Legal Notices

All expressed in this blog are the author's opinions and do not represent any official standpoint of any other entity.
No expression here is intended to incite any violence, rebellion or any other conduct that is not according to commonly established rules and regulations.
All information presented here is acquired via open sources or personal experiences of the author. Here is no classified information any kind.

17 August 2011

Eesti jalgratturite röövimine: kolm stsenaariumi

Liibanoni – Süüria – Iraani kolmnurk ja Eesti jalgratturid

(toimetamata versioon)
Eesti meedia on kajastanud ja endiselt kajastamas meie jalgratturite pantvangistust kõikvõimalike nurkade alt, kuid selgust küsimusele, miks üldse mehed rööviti, ei paista endiselt. Räägitud kahest peamist versioonist, poliitilised põhjused või lunaraha, mis on mõlemad väga üldised ja ei anna siiski rahuldavat vastust. Seetõttu püüaksin vaadelda kolme stsenaariumi ja võimalikke tagamaid, miks selline intsident üldse võis toimuda.


Sissejuhatuseks
Fakt on see, et Liibanon on väga keeruline piirkond, kus põrkuvad ligi seitsmeteist usugrupi huvid ja ambitsioonid (CIA Factbook). Traditsiooniliselt idamaadele on religioon tunduvalt tähtsamal kohal inimeste südametes ja tegudes kui seda siin põhjamaades. See on oluline asjaolu, millega tuleb alati arvestada. Suures pildis jaguneb rahvas usutunnistuse järgi moslemiteks (60%) ja kristlasteks (39%), kuid eriti moslemite endi vahel käärivad eri ususuundade vahel tõsised erimeelsused. Oluline roll on ka ajalool, eriti eelmise sajandi lõpupoole toimunud pikal kodusõjal ja viimasel konfliktil Israeliga 2006. aastal.
Sama keeruline on poliitiline olukord, kus enne 7. juulit uue valitsuskabineti kinnitamist puudus Liibanonis sisuliselt viis kuud teovõimeline valitsus. Tegemist kahe suurema koalitsiooni, 14. märtsi liidu ja 8. märtsi liidu vahelise võistlusega. Üldjoontes võib öelda, et 14. märtsi liit on üldiselt läänemeelne ja 8. märtsi liit on läänt tõrjuv (kurikuulus Hizbullah ehk Jumala Partei on selle koalitsiooni ametlik liige ja väidetavalt peamine mõjutaja). Riigi peaminister oli ja endiselt jäi sunniidist moslem Najib Mikati, kes on Hizbullah poolt toetatud. Viimase kabineti kinnitamisega 7. juulil muutus see, et 8. märtsi liit tugevdas oma positsioone ja kontrollib nüüd 18 kohta 30’st ehk enamust. Oluline on märkida, et just Hizbullah põhjustas eelmise valitsuskriisi, kui jaanuaris lasi oma kontrollitavatel ministritel tagasi astuda (Aljazeera 07.07.2011).
Uuele valitsuskabineti määramisele eelnenud olukorda võib iseloomustada kui surveavaldust 8. märtsi koalitsiooni poolt oma poliitilisele vastasele, kes püüdsid kuidagi riiki valitseda kasvavas kaoses. Liibanoni elukallidus ja sellest tulenev rahva rahulolematus kasvas punktini, kus oleks kergelt võinud korduda nn Araabia kevade rahutused. Siiski, kuna Liibanonis puudub Gadaffi sugune diktaator, ei oleks massilised vägivaldsed meeleavaldused andnud eelist ühelegi poliitilisele jõule, kuid nende oht iseenesest oli argument poliitilises võitluses mõjuvõimu pärast. Seetõttu võis ka surveavaldaja vajada kaudset, kuid samas piisavalt mõjusat intsidenti, et oma positsioone tugevdada. See võiski saada saatuslikuks meie ratturitele.
Vastuoluline nagu ühiskondki on ka Beiruti tänavapilt – uhked uusehitised vahelduvad sõjajälgedes varemetega (foto autori erakogust) 

Stsenaarium 1: Kohaliku hõimugrupeeringu protest
Ala, kus meie ratturid rööviti, on pisut põhjas sunniitidest äärmuslaste endi territooriumist ja kohalike väidetel tegelikult Hizbullah kontrollitavas alas. Sunni äärmuslased, kes suure tõenäosusega röövi füüsiliselt teostasid, ei ole selge hierarhiaga liikumine, vaid pigem vabaühendus, mis juhindub Al Qaida üldisest püha sõja ideest kõige islamit takistava vastu, samas ise olemata Al Qaida ametlik allorganisatsioon. Samuti on need grupid väga autonoomsed; puudub selge juhtkond, kelle elimineerimisel kukuks organisatsioon kokku. Nende religioon on võtnud ideoloogilise kuju, nähes oma võitluse eesmärgina kõigi tõsiusksete moslemite ühinemist Sharia seaduse alla vähemalt regionaalselt kui isegi mitte ülemaailmselt. On võimalus, et ühe sellise grupeeringu tuumik otsustaski väljendada suhteliselt isiklikku protesti Liibanoni poliitikute kõikumise vastu islami põhimõtete ja lääne rikutuse vahel. Operatsioon võis olla kavandatud üldjoontes, eesmärgiga vangistada ka tavalisi valgeid turiste, kuid kõrvalises kohas liikuvate jalgratturite tabamine tuli parima võimalusena. Piisav etteteatamine Süüria aladelt (sunniitide asustusala laieneb Süüriasse, mis selgitab ka ratturite kerge liigutamise üle piiri edasi ja tagasi) võimaldas kiirelt käivitada esialgse üldise plaani ja kujundada seda vastavalt olukorrale. Eesmärk võis olla lihtsalt poliitilise olukorra täiendav destabiliseerimine, mis grupeeringu ideoloogia kohaselt võiks viia ilmaliku riigi lagunemisele ja võimaldaks luua puhtal kujul religioosne riigikorraldus. Naiivne oleks arvata, et idealistid on maailmast kadunud.
Röövijad ei esitanud selgeid nõudmisi avalikkuses, ei poliitilisi ega rahalisi, mis jättis välismaailma jaoks nende motiivid arusaamatuks. Kindlasti põhjustas see aga suurt meelehärmi kohalike poliitikute seas, kelle ebapopulaarsus hakkas täiendavalt kasvama päevadega oma rahva seas ja tekitas olulise diplomaatilise surve lääneriikide poolt.
Oluline on ka majanduslik aspekt kui surveavaldus. Turismi osakaal riigi rahakoti täitumisel oli enne viimast sõda ligi 20%, märtsis 2011 arvutati selleks otseselt 9,5% ja kaudselt (läbi töökohtade ja muude teenuste) isegi 32,2 % (ANSAmed 03.03.2011). Need on numbrid, millel on väga oluline mõju riigi käekäigule ja stabiilsusele. Kuigi hetkelist statistikat turistide saldo kohta Liibanonis on raske leida, on mitmetes kohalikes foorumites murelikke sõnumeid, et paljud lääne turistid on oma reisiplaane korrigeerinud just Eesti ratturite röövimise tõttu. Värke tööjõuminister ennustab turistide arvu languseks ligi 30-40% (Delfi 22.07.2011). Selline olukord mõjub laastavalt kohalike tavainimeste elukvaliteedile ja paneb neid teravamalt valitsejaid survestama.

Stsenaarium 2: Hizbullah surveavaldus poliitilise mõjuvõimu suurendamiseks Liibanonis
Igal juhul võitis valitsuskriisist Hizbullah, kes saavutas suurema kontrolli riiklikes asjades kui varem. Hizbullah on omaette fenomen, mis vääriks eraldi artiklit, kuid lühidalt olgu märgitud, et tegemist ei ole naiivsete, rumalate ja fanaatiliste terroristidega, nagu lääs neid tihti ette kujutab. See liikumine on väga ühtne, distsiplineeritud, islaminormidest kinnipidav, kuid samas ka teatud kompromissidele minev muu maailmaga. Tavakodanikud Liibanonis pelgavad Hizbullah’d, kuid samas ka imetlevad ja pigem pooldavad. See on ainuke jõud, kellel on ühtsus ja vähemalt näiline omakasupüüdmatus. Hizbullah vastandub teravalt Israelile, keda terve Liibanon vihkab (riiki ei lubata reisijaid, kellel on passis Israeli viisa või piiriületustempel; Liibanoni turismikaartidel ei leia lõunast muud naaberriiki kui Palestiina!) ja juba seeläbi on enamus kohalikke pigem nendega ühel meelel.
Hizbullah peasekretär Hassan Nasrallah ja Iraani president Mahmoud Ahmadinejad kohtumas (Electionsmeter.com)
On teoreetiline võimalus, et Hizbullah võis sellise inimröövi tellida, et avaldada otsest ja kaudset survet oma poliitilistele vastastele. Igal juhul pidi partei enda osalust eitama ja reserveerima võimaluse uue valitsusena olukorda positiivselt lahendada. Positiivne lõpp, ehk röövitute vabastamine elusa ja tervena mõjub igal juhul uue valitsuse tegususe ja tugevuse märgina. Olukord, kus pantvangid oleks tapetud, töötaks uue valitsuse kahjuks samavõrd kui see rööv tegi kahju eelmisele. Selle stsenaariumi kasuks räägivad aspektid nagu vastuoluline info ametkondade vahel, politseioperatsiooniga (kohalike arvates meelega) venitamine röövist signaali saamisel, kuni selleni välja, et osade allikate kinnitusel politseil ja sõjaväel lausa keelati välja sõita enne teatud aja möödumist. Vihjed esialgsete röövijate, kui vaid kellegi teise tellimuse täitjatest, annavad piisavalt põhjust otsida mõjuvõimsamat organiseerijat kui vaid kohalik äärmusgrupike (Lebanonmatters 04.04.2011).  

Stsenaarium 3: Süüria ja Iraani võimalik roll
Lisaks eelnenud võimalustele võib leida palju vihjeid lausa regionaalsele mängule, milles on oma osa eelkõige Süürial, kuid kindlasti ka Iraanil. Kas need riigid on just otseselt olnud seotud meie ratturite rööviga, on võimatu tõestada, kuid ühel või teisel viisil joonistub välja nende teatud huvi ja vähemalt vaikiv toetus olnud intsidendile eelkõige Hizbullah toetamise kaudu.
Iraan ja Süüria on strateegilised partnerid, kes läbi Hizbullah rahastamise kujundavad oma mõjuvõimu teostamist terves regioonis ja eriti jõuliselt Liibanonis (Nowlebanon 15.06.2011 ja Oldnaharnet 23.03.2011). Üks oluline ja peamiselt ühendav eesmärk on loomulikult Israelile vastandumine (Irantracker 12.07.2011). Võttes arvesse ka endiselt käimasolevaid Araabia kevadest inspireeritud rahutusi Süüria presidendi Bashar al Assadi vastu, millele režiim vastab enamvähem sama jõuliselt mässulistele kui seda tegi Liibüa president Gaddafi, oli hiljuti arutlusel ÜRO sanktsioonide kehtestamine Süüria vastu. Need sanktsioonid oleks kujutanud endast jällegi sarnast stsenaariumivõimalust Liibüaga, andes tulevikuks võimaluse alustada lääneriikide füüsilise sekkumisega „ebademokraatlikku“ olukorda (Guardian 08.06.2011). Selles võtmes oleksid EL kodanikest pantvangid olnud teatud määral inimkilbiks Süüria režiimile. Arvestama peab ka sellega, et vähegi mõtlevad poliitikud suudavad teatud asjade käiku ette näha ning vastavalt valmistuda. Kas vastavate argumentidega ka kaubeldi Euroopa riikide ja Süüria vahel, jääb tavakodanike jaoks igavesti saladuseks. ÜRO resolutsioon on aga tänaseks päevaks päevakorrast maas.
Vaadeldes intsidenti Bekaast lühiajaliselt röövitud Hollandi sõjaväeatašeega ja väidetavalt ka veel ühe diplomaadiga, kes viidi otse Süüria julgeolekujõudude juurde Damaskuse läheduses, on ilmne lausa füüsiline Süüria mõjuvõim vähemalt Bekaa orus (Dailystar 16.06.2011).   
Liibanoni peaminister Najib Mikati kohtumas Iraani parlamendiliikmetega (PressTV)
Samuti võib tähelepanuväärne olla hiljutine Iraani – Liibanoni kõrgtasemeline kohtumine, kus kinnitati kindlat soovi arendada igakülgset koostööd kõigis võimalikes valdkondades (Presstv 18.07.2011). Tundub, et värskelt paika saanud Liibanoni valitsusega on moodustumas järjest tugevnevate suhete ja sarnaste vaadetega sõjalis-poliitiline liit Iraani, Süüria ja Liibanoni vahel.

Kokkuvõtteks
Eelkirjeldatud stsenaariumid on vaid osake võimalustest, kuid fakt iseenesest, et fakte lihtsalt ei ole, viitab pigem kõrgemale mängule kui vaid kohalike kaabakate avantüür. On väheusutav, et üks marginaalse tähtsusega rühmitus saab karistamatult tegutseda Hizbullah ja Süüria kontrollitud alal Liibanonis ja Süürias. Isegi kui rööv oli spontaanne ja esimese stsenaariumi järgi, pidid Hizbullah ja tema toetajad kiiresti aru saama olukorra kasulikkusest nende jaoks ning asja oma kontrolli alla võtma. Sellises poliitilises mängus ei tuleks tapetud eurooplased kuidagi kasuks ja nende lahti laskmine teatud tingimuste saavutamisel oli täiesti loogiline. Selles mõttes võis kogu pantvangidraama lahendus sõltuda eelkõige kohalikest ja regionaalsetest poliitilistest lahendustest, mitte nii väga kohapealsetest läbirääkimistest vabastamise üle. Elusa ja tervena vabaks saadud lääne turistid on selge sõnum vähemalt kohalikule rahvale uuest teovõimelisest valitsusest, ning nüüd on ka lootust, et turistide arvukus hakkab tasapisi taastuma. Surnud pantvangid oleks olnud poliitiline ja majanduslik tagasilöök, mille tagajärgi ei oleks tahtnud tunda ka kõige äärmuslikumad liikumised piirkonnas.
Lunaraha maksmine selles kontekstis ei oma tegelikult erilist tähtsust. Seda tõenäoliselt lõpuks nõuti ja maksti. Siiski väheusutav, et sellises summas, millest on kirjutatud, sest raha ei olnud peamine küsimus. Loogiline on lunarahanõue siiski mängu tuua, et juhtida tähelepanu eemale poliitilistelt jõududelt, kes edaspidise diplomaatilise renomee tõttu ei saa lubada endale kahtlusevarjugi toimunud intsidendiga. Karta, et lunaraha maksmine paneb eestlastele hinnasildi ringi reisides, on pisut ülepingutatud. Need hinnasildid on kõigi riikide kodanike seljal juba ammu olemas, sest tegelikult ostavad riigid oma kodanikud välja vaatamata avalikele deklaratsioonidele, et terroristidega läbi ei räägita. See on lihtsalt osa poliitilisest ratsionaalsusest ja selles mõttes täiesti normaalne. Kaotada oluliselt poliitilist kapitali ja võimu tapetud kodanike pärast või maksta mõni miljon, et nad elusalt kätte saada, ei ole ju tegelikult väga pika mõtlemise koht valitsejatele. Inimeste elud on olulised ja mul on siiralt hea meel, et meie ratturid on tervetena kodus tagasi. Enne järgmist reisi keerulistesse piirkondadesse võiks iga rännuhuviline lugeda pisut ka erinevat välismeediat piirkonna kohta ja analüüsida riske natuke suuremas pildis kui mürgised putukad alal.

Rene Toomse
24.07.2011 Keilas