Legal Notices

All expressed in this blog are the author's opinions and do not represent any official standpoint of any other entity.
No expression here is intended to incite any violence, rebellion or any other conduct that is not according to commonly established rules and regulations.
All information presented here is acquired via open sources or personal experiences of the author. Here is no classified information any kind.

20 September 2014

Vol 2: Eesti piiri turvamine erakätesse – ratsionaalsus vs. emotsionaalsus


Rene Toomse
Riskihaldusfirma Aburgus tegevjuht
Lümandas, 20. september 2014

Eelmine kirjatükk piiri turvamisest turvafirma abiga on leidnud üsna laia ja emotsionaalset vastukaja. Paraku küll peamiselt emotsionaalset, mitte just palju konstruktiivselt arutlevat. See on ok, sest inimene ongi emotsionaalne olevus. Lubagem mul siis arutlusteemat pisut täiendada ja kurje kahtlusi hajutada.

Kõigepealt ennekuulmatusest analoogiate valguses. Näiteks lennujaam, mis on samaväärne piiritsoon õhu kaudu riiki sisenemisel. Passikontrolli väravas teostab dokumentide kontrolli piirivalve, pagasitsooni väljapääsu ees tegutseb toll. Sellega ka riigiesindajate funktsioonid piirduvad. Ülejäänud piiritsooni perimeeter, sealhulgas sisenejate turvakontroll on eraturvafirma hallata. Olukorras, kus lennukist mahatulev illegaal peaks püüdma vältida passikontrolli ja siseneda riiki selleks mittelubatud kohast, peab esimeses järjekorras tegutsema turvafirma ja kahtlase isiku kinni pidama. Kui isik on kinnipeetud, antakse ta üle ametivõimudele. Sarnane on olukord ka sadamates. Eraturvafirma valvab sularahakeskust jne.


Sama oleks olukord ja tegevus ka maapiiril. Turvafirma saabki alati täita vaid tugifunktsiooni ja valvata perimeetrit, mis jääb väljapoole ametlikke piiriületuspunkte. Ebaseaduslikud piiriületajad peetakse kinni ja antakse koheselt üle vastavatele ametivõimudele. Mudel on täpselt sama, nagu lennujaama, sadama, tehase, koolimaja või mõne muu objekti puhul – autoriseerimata isikute sissepääs tuleb tõkestada. Kui rikkumine on toimunud, siis tuleb nad kinni pidada ja anda üle ametivõimudele. Milline on ratsionaalne argument, et maapiir on midagi nii erilist ja teistsugust, et seal ei tohi mingil juhul eraturvafirmat rakendada?

Eelmise kirjatüki mõte oli pakkuda ideid arenevasse arutelusse. Ideede väljatoomine ratsionaalses ühiskonnas on üldjuhul edasiviiv nähtus. Kui jääb ka mulje, et pakutud idee on liigselt ekstreemne, siis selle asemele, et seda tervikuna prügikasti visata ja idee ülestoojat maasse tampida (argumentum ad hominem), tasub vaadata, kas selles on vähemalt osalisi lahendusi, mida saaks tervikpildis ära kasutada. Seda nimetatakse ka konstruktiivseks lähenemiseks.

Liigume usaldusväärsuse juurde. Veendumus, et erafirma on äraostetav, ebalojaalne, rahaahne ja üldse saatanast, ei ole ju samuti tõestusel püsiv argument. Avalikult noteerimata firmat ei saa keegi omanike tahte vastaselt ära osta. Firma juhtkond võib olla sama patriootlik kui iga kodanik ja ükski ettevõtja ei muutu firmat luues üle öö rahaahneks ning moraalituks kaabakaks, nagu libahunt täiskuul. Ettevõtja on inimene, nagu iga teine, ja samuti eriline kui iga teine kodanik, ehk siis üksikute šaakalite näitel kõiki ühte patta panna on ju samavõrd inkvisitsioon kui keskaegne nõidade põletamine. Oleme nüüd mõistlikud, see aeg võiks möödas olla. Alati saab riik seada tingimused ja rakendada järelvalvet, et eelmainitud hirmud ei realiseeruks.

Näiteks: valitav firma peab olema 100% Eesti kodanikele kuuluv, juhtkond peab läbima riigisaladuse loa kontrolli, omanike muutus lepingu ajal ei ole lubatud, kõik turvatöötajad peavad olema teeninud kas Kaitseväes, Kaitseliidus, Piirivalves või Politseis vähemalt 5 aastat ja läbima julgeolekukontrolli. Lisaks, enne tööleasumist, peavad kõik läbima „abipiirivalvuri“ koolituse (analoog abipolitseiniku koolitusele), relvakäsitlemise ja operatiivsõiduki juhtimise kursuse jms, mis tarvis, et parimal võimlalikul viisil tagada riigi perimeetri turvalisus ja abi ametivõimudele. Riik korraldab pidevat järelvalvet, et ei esineks rikkumisi ja kõrvalekaldeid kokkulepitud tingimustest – sama toimib see suuresti ka praegu turvafirmade puhul. Seega ei midagi uut ega utoopilist, peale selle, et turvatavaks objektiks oleks maismaapiir ametlike ületuskohtade vahel, kust juba Schengeni lepingu kohaselt ei tohi keegi piiri ületada.

Kui nüüd emotsioonid ja realiseerumata hirmud kõrvale jätta, siis millised oleksid mõistlikud argumendid idee vastu?

Täiendus: juriidiline argumentatsioon



Juriidiliselt on teema korrektne. Põhiseadus ei maini, et piiri peab valvama ja kaitsma ainult Piirivalve, seega on printsiibis lubatud funktsiooni isegi täielik üleandmine erakätesse.


Eneseõigustuseks, et kuidas ma üldse julgesin sellise (seadusliku) mõtte välja tuua, apelleerin ma Põhiseaduse sätetele §19 (vaba eneseteostus), §31 (õigus tegeleda ettevõtlusega), §40 (mõttevabadus), §45 (õigus vabalt levitada ideid).

NB! Põhialuseks kõigi mu kirjutiste, nagu ka käesoleva vaidlusteema puhul on § 54, mis ütleb: "Eesti kodaniku kohus on olla ustav põhiseaduslikule korrale ning kaitsta Eesti iseseisvust.  Kui muid vahendeid ei leidu, on igal Eesti kodanikul õigus osutada põhiseadusliku korra vägivaldsele muutmisele omaalgatuslikku vastupanu." Pange tähele, et selle sätte mõte ulatub kaugemale kui üksikjuhtumitele vastuhakk.

Veel: Kõik nende kontrollpunktide vahele jääv ala on perimeeter, mille ületamine on keelatud. Seega, isikud, kes ületavad piiri/kontrolljoone väljapool piiripunkte, on automaatselt kahtlustatavad süüteos. Põhiseaduse §20: Vabaduse võib võtta ainult seaduses sätestatud juhtudel ja korras, sh. kuriteo või haldusõiguserikkumise ärahoidmiseks, sellises õiguserikkumises põhjendatult kahtlustatava toimetamiseks pädeva riigiorgani ette või tema pakkumineku vältimiseks.

Lisaks laiendab turvaseadus põhiseaduse paragrahvis 54 kirjeldatud igaüheõigusi ja -kohustusi turvatöötajale järgnevalt:
§22 esitab turvatöötajana töötavale isikule miinimumnõuded. Seadus ei keela ettevõttel nõudeid karmistada. Seadus ei keela kliendil (riik antud juhul) seada ettekirjutusi turvatöötajate kvalifikatsioonile ja varasematele kogemustele nagu näiteks eelnev teenistus jõustruktuurides (vt. ka allpool väljavõte riigihangete seadusest).

Turvaseaduse §32 sätestab turvatöötaja õigused, milleks on:
1) tõkestada pääs valvatavale objektile isikul, kes püüab sinna siseneda loata või muu seadusliku aluseta;
2) valvataval objektil (antud juhul piiritsoonis) kinni pidada süüteos kahtlustatav isik;
3) kinni pidada isik, kes tungib või on tunginud valvatavale objektile, viibib seal asjakohase loa või muu seadusliku aluseta, ohustab valveobjekti, objektil viibivaid isikuid või takistab turvatöötajat tema ülesannete täitmisel. Kinnipeetud isik tuleb viivitamata politseile üle anda;
4) isiku kinnipidamisel teostada isiku ja temaga kaasas olevate esemete turvakontrolli kindlustamaks, et kinnipeetu valduses ei ole esemeid ega aineid, millega ta võib ohustada ennast või teisi. Turvatöötajal on õigus ohtlikud esemed ja ained võtta oma kontrolli alla. Äravõetud esemed ja ained tuleb viivitamata anda üle politseile.

§33 sätestab turvatöötaja kohustused järgnevalt:
1) keelduma täitmast seadusega vastuolus olevaid ülesandeid (näiteks lasta üle piiri illegaale ja rohelisi mehikesi);
2) hoidma saladuses turvateenuse tellijalt saadud teavet;
3) tegema juhtimiskeskusele viivitamata teatavaks valveobjekti vastu toimepandud, toimepandava või kavandatava õigusrikkumise;
4) täitma oma ülesandeid, takistamata riigiasutuse, kohaliku omavalitsuse asutuse, järelevalveasutuse, kohtueelse uurimise asutuse, kohtu, kohtutäituri või muu isiku seaduslikku tegevust; (järgneb veel 2 punkti, kuid need on hetkel vähemolulised)

Seega seab turvaseadus korraliku juriidilise raamistiku piiritsooni kui valveobjekti vastavaks valvamiseks. Lisaks annab seadus õiguse turvatöötajal kanda ja kasutada erivahendeid ja relva: nt. §37 lg3: relva võib turvatöötaja turvaülesannet täites ja sisevalvetöötaja sisevalveülesannet täites kasutada üksnes juhul, kui ohus on inimese elu või tervis ja ohtu ei ole teisiti võimalik kõrvaldada ning ohu laad õigustab relva kasutamist.

Ehk siis, koostoimes eelmainitud õiguste ja kohustustega, peab turvatöötaja valveobjekti puutumatuse tagamiseks asetama ennast rikkuja ja objekti vahele. Esimese sammuna nõuab ta rikkujalt kinnipidamisele allumist, kui sellele ei reageerita, on õigus kasutada mittesurmavat sundi. Olukorras kus kinnipeetav osutab vastupanu (a’la rohelised mehikesed), mis seab ohtu turvatöötaja või ka piirivalvuri elu, on õigus kasutada relva.

Keegi ei saa ilma osanike nõusolekuta ja salaja omandada osaühingu osasid. Äriseadustiku §149 lg 1 Osanik võib osa vabalt võõrandada teisele osanikule ja lg 2: osa võõrandamisel kolmandale isikule on teistel osanikel ostueesõigus ühe kuu jooksul võõrandamise lepingu esitamisest. Müüja esitab müügilepingu osaühingu juhatusele, kes teavitab viivitamatult teisi osanikke müügilepingu sõlmimisest. Muus osas kohaldatakse ostueesõigusele võlaõigusseaduses ostueesõiguse kohta sätestatut.
Seega on välistatud turvafirma nn. märkamatu üleminek ebasoovitavate isikute kontrolli alla.

Lisaks annab riigihangete seaduse §14 lg 1 ulatusliku vabaduse riigile seada kõikvõimalikke lisatingimusi hankelepingu sõlmimisel muuhulgas punkt 2 kohaselt kui  sõlmitav leping või korraldatav ideekonkurss on seotud riigisaladusega või salastatud välisteabega riigisaladuse ja salastatud välisteabe seaduse tähenduses või Eesti Panga turvalisuse või avaldamisele mittekuuluva teabega või kui lepingu täitmine eeldab kooskõlas õigusaktidega eriliste turvalisusnõuete täitmist või kui erandi kohaldamine on otseselt vajalik riigi oluliste huvide kaitsmiseks.

Piiritsoon kui erilisi turvalisusnõudeid nõudev objekt kuulub automaatselt selle erisuse alla ja seega ei ole riigil mingit piirangut lepingus sätestada tavaolukorrast karmimaid tingimusi (osade müümise keeld kolmandatele isikutele, mittekvalifitseeruva tööjõu kasutamise keeld, kõrgendatud turvakontroll ja järelevalve kuni isegi kõigi kulude ja marginaali avaldamise nõue).
 

Seega, kokkuvõtteks, ei ole ühtegi seadislikku takistust kasutada eraturvafirmat piiritsooni valvamisel abijõududeks piirivalve ametnikele.