Legal Notices

All expressed in this blog are the author's opinions and do not represent any official standpoint of any other entity.
No expression here is intended to incite any violence, rebellion or any other conduct that is not according to commonly established rules and regulations.
All information presented here is acquired via open sources or personal experiences of the author. Here is no classified information any kind.

21 August 2014

Julgeolek ja riigikaitse – kas poliitiline mäng või reaalne mure?


Rene Toomse
August 2014 Tallinnas

Ukraina mittevaibuva sõjategevuse tingimustes on selgelt arusaadav avalikkuse huvi ja mure riigi julgeoleku pärast. Kas sõda võib tabada ka meid? Kindlat jah või ei vastust ei tea ju tegelikult keegi; tuleviku ennustada pole paraku võimalik. Ei uskunud enamik analüütikuid veel hiljuti, et Ukrainas puhkeb sisuliselt kodusõda ja Venemaa sellesse sellise hooga panustab. Ei ennustanud seda paljud ukrainlased isegi, kes peaks oma kodukandi trende piisavalt hästi tundma.

Muidugi ei ole Eesti olukord võrreldav Ukraina omaga päris mitmes võtmes, kuid ka meil on omad nõrgad kohad, mida saab visa vastane ära kasutada. Ja kui ta tahab, siis seda ta ka teeb; täpsemalt just nõrkusi ta ründama hakkabki, sest see on eduka sõjapidamise eeldus. Venemaa on ammu välja kasvanud nn Talvesõja taktikast, kus massidega mindi vastase tugevuse vastu, lugemata inimelusid. Need ajad on möödas. Täna näeme suhteliselt heal tasemel varustatud ja  tegutsevat vastast, kes kasutab usinalt ära parimaid õppetunde kogu maailma sõjaajaloost. Ehk siis tõsisem kui varustuse ja relvastuse parenemine on tegelikult sõjaline intellektuaalne areng. Tank ei võitle, tanki komandör võitleb.


Ärgu lugeja nüüd pidagu mind Vene väe ülistajaks, et ma neid ei maapõhja ei mana. Eduka sõjapidamise üks olulisemaid alustalasid on oma vastase aus hindamine. Sa ei tohi kunagi tuua mängu emotsioone ja soovunelmaid, sest see viib valede eeldusteni ta käitumise kohta. Valedel eeldustel tehtud oma plaan ei ole võitlust väärt, ehk siis vastane saab sellest jagu. Ta ei ole seal, kus sa teda ootad ja ta ei tee seda, mida sa soovisid. Jäädes oma peas neutraalseks ja ausaks ta võimete suhtes, on see elementaarne alus oma plaani loomiseks, millega sa temast jagu saad. Isegi on parem teda pisut üle hinnata, sest nii pingutad sa rohkem oma plaane tehes.

Kuulus Hiina strateeg Sun Tzu ütles: tunne oma vastast ja tunne iseennast, ning sa oled võitmatu sajas lahingus. Selles ütluses on kogu sõjapidamise kuldne alustõde. Vastase tundmisest sai räägitud, kuid kui hästi tunneme iseennast? Oma liitlasi? Ei, ma ei väida, et meile ei tule abi, sest ka mina ei tea tulevikku. Kuid endise, ja siiani reservis oleva sõjamehena, mõtlen ma alati olukordadele, et mida teha siis kui peamine plaan ei tööta? Kas ma siin tunnen ennast ehk väge, kelle hulgas ma võitlen? Kas ma tean, mida teha, kui praegune plaan ei tööta? Üks hinnatumaid väejuhte, Helmuth von Moltke (vanem) on targalt öelnud, et ükski plaan ei pea vastu kauem kui kohtumisel vastase peajõududega. Ehk siis ühte ideaalset plaani ei ole sõjapidamises (ega ka muus elus) olemas.

Winston Churchill, kuulus Briti väejuht ja hilisem peaminister on tabavalt öelnud, et plaan ei maksa midagi, planeerimine aga tähendab kõike. Kui Moltke vihjas vaid plaani kokkukukkumisele päris lahingus, siis Churchill tegelikult jätkas ta mõtet – planeerimine, koos kõikvõimalike viperustega arvestades, annab rohkem edu võimalusi kui üks ilusti vormistatud plaan. Sa saad alati tulla läbimõeldud „juhul kui…“ variantide juurde ja kiirelt reageerida muutunud oludele. Eelduseks on vaid see, et sa oled neile võimalustele mõelnud ja ka ettevalmistusi teinud.

Täna me ei näe debatti, et mis siis kui ikkagi liitlased ei tule piisava jõuga appi sõja korral. Kogu kaitseretoorika ehitub üles tsementeeruvale lootusele, et kui on lubatud, siis tullakse. Seetõttu on juba aastaid lausa patt isegi kahelda selles. See pole ka poliitiliselt korrektne. Kuid sõjas maksab poliitkorrektsus vähe, seega planeerimises tuleb päriselt arvestada võimalusega, et me peame ühel päeval võitlema üksi. See peab olema üks tõsisemaid varuplaane, nn. plaan B, mis ei tohiks kedagi solvata ega pahandada. Allaandmine ei ole võimalus, seega tuleb oma väge ette valmistada nii, et ta oleks alati võimeline edukalt võitlema mõlema variandi puhul. See, kas üksi võideldes saame vastasest ka tegelikult lõpuks võitu, ei ole hetkel oluline. Oluline on vastu anda nii targalt ja tugevalt kui iganes võimalik. Parem surra võideldes kui elada orjuses – nii me ju lubasime omale ja oma lastele riiki taastades.

Demokraatliku riigina kujundavad riigikaitset rahva valitud poliitikud, kes paraku peavad rohkem võitlema oma tagasivalimise kui reaalsete kaitseplaanide elluviimise nimel. Täiesti arusaadav, sest poliitika ongi selline töö. Seega pole ime kui vupsab sisse näiteks riigikaitselistesse lubadustesse imeks- või ka pahakspandavaid mõttelende, mis põhjalikumal vaatlusel tegelikule kaitsevõimele kuidagi head ei tõota. Kuigi ajaliselt õige aspekt, millega valijat mõjutada järgmiste valimiste lähenedes, ei tee see head riigile tervikuna. Riigikaitse ei ole valdkond, mille kurssi saab sõrmenipsuga muuta. Nagu ookeanilaev, hakkab roolipööre mõjuma alles pika maa tagant ja vale manöövri parandamine liiga hilja ei pruugi päästa karile sõidust. Väljaõpe, hanked, hooned ning treeningalad ei muutu päevade või kuudega sõltumata raha numbrist. Aega aga osta ei saa. Tehes valesid otsuseid täna, lonkab riigikaitse tõsiselt ka ülehomme.

Seega pakuks ma järgnevalt mõttekohaks variandi, et ehk oleks aeg kaitseministri koht lahti siduda päevapoliitikast ja poliitikust. Oleks igati tervem riigikaitsele nii suures kui ka kitsas pildis, kui kaitseministri kohta hoiaks poliitikaneutraalne ja vastavalt haritud ning kogenud isik. Keegi selline, kelle käsi ega suu ei pea täitma ühe – kahe partei käsku, vaid kellele suunise andmiseks peavad kõik parlamendiparteid olema ühel nõul. Mitte üldse alavääristades teisi eluvaldkondi, mis on samavõrd tähtsad, siis olgu või argumendiks see, et riigikaitses läbikukkumisel võivad ühel päeval olla tagajärjed väga ruttu otseses mõttes surmavad. Kui kõrgest maksust või vähesest kultuurirahast saab mingi aja möödudes eluga välja tulla, siis surnust enam ellu ei ärata. Ja surmasid on kehvasti plaanitud riigikaitse korral palju, tarbetult palju.