Legal Notices

All expressed in this blog are the author's opinions and do not represent any official standpoint of any other entity.
No expression here is intended to incite any violence, rebellion or any other conduct that is not according to commonly established rules and regulations.
All information presented here is acquired via open sources or personal experiences of the author. Here is no classified information any kind.

14 December 2014

Riigikaitseseaduse eelnõu täiendamise vajadus: kiirem reageering ja rohkem usaldust

Rene Toomse, 11.12.2014 Maalehes


Värskelt Riigikogus esimesel lugemisel olnud riigikaitse seaduse eelnõu on kahtlemata hea ja vajalik. Nagu ütles kaitseminister eelnõud tutvustades, on seda ettevalmistatud juba kolm aastat. Selle aja jooksul on julgeoleku olukord paraku pisut muutunud ja see võib ka olla põhjus, miks mõned olulised uue seaduse eelnõu sätted on pisut ajast maha jäänud ega pruugi olla vastavuses tegelike nõuetega.


Seaduses sätestatud sõjaaegseid õigusi ja kohustusi loovate kohustuste rakendumine algab kõrgendatud kaitsevalmiduse või sõjaseisukorra kehtestamisega. Esimese väljakuulutamiseks on pädevus Vabariigi Valitsusel (RKS §13 lg1), sõjaseisukorra kuulutab välja Presidendi ettepanekul Riigikogu (RKS §17 lg1), või kui agressioon on juba toimumas, siis President ise (RKS §17 lg2).



Edukas sõjapidamine

Probleem on aga selles, et kogu süsteem lähtub eeldusest, kus „agressiooni toimumine ei ole üldjuhul ootamatu, vaid sellele eelneb situatsiooni pingestumine“ (seletuskiri, lk. 32). Paraku on see soovunelm, millele ei saa alati kindel olla. Ajaloos on küllaldaselt konflikte, mille avang on olnud nn „strateegiline üllatus.“ Põhjuseid, miks ei jõuta vastavat õiguslikku seisukorda välja kuulutada, võib olla mitmeid, kuigi pingestumine võib olemas olla. Näiteks saab tuua 1973 aasta rünnaku Iisraeli vastu Egiptuse ja Süüria poolt; samuti lähemast ajaloost 2008 aasta Venemaa rünnak Gruusiale, kuid ka „roheliste mehikeste“ ilmumine Krimmi linnade tänavatele käesoleva aasta veebruaris-märtsis. Kõigil neil juhtudel oli pinge olemas, kuid erinevatel põhjustel ei peetud oluliseks olla valmis agressiooni tõrjuma kohe alguses.


Eduka sõjapidamise üks alusreegleid on see, et tuleb rünnata vastast, kes on veel habras ja haavatav, seega esimeste minutite jooksul teda avastades. Gruusia konflikti puhul oleks tõenäoliselt piisanud tõsise takistuse tekitamiseks Roki tunneli õhkimisest; Krimmi puhul oleks kulgu muutnud kohene Venemaa baaside ümberpiiramine Ukraina vägede poolt, et tõkestada vaenuliku elementi väljaimbumist. Samas neid meetmeid ei oldud plaanitud ega kästud rakendada.


Käesoleva eelnõuga tekib väga oluline ajaline lünk tegutsemisloa saamise ja reaalse tegutsemise vahel, kusjuures loa saamise ajaks võib olla vaenuliku elemendi mass ja paiknemine juba selline, et nende tõkestamine osutub tunduvalt raskemaks kui seda oleks tehtud varem, nn. vastase hargnemise faasis. See tähendab reaalsuses hilisemat tunduvalt suuremat kahju inimeludes ja võimalik, et väga pikka ning kurnavat võitlust. Sõjaolukorras on ainuke täielikult taastamatu ressurss aeg. Edukam on see, kelle otsustusprotsess ja tegevused on kiiremad vastaspoole omadest. Just tegevuste tempo, mitte niiväga mass, mängivad otsustavat rolli.

Selles tähenduses on vaja riigikaitse seaduse eelnõu täiendada sätetega, mis kohustavad omaalgatuslikuks mobilisatsiooniks ja jõuga vastuhakuks enne, kui President kunagi jõuaks sõjaseisukorda välja kuulutada. Tänapäevasel, nn hübriidsõjapidamise ajastul, on sellise võimaluse legaliseerimata jätmine tõsine julgeolekurisk. Vastava otsuse vastuvõtmine tuleb kindlasti delegeerida kohapealsetele jõududele juba rahu ajal eesmärgiga vältida ohtlikku ajakadu, mis võib saada saatuslikuks tervele riigile.


Senine piirang on ohtlik ja tõsine lünk julgeolekus ning tahab kindlasti täiendamist saada varumeetmetega, millest kiireim meetod oleks jõu kasutamise ja vajalike inimeste mobiliseerimise otsustusõiguse andmine kriisipiirkonna lähimale politseijaoskonnale ning Kaitseliidu malevale. Need vastutused ja protsessid peavad olema ette valmistatud, selged ning kõhklematud. See on ka kooskõlas meie põhiseaduse vastava sättega, mis näeb ette õigust osutada põhiseadusliku korra vägivaldsele muutmisele omaalgatuslikku vastupanu (PS § 54). Samuti on need kooskõlas erukindral Einselni käskkirjaga nr. 1 aastast 1995.


Lisaks tuleb muuta kavandatud korrakaitseseaduse vastavat muudatust, mis puudutab Kaitseliidu ja Kaitseväe kaasamist avaliku korra tagamisse (§162). Hetkel plaanitu kohaselt saab seda teha jällegi vaid läbi terve käsuliini tippu välja, mis on väärtuslikku aega nõudev protsess. Olukorras, kus näiteks esimesed relvastatud eraldusmärkideta „rohelised mehikesed“ ilmuvad tänavale, peab nendega loomulikult tegelema politsei, kuid nende elu ja tervise huvides on tarvis suurema jõu julgestust. Kohalik Kaitseliidu malev, kes on valmis mobiliseerima inimesi minutitega, oleks neile suureks abiks. Sellises olukorras ei ole aega oodata luba tipust vaid otsused tuleb teha kohapeal ja kohe.



Lubamatu piirang

Praegune eelnõu sellist võimalust ette ei näe. Siin oleks kasu abipolitseiniku staatusest ja vastavast väljaõppest kõigile kaitseliitlastele, mis võiks võimaldada nende kaasamist politseioperatsiooni ilma väärtuslikku aega viitmata.


Üks teravamaid küsitavusi ja vastuolusid on nende kaitseliitlaste volitused ning ülesanded, kes ei ole määratud sõjaaja ametikohtadele (ja paljusid ei määratagi erinevatel põhjustel). Eelnõu kohaselt ei või nad isegi vormi kanda sõja ajal (RKS §59 lg1). See võib osutuda ohuks eelkõige neile inimestele endile, sest ilma vormita ei ole neil selget sõjamehe staatust, mis on oluline aspekt sõjaõiguse kohaselt. Seega on nad tsiviilisiku staatuses ega tohi osutada vastasele mingit vastupanu. See on lubamatu piirang, mis vähendab väe arvukust ja inimeste moraali.


Samuti on see teravas vastuolus julgeolekupoliitikas rõhutatud totaalkaitseprintsiipidega (Julgeolekupoliitika alused, lk 13) ja riigikaitse strateegia nõudega kõigil kodanikel osutada vastupanu vastase poolt hõivatud aladel (Riigikaitse strateegia p.18). Ka need kitsaskohad eelnõus tuleb kindlasti suurema hoolega üle vaadata ja vajalikud parandused teha.