia[1] tungis kahe motolaskurbrigaadiga Narva kaudu Kirde-Eestisse ja sööstis Tapa garnisoni suunas, kihutades oma ratassoomukitel ja tankidel läbi ausat und magavate linnade ja asulate. Samal ajal sooritas 36. õhuründebrigaad ühe pataljoniga dessandi väeosatagusele lennuväljale ja hõivas tormijooksuga sõjaväelinnaku. Vahtkond üritas esimeste langevarjude taevasse ilmumisel saada ühendust peastaabiga Tallinnas, enne kui nad üle joosti, kuid sideliinid ei töötanud enam. Keegi ei vastanud kutsungile, sidesüsteem oli häkitud ja kokku kukutatud, turvamüürid murtud, mobiilside vaikis. Selle kõige eest olid hoolitsenud varakult riiki imbunud eriüksuste grupid, kes ettenähtud ajal sooritasid vaikseid, kuid surmavaid rünnakuid meedia-, side- ja serverisõlmedele, võttes nii peastaabi, erinevate väeosade ja avalikkuse suhtlemisvõimaluse.

Piraatlusest Aafrika rannikul ja eestlastest nende ohjamisel

Piraatlusest Aafrika rannikul ja eestlastest nende ohjamisel

Eelmise aasta novembris käis uudistest läbi, et ärimees Jaanus Rahumägi värbab endisi kaitseväelasi (eriväelasi?)[1] oma turvafirma ESC kaudu laevakaitsemeeskondadesse. Peamised tegevuspiirkonnad oleks India ookean ja eriti Aafrika rannik, kus piraatluse probleem kõige suurem.[2] Kindlasti tekitas see paljudes pikemalt või vähem aega teenistuses olnute seas huvi – siiski üks esimesi pakkumise tsiviilvaldkonnast, mis eeldab just kaitseväelase kogemuse olemasolu. Lisaks muidugi ei ole ka palku kaitsesüsteemis isegi endisele tasemele tõstetud ja elu-olu igati keerulisem kui kuldsel riigimajanduse kasvuajal lootust hakkas andma.