Legal Notices

All expressed in this blog are the author's opinions and do not represent any official standpoint of any other entity.
No expression here is intended to incite any violence, rebellion or any other conduct that is not according to commonly established rules and regulations.
All information presented here is acquired via open sources or personal experiences of the author. Here is no classified information any kind.

20 September 2014

Eesti piiri turvamine erakätesse – aga miks mitte?


Rene Toomse
Riskihaldusfirma Aburgus tegevjuht
Delfi 19.09.2014

Viimasel ajal on sagenenud karmid hinnangud eriti endiste Piirivalve ohvitseride poolt meie idapoolse riigipiiri (pehmovariandina kontrolljoone) nõrk valve ja kaitstus. Põhjuseid on mitmeid, millest vast peamised sõjaväestatud Piirivalve kaotamine ja loomulikult kokkuhoid eelarves. Tänane Päevaleht kirjeldab valusat olukorda idapiiril, kus väidetavalt pole võimalik ebaseaduslikke ületusi suuresti ennetada. Piirivalvuritel jääb tihti üle vaid konstateerida rikkumise toimumist.  

Kokku on Eesti – Venemaa maismaapiiri ca 210 km kummalgi pool Peipsi- ja Pihkva järvesid. Pole just meeletult pikk riba, kuid see-eest magus mänguruum nii salakaubavedajatele, illegaalsetele immigrantidele kui ka vastase eriüksuslastele, kel võib  olla meie riigi vastu kurje plaane. Kuna Venemaa topograafiateenistus saadab aegajalt üksustele valesid kaarte, siis võib puuduliku piiri korral isegi mõni Pihkva õhudessantdiviisi rood meie poole eksida.


Me ei ole küll sõjaolukorras, kuid piir võiks siiski olla turvalisem. Kui midagi tõsist juhtub, siis on vähe abi süüdlaste otsimisest või tuha pähe raputamisest, oleks võinud paremini teha küll. Teeme kohe ära. Olemata küll piirivalvur, kuid see-eest lugematuid kordi plaaninud, ülesseadnud ja kontrollinud kaitseväeliste õppuste ala perimeetrit, rakenduvad ka piiril samad printsiibid. Eesmärk on üks – takistada kõrvaliste isikute meie alasse sisenemist. Selleks on vaja nelja peamist tegevust: tsooni puhastamine, elektrooniline jälgimine, füüsiline patrull ja püüdmine.

Puhastamine (ja hooldus). Piiririba tuleb metsast ja võsast piisavas ulatuses lagedaks teha, et võimaldada selget vaatlust nii kaamerate kui inimsilmaga. Ei ole kulukas, kui riik annab töö teha erafirmale puitmaterjali eest, mis sealt maha võetakse.
Elektrooniline jälgimine on suuresti olemas (muide tubli Eesti ettevõtte Defendec seadmetega), kuid kaamerate tihedus ja paigutus vajab täiendamist nii, et piltlikult lind ka läbi ei lipsaks.

Füüsiline patrull piiril on mõistlik läbi viia endiste kaitseväelastega, eriti veteranidega, kellele see oleks nii tunnustav kui ka kogemustele vastav ülesanne. Patrull koosneks relvastatud lahingpaarist (ehk kahest mehest) ATV’del. Nende eesmärk on heidutada, avastada, kinni pidada, jälitada ja vajadusel jõuga tõrjuda illegaalseid piiriületajaid. Otstarbekas on jagada kogu piir ca 10 km pikkusteks vastutusaladeks piiripatrullide vahel, mis tagab suhteliselt kiire reageerimisaja.

Läbilipsanud illegaalsete piiriületajate püüdmine toimub elektroonilise jälgimissüsteemi ja vastutusalas tagapool paikneva toetusgrupi koostöös patrullidega. Põhimõtteliselt rakendatakse ajujahi meetodit.

Kuid kuidas nii? Piirivalve erakätesse, palgasõduritele – ennekuulmatu! Tõsi, praktikat sellisel kujul on maailmas vähe, kuid kui eesmärk on füüsiliselt kaitstud piir, siis miks mitte. Eesti turvafirma on huvitatud reaalsest piiri valvamisest ja kaitsest vastavalt lepingule riigiga. Maksud jäävad riiki ja Eesti inimesed saaksid tööd. Teiseks saavad kõik piirikaitsjad olema endised kaitseväelased, kes on samas nii reservväelased kui ka Kaitseliitlased. Lisaks võib neile anda peale vastava täiendkoolituse läbimist ka abipolitseiniku staatus. Juriidiliselt on see tervikuna juba võimalik täna. Vaid turvaseadus vajaks kosmeetilisi muudatusi. Need mehed (ja ka naised muidugi) oleks lisaks kõrgele patriotismile ning pühendumisele valmis samuti tõsisemaks relvastatud vastupanuks olukorras, kus müstilised „rohelised mehikesed“ või selgete tunnusmärkidega vastane üritab piiri ületada. Samuti saavad nad treenitud luureks ja võitluseks vastase tagalas sõja korral, ehk siis nad muutuvad automaatselt oluliseks osaks riigikaitsesüsteemist.

Praegused piirivalvurid jääks endiselt piiripunkte kontrollima, kuid neil oleks arvestatav toetus ohtlikes olukordades tõsisema tulejõu näol kui seni. Seega kokkuvõttes oleks see tõsiselt toimiv sümbioos, mis annaks arvestatava panuse lisaks rahuaegsele piiri turvamisele ka riigikaitsele tervikuna.

Kuid alati on küsimus, et mis see maksma läheb ja kust raha võtta? Kiire arvutus näitab, et vastavat võimet tagada, oleks vaja ligikaudu 350 inimest vahetustega tööks, kes oleks motiveeritult tasustatud. Elementaarsele relvastusele, kaitsevarustusele, transpordivahenditele lisanduks loomulikult palga- ja administreerimiskulu, mille üsna ligikaudne arvutus võib tulla umbes 1,1 - 1,3 miljonit kuus. Kui number tundub suur, siis tasub seda kõrvutada saavutatava tegeliku piirikaitse ja Politsei- ja Piirivalveameti poolt vabaneva ressursiga samaks ülesandeks ja selle administreerimiseks. Usun, et tasub võrrelda ja pole välistatud, et pakutud mudel tuleb kokkuvõttes isegi soodsam. Kindlasti tuleb see oluliselt tugevam, kui praegune olukord.