30 January 2011

Rahvas sõjas 2: Strateegilisest mõtlemisest sõdurini ja tagasi

Rahvas sõjas 2: Strateegilisest mõtlemisest sõdurini ja tagasi
(publitseerimata essee)[1]
Me elame järjekordsel murrangulisel ajajärgul, kus aastakümneid kestnud jõudude vahekord võib hakata muutuma. Senised tugevad nõrgenevad ja uued tegijad, teiste ideoloogiatega, astuvad areenile maailma afäärides. Hiina, Venemaa ja India mõjuvõimu kasv hakkab vältimatult muutma suhteid senises unipolaarses maailmakorralduses.[2] Riigid, mis võimendavad NATO’t, on ennast nõrgaks sõdinud ja tekitanud endile haavatavused, mida mitmed teised riigid on asuvad ära kasutama. Miski on oluliselt muutumas senises maailmapildis ja neid trende eirata oleks strateegiliselt lühinägelik. Eerik-Niiles Kross kirjutab huvitavalt Venemaa poliitilisest manöövrist NATO ja EL sfääri, kus sisuliselt Lääne suurriigid ise kutsuvad endist vastast partneriks ja milliseid dilemmasid see võib Eestile luua.[3] Venemaa sekkumine meie suurimaid julgeolekugarantiisid pakkuvate ühenduste otsustusprotsessidesse ei pruugi iseenesest „ettenähtavas tulevikus“ realiseeruda sõjalises ohus meie riigi vastu,[4] kuid oluline mõju saab sellel olema kindlasti.

01 January 2011

Kaduv riigi eesmärk kui riigi kadumise algus või väljatulek restart riigi staatusest

Kaduv riigi eesmärk kui riigi kadumise algus või väljatulek restart riigi staatusest

Kui Jean-Jacques Rousseau 18. sajandi keskpaiku kirjeldas sotsiaalse lepingu ideed ei osanud ta vist ettegi kujutada, et sellest saab alusteooria enamusele demokraatlikele riikidele tulevikus. Tema nägemuses ei võinud ükski indiviid ega ka grupp omada absoluutset võimu ja seaduslik riik on vaid see, mis on suunatud oma kodanike vajadusteks ning soovideks. Lepinguline osa seisneb selles, et iga isik sellises riigis annab ära osa oma õigustest, kohustudes järgima seadusi; riigi valitsejad aga tagavad parimad tingimused isikutele julgeoleku, majandusarengu, rahu, sotsiaalse heaolu jms keskkonnas. Nagu muudki demokraatlikud riigiteooriad, peab üks hea riik hoolima oma kodanikest, pidades võrdselt silmas kõigi vajadusi. Samadel alustel on ülesehitatud ka Eesti riik, mille eesmärk ja põhitõed on kirjutatud põhiseadusesse – see ongi meie kõigi leping, mille me 1992. aasta 28. juunil rahvahääletusega vastu võtsime. Miks küll?